Evening Brings Everything Back

by Jaan Kaplinski

In these poems, Nobel nominee Kaplinski reflects on the role of the individual in the world, a question explored through intimate domestic scenes. The book's centerpiece is an autobiographical prose-poem, an extended exploration of identity and the idea of 'home.'""--Translation Review.

Genres: Poetry

95 pages, Paperback

First published January 1, 1985

Reviews

[Morten Made · Rating 5 out of 5]

Tulin tähtverest. Oli pühapäeva õhtu.
Lõpp-peatuseni sõitsin ma üksi.
Maantee oli vaikne — ei ühtegi autot.
Tuul vakatanud. Ainult tähed
ja noorkuu sirp kumasid jõe kohal.
Kahju oli minna. Oleks tahtnud astuda
teelt kõrvale kõnnumaale ja jääda vaatama
seda kuud, neid tähtkujusid, millest mitmed
olen talvega jälle unustanud (näiteks sellesama,
mis asub otse Suure Vankri
tagumise telje pikendusel), aga kõige enam
seda taevast ennast, taevasina, mis on peaaegu
niisama sügav ja kummaline nagu ükskord ammu,
kakskümmend aastat tagasi, kui olime kambakesi lõkke ääres Tähtvere metsas ja ma tulin
külateed Tartu poole ühe tüdrukuga kaelastikku.
Sinine värv on nii palju lihtsam meenutada
kui nimed, kui pealkirjad, kui näod,
isegi nende näod, keda oled kord armastanud.

[hella · Rating 5 out of 5]

ma ytlen, et midagi sama head annab otsida …. ja tunnen, et see on vähe öeldud

[Mihkel · Rating 4 out of 5]

Ysna hea kogu, mitte Kaplisnki parim, aga ysna hea. "Kuld ja kalliskivid" kaaluvad igavavõitu tekstid yle. Kaplinski enda kirjutiste kõrval on natuke rahvaluulenoppeid ja mõningaid tõlgitud idamaade autoreid.

Õhtutaeva kuma –
nii hele ja mahe, et lastes pange
alla kaevu näen seal
äkki selgelt oma nägu.
Vesi aga, mille tõmban üles, on ikka seesama, ikka samasugune –
külm, värvita, maitseta ja lõhnata.

/-/

õtak tule, hämär hällüs,
kaste maale kallanes.

[aditi · Rating 5 out of 5]

Ma ei osanud neid katkeid lõpetada. Nüüd arvan, et oskan nad lõpetamata jätta.

[Erika · Rating 4 out of 5]

Maybe it's of some importance too that our stones and our sand come from abroad, from Fennoscandia. Our soil has been carried, floated, here from foreign lands; from foreign lands have we come, all the living beings on the Baltic shores.
...
I'm standing on a bare hilltop. Underfoot are white rock, yellow, black and brown patches of lichen, fragments of a painting that will perhaps be ready before the next Ice Age. The painter has plenty of time: animals, people, clouds, summers and winters pass between him and the rock like morning mist.

A beautiful collection that explores nature, particularly geology and trees and shrubs and flowers, humanity, cultural memories and evolution, the feeling of belonging, or not belonging, or kinda sorta belonging, but... maybe to a place you've never been.

[Ott · Rating 5 out of 5]

Samavõrd kui inimene loob kirjandust,
loob kirjandus inimest, valab ta pronksi
ja tõstab postamendile – luuletajaks,
kellest kõrgelt ei paista muud kui
õilis rüht, lahtine (pronks-)särgikaelus
ja kaugusse (prügimäe ja metsade poole) vaatav pilk.
Ma olen ise seal olnud – see on vilets koht,
seista ööd ja päevad, kuumad ja külmad
seal üleval ja teha nägu, et su pronksist
näole ja kehale ei lähe üldse korda
imetlejad ja kadestajad, kes sind vaatavad alt,
ja Jumala linnukesed, kes situvad ülalt sulle pähe.
Ma olen ise olnud luuletaja, ma tean
endast rohkem kui need, kelleni jõudsid
ainult mu noorepõlve helisevad, kaunid värsid
nagu:
Oi surma lättena puhast
seda maad kus me kohtume kõik
ja kelle kujutluses ma muutusin
poeediks, postamendi-Jaaniks.
Tegelikult rikun ma kõiki kümmet käsku,
mitmeid kirjutatud ja kirjutamata seadusi,
igasugu grammatika ja poeetika reeglisi,
seks on mulle armsam kui eetika ja esteetika,
naised kütkestavamad kui õilsad põhimõtted,
lapsed veel kütkestavamad kui naised
ja oma nahk* kallim kui rahvus või kultuur.
Ma olen peaaegu statistiline keskmine,
komeet komeetide hulgast, üks pikas kataloogis,
üks nendest, kes päikese ligi jõudes saavad korra
lehvitada oma saba, mis koosneb
peamiselt tolmust, ning kaovad siis
ruumi kaugusse, kandes südames
nii palju vabanemata energiat.

* Vahel tundub mulle küll, et mul polegi nahka, et olen ainult liha, veri, luud ja ergud, peaasjalikult ikka need viimased – näitlik õppevahend sellest, mis on naha all. (Ehk see ongi hing?)

[Marta · Rating 2 out of 5]

tunnen end rumalana et seda nautida ei osanud

[Tahlia · Rating 3 out of 5]

The book is split into three chapters: first one is great, second one is passable and the third one is lukewarm and undercooked. Kaplinski is a great writer though.

[Kate · Rating 4 out of 5]

Beautiful. Just beautiful.