Väike linnuraamat rahvapärimusest

by Mall Hiiemäe

Käesoleva raamatu tegelasteks olen valinud linnud meie õuest ja aiast, põllult ja aasalt, metsast ja soost, rannalt ja vete pealt sellistena, nagu nad rahvapärimuses esindatud on. Võib ütelda, et muistses maailmapildis on linnud inimesele otsekui omataolised. Linnud on sõnumitoojad, olgu ilmaprognoosi või tulevaste aastaaegade, loodusandide, viljasaakide, sõdade, samuti ka perekonnaelu tähtsündmuste - sünni, abiellu astumise või surma kohta.
Linnutundmist vahendavad Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudes leiduvad loodususkumused, tekke- ja seletusmuistendid, legendid, loitsud, vanasõnad, mõistatused, regilaulud, linnuhäälte jäljendused, põllunduse ning karjanduse teemalised kirjeldused.
Mall Hiiemäe

224 pages, Paperback

Published January 1, 2017

Reviews

[Mihkel · Rating 5 out of 5]

Ronk pidavat oma pojad enne päeva Emajões ärä ristima, muidu jäävad mustadeks varesteks. Nüüdisaja rongad vist seda kommet ei tea, ega muidu neid musti vareseid nii palju ei oleks ja ronke ei kuule-näe ühtegi enam. (Karksi, 1935)

Selline kyllalt minimalistliku iseloomuga populaarteaduslik raamatuke, mis koondab endas tervet korpust ennisaegseid ja ka tänapäevast pärit tsirkudega seotud uskumusi – erisorti hoiatusi (Kui vainukägu majan ehk selle ümber kukk, sis saap sääl talul ehk külan suuri õnnetuisi.; Otepää, 1889), mitmesuguseid soovitusi ("Kui edimest kõrda pääsokest näet, sis tulõ kolm kõrda pikali visata selä pääle, siis ei tulõ tüü man sel'avalu"; Põlva, 1949) ja mitut moodi häälejäljendusi (Talvike: "Miis, mis-mis-mis-mis-mis sa teed suitsu!"; Reigi, 1976) –, ent ka lihtsalt toredaid lyhijutustusi ja ytlusi ("Tal on rabakana jalad. – Sedasi öeldi karvase säärtega näitsiku kohta."; Pärnu-Jaagupi, 2015). Neile on Eesti rahvaluuleteaduse grand old lady Mall Hiiemäe juurde kirotanud linnufolkloori avava eessõna ja hiljem ajuti lisanud paaris paigas kommentaare-sõnaseletusi. Näitena võib tuua lugudes pidevalt kajastuva "linnupette" fenomeni: et tsirke usuti talvituvat allilmas, kandsid nad kevadel endaga kaasas "surmariigi hingust", mis võis teistelegi kergesti kylge hakata ja mitut tyypi hädasid kaasa tuua – eriti kui too hing parasjagu tavalisest haavatam oli, kannatades näiteks tyhja kõhu käes. Sestap ei lähegi tark inime' kevadel kunagi söömata kodunt välja, vaid võtab tõrjemaagilise rituaalina ennist pisukse toidupala, et oma kaitsevõimet tugevdada. Lyhidalt: Igati meeleolukas ja kerge kevadsuvine lugemine!

Kuulsin seda umbes 80.-tel aastatel. Künnivaresed tulid, tegid oma peasad halli varese puu otsa. Hallile see sugugi ei meelinud. Siis karjus nende peale: Migraant! Migraant! (Tartu, 1980. aastad)

Raamatust jäi minuga ehk enim kaasa kõlama Hiiemäe osutus, et (muistsed) inimesed on linde tihti pidanud omataolisteks: "Linnud kiitlevad, uhkustavad, suurustlevad, kurjustavad, peavad kosjaplaane nagu inimesedki," lausub ta viidates linnufolkloori sisule. Teisalt toob Hiiemäe välja "lindude keelest" ylevõetud onomatopoeetiliste sõnu, mida tihti ka inimeste kohta tarvitame: kudrutama, kraaksuma, lõõritama. "Kas tegusõna rääkima võiks olla loodud rukkiräägu järgi?" kysib ta. Pisut poeetilisemalt võttes, kas näiteks järgmine lugu ei võiks tsirkude kõrvalt iseloomustada ka mõnd teist liiki?

Rahvas usub, et kõik linnud juba enne päevatõusu peavad üles ärkama ja oma loojat tänama. Kes aga kauaks magama jääb kuni päikesetõusuni, see lind enam sel päeval lendu ei saa ja seda lindu nimetab rahvas pääva kätte jäänud linnuks. [...] Päeva kätte jäänud lind peab kõige pääva loll ja pool-uimane olema, silmad kinni [...]. Mina olen tõesti mime inimesi käest kuulnud [...], et tõest niisuguseid lindusid on, kes pääva kätte on jäänud. (Risti, 1896)

[Merje Saarniit]

Mall Hiiemäe "Väike linnuraamat rahvapärimusest"
EKM TEADUSKIRJASTUS,TARTU 2019, 256lk.