What do you think?
Rate this book
Eesti ümberlõikaja
Romaan räägib tänasest Eestist ja homsest Euroopast.
Tegevus toimub vaheldumisi Alam-Kolkaküla alevis ja Brüsseli peakorteri kuluaarides. Teemadeks on Lääne-Euroopa muutumine miljonite migrantide saabudes, Ida’Euroopa suhtumine sellesse, inimeste identiteedikriis ja Eesti hetkevalikud. Läbiva liinina otsitakse vastust küsimusele, kas eestlusel on tulevikku, ja kui, siis kus ja missugune?
Autorile omaselt on romaani stiil irooniline.
Tegevus toimub vaheldumisi Alam-Kolkaküla alevis ja Brüsseli peakorteri kuluaarides. Teemadeks on Lääne-Euroopa muutumine miljonite migrantide saabudes, Ida’Euroopa suhtumine sellesse, inimeste identiteedikriis ja Eesti hetkevalikud. Läbiva liinina otsitakse vastust küsimusele, kas eestlusel on tulevikku, ja kui, siis kus ja missugune?
Autorile omaselt on romaani stiil irooniline.
- GenresFiction
208 pages, Paperback
Published November 29, 2016
9 people are currently reading
184 people want to read
About the author
Mihkel Mutt
53 books19 followersMihkel Mutt studied philology and journalism at the University of Tartu from 1971 to 1976. After completing his studies, he was an editor at a publishing house and for various literary journals until 1987. He's been also a dramatist at a youth theater (Noorsooteater), worked for weekly newspapers. and written scripts for TV-series.
Mihkel Mutt was a member of the literary cooperative "Kupar" that was founded in 1987 by ten writers as the first non-state publishing house in the former Soviet Union. From 1992 to 1999 he was the president of PEN Estonia
From 1997 to 2005 Mutt headed the cultural journal Sirp. He has been the editor-in-chief of Estonia's foremost literary magazine Looming since November 2005.
Mihkel Mutt made his name as a theatre and literary critic and satirist in the early 1970s. His first short stories were published at the end of the decade and his first book came out in 1980. His early prose is characterized by irony and satire. His novels deal with socio-cultural and interpersonal issues, marriage problems etc. Many of his characters are urban intellectuals or artistically inclined dropouts. In his latest novels he has documented the arrival of the free-market economy and open society in Estonia and their impact on various social groups. Beside novels and stories he has published travel books and books for children and continued as a prolific cultural critic. After the restoration of Estonia's independence he started writing columns for various newspapers (mainly about social issues and world politics). He has translated angloamerican authors for the stage (A.Wesker, T.Stoppard, E.O'Neill, D.Pownall etc.)
He has been awarded with the Tuglas' Prize (for the best short story of an year in 1981 and 2007) and has twice received the Virumaa Literature Prize for the best historical novel of an year (in 1994 for Rahvusvaheline mees, describing Estonia's pursuit for international recognition, and Kooparahvas läheb ajalukku, whick looks back at the past half a century in Estonia's history.
Among his books are novels, short story collections, children's books, travel diaries, essays and criticism, memoires and a play.
Mihkel Mutt was a member of the literary cooperative "Kupar" that was founded in 1987 by ten writers as the first non-state publishing house in the former Soviet Union. From 1992 to 1999 he was the president of PEN Estonia
From 1997 to 2005 Mutt headed the cultural journal Sirp. He has been the editor-in-chief of Estonia's foremost literary magazine Looming since November 2005.
Mihkel Mutt made his name as a theatre and literary critic and satirist in the early 1970s. His first short stories were published at the end of the decade and his first book came out in 1980. His early prose is characterized by irony and satire. His novels deal with socio-cultural and interpersonal issues, marriage problems etc. Many of his characters are urban intellectuals or artistically inclined dropouts. In his latest novels he has documented the arrival of the free-market economy and open society in Estonia and their impact on various social groups. Beside novels and stories he has published travel books and books for children and continued as a prolific cultural critic. After the restoration of Estonia's independence he started writing columns for various newspapers (mainly about social issues and world politics). He has translated angloamerican authors for the stage (A.Wesker, T.Stoppard, E.O'Neill, D.Pownall etc.)
