What do you think?
Rate this book
Loomalood #2
Hiir püksis
Ah et kuidas hiir püksi sai? Eks ikka kass püüdis…
Epp Petrone kasvas üles Lõuna-Eestis, loomahullust ema ja loomaarstist vanaisa kõrval, ta elus oli palju kasse, hamstreid, kanu, sigu, mitu koera ja jänest, lisaks ka seiklusi hiirte, kukkede, tuvide ja hobustega.
Need tõestisündinud lood on mõnusad lugeda kõigile loomahuvilistele alates koolilastest kuni täisealisteni.
Samast sarjast: Kerttu Soansi „Inimene puudlinahas“
Epp Petrone kasvas üles Lõuna-Eestis, loomahullust ema ja loomaarstist vanaisa kõrval, ta elus oli palju kasse, hamstreid, kanu, sigu, mitu koera ja jänest, lisaks ka seiklusi hiirte, kukkede, tuvide ja hobustega.
Need tõestisündinud lood on mõnusad lugeda kõigile loomahuvilistele alates koolilastest kuni täisealisteni.
Samast sarjast: Kerttu Soansi „Inimene puudlinahas“
144 pages, Hardcover
First published December 1, 2016
7 people want to read
About the author
Epp Petrone
95 books14 followersEpp Petrone (sünninimi 1974–1995 Epp Saluveer; 1995–2003 Epp Väljaots) on eesti ajakirjanik, blogija, kirjanik, kirjastaja ja kristallipoodnik.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 4 of 4 reviews
February 23, 2026
See on raamat, mis sobib kooliesinemiste fookusesse absoluutselt igas vanuserühmas. Mul on juhtunud – nagu vist kõigil lastekirjanikel – , et kutsutakse esinema ühele klassile aga viimasel hetkel on üritus suunatud suurde saali ja kohale kupatatud terve koolipere. Õnneks on mul sellistel puhkudel päästerõngas: hiir püksis! Ma tean, et oma lapsepõlve loomalugudest jutustamine – ja kuulajate innustamine, et nad ka ise meenutaks oma lugusid ja neid tuleviku tarbeks kirja paneks – toimib absoluutselt igale vanusele. Tegelikult ka täiskasvanutele.
See raamat on ilmunud juba üpris ammu ja nimilugu olnud mitmetes koolilugemikes (kas ehk isegi võimalik, et Eesti kuulsaim hiir? Ja mõelda vaid, et pääses kuulsusetust surmast otse kassi küünte vahelt.)
Mäletan, kuidas me koos Kaja Sepaga otsustasime oma loomalugdesse sukelduda, see oli umbes kümme aastat tagasi: saime kokku tema suvises maakodus ja kirjutasime tundide kaupa, siis tegime vahetust ja lugesime teise kirjutatut, vahepeal sirutasime koibi, kõndisime ja arutasime-meenutasime. Need olid imelised päevad: tavaliselt on kirjutamine üksildase amet, aga tol korral oli kaaslane. Kolme päeva jooksul saime rännata vaimus tagasi lapsepõlvemaadel... Ja failisuurused aina kasvasid, alguses olime mõelnud, et teeme tirelraamatu, üks ühel ja teine teisel pool, sest palju meil neid loomalookesi ikka on, aga kiirelt sai selgeks, et meil tuleb ikka mõlemal oma raamat. (Kaja lood on ilmunud pealkirja all "Kassiiseloom".)
Kui vanadele inimestele see raamat(usari) on?
Öeldakse ju, et peab olema sihtrühm, kuigi ma ausalt algusest peale tundsin, et kirjutan neid iseendale. Aga huvitav oli jälgida, kui agaralt mu toona 9aastane Anna neid lugusid kuulata tahtis. Tema oli kindlasti üks võimalik sihtrühma esindaja, kuigi sama huviga kuulas etteloetavat ka 5aastane Maria. Ja olen samas oma põlvkonna täiskasvanu käest kuulnud, et see on hoopis neile nauditav raamat (näiteks Mart Juur saatis teele spontaanse komplimendi ja pärast soovitas oma saates). Aga arusaadav. Esiteks, lood, lood! Lugude ees on kõik relvitud. Teiseks, loomade ees on kõik relvitud. Kolmandaks, siin lugudes on ajastu hõng, seega täiskasvanutele meeldetulemise võimalused, lastele teadasaamise võimalused.
