Sõda 2023

by Leo Kunnas

Dokumentaalromaan veel sündimata sündmustest.

26. september 2023. Kell 08.51 lõppevad õppused "Zapad" ja algab sõda, milleks Venemaa on järjekindlalt ning hoolikalt valmistunud ligi poolteist aastakümmet.

Leo Kunnas kirjeldab põhjalikult kahte stsenaariumit. Ühel juhul alustab Venemaa sõda oma tugevuse, teisel nõrkuse tõttu. Ühes stsenaariumis taastab Putin Tsaari-Venemaa, teises Nõukogude Liidu. Ühes maailmas on lääne allakäik peatunud, teises mitte. Sõja ärajäämine, võit või kaotus sõltuvad otsustest, mida teeme täna ja homme.

Genres: War, Science Fiction

512 pages, Hardcover

Published December 14, 2016

Reviews

[Tanel Saimre · Rating 4 out of 5]

Kuigi autor on kirjanik, ei ole see siin kirjandusteos. See on "programmiline tekst" - tekst mille eesmärgiks on tekitada lugejas arusaamu ja mõtteid riigikaitseliste protsesside ja tulevikustsenaariumide kohta. Sellena töötab see raamat oma kohatisele kirjanduslikule konarusele vaatamata väga hästi.

[Kristjan · Rating 3 out of 5]

Hoiatusromaan, nagu autor ise seda kutsub, räägib raamatu ilmumise ajal kehtinud kaitseplaanide ja otsuste näitel, mis võib juhtuda tuleviku hübriidsõjas. Oskamata kaasa rääkida sõjaliste otsuste õigsusest, siis poliitilised arengud, mis sõjani viivad, tunduvad kohati ulmelised, aga võib-olla siis jäigi autorile 2017. aastal raamatut ilmutades maailmast selline vaatepilt - Eestis jätkub "peenhäälestamine", Euroopa Liit läheb lõplikult tülli migratsiooni tõttu, Venemaa soovib taastada Nõukogude Liitu/Tsaari-Venemaad, Talibani, Hezbollah ja ISISe roll ning Hiina ja Jaapani rollitus maailmapoliitikas jne.

Aga kui eesmärgiks on kirjutada ulmeromaan, siis tuleb ju mingi kontekst sündmustele luua. Sündmused ise on haaravad mõlemas raamatu pooles ja panevad mõtlema, millise valiku mina neis olukordades teeks. Sündmuste vahel on pikad sõjatehnilised kirjeldused nii lahinguformatsioonide kui ka tehnika kohta, mis autori ja tema relvavendade jaoks on huvitavad, aga neutraalse lugeja jaoks tohutult igavad. Leopardite või Carl Gustavite laskemehhanismide kirjeldused olid minu jaoks kõige igavam osa raamatust.

Teine asi puudutab üldse raamatus kirjeldatud taktikaid ja plaane. Mõned neist on kindlasti potentsiaalse vastase jaoks aimatavad, kuid mõne puhul võib olla tegemist geniaalsete ideedega, mis saavad lihtsalt lahti kirjutatud. Olevat KGB omal ajal väga suure huviga Ian Flemingi Bondi-raamatuid läbi töötanud, et sealt Lääne julgeolekuasutuste töömeetodite kirjeldusi leida.

Kokkuvõttes on tegemist põneva fiktsiooniga, mis loodetavasti kunagi teoks ei saa. Autoril on tahet selle jaoks midagi ära teha ning ühiskondlike mõttemallide muutmine on selleks üks võimalus.

[Peeter Mõtsküla · Rating 4 out of 5]

Sel raamatul on kaks esikaant ja kaks erinevat lõppu. Kummast otsast sa seda raamatut lugema hakkad, on juhuse asi. Kumb lõpp tulevikureaalsust täpsemini kirjeldab, sõltub aga sellest, milliseid otsuseid meie -- sina, mina, Eesti, EL ja NATO -- homme ja ülehomme teeme.

