What do you think?
Rate this book
Rasmusas, Pontusas ir Tukeris
Ko vaikai naktį sėlina į į barono fon Renkeno vilą, kimšte prikimštą brangenybių? Kas pagrobė ir įkalino mylimą Rasmuso šunį Tukerį? Ar pavyks Rasmusui su Pontusu pasprukti iš apleistos Šiurpiosios sodybos?
Neišskiriami klasės draugai Rasmusas ir Pontusas atskleidžia neregėtą nusikaltimą, bet yra priversti tylėti, nes vagys grasina susidoroti su Rasmuso šunimi Tukeriu.
Laimė, vaikai randa išeitį, nors kiekvieną akimirką jų tyko pavojai.
Neišskiriami klasės draugai Rasmusas ir Pontusas atskleidžia neregėtą nusikaltimą, bet yra priversti tylėti, nes vagys grasina susidoroti su Rasmuso šunimi Tukeriu.
Laimė, vaikai randa išeitį, nors kiekvieną akimirką jų tyko pavojai.
248 pages, Hardcover
First published January 1, 1957
5 people are currently reading
101 people want to read
About the author
Astrid Lindgren
1,237 books3,875 followersAstrid Anna Emilia Lindgren, née Ericsson, (1907 - 2002) was a Swedish children's book author and screenwriter, whose many titles were translated into 85 languages and published in more than 100 countries. She has sold roughly 165 million copies worldwide. Today, she is most remembered for writing the Pippi Longstocking books, as well as the Karlsson-on-the-Roof book series.
Awards:
Hans Christian Andersen Award for Writing (1958)
Awards:
Hans Christian Andersen Award for Writing (1958)
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 21 of 21 reviews
May 2, 2023
Parasjagu ei taha mitte mõeldagi ühestki suurest ja tõsisest telliskivist, mida peab pikalt ja aeglaselt lugema. Maikuus algab sirelite aeg ja tuleb lugeda ainiti lasteraamatuid, aga ainult väga häid ja kütkestavaid nagu see siin
March 9, 2021
История – 7/10
Идея – 6/10
Изпълнение – 7/10
Интрига/Темпо – 5/10
Герои – 6/10
Стил на писане (За жанра) – 10/10
Eлементи на изненада – 6/10
Емоционален заряд – 6/10
Теми за размисъл – 6/10
Степен на оригиналност (за жанра) – 6/10
Идея – 6/10
Изпълнение – 7/10
Интрига/Темпо – 5/10
Герои – 6/10
Стил на писане (За жанра) – 10/10
Eлементи на изненада – 6/10
Емоционален заряд – 6/10
Теми за размисъл – 6/10
Степен на оригиналност (за жанра) – 6/10
January 18, 2025
Mylimiausia vaikystės istorija!
Kiekvieną kartą skaitant vis labiau patinka:)
Kiekvieną kartą skaitant vis labiau patinka:)
July 22, 2019
Jeg leste den på norsk (Rasmus, Pontus, og Trille), dessverre hadde ikke Goodreads den norske så derfor sier at jeg leste denne.
Jeg vokste opp med Astrid Lindgren bøker, så nå som jeg prøver å begynne å lese mer norsk tenkte jeg det var et bra sted å begynne. Rasmus, Pontus, og Trille er en av de jeg husket minst av så det var veldig gøy å lese den nå.
Jeg vokste opp med Astrid Lindgren bøker, så nå som jeg prøver å begynne å lese mer norsk tenkte jeg det var et bra sted å begynne. Rasmus, Pontus, og Trille er en av de jeg husket minst av så det var veldig gøy å lese den nå.
April 5, 2022
Hea raamat teraapiaks, kui oled just lugenud midagi tõsist ning maailm on tõsine. Ei saaks öelda, et selles loos üldse midagi tõsist ette ei tule kuid alati on kuklas see tunne ja teadmine, et lõpuks peab ju kõik hästi lõppema.
Rasmus ja Pontus on parimad sõbrad, kes teevad kõike koos. Ja muidugi satuvad nad seeläbi ka seiklustesse, isegi kui nad neid ise otseselt ei otsi. Nimest hoolimata on Pontus siis täitsa poiss, mis poiss ning Lontu on muidugi mõista koera nimi. Vahva avastusena leidsin, et rootsi keeles on koera nimi Toker, mis tegelikult sobiks ju nii hästi viitama natuke tokerjale väikesele koerale. Aga paraku tähendab see vist pigemini midagi muud...
Nii nagu Kalle Blomkvisti raamatutes, läheb lugu päris põnevaks kätte, samuti jookseb siin läbi Rasmuse õe Tripsu armumise liin, mis tegelikult ongi osaliselt põhjuseks, miks kaks 11-aastast poissi satuvad sekeldustesse ning valgustkartvate tegude jälile. Peab küll tunnistama, et tänapäevased kurikaelad väga tõenäoliselt poleks niigi leebed, nagu seda olid tolleaegsed...
