What do you think?
Rate this book
Loomalood #2
Hiir püksis
Ah et kuidas hiir püksi sai? Eks ikka kass püüdis…
Epp Petrone kasvas üles Lõuna-Eestis, loomahullust ema ja loomaarstist vanaisa kõrval, ta elus oli palju kasse, hamstreid, kanu, sigu, mitu koera ja jänest, lisaks ka seiklusi hiirte, kukkede, tuvide ja hobustega.
Need tõestisündinud lood on mõnusad lugeda kõigile loomahuvilistele alates koolilastest kuni täisealisteni.
Samast sarjast: Kerttu Soansi „Inimene puudlinahas“
Epp Petrone kasvas üles Lõuna-Eestis, loomahullust ema ja loomaarstist vanaisa kõrval, ta elus oli palju kasse, hamstreid, kanu, sigu, mitu koera ja jänest, lisaks ka seiklusi hiirte, kukkede, tuvide ja hobustega.
Need tõestisündinud lood on mõnusad lugeda kõigile loomahuvilistele alates koolilastest kuni täisealisteni.
Samast sarjast: Kerttu Soansi „Inimene puudlinahas“
144 pages, Hardcover
First published December 1, 2016
8 people want to read
About the author
Epp Petrone
95 books14 followersEpp Petrone (sünninimi 1974–1995 Epp Saluveer; 1995–2003 Epp Väljaots) on eesti ajakirjanik, blogija, kirjanik, kirjastaja ja kristallipoodnik.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
October 20, 2025
Esimene inspiratsioon selle sarja, esialgu küll ühe raamatu suunal tuli tegelikult mu ammuse sõbra blogist, kui lugesin, mismoodi ta rääkis oma lapsepõlve loomadest. Ja mulle meenus, et üks minu läbi aegade lemmikraamatuid on "Väikese käpa jälg", Silvia Rannamaa. Seal kirjutab autor ausalt üles tõesti sündinud lugusid, kohtumisi loomadega. Ta on end vabaks lasknud küsimusest, kui vana on sihtrühm. Kas need lood on lastele või suurtele? On see tähtis? Vastus: need on loomasõpradele.
Just sama võtmega otsustasin mina läheneda omaenda lapsepõlve loomalugudele.
Esialgne plaan oli teha Kajaga raamat kahepeale: üks kirjutab ühest otsast ja teine teisest otsast ja keskel saab kokku, umbes nii, sest arvasime, et ega meil lugusid ju nii väga palju ka pole...
Saime kokku tema suvises maakodus ja kirjutasime tundide kaupa, siis tegime vahetust ja lugesime teise kirjutatut, ja siis sirutasime koibi, kõndisime ja arutasime-meenutasime. Kolme päeva jooksul sai rännatud vaimselt lapsepõlvemaadel... Ja failisuurused aina kasvasid, juba sai selgeks, et meil tuleb ikka mõlemal oma raamat. (Kajal lood on ilmunud pealkirja all "Kassiiseloom".)
Kui vanadele inimestele mu raamat on?
Ma ei tea. Algselt arvasin, et varateismelistele. Aga huvitav oli jälgida, kui agaralt mu toona 9aastane tütar neid lugusid kuulata tahtis. Lugesin neid kunagi kirjutamisjärgselt tüdrukutele ette unejutuk, sama huviga kuulas loetavat ka 5aastane. Ja olen nüüd, kui raamat väljas, juba viie täiskasvanu käest kuulnud, et see on ka ja hoopis suurtele lugejatele nauditav raamat. No seda mina ju lootsingi! Esiteks, igasuguste stooride ees on kõik relvitud. Teiseks, loomade ees on kõik relvitud. Kolmandaks, siin lugudes on ajastu hõng, seega täiskasvanutele meeldetulemise võimalused, lastele teadasaamise võimalused.Minule kui autorile oli see eelkõige võimalus kohtuda uuesti nende siitilmast lahkunud hingedega, kes on mulle olulised olnud. Vanaisa, mu loomaarst-kangelane, kes "Willisega" ja minuga mööda kolhoosilauti kolistas. Ema, loomahull-avantürist, kes tõi rongiga koju hamstreid ja jagas kassipoegi kadrisantidele. Ja loomad, eelkõige Massa, see kassikaunitar, kelle ma sain 11ndaks sünnipäevaks ja kes jäi minuga väga paljudeks aastateks.
Hea tunne on lapsepõlve tagasi minna. Seda kodu sel kujul enam ei ole, aga kirjutades ärkab ta ellu ja ma saan uuesti ta sees kõndida. Isegi kõige muret tekitavamad probleemid, näiteks pööningupraos haisev tuvilaip on nüüd tagasi minnes kuidagi magusad. Nostalgia.
