What do you think?
Rate this book
6ism2e_dpi_error: _unsupported_personality
Steve Vihalemma kraterotoopiline ulmeromaan on meelierutav kokteil tehnoloogilise kataklüsmi järgsest realismist, taqwacore-esteetikast, magalarajoonide hõllanduslikust romantikast ja araabia mütoloogiast teravalt päevakajalise süsteemikriitika võtmes.
«6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality» annab vendi Strugatskeid ja Philip K. Dicki meenutavas filosoofilises stiilis mõista, mis juhtub, kui Henno Käo tondijuttude peal suureks kasvanud põlvkond hakkab hapet võtma.
«6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality» annab vendi Strugatskeid ja Philip K. Dicki meenutavas filosoofilises stiilis mõista, mis juhtub, kui Henno Käo tondijuttude peal suureks kasvanud põlvkond hakkab hapet võtma.
167 pages, Paperback
Published January 1, 2016
1 person is currently reading
18 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
February 7, 2017
Rõõmsa üllatusega avastasin, et Steven Vihalem on kirjutanud raamatu. Tean autorit ajast, kui ta oli alles koolipoiss. Muidugi otsustasin ka raamatu esitlusele minna. Esitlus oli põnev: autor luges katkendeid, mis viisid põneva aruteluni peamiselt islamist ja ramadaanist - sain nii mõndagi uut teada. :) Üks meesterahvas ütles esitlusel, et kui tegemist on romaaniga, siis on see väga halb romaan. Ma ei taha temaga nõustuda. Esiteks ei ole see teos minu arvates romaan, pigem jutukogu, milles on samad tegelased. Ja kindlasti ei ole tegemist halva raamatuga, isegi mitte halva romaaniga. :)
Lugesin raamatut mõnuga, eriti meeldis mulle raamatu keskel olnud kultuurilooline essee. Raamatu keel on vastandlik. Tunda on, et autor on ka luuletaja - tekst on kohati väga poeetiline. Samas on üsna palju ropendamist, mis mulle eriti ei meeldi. Saan muidugi aru, et tegemist on stiilivõttega, kuid ikkagi.
Raamatu tegevus toimub nii oleviku, mineviku kui tuleviku Õismäel. Kuna olen ka ise Õismäel mitu aastat töötanud, siis tundusid kohad tuttavad ja lihtne oli tegevuspaiku ette kujutada. Võib-olla hakatakse peagi tegema ka ekskursioone selle raamatu põhjal, nagu tehakse Hargla Melchiori lugude järgi.
Kokkuvõtteks võin öelda, et mulle meeldis. Mul on ainult ühest asjast kahju - et ma ei saanud olla Steveni eesti keele õpetaja. ;)
Lugesin raamatut mõnuga, eriti meeldis mulle raamatu keskel olnud kultuurilooline essee. Raamatu keel on vastandlik. Tunda on, et autor on ka luuletaja - tekst on kohati väga poeetiline. Samas on üsna palju ropendamist, mis mulle eriti ei meeldi. Saan muidugi aru, et tegemist on stiilivõttega, kuid ikkagi.
Raamatu tegevus toimub nii oleviku, mineviku kui tuleviku Õismäel. Kuna olen ka ise Õismäel mitu aastat töötanud, siis tundusid kohad tuttavad ja lihtne oli tegevuspaiku ette kujutada. Võib-olla hakatakse peagi tegema ka ekskursioone selle raamatu põhjal, nagu tehakse Hargla Melchiori lugude järgi.
Kokkuvõtteks võin öelda, et mulle meeldis. Mul on ainult ühest asjast kahju - et ma ei saanud olla Steveni eesti keele õpetaja. ;)
January 31, 2024
0 tähte
ma ei ole tõesti lma elus veel lugenud raamatut, mida ma TÕSISELT ei taha lõpuni lugeda, sest lugemine tundub lausa (vabandust) jälk.