He has been awarded with the Tuglas' Prize (for the best short story of an year in 1981 and 2007) and has twice received the Virumaa Literature Prize for the best historical novel of an year (in 1994 for Rahvusvaheline mees, describing Estonia's pursuit for international recognition, and Kooparahvas läheb ajalukku, whick looks back at the past half a century in Estonia's history.
Among his books are novels, short story collections, children's books, travel diaries, essays and criticism, memoires and a play.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 22 of 22 reviews
March 31, 2017
Esiteks, milline keel! Tahtsin hakata esimesest peatükist alates üles märkima erinevaid lauseid, mida tulevikus oma keskkooli õpilastele harjutustesse või etteütlustesse panna. Mihkel Muti keeleline pädevus ja mitmekülgsus on lihtsalt hämmastav. Meistriklass!
Teiseks, milline iroonia ja satiir! Kõik saavad omad vitsad kätte! Liberaalid ja konservatiivid, uus ja vana Euroopa, skeptikud ja kaasajooksikud, matsid ja vurled. Kõige tähelepanuväärsem Muti romaani juures on asjaolu, et ükski osapool ei saa aru, et autor irvitab ka tema üle. Ühes kohvikunurgas seletab Konservatiiv seda, kuidas Mutt oma tekstis ikka seda multikultit naeruvääristab ja näitab Euroopa vaikset vajumist soomülkasse. Samas kiidab kõrvallauas Vasakliberaal õllekannu taga Muti vahedat sulge ja oskust esile kerkiva tagurluse tühisust karikeerida. Mustad mõlemad!
Kolmandaks, milline mõttemängude katalüsaator! Võtke "Eesti ümberlõikaja" kätte, lugege ja mõelge süvenenult kaasa. Kuhu läheb Euroopa? Kuhu jääb Eesti? Kas meil on ühist tulevikku või üleüldse ka minevikku? Mis on suurim oht eestlusele või Eestile? Kus peitub tegelikult meie tuleviku võti? Mutt kutsub meid üheskoos nende küsimuste üle pead murdma.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Teiseks, milline iroonia ja satiir! Kõik saavad omad vitsad kätte! Liberaalid ja konservatiivid, uus ja vana Euroopa, skeptikud ja kaasajooksikud, matsid ja vurled. Kõige tähelepanuväärsem Muti romaani juures on asjaolu, et ükski osapool ei saa aru, et autor irvitab ka tema üle. Ühes kohvikunurgas seletab Konservatiiv seda, kuidas Mutt oma tekstis ikka seda multikultit naeruvääristab ja näitab Euroopa vaikset vajumist soomülkasse. Samas kiidab kõrvallauas Vasakliberaal õllekannu taga Muti vahedat sulge ja oskust esile kerkiva tagurluse tühisust karikeerida. Mustad mõlemad!
Kolmandaks, milline mõttemängude katalüsaator! Võtke "Eesti ümberlõikaja" kätte, lugege ja mõelge süvenenult kaasa. Kuhu läheb Euroopa? Kuhu jääb Eesti? Kas meil on ühist tulevikku või üleüldse ka minevikku? Mis on suurim oht eestlusele või Eestile? Kus peitub tegelikult meie tuleviku võti? Mutt kutsub meid üheskoos nende küsimuste üle pead murdma.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
May 26, 2020
Appi, ma olen vaimustuses eesti kirjandusest!
Ülimalt ladus lugemine, aga samas keeleliselt nii puhas ja stiilne! Selline lihtrahva (ehk mittekirjanikud ja -keelefanaatikud) Sirp. Kindlasti meeldib neile, kellele on meeltmööda “Rahvusvahelise mehe” kirjutamisstiil.
Samuti köitis mind, et teos on tegelikult niivõrd päevakajaline, niivõrd praegust aega kirjeldav: haldusreform, pagulus ja migratsioon, Ida-Euroopa (lääne)euroopastumine, eestluse ja Eesti riigi olemasolu mõttekus, maakoht vs linn dilemmad ning kas jääda või minna kusagile mujale, kus muru on rohelisem ja taevas sinisem.
Tõrvatilk meepotis on mitte väga terviklik sisu: veidi fragmenteeritud, tegelaste vahel pole täielikku omavahelist suhtlusvõrgustikku/kommunikeerumist ja ei jookse keskset tegevusliini ning lugu.
