Raamat toob lugejani valiku baltisakslaste – eestimaalaste, aadlike, vaimulike ja nende pereliikmete – mälestusi ja kirju ligi kahe sajandi pikkusest ajalõigust, Katariina II valitsusajast kuni ümberasumiseni aastail 1939–1941. Eripärase rahvusrühmana ei rännanud baltisakslased meie maile kusagilt kaugelt – nad kujunesid siinsamas. 20. sajandi ajalootormides olid nad sunnitud lahkuma, omaette subetnosena elavad baltisakslased nüüd pigem mälestustes. Ometi on nad nähtamatult kohal ka praegu. Baltisakslased on osa meie ajaloost ja meist endist. Oleme kujunenud nendeks, kes oleme, tänu sajanditepikkusele koos- või kõrvutielule siinsete sakslastega. Tänu sellele jäi Eesti ka Euroopa lahutamatuks osaks.
mu põhiline avastus/järeldus/mõte, mis sellest raamatust kaasa tuleb, on see, et... ma ei ole kunagi eriti mõelnud sellele, et kõik need Stenbockid ja Rotermannid ja Kotzebued ja Kentmannid ja Rosenid ja Lutherid jne ei ole mitte lihtsalt niisama majade või tänavate või kavrtalite nimed, vaid sellised inimesed olidki päriselt olemas ja tegid mingeid asju.
muidu oli selline... aeganõudev lugemine, sest palju sa ikka järjest jaksad inimeste mälestusi, mis on suures osas ikkagi päris sarnased omavahel, sest isegi kui nad kõik päris samal ajal ei elanud, elasid nad minu meelest üsna sama elu kõik. ja jube väike oli see baltisaksa kogukond ka, nimed muudkui kordusid.
sündmustest üllatas mind enim see mitme nurga alt jutustatud lugu, kuidas I maailmasõja ajal terve ports neid saksa paruneid vangi võetu ja kuhugi venemaale küüditati. arvestades, et küüditamise ja vene vangilaagrite lugusid olen elus palju enne kohanud, polnud seal midagi eriliselt šokeerivat (nad jäid põhiosas ju kõik ellu ja tagasi koju said ka pigem kuude kui aastate pärast), lihtsalt... esimest korda kuulen sellisest asjast ja ausalt öeldes googeldades ka mingit erilist infot ei leidnud selle kohta ja pidingi siin eri mälestustest kokku lappima, et kes ja miks ja kuhu ja kuidas. tegelt siiamaani väga ei saa aru.
noh ja ümberasumisest oli siin ka natuke lõpuks ometi. aga vähem, kui ma lootsin.