[Janek · Rating 4 out of 5]

Raamatu punane stsenaarium on oluliselt detailsem, huvitavam ja realistlikum. Autor kirjutab ka järelsõnas, et peab seda usutavamaks. Ühest küljest hea käsitlus sõjalises mõttes, teiselt ka põnevad kirjanduslikud võtted – mitu minategelast, kaks raamatut ühes jne. Kui midagi üldse ette heita, siis need erinevad minategelased olid ehk üheülbalised, samas polnudki selle raamatu mõte sõjas olevate inimeste hingeelu lahata.

[Lauri · Rating 5 out of 5]

Ülikarm lugemine. Tegelikult on ainult osaliselt tegu (ulmelise) ilukirjandusega, põhimõtteliselt võib seda romaani nimetada kaheks stsenaariumiks lähitulevikust. Karmim, õudsam ja traagilisem on ka paraku tõenäolisem. Mõlemad stsenaariumid tegelevad eeldusega et Venemaa tungib meile kallale, sügisel 2023. Tegelikult võib see aset leida varem, võib aset leida hiljem või võib üldse mitte aset leida, kuid kõik märgid viitavad sellele et nii läheb. Raamat tegeleb küsimustega mida siis teha ja jaguneb reaalsemaks ja ulmelisemaks stsenaariumiks. Mõlemas on tuhandeid surnuid ja rusudeks pommitatud Tallinn, Tartu ja teised Eesti linnad.
Väga tundub, et rahulik ajajärk Põhja-Euroopas on läbi. Karm lugemine, samas võiks seda kõik lugeda kes endalt küsivad, mida siis teha?

[Tõnis Kasekamp · Rating 3 out of 5]

Ilukirjanduse mõttes on tegelased liiga ühe-dimensioonilised. Tegelased on selleks, et rääkida mingist tähtsast kohast, kuid nad ei ole ise sündmuste mõjutajad. Aga see võibki olla eesmärk, et näidata, kuidas sõda haarab kõik endasse.

[Annyliis · Rating 5 out of 5]

Juhtusin raadiost kuulma saadet Leo Kunnasega. Selle mehe jutt tundus mulle nii tark ja nii õige. Kui mainiti raamatut „Sõda 2023“, siis teadsin, et pean seda raamatut lugeda saama. ;) Niiväga kergelt raamatut raamatukogust saada polnud. Vist kolmandal katsel sain.

Raamat on kaalukas. Nii massilt, kui sisult. Koosneb kahest osast ja raamatul on kaks esikaant (huvitav lahendus). Mina lugesin esimesena Taaveti loo ja siis Koljati loo. Need on kaks eri stsenaariumit sellest, kuidas Venemaa soovib taastada ühel juhul tsaariaegsed piirid ja teisel juhul Nõukogude Liidu. Kohati võib lugemine tunduda kuiv (eriti Taaveti loos), eks mõjutab see, et kirjanik on kogu keha ja karvadega sõjalises teemas sees ;). Kui sõjalistest terminitest ja kirjeldustest läbi närida, siis on selle taga südamlik lugu, mida aitab jutustada peategelane Peeter Tergents ja tema perekond. Lugu sellest kui oluline on sõjaline kaitse ka nn rahu ajal. Mulle läksid need kaks jutustust, võimalikust tulevikust, hinge ja raamat meeldis väga. Kuulub nende raamatute hulka, mida ei suuda käest panna.

Seda raamatut soovin kindlasti enda raamaturiiulisse.

[Madis Kotsar · Rating 4 out of 5]

Tegemist on üle pika aja raamatuga, mis pani väga tõsiselt mõtlema Eesti tulevikuperspektiivide üle. Kas olemegi kaldunud liigselt lääne-euroopalikku muretusse ja ei taipa, et idanaabri kõik senised avantüürid Gruusias, Ukrainas ja Süürias ei ole juhuslikud vaid osa suuremast plaanist, nö vaheastmed, mille kulminatsiooniks saab lõpuks sõjakäik kogu Ida-Euroopa vastu taastamaks Vene impeeriumi? Kuigi ennustamine on tänamatu tegevus, on selge, et sõda saab ära hoida vaid sõjaliste jõudude tasakaal - et sõda ei tuleks, valmistu sõjaks. Tasakaal Ida-Euroopa ja Venemaa relvajõudude vahel on paigast ära ja kaldumas aina enam viimase kasuks. Veel on aega tasakaalu taastamiseks, aga kas taipame probleemi olemasolu enne, kui on liiga hilja?