Ülimalt ladus lugemine, aga samas keeleliselt nii puhas ja stiilne! Selline lihtrahva (ehk mittekirjanikud ja -keelefanaatikud) Sirp. Kindlasti meeldib neile, kellele on meeltmööda “Rahvusvahelise mehe” kirjutamisstiil.
Samuti köitis mind, et teos on tegelikult niivõrd päevakajaline, niivõrd praegust aega kirjeldav: haldusreform, pagulus ja migratsioon, Ida-Euroopa (lääne)euroopastumine, eestluse ja Eesti riigi olemasolu mõttekus, maakoht vs linn dilemmad ning kas jääda või minna kusagile mujale, kus muru on rohelisem ja taevas sinisem.
Tõrvatilk meepotis on mitte väga terviklik sisu: veidi fragmenteeritud, tegelaste vahel pole täielikku omavahelist suhtlusvõrgustikku/kommunikeerumist ja ei jookse keskset tegevusliini ning lugu.
June 12, 2017
Veidras segapudruvormis terav ülevaade Euroopast, eestlastest ja eestlusest migratsioonilaineharjal. Ei saa eitada päris tabavaid ja teraseid karaktereid, näiteks ma üldse ei kahtlegi et see suursaadik, kes kartis elus kõige rohkem Eestisse tagasipöördumist, on otse elust mahajoonistatud. Ja noh, neid pajuvenelasi ja kadakasakslasi on alati olnud, tänapäeval aga ma ei teagi kuidas neid kutsutakse,kes kangesti tahavad inglasteks/ameeriklasteks hakata. On neidki, on palju ja siinsamas.
Veidi kummaline vorm natuke segas. Siin oli mingeid esseid, üleskutseid, aruandeid ja miskeid muhedaid ajalehe huumorinurga vesteid meenutavat, ühest narratiivi nagu polnudki, vaatenurk muutus ka enam vähem iga paari lehe tagant. Sisu oli aga terav ja täpne. Suht kohustuslik lugemine, eriti võiks seda lugeda erinevate Euroopa rahavoogude nisa otsas istujad, igasugu ametnikuhinged ja muidu bürokraadid, äkki mõni isegi hakkab veidi mõtlema...
Veidi kummaline vorm natuke segas. Siin oli mingeid esseid, üleskutseid, aruandeid ja miskeid muhedaid ajalehe huumorinurga vesteid meenutavat, ühest narratiivi nagu polnudki, vaatenurk muutus ka enam vähem iga paari lehe tagant. Sisu oli aga terav ja täpne. Suht kohustuslik lugemine, eriti võiks seda lugeda erinevate Euroopa rahavoogude nisa otsas istujad, igasugu ametnikuhinged ja muidu bürokraadid, äkki mõni isegi hakkab veidi mõtlema...
June 3, 2017
Ikka ja jälle sama ämber - Mutt on hea kirjanik, tuleks lugeda. Loen. Esimese kahe leheküljega tuleb meelde, et iroonia ei ole minu loomulik keskkond.
Lugesin siiski edasi ja karta on, et muster jääbki korduma, sest, nagu öeldud, Mutt on hea kirjanik. Maailma nägemine, detailide kirjeldamise oskus, seosed, keel, kompositsioon - kõik suurepärane. Aga see läbiv iroonia....
Lugesin siiski edasi ja karta on, et muster jääbki korduma, sest, nagu öeldud, Mutt on hea kirjanik. Maailma nägemine, detailide kirjeldamise oskus, seosed, keel, kompositsioon - kõik suurepärane. Aga see läbiv iroonia....
July 23, 2017
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
February 5, 2017
„Eesti ümberlõikaja” meeldis mulle väga. Kuigi loo mõttes ei jooksnud raamat ehk väga terviklikuks kokku ning salapärane jõud inimeste taga, kes kõiki tähtsamaid tegelasi (peamiselt) Shakespeare’i tsitaatidega kostitas, jäigi paljastamata, siis karakterid ja ajalooheitluste kirjeldused olid värvikad, tabavad ja humoorikad. Nagu ma kuskil ka ütlesin, et selle raamatu jooksul sai rohkem itsitada kui kuu norm ette näeb.