Minule kui autorile oli see eelkõige võimalus kohtuda enda sees selle alaga, kus kohtuvad turvatunne, rõõm ja kurbus. Kohtuda uuesti nende siitilmast lahkunud hingedega, kes on mulle olulised olnud. Vanaisa, mu loomaarst-kangelane, kes vana "Willie'sega" ja väikese assistendiga (minuga) mööda kolhoosilautu kolistas. Ema, loomahull-avantürist, kes tõi rongiga koju hamstreid ja jagas kassipoegi mardisantidele. Ja loomad, eelkõige Massa, see kassikaunitar, kelle ma sain 11ndaks sünnipäevaks ja kes jäi minuga väga paljudeks aastateks. Kuni ta lõpuks kõndis oma viimasele jalutuskäigule, nii kaugele, kui minna sai.
Hea tunne on lapsepõlve tagasi minna. Seda kodu sel kujul enam ei ole, aga kirjutades ärkab ta ellu ja ma saan uuesti ta sees kõndida. Isegi kõige muret tekitavamad probleemid, näiteks pööningupraos haisev tuvilaip on nüüd tagasi minnes kuidagi magusad. (Kui ma kooliesinemistel annan valiku, millist lugu ette lugeda, siis võidab peaaegu alati see, pealkirjaga ”Haisev tuvi”, ja mõnuga loen siis ette loo moraali: ” Ma ei tahtnud mitte kunagi enam sellest tuvilaibast mõelda. Aga teate, mis! Aega on läinud ja praegu ütlen ma: milline lahe lugu. Sellised lood on ju puhta rikkus.”
Iseenesest ei ole see raamat eriti magus. Nagu Anna mult ikka küsis, kui ettelugemist nõudis: "Kas on midagi rõvedat ja surmast veel?" On kohti, kus räägin kuketapust ja linnu sisikonna rookimisest, või sellest, kuidas kassipojad kukkusid sigade sõime... Need on tõestisündinud lood ja just selline sai minu sisemine kokkulepe iseendaga: ei mingit ilustamist ega väljajätmist.
Kõige olulisem sõnum sellest raamatust on minu jaoks armastus. Vastutustunne muidugi ka, aga kui liiga palju vastutusele mõelda, siis võib elu jääda elamata (lapsed muretsemata, loomad võtmata, sest kust ma tean, kas ma ikka hakkama saan...) Mul on hea meel, et mu ema oli heas mõttes kergemeelne, kes pikalt mõtlemata meile loomi lubas. Ja samasuguse kerge sulega ja pikalt mõtlemata on ka see tekst sündinud. Seda oli nii mõnus kirjutada ja loodan, et on sama mõnus lugeda!
See raamat on ilmunud juba üpris ammu ja nimilugu olnud mitmetes koolilugemikes (kas ehk isegi võimalik, et Eesti kuulsaim hiir? Ja mõelda vaid, et pääses kuulsusetust surmast otse kassi küünte vahelt.)
Mäletan, kuidas me koos Kaja Sepaga otsustasime oma loomalugdesse sukelduda, see oli umbes kümme aastat tagasi: saime kokku tema suvises maakodus ja kirjutasime tundide kaupa, siis tegime vahetust ja lugesime teise kirjutatut, vahepeal sirutasime koibi, kõndisime ja arutasime-meenutasime. Need olid imelised päevad: tavaliselt on kirjutamine üksildase amet, aga tol korral oli kaaslane. Kolme päeva jooksul saime rännata vaimus tagasi lapsepõlvemaadel... Ja failisuurused aina kasvasid, alguses olime mõelnud, et teeme tirelraamatu, üks ühel ja teine teisel pool, sest palju meil neid loomalookesi ikka on, aga kiirelt sai selgeks, et meil tuleb ikka mõlemal oma raamat. (Kaja lood on ilmunud pealkirja all "Kassiiseloom".)
Kui vanadele inimestele see raamat(usari) on?
Öeldakse ju, et peab olema sihtrühm, kuigi ma ausalt algusest peale tundsin, et kirjutan neid iseendale. Aga huvitav oli jälgida, kui agaralt mu toona 9aastane Anna neid lugusid kuulata tahtis. Tema oli kindlasti üks võimalik sihtrühma esindaja, kuigi sama huviga kuulas etteloetavat ka 5aastane Maria. Ja olen samas oma põlvkonna täiskasvanu käest kuulnud, et see on hoopis neile nauditav raamat (näiteks Mart Juur saatis teele spontaanse komplimendi ja pärast soovitas oma saates). Aga arusaadav. Esiteks, lood, lood! Lugude ees on kõik relvitud. Teiseks, loomade ees on kõik relvitud. Kolmandaks, siin lugudes on ajastu hõng, seega täiskasvanutele meeldetulemise võimalused, lastele teadasaamise võimalused.
