Naised on igal pool. Mitte miski ei aita. Isegi pealtnäha nii igav ja turvaline formaat nagu uudistesaade. Kui naine neid loeb, siis ma kujutan teda endale ette voodis minu all, minu ees käpukil, minu süles, valgustamas selle sama malbe ja neutraalse häälega mind kogu maailma olulisematest sündmustest. Minus lahvatab pöörane soov lasta käiku kogu oma erootiliste oskuste arsenal, et tuua sellesse tämbrisse midagi, mis kombekad vaatajad minestama sunnib. Ma tahan, et ta kiljuks järjekordse maakooli sulgemisest, et ta huilgaks iga pommirünnaku peale, et ta kraabiks mu selga verised vaod vaid seetõttu, et järgmisel päeval on oodata poolpilves ilma ja väheseid sademeid. Romaanivõistluse võitja Armin Kõomägi värskes jutukogus on 16 novelli.
Veel üks sissevaade Eesti argiellu. On groteski, on künismi, aga autorile omaselt on nende taha alati ka pisut enamat peidetud. Ses osas kahtlust pole, et kirjutada Kõomägi oskab, aga mulle meeldinuks märka enam, kui pealkiri ei karjuks valju häälega müügistrateegiaks olemisest. Need tekstid või vähemalt autori nimi oleks ilmselt ka niisama müünud.
Hea ladus lugemine, kohati sellised kivirähalike vimkadega lood. Soovitan soojalt! Ka Kõomägi teised raamatud on mulle meeldinud, tal on hea oskus lugusid jutustada ja maitsekalt vint pisut üle keerata.
16 novelliga kogu päris vahvalt rõlgete lugudega. Lihtsalt lobe lugemine, mille öömaja riiulilt leituna enne magamaminekut läbi sain. Kõomägi tundub päris pull tegelane, võib vist soovitada kui midagi patriootlikku otsite. Viimane lugu läheb isegi ulme valdkonda. Kiiduväärt!
Lugedes siinseid arvustusi, vaatan et paljud on selle raamatu n.ö. tasuta saanud. Paljudele jälle ei meeldi raamatu pealkiri (Häbenete või?), aga mina ei hinda kunagi raamatut kaane (ega pealkirja järgi). Seisis see teos mul tegelikult aastaid kapis, aga pärast "Perifeeria kangelasi" otsustasin veel Kõomäega tutvuda. Ja mis mul öelda on - parafraseerides ühe selle kogumiku loo ("Kiirabi") kangelast - kõike head kirjandust tuli endale hambad ristis ette kujutada. Siinkohal võin ka autorit ennast (ehk pisut kontekstiväliselt) tsiteerida: "Vastuvõtliku kodanikuna neelan kõik seaduskuulekalt alla, katsun seedida, ning selle, millest maomahlad jagu ei saa, oksendan taldrikule, mille servale kirjutan: novell."
Mõned head ideed ju siin kogumikus olid, mõni pani isegi muigama, aga see oli ka kõik. Kõomäe stiil on selline lihtne, kiirelt loetav ja peaaegu mitte midagi ütlev. Nüüd läheb ilmselt väga palju aega, enne kui uuesti Kõomäge lugeda võtan (kui üldse).
See raamat ei muutnud mu arvamust, et Kõomägi romaanikirjanikuna istub mulle paremini kui novellistina (või siis lausa/hoopis, et romaan istub mulle žanrina paremini novell). Mõni lugu meeldis siit siiski ka loona, aga Kõomägi laused, metafoorid, paralleelid ja sõnastusnõksud on rabavad ("tule loe mind uuesti, ma olen nii hea!" hüüavad nad mulle) ka mitteköitvates lugudes, nii et päris kindlasti pole mul sellest ajast kahju. Iseasi, kas oskan sellet ka õppida, et ise paremini kirjutada.
Mulle nii meeldib Kõomäe nihkes maailm. Üks kahest kirjanikust maailmas, kelle novelle ma loen (s. o. ülim kompliment). Kuid raamatu pealkiri on väga ebaõnnestunud, oleks sellepärast peaaegu ostmata jätnud.