Mulle need 101 sarja raamatud täitsa meeldivad. Nii mõnelgi on autor eessõnas kirjutanud, et väga raske oli valikut teha ja eks ta paljuski subjektiivne valik ole. Eesti talupoegade köögile mõeldes sai selle teema puhul küll mõtiskletud, et kuskohast need 101 toitu välja võetakse. Tänu Ulrika Plathile on aga kaasatud ka baltisaksa köök, mis taluköögist olulisem rikkalikum oli. Natuke üllatas algul eksootiliste mereandide teema, poleks uskunudki, et needki Eesti köögis nii ammu kasutusel on olnud. Hoiatus! Seda raamatut võiks lugeda täis kõhuga. Eesti toiduajaloo ülevaadetes panid mul lisaks sakste hõrgutistele suu vett jooksma ka nõukaaegsete toitude kirjeldused, mida lapsepõlves nauditud sai. Iga toidu või toiduaine ülevaade on põhjalik, alates hetkest, millal see meie maale või üldse Euroopasse jõudis ja lõpetades tänapäeva restoranides pakutavaga. Sain uus teadmisi, nii mõnegi idee kodukööki ja ka muiata. Kuidas meeldiks lauale serveerida näiteks "tikerberi sodi" või "piima weini"? Polnud kunagi mõelnudki, mis vahe siis kruupidel ja tangul või pilafil ja plovil täpselt on või kuskohast see ploomirasv tuleb. Täitsa huvitav ja ladus lugemine ja annab tõesti hea ülevaate Eesti toidukultuuri ajaloost. Ühtlasi ka esimene lugemise väljakutse (ajalookirjandus), mis mul sel aastal läbi sai. Oli tore teekond ja sai nii mõnigi hariv ja silmiavav raamat loetud.
Haltuura. Milleks kirjutada ja välja anda raamat, kui sul pole mitte midagi öelda. Kui sul puudub materjali kohta info ja andmed, ja sa tunnistad seda isegi. Kokkuvõttes materjal, mille saab kätte lihtsa guugeldamisega, ja mis riiulis olles mitte midagi juurde ei anna.