Teemad, mida raamatus peegeldatakse, seonduvad Euroopa, selle väärtusruumi ja bürokraatiga, ning selle perifeeriaga, väikese, aga kuulsa ajalooga Alam-Kolkakülaga ning selle elanike ja nende mõttemaailmaga.
Väga lõbus peatükk oli Alam-Kolkaküla ajaloost. Nõukogude ajal asus seal nimelt üle-Liidulise kuulsusega pappkastikombinaat ning külakeses oli seetõttu ka palju elanikke. Iseseisvumise järel kadusid muidugi tööstus ja ka külaelanikud, aga järelejäänud tegelesid tuntud tähtsate teemadega – sobiva nime valik, kohalike muinsusobjektide väärtustamine (mälestuskivi „Siin asus pappkastikombinaat, kus töötasime meie”), turistide meelitamise slogani valik („Alam-Kolkaküla – Baltimaade Norra!”) ja avanenud vahendite mõistlik kasutamine („Tammile rajati eurorahadega terviserada, kus vahel tuikusid joodikud ja mõni vanaeit ajas oma lehma võsa vahele rohulapikesele.”).
Samuti pakkusid rõõmsat äratundmist raamatu tegelased. Tüdrukud, kelle ilme ütleb kohalikele poistele: „Sina, troll, võiksid küll aru saada, et ma sõidan kohe ära säravasse suurlinna, kus mind ootavad prints, villa ja kõik muud meeldivused”, ning poisid, kes tajuvad, et neid on potentsiaalsete partneritena maha kantud, ja kes seetõttu „karjuvad tüdrukutele roppusi järele ja annavad mõista, et lähevad kohe röövima ja vargile, et nad on hädaohtlikud ja meeleheitel tüübid, keda ei peata miski”.
Vallavanem Uteke, kes jutustab aina, kuidas suuri investeeringuid tuleb kohale meelitada ja ettevõtlust arendada; pessimist Benjamin, kes ennustab kõigele kadu; eurosaadik Hani, kes ei tahaks kunagi enam Eestis elada, kuid käib aeg-ajalt kodumaal nautimas autentseid Eesti inimesi, kes, erinevalt Brüsseli kartulitest, on ikka veel igaüks ise nägu ja tegu; Boris Tammejuss, kes leiab, et inimesi ei tohiks Eestist ära lastagi ning müür tuleb ehitada mitte pagulaste vastu vaid, vice versae, selleks, et inimesed siit välja ei pääseks; Mia ja Pedro, inimene, kes on aru saanud, et kuna sugu on sotsiaalne konstrukt, pole mingit põhjust valida neist üks, kui võib konstruida mõlemad, ning on seega permanentselt kahesooline; Rähn, kes avastab, kuidas inimest tervikuna teise rahvusesse ümber lõigata ning muudab selle äriks.
Kokkuvõttes koosneski see raamat minu jaoks erinevate tüüpide osavalt kirjeldatud maailmadest. Lugu kui sellist väga välja ei joonistunud. Või, õigemini, algus nagu isegi hakkas lugu looma, aga lõpp oli visandatud kiirustades, anti mõne lausega ülevaade, mis tegelastest lõpuks sai.
Mõned tsitaadid endale meenutamiseks ka. Paraku on need pikavõitu, seega kõiki ei viitsi ümber toksida :)
„Siia kuulub ka kõige hirmsam vale: et suured ja väikesed rahvad on võrdsed. Muidugi on selles vallas ajaloo jooksul palju muutunud. Mehhanismid, mille toel suured väikeste üle domineerivad, on nüüd teistsugused. ... Ainult üks näide varjatud domineerimises. Me kõik peame koolis õppima suurte rahvaste kultuure. Mina pean õppima Balzaci. Mitte et ma ei taha, vastupidi, Balzac võib mulle isegi meeldida. Asi pole üldse selles. Pelgalt teadmine, et kui ka meil oleks oma Balzac, siis ei õpiks ega loeks teda maailmas mitte keegi peale meie endi ...
Lühidalt öeldes: suured peavad endastmõistetavaks, et nende vaimne kraam moodustab inimkonna ühisvara. Suur rahvas röhatab või peeretab, meie ütleme: klassika!”