Minule kui autorile oli see eelkõige võimalus kohtuda enda sees selle alaga, kus kohtuvad turvatunne, rõõm ja kurbus. Kohtuda uuesti nende siitilmast lahkunud hingedega, kes on mulle olulised olnud. Vanaisa, mu loomaarst-kangelane, kes vana "Willie'sega" ja väikese assistendiga (minuga) mööda kolhoosilautu kolistas. Ema, loomahull-avantürist, kes tõi rongiga koju hamstreid ja jagas kassipoegi mardisantidele. Ja loomad, eelkõige Massa, see kassikaunitar, kelle ma sain 11ndaks sünnipäevaks ja kes jäi minuga väga paljudeks aastateks. Kuni ta lõpuks kõndis oma viimasele jalutuskäigule, nii kaugele, kui minna sai.
Hea tunne on lapsepõlve tagasi minna. Seda kodu sel kujul enam ei ole, aga kirjutades ärkab ta ellu ja ma saan uuesti ta sees kõndida. Isegi kõige muret tekitavamad probleemid, näiteks pööningupraos haisev tuvilaip on nüüd tagasi minnes kuidagi magusad. (Kui ma kooliesinemistel annan valiku, millist lugu ette lugeda, siis võidab peaaegu alati see, pealkirjaga ”Haisev tuvi”, ja mõnuga loen siis ette loo moraali: ” Ma ei tahtnud mitte kunagi enam sellest tuvilaibast mõelda. Aga teate, mis! Aega on läinud ja praegu ütlen ma: milline lahe lugu. Sellised lood on ju puhta rikkus.”
Iseenesest ei ole see raamat eriti magus. Nagu Anna mult ikka küsis, kui ettelugemist nõudis: "Kas on midagi rõvedat ja surmast veel?" On kohti, kus räägin kuketapust ja linnu sisikonna rookimisest, või sellest, kuidas kassipojad kukkusid sigade sõime... Need on tõestisündinud lood ja just selline sai minu sisemine kokkulepe iseendaga: ei mingit ilustamist ega väljajätmist.
Kõige olulisem sõnum sellest raamatust on minu jaoks armastus. Vastutustunne muidugi ka, aga kui liiga palju vastutusele mõelda, siis võib elu jääda elamata (lapsed muretsemata, loomad võtmata, sest kust ma tean, kas ma ikka hakkama saan...) Mul on hea meel, et mu ema oli heas mõttes kergemeelne, kes pikalt mõtlemata meile loomi lubas. Ja samasuguse kerge sulega ja pikalt mõtlemata on ka see tekst sündinud. Seda oli nii mõnus kirjutada ja loodan, et on sama mõnus lugeda!
March 1, 2026
Mina arvasin et see on tõesti vaid lasteraamat. Just kaanepildi järgi. Aga kuna lugejaid ja arvusajaid on silma hakanud, mõtlesin siis ise ka avastada.
Ja selgus, et on tõesti vanusele 8-101. Esiteks, mulle meeldis, kuidas ma saan enda kohta nüüd ütlema hakata: ma olen koeraparteist (kuigi kassid ronivad mulle ka sülle, siis ikkagi olen koerainimene). Teiseks sain teada, et kassid reageerivad S-tähele ja et ideaalne kassinimi peaks siis ka seda tähte sisaldama. Kolmandaks - üsna palju kassi- ja koeraomaniku tarkust (kuigi mina enam ei julge üldse koeravõtmisest mõeldagi, ma olen nii loru ja vastutustundetu…). Loomulikult palju äratundmist - kasvasin maal ja meilgi oli palju loomi (ja minule ei lennanud kuri kukk pähe, vaid tuli ikka kallale… eluaegne trauma, siiamaani kardan kulle, isegi pärlkanade omi, kuigi need suht varblase suurused… kukk on kukk), loodusesõber isa õpetas nii oma kui ka teisi lapsi loodust ja loomi tundma. Ja see Tallinna vanalinnas kuskil (kuna ma käisin lapsena Tallinnas mingi 2x aastas ehk, siis ma kunagi ei mäletanud, kuidas sinna minna… peaks nüüd nostalgia mõttes üles otsima) asuv lemmikloomapood - seal käisime alati, kui Tallinnas käisime. Raamatus on ka eriti hea lugu sellest, kuidas kassipoegi kenasti kohalike seas laiali jagada: kui käisid mardi- või kadrisandid! Pidid ikka leebed vanemad olema, kui lapsed kommisaagi asemel kassipojaga koju tulid. Minu kodus poleks seda kindlasti juhtunud, isegi sellises loomasõbralikus kodus, kus alati oli koer ja pidevalt olid hamstrid, akvaariumikalad ja kannuskonnad, merisead, isegi kilpkonn mingi aeg. Juba täiskasvanuna tõid kord vend ja vennanaine emadepäevaks kingituseks kassipoja - ja see kassipoeg läks õhtul tagasi kaasa kingituse tegijatega. Ei tähendab ei. Nii et ärge seda vist ikka kodus järele proovige, et mardisantidele kommi asemel kassipoega pakute! :) Idee ja loovuse eest muidugi 10 punkti!
