Alati olen lugenud ja kuulnud räägitavat, et meie maal elavad õnnelikud lapsed, et lastel on muretu lapsepõlv. Olen sellega nõus, kui ma mõtlen Anne Puustile või ükskõik missugusele oma klassikaaslasele. Ainult ühest ma ei saa aru – miks siis mina, kes ma ju ometi ka elan sama õnnelikul maal, nii ütlemata õnnetu olen? Usun, et ma olen kõige õnnetum tüdruk. Mitte üksnes meie maal, vaid terves maailmas.
Nii algab jutustus Kadrist, keeruliste saatusega väikesest tüdrukust, kelle päevikulehtedel kogeb lugeja tema rõõme ja muresid, hirme ja salasoove ning lootust paremale tulevikule. Silvia Rannamaa esmakordselt 1959. aastal ilmunud „Kadri” on üks Eesti noortekirjanduse tüvitekste, mille omas asjas ainulaadne vorm on saanud armsaks paljudele lugejatele. Kadri sõbralik ja lahke loomus aitab ta läbi eluraskustest ning sisendab ka lugejatele usku iseendasse ja oma ettevõtmistesse. Raamatu järg „Kasuema” ilmus 1963. aastal.
Silvia Rannamaa (3 March 1918 - 19 April 2007) is an Estonian writer, the author of internationally known children's stories "Kadri" (1959) and "Stepmother" (1963).
She was born in Tallinn, of Finnish and Estonian parents. She obtained her secondary education at Tallinn Girls' Commercial High School. Between 1943 - 1944, she studied at the University of Tartu, Faculty of Philosophy. Silvia's husband was an Estonian writer Harald Suislepp.
"Kadri" and "Stepmother" have been translated into Russian, Latvian, Lithuanian, Slovak, Czech, Armenian and Georgian languages. Silvia Rannamaa published also lyric fairytales "Nösperi Nönni bit" (1977) and a collection of short stories, "Small-footed trail" (1985). In addition, she also wrote plays, novels and poems, the most famous poetry collection is her "For You, Mom!" (2005).
Ak vai! Šis nu ir spilgts piemērs, kā zināšanas var kļūt par darvas pilienu mucā ar medu... Kadrija mūsu ģimenes sieviešu vidū (mammai, mammas māsai, māsai un man) vienmēr bijusi mīļa grāmata. Visas četras savā laikā esam lasījušas to līdz vēlai naktij, visas raudājušas un pārdzīvojušas līdzi. Grāmata man asociējās ar kaut ko skaidru, tīru un patiesu. Un tāpēc tagad atverot likās, ka skaidri zinu, ko baudīšu. Bet tagad lasu un redzu, kā cari visam sūcas darva – padomju propaganda. Nemaz ne maskēta, uzkrītoša un no katras lapas virsū brēcoša. Tāpēc lasot to man šobrīd bija sajūta it kā būtu pamanījusi, ka kādam man svarīgam cilvēkam ir vaļā bikšu priekša, kamēr viņš stāv uz skatuves pilnas zāles priekšā un nekādi nevaru to viņam pateikt un to izmainīt. Cilvēks jau paliek mīļš, bet tu nekādi nevari beigt domāt par to bikšu priekšu.
alustuseks: need Eiko Ojala kaanekujundusega raamatud on NII ilusad! täiega kutsun üles neid, kellel on kodus riiulis vana kapsaksloetud "Kadri", seda uue vastu välja vahetama. kõvad kaaned, korralik köide, silmasõbralik kirjasuurus, hea paber, kogu raamatu peale ainult paar trükiviga, lõpus Jaanika Palmi asjalik järelsõna... ja kas ma mainisin kaanepilti.