„Olen ka kujutlenud, kuidas Maale saabuvad tulnukad. Kas on võimalik, et marslase või Voltaire’i Micromegase silmis pole põhimõttelist vahet säärastel betoonrajatistel ja neil objektidel, mida turistid praegu näha ihkavad. On ju mõlemad planeedi tsivilisatsiooni produktid, ühed inimtegevuse viljad kõik. ... Sest mis vahet võiks igaviku vaatepunktist olla kiriku ja silotornil? Sakraalarhitektuur on alati pompoosne, aga ka karjalautades ei puudu totalitaristlikud elemendid, sealgi on pikad sirged jooned ja mõned suured kaared.”
„Mulle on alati tundunud, et arhitektuur ja ümbruskond mõjutab inimesi kõige üldisemas mõttes. Inimestel, keda kohtan mõne magalarajooni majade vahel teerajal, on silmis teine pilk, kui neil, kes elavad kompaktses, hästi toimivas elukvartalis. Ja sildid, sildid on tähtsad, kus on palju silte, on ka inimese pilk lahkem. Iga sildi taga on mingi väike elusõlm, kust hoovab suhtlust, möödujad tajuvad organiseeritud elu energiat ja see mõjub neile hästi. Magalate energia on halb, sest seal ei ole midagi peale magamise ja igavate elunägeluste.”
"Riik ei ole mingi anonüümne asi. Selle on jälle need võimumehed välja mõelnud, et rahva viha eest pääseda. Keegi ei ole kunagi süüdi! Vale jutt. Süüdlased on alati konreetsed. Rasva lähevad alati konkreetsed inimesed, kes on end riigi rahakoti külge imenud. Rasva läinud riiki mina ei tea ega tunne." Rahvas hakkas aplodeerima. "Kõik need sihtasutused ja nõunikud ja referendid ja muud tegelased! Neid on järjest rohkem. Mine vaata ükskõik kuhu ministeeriumi! Rahvast jääb riigis aina vähemaks, aga ametnikke sigib juurde. Üks mõttekoda, sihtasutus ja ümarlaud teise otsa! Aina udutavad, aina vassivad ja vingerdavad. Aga neid ei saada kätte! Ja miks ei saada? Sellepärast, et need, kes on neid püüdma pandud, on ise samasugused vingerjad." Ja Kase-taat raputas mõlemat rusikat, nii et habe värises."
„Lisaks olen õppinud suhtekorraldust, süsteemianalüüsi, projektide kirjutamist, inglise keelt ärikeelena, postkolonialismi ja enesekoloniseerimist, metahistoorikat, naisuurimust ja meediat, loovust (koos loovuse mahavõtmisega), mentaalse G-punkti genereerimist, feng shuid ja nekromantiat. Hiljaaegu olen teinud läbi eurointegratsiooni täienduskoolituse. Olen töötanud kuraatori, moderaatori, mentaalepilaatori ja toidujagajana diktaatorite vastu protestijate väliköögis.”
Ideaalne elukestev õpe või mis? :)
Teemad, mida raamatus peegeldatakse, seonduvad Euroopa, selle väärtusruumi ja bürokraatiga, ning selle perifeeriaga, väikese, aga kuulsa ajalooga Alam-Kolkakülaga ning selle elanike ja nende mõttemaailmaga.
Väga lõbus peatükk oli Alam-Kolkaküla ajaloost. Nõukogude ajal asus seal nimelt üle-Liidulise kuulsusega pappkastikombinaat ning külakeses oli seetõttu ka palju elanikke. Iseseisvumise järel kadusid muidugi tööstus ja ka külaelanikud, aga järelejäänud tegelesid tuntud tähtsate teemadega – sobiva nime valik, kohalike muinsusobjektide väärtustamine (mälestuskivi „Siin asus pappkastikombinaat, kus töötasime meie”), turistide meelitamise slogani valik („Alam-Kolkaküla – Baltimaade Norra!”) ja avanenud vahendite mõistlik kasutamine („Tammile rajati eurorahadega terviserada, kus vahel tuikusid joodikud ja mõni vanaeit ajas oma lehma võsa vahele rohulapikesele.”).