Ja selgus, et on tõesti vanusele 8-101. Esiteks, mulle meeldis, kuidas ma saan enda kohta nüüd ütlema hakata: ma olen koeraparteist (kuigi kassid ronivad mulle ka sülle, siis ikkagi olen koerainimene). Teiseks sain teada, et kassid reageerivad S-tähele ja et ideaalne kassinimi peaks siis ka seda tähte sisaldama. Kolmandaks - üsna palju kassi- ja koeraomaniku tarkust (kuigi mina enam ei julge üldse koeravõtmisest mõeldagi, ma olen nii loru ja vastutustundetu…). Loomulikult palju äratundmist - kasvasin maal ja meilgi oli palju loomi (ja minule ei lennanud kuri kukk pähe, vaid tuli ikka kallale… eluaegne trauma, siiamaani kardan kulle, isegi pärlkanade omi, kuigi need suht varblase suurused… kukk on kukk), loodusesõber isa õpetas nii oma kui ka teisi lapsi loodust ja loomi tundma. Ja see Tallinna vanalinnas kuskil (kuna ma käisin lapsena Tallinnas mingi 2x aastas ehk, siis ma kunagi ei mäletanud, kuidas sinna minna… peaks nüüd nostalgia mõttes üles otsima) asuv lemmikloomapood - seal käisime alati, kui Tallinnas käisime. Raamatus on ka eriti hea lugu sellest, kuidas kassipoegi kenasti kohalike seas laiali jagada: kui käisid mardi- või kadrisandid! Pidid ikka leebed vanemad olema, kui lapsed kommisaagi asemel kassipojaga koju tulid. Minu kodus poleks seda kindlasti juhtunud, isegi sellises loomasõbralikus kodus, kus alati oli koer ja pidevalt olid hamstrid, akvaariumikalad ja kannuskonnad, merisead, isegi kilpkonn mingi aeg. Juba täiskasvanuna tõid kord vend ja vennanaine emadepäevaks kingituseks kassipoja - ja see kassipoeg läks õhtul tagasi kaasa kingituse tegijatega. Ei tähendab ei. Nii et ärge seda vist ikka kodus järele proovige, et mardisantidele kommi asemel kassipoega pakute! :) Idee ja loovuse eest muidugi 10 punkti!
February 26, 2026
Väga vahva raamat, soovitan lugeda. Annab juurde ka uusi teamisi (või on asi minus, sest pole kunagi endal loomadega selliseid suhteid olnud). Raamat oli kirjutatud ausalt, nii nagu asjad on. Kui ikkagi veidi sai mõnda looma kiusatud või liiga palju nunnutatud. Ma ütleks, et seda kõike saab kanda üle ka inimeste maailma - mõtlesin, et kui lapsed seda loeksid, võib olla siis ka samastuksid sellega (loomaarmastus on tihti suurem kui ligimese armastus).
Väiksena mul lemmikloomi polnud ja kui aus olla ei ole neist kunagi ka puudust tundnud. Nagu Epulgi, olid meilgi mingil ajahetkel kanad (aga see vist oli pop värk, kui kõik endale kanad otsustasid võtta ja neid korteris pidada). Õega pidasime aeg-ajalt ka liblikaid, aga teatavasti ei ole neil pikk eluiga.
Raamatut lugedes tulid mul meelde paljud enda loomalood, mis ei olnud alati just kõige toredamad (pigem olen loomi peljanud).
Lõpetuseks mõte Epu sulest: “Nii see vist kipub ka inimeste maailmas olema: kui oled mossis ja tige, tõmbad endale aina häda juurde. Aga naerata, ja elu naeratab sulle vastu.”
Väiksena mul lemmikloomi polnud ja kui aus olla ei ole neist kunagi ka puudust tundnud. Nagu Epulgi, olid meilgi mingil ajahetkel kanad (aga see vist oli pop värk, kui kõik endale kanad otsustasid võtta ja neid korteris pidada). Õega pidasime aeg-ajalt ka liblikaid, aga teatavasti ei ole neil pikk eluiga.
Raamatut lugedes tulid mul meelde paljud enda loomalood, mis ei olnud alati just kõige toredamad (pigem olen loomi peljanud).
Lõpetuseks mõte Epu sulest: “Nii see vist kipub ka inimeste maailmas olema: kui oled mossis ja tige, tõmbad endale aina häda juurde. Aga naerata, ja elu naeratab sulle vastu.”
Displaying 1 - 4 of 4 reviews