ühtlasi pean nentima, et vb mul isegi ei olnud seda kapsaksloetud varianti koduriiulis olemas, sest kui "Kasuema" olen aastate jooksul eri asjaoludel ikka ja jälle üle lugenud, siis "Kadrit" tegelikult nagu ei olegi. ta on mul lapsepõlvest sündmuste mõttes küllalt hästi meeles, aga emotsiooni osas mäletasin teda pigem sellise nukra raamatuna, kus alles lõpus elu heaks läks, ja pole nagu tuju olnud sinna keldrikorterisse ja algklasside kiusamise juurde tagasi pöörduda.
aga nüüd uuesti lugedes selgub, et ei olnud see lugu nii hull midagi - nojah, keldrikorter küll kuni üsna lõpuni, aga muud tohutud raskused on rohkem nagu taustaks jutustatud ja enamuse selle loo käigus toimub tegelikult juba kasvamine ja areng ja sõprade leidmine ja kõik läheb hoogsalt paremaks.
täiskasvanu vaatepunktist lugedes (ja eriti kuna lugesin "Kadrit" paralleelselt ühe populaarteadusliku raamatuga, mis rääkis noorte inimeste motiveerimisest) oli eriti huvitav jälgida, millised inimesed ja hetked need siis olid, mis aitasid Kadril kiusatu rollist välja astuda ja andsid talle tõuke ise oma elu muutma hakata. tädi Elsa kui mentor muidugi, ja keskkonnavahetus uue klassi näol. Urmas, kes nägi Kadrit eelarvamusteta (Urmas, muide, oli mul meeles printsina valgel hobusel, aga tegelikult kirjeldatakse teda siin otsesõnu turris juustega nohikuna:)), aga ka Anne, kes mäletas teda ju "eelmisest elust", aga nägi temas siiski parimat. "Sädemele" kirjutamine. kõige selle otsa ei olnud selle kauakadunud isa väljailmumine enam üldse eriti oluline, kuigi mulle lapsena nii tundus. vabalt oleks temata ka hakkama saanud, ainult sinna keldrikorterisse oleks see vaene vanaema siis vist surnudki.
järelsõna ütleb, et "Kadri" on ühes küsitluses valitud Eesti 20. sajandi parimaks algupäraseks lasteraamatuks, ja... ma võin vist nõus olla küll.
Aitäh lugemiselamuse eest, kirjastus Rahva Raamat! • Ma väga harva loen raamatuid uuesti. Ilmselt ma tegingi seda palju rohkem lapsena. Aga hoopis teine tunne oli lugeda raamatut, mida ma olen juba kunagi ammu lugenud. Iga loetud sõna ja lause ja juhtumine oli ju juba tuttav. Veidi oli selline tunne nagu oleksin kohtunud vana sõbraga, keda pole ammu näinud ja kellega pole ammu jutustanud. Natuke on kahju, et ma enam ei tea, mis ma sellest raamatust varasemalt arvasin ja milliseid tundeid see minus tekitas.
Praegu oli aga nii kurb lugeda, kuidas vanaema Kadri pidevalt maha tegi. Tänapäeval on aeg ikka nii palju edasi läinud ja kui kunagi võis see okei tunduda, aga no praeguste teadmiste juures... Ma arvan, et see õnnetus, millesse Kadri sattus, oli see, mis ta tegelikult sealt n-ö välja aitas just sellega, et ta oli pikalt haiglas ja kohtus selle kirjanik Elsaga ja siis oli sanatooriumis jne. See kõik pani ta ka ennast hoopis teise pilguga vaatama. Samas peab muidugi vanaemast ka aru saama, sest tõenäoliselt ta ei osanudki paremini ja tal oli väga raske kogu seda lapse kasvatamise koormat üksi kanda.
Kui ma ei eksi, siis on see raamat vist siiani koolide soovitusliku/kohustusliku kirjanduse nimekirjas? Ma loodan, et on ka siis, kui mu lapsed ükskord nii suured on, et seda lugeda. Ma tahaks teada, mida laps sellest raamatust arvab.
Mana mīļākā bērnības grāmata, biju lasījusi kādas trīs reizes. Tagad izlasīju, lai noskaidrotu, vai patiks tikpat ļoti. Pat ar visiem padomijas laika murgiem, lieliska grāmata, kurā ieskanas arī neērto bērnu tēmā.
kooliajal jäi kadri lugemata. tundus tol ajal igav, ei kõnetanud. lugesin nüüd lõpuks (ülikooli raames) läbi. üllatav, et nii väga tegelikult meeldis. aga ikkagi nii kurb raamat. päris mitu korda istusin vesiste silmadega. kadri tugev tüdruk. ja vanaema ka. kes pole lugenud, lugege & ja kes noorena lugenud, lugege nüüd uuesti. hoopis teine raamat.