algus oli isegi okei, kuigi häiris veidi ühe tegelase kõnepruuk, aga siis tulid ameerika mäed – väga halb, siis läks kohati isegi paremaks, siis jälle halb jne. meeldis kultuurifilosoofiline esse teose keskel. raamatu keskpunkti jõudes oli lugemine piinarikas, niiet viimased paarkümmend lehekülge lugesin diagonaalis
ma ei ole tõesti lma elus veel lugenud raamatut, mida ma TÕSISELT ei taha lõpuni lugeda, sest lugemine tundub lausa (vabandust) jälk.
algus oli isegi okei, kuigi häiris veidi ühe tegelase kõnepruuk, aga siis tulid ameerika mäed – väga halb, siis läks kohati isegi paremaks, siis jälle halb jne. meeldis kultuurifilosoofiline esse teose keskel. raamatu keskpunkti jõudes oli lugemine piinarikas, niiet viimased paarkümmend lehekülge lugesin diagonaalis
June 22, 2017
Paigavaim on vägagi konstantne nähtus! Selle muutmiseks ei piisa narkarite, moslemite, venekeelsete hindude või skinhead'ide imbumisest mingisse piirkonda. Betoonist sipelgapesa (või peaks ütlema prussakapesa) hingab vaikselt endises rütmis olemata kõigi nende uute liikide esindajatest ning alles aja julm käsi võib selle kohavaimu põrmu lüüa.
Steven Vihalem kujutabki oma romaanis (žanriliselt kaheldav määratlus) 21. sajandi lõpu Õismäed, mis on küll sotsiaalselt läbi teinud kolossaalse muutuse (immigratsioon ja mõistatusliku Külastuspäeva tagajärjed), kuid sellest hoolimata suutnud säilitada oma magalarajooni atmosfääri. Betoonhiiglaste külmalt säravad tuled ei ole oma mõistatuslikku ligitõmbavust kaotanud.
Lugedes meenusid mulle osad Hollywoodi 1980.–1990. aastate B-kategooria apokalüptilised märulifilmid, kus inimkond on omadega täielikult pekkis ja kiirel allakäigutrepil suunaga hääbumisele. Autor ongi kujutanud seda viimast rahulikku hetke selles linnaosas, sest kohe jõuab pärale Stallone-sugune lihamägi ja lööb selles patumülkas korra majja (ainult prussakad elavad Stallone ja tuumakatastroofi üle). Kuid praegu saab veel Õismäe tiigi kaldal rahuliku südamega džointi nautida või tornmaja keldris seenekesi kasvatada.
Lõppu matkasoovitus! Jätke üks nädalavahetus metsa või rappa minek vahele ja sõitke bussiga hoopis Õismäe matkarajale. Saate kohe seal tiirutada kuni südamepöörituseni. Samuti saate näha eriskummalist floora ja fauna kooslust ning üht omanäolisema planeeringuga piirkonda Eestis. Põnevat avastamist!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Steven Vihalem kujutabki oma romaanis (žanriliselt kaheldav määratlus) 21. sajandi lõpu Õismäed, mis on küll sotsiaalselt läbi teinud kolossaalse muutuse (immigratsioon ja mõistatusliku Külastuspäeva tagajärjed), kuid sellest hoolimata suutnud säilitada oma magalarajooni atmosfääri. Betoonhiiglaste külmalt säravad tuled ei ole oma mõistatuslikku ligitõmbavust kaotanud.
Lugedes meenusid mulle osad Hollywoodi 1980.–1990. aastate B-kategooria apokalüptilised märulifilmid, kus inimkond on omadega täielikult pekkis ja kiirel allakäigutrepil suunaga hääbumisele. Autor ongi kujutanud seda viimast rahulikku hetke selles linnaosas, sest kohe jõuab pärale Stallone-sugune lihamägi ja lööb selles patumülkas korra majja (ainult prussakad elavad Stallone ja tuumakatastroofi üle). Kuid praegu saab veel Õismäe tiigi kaldal rahuliku südamega džointi nautida või tornmaja keldris seenekesi kasvatada.
