UNTITLED 12 21. sajandi kõige kõmulisem ilukirjandusteos eesti keeles. Kogu eesti kirjandus jaguneb siit kaheks: enne ja pärast seda novelli. Bret Easton Ellis'lik keel kirjeldamas asju, mille peale isegi De Sade ütleks: appi. Moodsa Eesti ühiskonna internetiporno, seksisõltuvuse, naiste fetišeerimise ja laste silmakirjalikult pühakuks kuulutamise teemaline räige, õudne, halastamatu, karm ja hoolimatu satiir.
Kaur Kender, is an Estonian author and entrepreneur.
An advertising executive by profession, Kender entered the Estonian literary scene in 1998 with his debut novel "Independence Day" ("Iseseisvuspäev"). Since then his books have enjoyed unprecedented popularity in Estonia with the old and the young, the literary elite and the popular culture.
His writing is as controversial and provocative as his own life and personality – a semiotician and former advertising executive, he has once said that sometimes he wishes that truck drivers and prostitutes would write more books because they have unusual stories to tell.
Although I'm not exactly sure what emotion or experience this book should give one, I am convinced that the writer should not be charged with making and distributing child pornography, as is the case presently. So unless you want to judge yourself if this is a child pornography or not, I do not recommend reading it. Besides the writers wild and shocking imagination I felt that the plot was weak, characters dull and writing sloppy.
peategelaseks on psühhopaatne-pervertne-perverssne-rikas-keskealine-vägistaja-seksisõltlane, kelle väärastused teose jooksul süvenevad, on vaja koguaeg "suuremat toosi" rahulduse(erektsiooni) saavutamiseks. enne teose lugema asumist olin teadlik vägistamis-asbektidest kuid mõrvad tulid šokeerivatena.
teose kulminatsiooniks on kokkuvõtlikult: suurte munnidega mehed varastavad massiliselt ja vägistavad lapsi (kõige noorem 4-aastane), kahjustused on pöördumatud ning lapsed tapetakse (jõhralt).
tahaks spekuleerida, et kaur kenderi eesmärgiks ei olnud kirjutada suur-teost, vaid testida, kuivõrd valitseb eestis sõnavabadus.
lugemise alguses tundus "täitsa okei (transgressiivse kirjanduse kohta)", esimese mõrvani jõudes "hullem kui ma arvasin" ja kui lõppu jõudsin "hea meel, et läbi on". tagantjärgi mõeldes ei olnud vist nii hull? (kui lülitada tunded välja ja lugedes meeles pidada, et tegemist on fiktsiooniga)