"... ilma sõpradeta inimene on kõige õnnetum olevus maailmas ja et sellest õnnetum on ainult see inimene, kellel on halvad sõbrad." (84)
"... asjadest peab nägema mitte üksi seda, kui inetud nad on, vaid kui ilusaks neid teha saab." (146)
"Õiged võluprillid on need, kui pole mingeid prille vaja! Tuleb ainult vaadata inimesi ja esemeid nii kaua ja nii põhjalikult, kuni leiame üles nende headuse ja ilu." (162)
Ma mäletan, et lugesin Kadri ja ka Kasuema üsna noorena läbi ja see jäi pikalt hinge. Ka täiskasvanuna mõjub see lugu endiselt.
Kadri elab vanaemaga keldrikorteris ja tal ei ole ühtegi sõpra. Teda kiusatakse koolis tema vaesuse ja välimuse pärast. Vanaema on ka üsna pahur ja Kadrit maha tegev. Siis satub ta aga õnnetusse, peab pikalt sanatooriumis aega veetma ja naastes satub uude klassi, kus tekivad ka sõbrad ja ka õppetöö hakkab paremini minema.
Kui raamatut lugesin, siis tuli järjest see lugu meelde. Lapsepõlvest mäletasin, et see oli palju masendavam (kuigi iga kord keldrikorruse kortereid nähes mõtlen sellele raamatule ja kuidas sealt ainult jalgu näeb). Palju oli ka ajastu kohast tegevust ja teemasid (pioneerid jne), millega enam ei seosta.
Aga siiski on see ka tänapäeva sobiv väikesest tüdrukust kasvamise lugu läbi tema ausa ja ka veidi naiivse mõttemaailma.
See oli enam-vähem hea raamat. Selle raamatu algus küll oli aeglane, aga hiljem läks juba kaasahaaravamalt. Selles loos on peategelaseks Kadri, kellel polnud vanemaid (tal oli vähemalt vanaema) ning ta elas mingit sorti keldris. Kadri oli enne, noh mitte päris pime, kuid suhteliselt sinnapoole. Ta saab prillid, aga hiljem ei ole tal prille vaja, kuna talle tehakse silmaoperatsioon ja siis ta näeb paremini. Vahel haiglas olles kohtus ta kirjanikuga (''Tädi Elsa''). Loo lõpu poole tal oli isa ja parem kodu.
Daudzām manām paziņām šī ir jaunības mīļākā grāmata. Tas ir stāsts par pieaugšanu "pasaules progresīvākajā valstī" un jaunas sirds ticību un tiekšanos uz labo, uz vērtībām un gaišiem ideāliem. Stāsts par optimismu par spīti nomācošiem apstākļiem un par draudzību. Neizpalika arī izglītojošais padomju moments, bet es neteiktu, ka tas mācīja kaut ko kaitīgu. Varbūt vienīgi par mežabrāļiem stāstīts tik no varai izdevīgākā skatpunkta, bet tolaik arī citādi nevarētu. Mācīt jauniešiem uzņemties atbildību, sadarboties, vienam otru cienīt, izglītoties, lai var vēlāk dzīvē kaut ko sasniegt, manuprāt, nav nekāda briesmīgā propaganda. Tad jau Rīta Panorāmā tās tagad ir vairāk.
Ak, cik skaista grāmata par pieaugšanu, par pasaules izzināšanu un dzīves mācību iegūšanu nebūt ne vieglākajos laikos un dzīves apstākļos. Grāmata, kuru, kā jau tam periodam pieklājas, caurvij padomju propaganda (it īpaši pēdējās nodaļās), bet kura nav tik nomācoša, lai aptumšotu pašu stāstu vai to padarītu jēlu un šodienai dziļi nepiemērotu. Ir jauki ar grāmatas palīdzību atkal atgriezties skolas vecumā un tam posmam raksturīgajā domāšanas veidā. Ir tik nostalģiski smeldzīgi apzināties, ka tas laiks ir pagājis uz neatgriešanos, bet arī saprast, ka dzīvi var veidot savādāk, vēl vairāk novērtēt to, kas ir dots, un no jauna apzināties nozīmīgākās vērtības un cilvēku īpašības. Grāmata, kuru ar interesi var lasīt arī pieaugušā vecumā. Es baidījos, ka esmu palaidusi vējā savu iespēju iepazīties ar šo darbu, taču 30 gadi nav šķērslis, lai novērtētu grāmatu un ar izsalkušu interesi lasītu par Kadrijas piedzīvojumiem. Grāmata, kas vēl ilgi sildīs sirdi.