Lõppu matkasoovitus! Jätke üks nädalavahetus metsa või rappa minek vahele ja sõitke bussiga hoopis Õismäe matkarajale. Saate kohe seal tiirutada kuni südamepöörituseni. Samuti saate näha eriskummalist floora ja fauna kooslust ning üht omanäolisema planeeringuga piirkonda Eestis. Põnevat avastamist!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
July 9, 2017
Ma ei ole kunagi ühtegi savu teinud, isegi tavalist suitsu mitte, muust narkotsist rääkimata. Isegi purjus pole ma kunagi olnud, nii et selles osas jäi suur osa loost ja tegelaste mõttemaailmast mulle kaugeks ning kättesaamatuks. Mitte, et mul võimalust poleks olnud. Ma pole lihtsalt tahtnud. Ja pole ka vaja olnud...
Küll aga elasin ma just alles värskelt 3 aastat sealsamas "Hiina müüris", 138, õnneks küll ilma prussakateta, kuid olen neid tegelasi varasemalt oma elus kohanud ja nende sitkus võtab judisema. Aga selle eest tunnen nüüd Õika tiigiäärset ja ka kaugemaid ringe suht hästi. Pärast esimest kahte kuud ei pidanudki enam lugema maja otsa pealt 1-2-3, et leida õige trepikoda üles, kus minu kookon asetseb. Tõepoolest, mitte ainult ei olnud see lugu strugatskilik, vaid ka kogu elu Õikal on kerge mõista tundes slaavlaste hingeelu. Ja neile seal meeldib! Pere- ja sõpruskonniti hoitakse ühte, kuivõrd eestlased on ju individualistid, igaüks omaette ning ise. Mõni ime, et me apokalüpsist üle ei ela ja ilmselt juba ammu enne seda välja sureme...
Aga kui raamatu juurde tagasi tulla, siis meeldis mulle nii ca viimane kolmandik umbes kõvasti rohkem, kui kogu eelnev osa. Seal hakkas juba miski pilt tekkima, niidid jooksid kokku, sekka tuli huvitavamaid tegelasi, nagu džinnid ja vambid ja lõbusad Harut ning Marut. Vot see meenutas juba minu maitse ulmet. Aga miskid narkarid ringi tuigerdamas või muud eksistentsiaalsed esseed vahepalana... no ma lugesin need ära, aga erutust ei tekkinud. Igaühele oma ;)
Siinkohal kasutaks aga võimalust ning saadan soojad tervitused Kariimile! :)
Küll aga elasin ma just alles värskelt 3 aastat sealsamas "Hiina müüris", 138, õnneks küll ilma prussakateta, kuid olen neid tegelasi varasemalt oma elus kohanud ja nende sitkus võtab judisema. Aga selle eest tunnen nüüd Õika tiigiäärset ja ka kaugemaid ringe suht hästi. Pärast esimest kahte kuud ei pidanudki enam lugema maja otsa pealt 1-2-3, et leida õige trepikoda üles, kus minu kookon asetseb. Tõepoolest, mitte ainult ei olnud see lugu strugatskilik, vaid ka kogu elu Õikal on kerge mõista tundes slaavlaste hingeelu. Ja neile seal meeldib! Pere- ja sõpruskonniti hoitakse ühte, kuivõrd eestlased on ju individualistid, igaüks omaette ning ise. Mõni ime, et me apokalüpsist üle ei ela ja ilmselt juba ammu enne seda välja sureme...
Aga kui raamatu juurde tagasi tulla, siis meeldis mulle nii ca viimane kolmandik umbes kõvasti rohkem, kui kogu eelnev osa. Seal hakkas juba miski pilt tekkima, niidid jooksid kokku, sekka tuli huvitavamaid tegelasi, nagu džinnid ja vambid ja lõbusad Harut ning Marut. Vot see meenutas juba minu maitse ulmet. Aga miskid narkarid ringi tuigerdamas või muud eksistentsiaalsed esseed vahepalana... no ma lugesin need ära, aga erutust ei tekkinud. Igaühele oma ;)
Siinkohal kasutaks aga võimalust ning saadan soojad tervitused Kariimile! :)
January 1, 2017
Ulme hea raamat oli. Sest selline ju ongi tulevik?
December 16, 2017
tra naq ylik6va
May 31, 2017
narkotrash
December 1, 2019
Ütleks, et hinne on pigem 2,5 kui kolm. Olid mõned kohad ja teemad, mis väga meeldisid.
Displaying 1 - 8 of 8 reviews