Jutte loomadest

by Richard Roht

Kolm loomajuttu: «Mäger Urask», «Ahnuse palk» ja «Kodus ja metsas» - on õpetliku alatooniga lood sõprusest, ahnusest ja laiskusest.

Genres: Childrens

152 pages, Hardcover

First published January 1, 1951

About the author

Eesti kirjanik, kes õppis Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Valga Reaalkoolis.
Alustas impressionistlike proosapaladega, tunnustuse võitis suvitusromaaniga "Hümnid Paanile", mis koos mitme novelli ja romaaniga moodustab Kurgsoo-sarja (nimetatud ka Tuulemäe-sarjaks). Kirjutanud veel arvukalt romaane, novelle, mälestusi, jutustusi ja lasteraamatuid.

Reviews

[Plume5085]

Richard Roht is an Estonian writer that I had the pleasure to hear about when visiting a small second hand bookshop in snowy Tallinn a few years ago. I was told by the shop keeper that Stories about animals was a classic of children's literature in Estonia.
This book - published in 1951 - tells three stories about Urask the badger, Udras the otter and Otu the cat. Roht vividly describes the lives of animals in the forest, river, dens and farms. Each story has a moral, particularly on greed, laziness and theft. I particularly liked this edition too as the stories came with enchanting illustrations.

[Aimi Tedresalu]

Tegemist on raamatuga, mille lugesin esmakordselt läbi 5-aastasena. Ülelugemisel suutsin vaid vaimustuda, kui hea raamatuga tegelikult tegemist on. Eriti meeldis mulle nende lugude ilus ja kõlav eesti keel, aga kindlasti on lood ka põnevad ja harivad. Minu arust on igal juhul õigustatud, et ka tänapäeva lapsed seda koolis loevad. Enda vanemale tütrele see küll eriti ei meeldinud, hädaldas, et imeliku nimega loomad (mäger Urask ja saarmas Udras) ja et loomad ei peaks rääkima.

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Olen kindlasti seda raamatut lapsepõlves lugenud, ja arvan, et korduvalt. Meeles on üldine mulje, et hea raamat, ja ka üsna tugev emotsioon viimasest loost, kus laisk kodukass jäeti metsa, ümber kasvama. Teisi lugusid ma ei mäletanud.
Nii et peaaegu puhta lehena asun lugema, ja mulle tõesti meeldib see raamat ka nüüd. (Iseasi on see, et mulle ei meeldi tõdeda, et inimese mälu ladestab infot kusagile, kuhu ligi ei pääse, või isegi kustutab osa salvestatust... Kuidas saab olla, et ma justkui ei mäletagi enam neid lugusid ja loen nagu värskelt! Aga samas, tegevus toimub mu lapsepõlve metsas. Justkui oleksin selle lavastanud kunagi seal, isegi kui ma ei mäleta, mis selle lavastuse sisu oli.)
Lugedes saan täiega aru, miks on see raamat pidanud vastu aja proovile. Ega palju neid 1950ndatel ilmunud Eesti lasteraamatuid ole, mida siiani ilma mööndustega mõnus on lugeda. Muidugi ei ole see tänapäeva laste „keeles“ hipp-hopp kiire vaheldusega tegevus. Aga samas pole ei keel ega sisu mitte mingist otsast vananenud. Siin kaante vahel on Eesti metsas juhtuvad lood... ja sellised lood võiksid juhtuda ka täpselt praegu. Ajastut siin ümber sisuliselt ei ole, inimesed tulevad küll taustal sisse, aga ajatute detailidega. (Ainus koht, kus ajastut märkan: kui kass metsa visatakse, siis mainitakse külateed liikuvaid vankreid, nende asemel oleks nüüd autod... aga näiteks kalameestel on ka tänapäeval püügivõrgud ja tühjad heinaküünidki on veel siinseal metsaheinamaadel olemas). Ei mingeid nõukogude elemente, kordan, raamat ilmus padukeerulisel Stalini ajal, 1951! 1950ndal toimus 8. pleenumi nõiajaht, kus paljud kirjanikud tühistati.
Aga jah, selle loo tegevus toimub süütus loomade maailmas, kuhu punateemad ei saanudki ulatuda (aga ma ikkagi imestan, sest lugesin just, kuidas näiteks Minni Nurmele heideti samal ajal ette tema loodusluulet.)
Ja küll on need loomad lahedad tegelased! Nad räägivad omavahel inimkeeles, aga see on see mu meelest ainud fantaasiadetail, kõik muu on realistlik. Esimene lugu: mägrad elavad tõesti soosaartel ja peavad vahel niiskuse tõttu lahkuma, rebased tõesti ajavad mäkrasid nende pesadest välja, vahel lähevad mägrad ja rebased kaklema jne. (Lugesin just üle ka Fred Jüssi „Rebasetundi“ ja märkasin raamatutes siinseal paralleele.)
Teist lugu mäletasin lapseeast kõige vähem, aga nüüd tõmbas seegi mind kaasa. Nagu Fred oma „Rebasetunniski“ mainib, rikuvad saarmad oma ahnusega vahel looduslikku tasakaalu. Just nii juhtub ka siinses loos. Verd ja surma tuleb siin korralikult, aga see on kuidagi... looduslik. Loomulik. Isegi see, et inimlaps lööb saarmase maha ja saab endale saarmanahast mütsi. Looduses ongi ju nii, et ühe "õnnelik lõpp" on teisele "õnnetu lõpp".
Ning kõige lõpuks laisa Otu lugu. Küllap jäi see mulle lapseeas kõige paremini meelde, sest kassidega oli mul kõige rohkem kokkupuuteid, nägin pealt nende laiskust ja laualt varastamise kombeid ning suutsin loo algolukorda päris hästi ette kujutada: mis oleks, kui pistaks halvasti käituva kassi kotti ja viiks ta suveks metsa, ümber kasvama?
Kõigil kolmel lool on oma metafoorne tasand. Mägraloo moraal: julgus võidab. Saarmaloo moraal: ahnus ajab upakile. Kassilugu on aga selles mõttes kõige põnevam, et tegu on nn ümbersünniga, karakteri arenguga loo käigus. Ja mulle kipuvad lugemise käigus pähe paralleelid tänapäeva inimestega. Kui kass Otu tuuakse sügiseks tagasi tsivilisatsiooni, kasinuses elanult, karastunult, ei tahagi ta enam diivanil laiselda ja on õnnelik ainult tagasi õue saades. Võibolla just see imeline elureegel mind köitis ja hämmastaski – mugav elu ei tee õnnelikuks - ja just sellepärast jäi Otu lugu mulle teistest paremini meelde.

[Hanneleele · Rating 4 out of 5]

Kass ja mäger olid mu lemikud, saarmas udrasest hakkas kahju. Igasuvine lugemine :)

[Krista Tooming · Rating 5 out of 5]

Üks lapsepõlve lemmikuid

[Kadili · Rating 5 out of 5]

Väga naljakas ja elu õpetav raaamat