Kurb-ilus lugu noorest ca 13-14a Kadrist, kes on üles kasvanud vanaemaga (isa teadmata kadunud, ema haiguse ja südamevalu tagajärjel lahkunud). Kadri elab pimedas keldrikorteris oma vanaemaga ja tulevad ots-otsaga kokku ning saavad hakkama. Tal aga ei ole sõpru ega üldse oskust/edu mitte milleski, kuni autoalla jäämiseni ... Vahel on mõni õnnetus lõppkokkuvõttes vâgagi positiivse lõpuga – Kadri leidis enda ellu kirjanikust sõbra, sai korda oma silmad, sattus uude klassi, kust leidis sõbrad ja poolehoiu ning sai armsa sõbranna ka minevikust kaasa. Natuke nagu inetu pardipoja muinasjutt, kus sellisest kohmakast ja kummalisest tüdrukust kasvab ilus ja tark ja mõtlev neiu, kes saab taaskord kokku oma isaga ja kolib vanaemaga uude ilusassr koju.
Päevikuvormis ja hästi lihtsalt loetav ning ruttu kulgev raamat. Kurb ja nukker, samas ka ilus ja selline armas.
Nedaudz atgādināja Zentas Ērgles darbus bērniem/jauniešiem, kuros sižeta līnija ir laba/interesanta, bet vienlaikus fonā velkas tas, cik sociālisms (dzīvošana PSRS) ir "foršs"/"labs" (proti, ka vislabāk ir dzīvot tieši sociālismā). Par pašu grāmatu - ļoti aizraujošs darbs par meiteni vārdā Kadrija, kurā autore aizskar arī tādu sensitīvu tēmu kā "nevēlamie" bērni, vai bērni, kuru vecākiem viņi nav prioritāšu sarakstā.
1) täiuslikem raamat 2) ma ei suuda uskuda et see mulle nii hilises lapsepõlves esimest korda kätte sattus, kuigi vanaema on mulle aastaid püüdnud seda lugemislauale sokutada 3) kes veel ütleb, et pipstükk ei ole päris küpsetis, lugegu pln 59. aasta köite lk 56! 4) ma tunnen, kuidas see lugu on füüsiliselt minu südame kõige sügavamasse soppi endale koha uuristanud 5) õppisin taluma nime Urmas 6) Valteri illustratsioonid!!!!!!
“palju aastaid olen pidanud sedagi vähest rõõmu, mis mul elus on, just nagu varastama.”
väga midagi põnevat ei juhtunud, lugu kulges suht ühtlaselt ja ilma suurte sündmusteta. ikkagi oli väga armas lugeda, kuidas kellegi teise elu järjest paremaks muutub.
Kõige parem raamat mis olen viimasel ajal lugenud, alguses on põnev ja keskel läheb natukene igavaks aga lõpu poole läheb nii rõõmsalt toredaks et nagu sina oleks olnud see Kadri ise
Ihan mielenkiintoinen neuvostoaikainen eestiläinen tyttökirja, joka on jälkisanojen mukaan todellinen klassikko.
Itselleni on hankala lukea päiväkirjamuotoon kirjoitettuja kirjoja, elleivät ne ole jotenkin erityisen hyviä ja tämä ei mielestäni ihan sille tasolle ylettynyt. Ehkä nuorten päiväkirjamerkintöjä olisi ollut nuorempana mielenkiintoisempaa lukea, mutta nyt en saanut tästä oikein tunnetasolla kiinni. Toki ajankuvaus oli mielenkiintoista, mutta se ei ihan kantanut koko kirjaa. Mielenkiintoisinta olisi ollut ehkä kuulla parantolakokemuksia ja ne sitten oli tekijä rajannut teoksen ulkopuolelle.
Kannattaa lukea, jos kiinnostaa eestiläinen nuortenkirjallisuus tai neuvostoaikainen nuortenkirjallisuus. Siinä mielessä on musta iso kulttuuriteko, että tämä on käännetty suomeksi.
