Käesolevas romaanis pöördub autor taas kõlbeliste probleemide juurde. Tegevus toimub meie päevil, kuid lugemisel tekkivad mitmesugused assotsiatsioonid laiendavad tunduvalt raamatu diapasooni, viies lugeja sõja ja sõjajärgsesse pingelisse aega.
Olgu ajastu ja ühiskond milline tahes, inimene kipub ikka kannatama - ma arvan, et selle lausega võiks antud raamatu kõige paremini kokku võtta.
Peategelane Leo on pensionieelik, kes veedab oma suvise puhkuse möödanikule tagasi vaadates ning püüdes elutihnikus selgusele jõudes. Ristuvad elusaatused, läbi põiminud sugulussidemed ja ka minevikus tehtu ja tegematajätmised - kõik saavad läbi hekseldatud.
Kirjakeel on väga ilus ja kujunduslik, aga sellega minu jaoks ka lugemisrõõm piirdub. Ilmselt jääb see raamat minu jaoks igas mõttes (nii ajastult kui ka tegelaste vanuselt) liig kaugeks.
Lugesin läbi küll, aga erilist indu järgmist lehte keerata ei olnud.