Samuti pakkusid rõõmsat äratundmist raamatu tegelased. Tüdrukud, kelle ilme ütleb kohalikele poistele: „Sina, troll, võiksid küll aru saada, et ma sõidan kohe ära säravasse suurlinna, kus mind ootavad prints, villa ja kõik muud meeldivused”, ning poisid, kes tajuvad, et neid on potentsiaalsete partneritena maha kantud, ja kes seetõttu „karjuvad tüdrukutele roppusi järele ja annavad mõista, et lähevad kohe röövima ja vargile, et nad on hädaohtlikud ja meeleheitel tüübid, keda ei peata miski”.
Vallavanem Uteke, kes jutustab aina, kuidas suuri investeeringuid tuleb kohale meelitada ja ettevõtlust arendada; pessimist Benjamin, kes ennustab kõigele kadu; eurosaadik Hani, kes ei tahaks kunagi enam Eestis elada, kuid käib aeg-ajalt kodumaal nautimas autentseid Eesti inimesi, kes, erinevalt Brüsseli kartulitest, on ikka veel igaüks ise nägu ja tegu; Boris Tammejuss, kes leiab, et inimesi ei tohiks Eestist ära lastagi ning müür tuleb ehitada mitte pagulaste vastu vaid, vice versae, selleks, et inimesed siit välja ei pääseks; Mia ja Pedro, inimene, kes on aru saanud, et kuna sugu on sotsiaalne konstrukt, pole mingit põhjust valida neist üks, kui võib konstruida mõlemad, ning on seega permanentselt kahesooline; Rähn, kes avastab, kuidas inimest tervikuna teise rahvusesse ümber lõigata ning muudab selle äriks.
Kokkuvõttes koosneski see raamat minu jaoks erinevate tüüpide osavalt kirjeldatud maailmadest. Lugu kui sellist väga välja ei joonistunud. Või, õigemini, algus nagu isegi hakkas lugu looma, aga lõpp oli visandatud kiirustades, anti mõne lausega ülevaade, mis tegelastest lõpuks sai.
Mõned tsitaadid endale meenutamiseks ka. Paraku on need pikavõitu, seega kõiki ei viitsi ümber toksida :)
„Siia kuulub ka kõige hirmsam vale: et suured ja väikesed rahvad on võrdsed. Muidugi on selles vallas ajaloo jooksul palju muutunud. Mehhanismid, mille toel suured väikeste üle domineerivad, on nüüd teistsugused. ... Ainult üks näide varjatud domineerimises. Me kõik peame koolis õppima suurte rahvaste kultuure. Mina pean õppima Balzaci. Mitte et ma ei taha, vastupidi, Balzac võib mulle isegi meeldida. Asi pole üldse selles. Pelgalt teadmine, et kui ka meil oleks oma Balzac, siis ei õpiks ega loeks teda maailmas mitte keegi peale meie endi ...
Lühidalt öeldes: suured peavad endastmõistetavaks, et nende vaimne kraam moodustab inimkonna ühisvara. Suur rahvas röhatab või peeretab, meie ütleme: klassika!”
„Olen ka kujutlenud, kuidas Maale saabuvad tulnukad. Kas on võimalik, et marslase või Voltaire’i Micromegase silmis pole põhimõttelist vahet säärastel betoonrajatistel ja neil objektidel, mida turistid praegu näha ihkavad. On ju mõlemad planeedi tsivilisatsiooni produktid, ühed inimtegevuse viljad kõik. ... Sest mis vahet võiks igaviku vaatepunktist olla kiriku ja silotornil? Sakraalarhitektuur on alati pompoosne, aga ka karjalautades ei puudu totalitaristlikud elemendid, sealgi on pikad sirged jooned ja mõned suured kaared.”
„Mulle on alati tundunud, et arhitektuur ja ümbruskond mõjutab inimesi kõige üldisemas mõttes. Inimestel, keda kohtan mõne magalarajooni majade vahel teerajal, on silmis teine pilk, kui neil, kes elavad kompaktses, hästi toimivas elukvartalis. Ja sildid, sildid on tähtsad, kus on palju silte, on ka inimese pilk lahkem. Iga sildi taga on mingi väike elusõlm, kust hoovab suhtlust, möödujad tajuvad organiseeritud elu energiat ja see mõjub neile hästi. Magalate energia on halb, sest seal ei ole midagi peale magamise ja igavate elunägeluste.”
