In these poems, Nobel nominee Kaplinski reflects on the role of the individual in the world, a question explored through intimate domestic scenes. The book's centerpiece is an autobiographical prose-poem, an extended exploration of identity and the idea of 'home.'""--Translation Review.
Tulin tähtverest. Oli pühapäeva õhtu. Lõpp-peatuseni sõitsin ma üksi. Maantee oli vaikne — ei ühtegi autot. Tuul vakatanud. Ainult tähed ja noorkuu sirp kumasid jõe kohal. Kahju oli minna. Oleks tahtnud astuda teelt kõrvale kõnnumaale ja jääda vaatama seda kuud, neid tähtkujusid, millest mitmed olen talvega jälle unustanud (näiteks sellesama, mis asub otse Suure Vankri tagumise telje pikendusel), aga kõige enam seda taevast ennast, taevasina, mis on peaaegu niisama sügav ja kummaline nagu ükskord ammu, kakskümmend aastat tagasi, kui olime kambakesi lõkke ääres Tähtvere metsas ja ma tulin külateed Tartu poole ühe tüdrukuga kaelastikku. Sinine värv on nii palju lihtsam meenutada kui nimed, kui pealkirjad, kui näod, isegi nende näod, keda oled kord armastanud.
Ysna hea kogu, mitte Kaplisnki parim, aga ysna hea. "Kuld ja kalliskivid" kaaluvad igavavõitu tekstid yle. Kaplinski enda kirjutiste kõrval on natuke rahvaluulenoppeid ja mõningaid tõlgitud idamaade autoreid.
Õhtutaeva kuma – nii hele ja mahe, et lastes pange alla kaevu näen seal äkki selgelt oma nägu. Vesi aga, mille tõmban üles, on ikka seesama, ikka samasugune – külm, värvita, maitseta ja lõhnata.
Maybe it's of some importance too that our stones and our sand come from abroad, from Fennoscandia. Our soil has been carried, floated, here from foreign lands; from foreign lands have we come, all the living beings on the Baltic shores. ... I'm standing on a bare hilltop. Underfoot are white rock, yellow, black and brown patches of lichen, fragments of a painting that will perhaps be ready before the next Ice Age. The painter has plenty of time: animals, people, clouds, summers and winters pass between him and the rock like morning mist.
A beautiful collection that explores nature, particularly geology and trees and shrubs and flowers, humanity, cultural memories and evolution, the feeling of belonging, or not belonging, or kinda sorta belonging, but... maybe to a place you've never been.
Samavõrd kui inimene loob kirjandust, loob kirjandus inimest, valab ta pronksi ja tõstab postamendile – luuletajaks, kellest kõrgelt ei paista muud kui õilis rüht, lahtine (pronks-)särgikaelus ja kaugusse (prügimäe ja metsade poole) vaatav pilk. Ma olen ise seal olnud – see on vilets koht, seista ööd ja päevad, kuumad ja külmad seal üleval ja teha nägu, et su pronksist näole ja kehale ei lähe üldse korda imetlejad ja kadestajad, kes sind vaatavad alt, ja Jumala linnukesed, kes situvad ülalt sulle pähe. Ma olen ise olnud luuletaja, ma tean endast rohkem kui need, kelleni jõudsid ainult mu noorepõlve helisevad, kaunid värsid nagu: Oi surma lättena puhast seda maad kus me kohtume kõik ja kelle kujutluses ma muutusin poeediks, postamendi-Jaaniks. Tegelikult rikun ma kõiki kümmet käsku, mitmeid kirjutatud ja kirjutamata seadusi, igasugu grammatika ja poeetika reeglisi, seks on mulle armsam kui eetika ja esteetika, naised kütkestavamad kui õilsad põhimõtted, lapsed veel kütkestavamad kui naised ja oma nahk* kallim kui rahvus või kultuur. Ma olen peaaegu statistiline keskmine, komeet komeetide hulgast, üks pikas kataloogis, üks nendest, kes päikese ligi jõudes saavad korra lehvitada oma saba, mis koosneb peamiselt tolmust, ning kaovad siis ruumi kaugusse, kandes südames nii palju vabanemata energiat.
* Vahel tundub mulle küll, et mul polegi nahka, et olen ainult liha, veri, luud ja ergud, peaasjalikult ikka need viimased – näitlik õppevahend sellest, mis on naha all. (Ehk see ongi hing?)
The book is split into three chapters: first one is great, second one is passable and the third one is lukewarm and undercooked. Kaplinski is a great writer though.