Kuskil poole teose peal (täpsemalt peatükk, kus oli juttu "Bruce Willis Ruins All Films" ja sukeldumisest) tekkis tunne, et tahaks nüüd ikka läbi lugeda ning ma ei pidanud end sundima järgmist lehte pöörama. Osad kirjad olid põnevamad ning läksid lausa lennates, teised kirjad lohisesid (minu jaoks) ning pilk kippus ridadest üle hüppama.
Mõnes mõttes huvitav, et see raamat rohkem ei kõnetanud, sest ma olen ise ka ju siiski mõnevõrra ilmas ringi rändaja. Või ehk kõnetas piisavalt, aga kõnetasidki lihtsalt need peatükid, millega tundsin, et on rohkem ühisosa ja need peatükid, mis ei kehtinud minule, need olidki venivillemiteks.
Hea on näha ka seda, et ma ei ole ainus inimene, kes endiselt kodustele teoposti vahendusel kirju saadab.