"Riik ei ole mingi anonüümne asi. Selle on jälle need võimumehed välja mõelnud, et rahva viha eest pääseda. Keegi ei ole kunagi süüdi! Vale jutt. Süüdlased on alati konreetsed. Rasva lähevad alati konkreetsed inimesed, kes on end riigi rahakoti külge imenud. Rasva läinud riiki mina ei tea ega tunne." Rahvas hakkas aplodeerima. "Kõik need sihtasutused ja nõunikud ja referendid ja muud tegelased! Neid on järjest rohkem. Mine vaata ükskõik kuhu ministeeriumi! Rahvast jääb riigis aina vähemaks, aga ametnikke sigib juurde. Üks mõttekoda, sihtasutus ja ümarlaud teise otsa! Aina udutavad, aina vassivad ja vingerdavad. Aga neid ei saada kätte! Ja miks ei saada? Sellepärast, et need, kes on neid püüdma pandud, on ise samasugused vingerjad." Ja Kase-taat raputas mõlemat rusikat, nii et habe värises."
„Lisaks olen õppinud suhtekorraldust, süsteemianalüüsi, projektide kirjutamist, inglise keelt ärikeelena, postkolonialismi ja enesekoloniseerimist, metahistoorikat, naisuurimust ja meediat, loovust (koos loovuse mahavõtmisega), mentaalse G-punkti genereerimist, feng shuid ja nekromantiat. Hiljaaegu olen teinud läbi eurointegratsiooni täienduskoolituse. Olen töötanud kuraatori, moderaatori, mentaalepilaatori ja toidujagajana diktaatorite vastu protestijate väliköögis.”
Ideaalne elukestev õpe või mis? :)
August 24, 2024
Ilus iroonia (??), millele andis mõrkja meki viimased peatükid, kus ei olnud enam kindel, mis autori enda seisukohad on.
Tahaks uskuda, et on intelligentne tolereerida kõiki ja kõike,
aga. Mine tea.
Lemmikpeatükk oli Aleppo ööbik (naer läbi pisarate, eksole.), lemmikleheküljed 130-135, kus avatakse rahvuslust kartulite abil, kirjeldatakse rongijaamas eesti keele katkete kuulamist.... äratundmisrõõmu küllaga.
Muigasin ja turtsatasin päris tihti naerma, aga ei teagi, kellele sellist teost soovitada.
Mööda külgi maha ei jookse, aga väga palju targemaks ka ei saanud. Saab mõelda isikliku moraalitunnetuse peale. või miskit. Kas olla rahvuslane, kas põgeneda kodumaalt... vana hea.
Mõnus lugeda küll.
Tahaks uskuda, et on intelligentne tolereerida kõiki ja kõike,
aga. Mine tea.
Lemmikpeatükk oli Aleppo ööbik (naer läbi pisarate, eksole.), lemmikleheküljed 130-135, kus avatakse rahvuslust kartulite abil, kirjeldatakse rongijaamas eesti keele katkete kuulamist.... äratundmisrõõmu küllaga.
Muigasin ja turtsatasin päris tihti naerma, aga ei teagi, kellele sellist teost soovitada.
Mööda külgi maha ei jookse, aga väga palju targemaks ka ei saanud. Saab mõelda isikliku moraalitunnetuse peale. või miskit. Kas olla rahvuslane, kas põgeneda kodumaalt... vana hea.
Mõnus lugeda küll.
August 18, 2017
"Kas on kristluse, islami, budismi ja teiste religioonide pühades tekstides sõnakestki rahvusest? Ei, seal on juttu inimesest kui niisugusest. On juttu kaastundest, headusest, muudest positiivsetest omadustest. Kui öeldakse, et headus on tähtsam , kui tõde ja ilu, siis rahvuslane tahaks vahele hõigata, et tähtsam on rahvus. Aga ei, inimene on kõigepealt alati inimene! Veresidemete ja hällilauludega ei saa tõde ja headust trumbata."