Aga raamat ei ole tegelikult väga magus. Nagu Anna mult ikka küsis, kui ettelugemist nõudis: "Kas on midagi rõvedat ja surmast veel?" On kohti, kus räägin kuketapust ja linnu sisikonna rookimisest, või sellest, kuidas kassipojad kukkusid sigade sõime... Need on tõesti sündinud lood ja just selline sai minu sisemine kokkulepe iseendaga: ei mingit ilustamist ega väljajätmist. Nii, nagu mina neid lugusid mäletan ja läbi enda omal ajal lasin, nõnda sobivad nad ka uuele põlvkonnale.
Kõige olulisem sõnum sellest raamatust on minu jaoks armastus. Vastutustunne muidugi ka, aga kui liiga palju vastutusele mõelda, siis võib elu jääda elamata (lapsed muretsemata, loomad võtmata, sest kust ma tean, kas ma ikka hakkama saan...) Mul on hea meel, et mu ema oli heas mõttes kergemeelne, kes pikalt mõtlemata meile loomi lubas. Ja samasuguse kerge sulega ja pikalt mõtlemata on ka see tekst sündinud. Seda oli nii mõnus kirjutada ja loodan, et on sama mõnus lugeda!
Just sama võtmega otsustasin mina läheneda omaenda lapsepõlve loomalugudele.
Esialgne plaan oli teha Kajaga raamat kahepeale: üks kirjutab ühest otsast ja teine teisest otsast ja keskel saab kokku, umbes nii, sest arvasime, et ega meil lugusid ju nii väga palju ka pole...
Saime kokku tema suvises maakodus ja kirjutasime tundide kaupa, siis tegime vahetust ja lugesime teise kirjutatut, ja siis sirutasime koibi, kõndisime ja arutasime-meenutasime. Kolme päeva jooksul sai rännatud vaimselt lapsepõlvemaadel... Ja failisuurused aina kasvasid, juba sai selgeks, et meil tuleb ikka mõlemal oma raamat. (Kajal lood on ilmunud pealkirja all "Kassiiseloom".)
Kui vanadele inimestele mu raamat on?
Ma ei tea. Algselt arvasin, et varateismelistele. Aga huvitav oli jälgida, kui agaralt mu toona 9aastane tütar neid lugusid kuulata tahtis. Lugesin neid kunagi kirjutamisjärgselt tüdrukutele ette unejutuk, sama huviga kuulas loetavat ka 5aastane. Ja olen nüüd, kui raamat väljas, juba viie täiskasvanu käest kuulnud, et see on ka ja hoopis suurtele lugejatele nauditav raamat. No seda mina ju lootsingi! Esiteks, igasuguste stooride ees on kõik relvitud. Teiseks, loomade ees on kõik relvitud. Kolmandaks, siin lugudes on ajastu hõng, seega täiskasvanutele meeldetulemise võimalused, lastele teadasaamise võimalused.Minule kui autorile oli see eelkõige võimalus kohtuda uuesti nende siitilmast lahkunud hingedega, kes on mulle olulised olnud. Vanaisa, mu loomaarst-kangelane, kes "Willisega" ja minuga mööda kolhoosilauti kolistas. Ema, loomahull-avantürist, kes tõi rongiga koju hamstreid ja jagas kassipoegi kadrisantidele. Ja loomad, eelkõige Massa, see kassikaunitar, kelle ma sain 11ndaks sünnipäevaks ja kes jäi minuga väga paljudeks aastateks.
Hea tunne on lapsepõlve tagasi minna. Seda kodu sel kujul enam ei ole, aga kirjutades ärkab ta ellu ja ma saan uuesti ta sees kõndida. Isegi kõige muret tekitavamad probleemid, näiteks pööningupraos haisev tuvilaip on nüüd tagasi minnes kuidagi magusad. Nostalgia.
Aga raamat ei ole tegelikult väga magus. Nagu Anna mult ikka küsis, kui ettelugemist nõudis: "Kas on midagi rõvedat ja surmast veel?" On kohti, kus räägin kuketapust ja linnu sisikonna rookimisest, või sellest, kuidas kassipojad kukkusid sigade sõime... Need on tõesti sündinud lood ja just selline sai minu sisemine kokkulepe iseendaga: ei mingit ilustamist ega väljajätmist. Nii, nagu mina neid lugusid mäletan ja läbi enda omal ajal lasin, nõnda sobivad nad ka uuele põlvkonnale.
Kõige olulisem sõnum sellest raamatust on minu jaoks armastus. Vastutustunne muidugi ka, aga kui liiga palju vastutusele mõelda, siis võib elu jääda elamata (lapsed muretsemata, loomad võtmata, sest kust ma tean, kas ma ikka hakkama saan...) Mul on hea meel, et mu ema oli heas mõttes kergemeelne, kes pikalt mõtlemata meile loomi lubas. Ja samasuguse kerge sulega ja pikalt mõtlemata on ka see tekst sündinud. Seda oli nii mõnus kirjutada ja loodan, et on sama mõnus lugeda!
Displaying 1 - 2 of 2 reviews