Kadri oli lihtsalt võrratu lugemine, mis tegi südame soojaks ja pakkus mõtteainet. Tundsin juba esimesi lehekülgi lugedes, et Kadri on minu tüüpi inimene ja et saan temaga väga samastuda. Seda juba seetõttu, et raamat on kirjutatud intiimses päevikuvormis ja ütlen ausalt, et minu jaoks oli see esimene, kuid siiski vägagi tuttav ja ligilähedane formaat. Ma tunnen end erakordselt õnnelikuna, et sain Kadri elukäiku jälgida ning näha lapse sirgumist tütarlapseks.
Samastumishetki oli palju ning ka äratundmishetki enda elust mitmeid. Kadri tegi raamatu jooksul palju olulisi avastusi ja õppis paremini tundma nii end kui ka inimesi oma ümber. Tarkuseteri on selles lühikeses raamatus hulgi ja ma ei ole sugugi optimistlik, et kõik neid teavad, seega soovitaks seda jutustust lugeda nii lastel kui ka täiskasvanutel.
Erinevalt samalt autorilt samal teemal viis aastat hiljem ilmunud "Kasuemast" mulle "Kadri" paraku ei istunud. Isegi kui algus oli paljutõotav - hoogne ja lustakalt kirjutatud - siis kusagilt kolmandiku pealt muutus lugu ebausutavaks, tulid naiivsevõitu klišeed ja kõik läks nii etteaimatavaks, et ootasin väga, et nüüd peab ikka mingi ootamatu puänt ka tulema. Aga kahjuks puänti ei tulegi ja seetõttu jääb suhu lääge maitse. Kas see raamat võiks praegu veel kellelegi sobida? Ma ei tea, äkki mõnele 12-13-aastasele tüdrukule sobib. Teistele - ma ei usu.
Kad vidusskolas gados lasīju šo grāmatu, noteikti būtu ielikusi 5*, jo tad jau priekšplānā bija tikai Kadrijas stāsts. Padomju pozitīvās dzīves atainojums un patētiskās frāzes īpaši netraucēja, jo tā bija apkārtējā situācija, un cik lielā mērā tam tika pievērsta uzmanība vispār. Bet stāsts ir aizkustinošs, sekojot meitenes izaugšanas ceļam sarežģītajos dzīves apstākļos.
Perinteinen tyttökirja. Neuvosto-Viro niin tapahtuma-ajankohta kuin kirjoitusajankohtakin. Hyvää ajankuvaa, vaikka kaikkea ei ole kirjailija voinutkaan kertoa, koska kommunistihallinto ei olisi siitä tykännyt.
Raamat oli päris hea.Seda lugesin küll kohustlusliku kirjanduse pärast,kuid mu ema soovitas seda ka sest see oli ta lemmik raamat.Alguse oli väga kurb kuna ta elu ei olnud hea ega tore.Kuid lõpus oli ta väga õnnelik.
Ihan ok vanhanajan kirja, tavallista koulutappelua 1950 -luvulla ollut sota aiheuttaa traumoja, viron historiasta kertoo hyvin ja näin, mutta jos oisin ehtinyt lukemista, joka on sellasta mukavaa luettavaa tämä ei ois tarttunut käteen, koska jotenkin raskas kirja...
Laba grāmata, kas lika aizdomāties. Patika redzēt kā galvenā varone auga un mācījās no savām kļūdām. Raudāju vairākas reizes lasot, emocionāla. Varēja arī saprast, ka tā ir par komunisma laikiem.
Väga südamlik lugu. Meenutas lapsepõlveaegset eluolu. Usun, et lapsepõlves lugedes oleks raamat tekitanud rohkem emotsioone. Raamat tekitas mõnusa sooja tunde.
Bērnībā ļoti patika šī grāmata. Atceros, lasīju to, raudāju un pārdzīvoju līdzi. Tagad izlasīju vēlreiz un ieraudzīju wouuu - kādā padomju laiku “kastē” es biju dzīvojusi.
See on hea, aga natuke igav. Ma tahaks parema panna, sest ma tunnen kaasa mitme asjaga mida Kadri siis endast kirjutas. Aga, see oli igav, teemad kordasid jne.