October 4, 2017
Mutt vaatleb rahvuslust läbi erinevate kõõrdpilkude, millest ükski just meeldiv pole. Ma ei oskagi seisukohta võtta - kas mittevõitlev rahvuslus on üldse võimalik, kas rahvusluse essents ongi see, et "tegelikult oleme meie kõige paremad", see põhimõte jookseb ju läbi pea kõigi rahvaste müütidest - nemad kui maailma kese. Kas mittevõitlev rahvuslus on säärane nagu Mutil tõelise kosmopoliidi Pedro Ylgemi "tsiviliseeritud rahvuslus" - "säärane, kus on vabaõhumuuseumid ja rahvuspargid, folkbändid ja pärimusfestivalid, rahvusliku loomemajandusega tegelevad idufirmad ja vastav know-how." No kellele need ei sümpatiseeriks, eks? Aga "kõige tähtsam on näha ennast ja oma ajalugu üldises raamis ja teiste vaatevinklist." Paku ainult seda, mida turist näha tahab, muu salga maha ega ära pea ennast unikaalseks. Soovitan soojalt Mutti lugeda, selline hea raamat, tõstatab ebamugavaid teemasid ega paku neile lihtsaid lahendusi.
June 21, 2025
2.5-3.
Ajas edasi tagasi liikumine ajas segadusse. Mõned peatükid olid üsna huvitavad, eriti kui oled ise välismaal elav eestlane, mõned peatükid venisid ja muutusid igavaks. Keele mõttes tundus nagu oleks proovitud maksimaalses koguses võõrsõnu kasutada.
Ajas edasi tagasi liikumine ajas segadusse. Mõned peatükid olid üsna huvitavad, eriti kui oled ise välismaal elav eestlane, mõned peatükid venisid ja muutusid igavaks. Keele mõttes tundus nagu oleks proovitud maksimaalses koguses võõrsõnu kasutada.
July 30, 2025
midagi aru ei saanud, mees liht mähkis erinevaid lugusid kokku ja selline tunne et kõik tegelased olid mingi laksu all. Kuigi vahepeal läks nagu huvitavaks siis lõppu ajalugu ja see kirjeldus oli jube (for me)😅
November 2, 2025
Eesti ja Euroopa ja meie tulevik. kultuur, identiteet, rahvuslus.
minu jaoks üsna raske ja segane lugemine. vb on asi lihtsalt hetkes
“Üks maailma kõige toredamaid asju on see, kui inimesed on oma eluga rahul seal, kus nad elavad, ega kipu iga hinna eest mujale.” lk 43
minu jaoks üsna raske ja segane lugemine. vb on asi lihtsalt hetkes
“Üks maailma kõige toredamaid asju on see, kui inimesed on oma eluga rahul seal, kus nad elavad, ega kipu iga hinna eest mujale.” lk 43
July 19, 2017
Oleks väga naljakas, kui poleks nii kurb.
September 30, 2017
Suurepäraselt kirjutatud. Paneb nii naerma kui ka mõtlema Eesti positsioonist Euroopas ja Euroopa tulevikust laiemalt.
January 10, 2018
Hea eneseiroonia Eestlaste üle. Päevakajaline pagulaste teema. Huvitavad lähenemised eri inimeste vaatenurkadest. Lõbus ja mõnus lugemine
September 19, 2022
4,5/5 kui hinnata, kas seein hea (lihtne, sarkastiline) raamat, siis kyll
February 18, 2017
Ei meenugi, millal viimati ühe raamatu kaante vahelt nii palju tuttavaid inimesi (ja kohti) leidsin. Kiidan heaks.
February 9, 2022
Eesti oma Vonnegut! Mügarikega inimkartulite kapaktants :-) Seda võiks lausa Balletmeistri inspiratsiooniallikaks pidada...
Read
April 2, 2017Raske lugemine, Olen nõus Meelis Oidsaluga, kes 3/2017 Vikerkaares ilmunud raamatuarvustuses muuhulgas tõdeb, et "Mihkel Mutt on teinud endast kaasaja ruupori, mitte kõverpeegli" ja on "meie ühiskonnas eksisteerivale ärevusele alistunud".
April 10, 2017
tegelased paberõhukesed. teemade avamiseks oleks esseede kogumik ehk sobivam olnud.
April 24, 2017
Kerge lugemine ja mõnusad karakterid. Irooniline vaade tänasele Eestile.
April 30, 2017
Lisaksin omalt poolt Rähni kombel SMS-i
Displaying 1 - 22 of 22 reviews