[Anneli · Rating 3 out of 5]

Üsna hästi kirjutatud raamat, aga sõda kui selline on jabur. Ka autor ise märgib tabavalt: sõda lõpeb siis, kui inimesed keelduvad sõdimast.
Raamatu eesmärk on samas Eesti kaitsepoliitika muutmine. Ei tea, kas ja kui palju see on õnnestunud. Kõik ei ole päris nii hull kui mustas stsenaariumis, aga ka kaugeltki mitte nii hea, kui roosas.

[Elar · Rating 3 out of 5]

Raamatus on välja toodud 2 varianti kui Venemaa karu ärkab talveunest ning otsustab oma kunagisi alasid tagsi võtta. Ühel juhul on NATO valmis karujahiks (Taavet), teisel juhul aga läheb kõik hoopis kehvemini (Koljat). Kahjuks on see viimane variant palju reaalsem.

[Marek Sammul · Rating 4 out of 5]

Lugege, kes Eestist hoolivad. Kindlasti!
Ja pärast lugemist tuleb tõsiselt järgi mõelda, kumb lugu on realistlik ja kumb mitte....


Kas see raamat on juba tõlgitud inglise keelde? Läti ja Leedu keelde? Ukraina keelde?

[Toomas Nigola · Rating 3 out of 5]

"Moraalijutlusena" õpetlik, põnevikuna veidi ebausutav, emotsionaalselt siiski mõjus.

[Max Sebastian · Rating 5 out of 5]

super :)

[Kari Maripuu · Rating 5 out of 5]

Kaks stsenaariumit, mis mõlemad kirjeldavad militaarelust kaugel olevatele inimestele tund-tunnilt arenguid, kuidas kogu meie igapäevane rutiin jääb hetkega seisma.

Mõlemad stsenaariumid on Eesti seisukohalt ilmselt ebareaalsed, kuid kirjeldavad ära visiooni, kuidas väikeriik võiks teoreetiliselt vastu seista naabri invasioonile.

Koos selle raamatuga võiks lugeda ka Sir Richard Shirreff'i teost "Sõda Venemaaga". kaks raamatut kokku annavad realistliku vaate sellele, millist abi on meil sõga olukorras reaalselt oodata NATO poolt ning millist jõudu peame me näitama iseseisvalt.

[Armor · Rating 3 out of 5]

Huvitav ja vajalik raamat kindlasti.
Häirima jäi suhteliselt suurte paralleelide tõmbamine II maailmasõja lahingutega Eestis.
Sinimägede ja Väike-Emajõe joonte asemel oleks saanud veel julgemalt mängida teadaolevate võimelünkadega. Miks madistada maa peal kui saab lihtsalt õhu kaudu või meritsi ümber liikuda, väed otse Tallinna viia?
Arengud maailmas on muret tekitavad, aga selge on see, et ilma liitlasteta läheb keeruliseks ja liitlassuhetesse tuleb panustada. Valmistuda iseseisvalt totaalseks sõjaks ei tundu mõistlik.

[Erkki · Rating 2 out of 5]

Kirjanduslikust aspektist hästi kirjutatud, sh oskus lugejaga manipuleerida on tähelepanuväärne. Teema sisu on aga mõlema raamatupoole puhul väga kallutatud. Autor käsitleb taktikaid, infot jmt äärmiselt valikuliselt, et oma nägemust põhjendada. Kahe, vastupidise stsenaariumi maksimaalseid piire kombates tekibki olukord, et tegelikkus ei paikne sama telje kummaski otsas, vaid kusagil vahepeal.