Minu arvates suudab Astrid Lindgren lihtsalt suurepäraselt luua sellist õdusat väikeküla või väikelinna meeleolu, kus kõikidel tegelastel on mingi vahva omapära ning inimesed - nii väiksemad kui suuremad - suudavad suhtuda ellu mõnusa huumoriga. Samuti julgevad nad oma tundeid, kurbust või pahameelt näidata, kuid miski pole päris nii nagu vaja. Järgmine pikem lõik annab minu arvates seda hoolimist, huumorit ja südamlikkust imehästi edasi.
"Kui Rasmus koju jõudis, oli terve perekond köögis koos. Ema küpsetas parajasti, isa aga istus nurgas oma alalisel toolil ning rääkis pikalt ja laialt. Ta kõneaineks oli hõbedavargus. See oli kõige rängem kuritegu terve Västanviki ajaloo kestel, kinnitas ta, ja politsei töötas ülima pingega. Ta ise pidi kohe varsti jälle minema ja jääma teenistusse kogu ööks, aga praegu leidus tal vaba tunnike ning ta oli meeleldi nõus emale kõiki üksikasju tutvustama.
"Kas me peame lahendama kõige rängema kuriteo Västanviki ajaloos just siin köögis ja nimelt sel ajal, kui ma küpsetan?" küsis ema. /.../
"Kas sa ei tahagi kuulda, mis ma sellest asjast arvan?" küsis isa üllatunult.
"Kindlasti tahan," vastas ema. "Aga mul peab plaatide jaoks natuke pööramisruumi ka olema."
Trips naeris, see oli kindlasti esimest korda kolmapäeva õhtust saadik.
"Poisid, kummarduge, et emal oleks plaatide jaoks pööramisruumi," ütles ta. "Kuigi tal läheb minu arvates tarvis tervet jalgpalliväljakut. Kas sa oled täna kuri, ema?"
Ema vaatas talle tusaselt otsa.
"Ei, seda ma pole. Aga ma ei saa aru, miks te peate tingimata kõik köögis istuma, kui ma küpsetan."
"Sellepärast, et siin on nii mõnus," vastas Trips. "Ja sellepärast, et siin nii hästi lõhnab."
Isa noogutas nõusolevalt.
"Ja sellepärast, et sa oled niisugune väike rosinakukkel, Gullan."
"Väike kuri rosinakukkel," lisas Rasmus.
"Tänan," ütles ema, aga ta ei paistnud õieti leebununa, ta seisis ja sõtkus tainast sõnatult ning ägedalt, nagu ründaks ta seda.
"Pealegi, kas sina käisid viimati vannitoas, Trips?"
Trips mõtles. "Võimalik, mis siis?"
"Siis peaksid sa minu arvtes enda järelt ära kuivatama," ütles ema ning lükkas ühe plaadi ahju. "Või mõtlesid sa, et mina seda teen?"
"Anna andeks," ütles Trips. "Ma otsekohe..."
Rasmus veeretas tainast väikese ussikese, mida ta ema nina ees liputas.
"Ema, kas sa millegi muu üle ei oskagi toriseda, kui sa kord juba hakkasid?"
"Igatahes," kostis ema. "Vaata huvi pärast sahviust, see on musti sõrmejälgi täis."
"Kelle omad need siis on?" küsis Trips.
"Seda võiksid sa minu meelest isalt küsida," ütles ema. "Kui politseinik majas, siis ehk suudab ta vähemalt paar sõrmejälge ära tunda. Kahtlemata pole see kõige rängem kuritegu Västanviki ajaloos, aga huvitav oleks siiski teada."
Isa naeris. "On sul mingeid kindlama suunaga kahtlustusi?"
Ema pööras üksnes pead ja läkitas Rasmusele pika pilgu.
"Ära püüa!" kaitses Rasmus ennast. "Mina olen süüst puhas, mina lükkan ukse alati jalaga lahti."
"Või nii," ütles ema teravalt, "see seletab siis, miks värv on läinud kõige liha teed."
Isa astus vahele, ta ei tahtnud tüli. "Ma võin panna sinna natuke uut värvi," sõnas ta. Ent ema näis kahtlevat.
"Millal?"
"Aegsasti enne hõbepulmi," kinnitas isa.
"Oh, seda ma küll ei usu," arvas ema. "Sinnamaani pole ju rohkem aega, kui kõigest seitse aastat, ja sul on veel vannitoa riiul parandada, nagu ma sinu lubamist mäletan... See oli ilmselt tol aastal, kui algas sõda. Ja siis veel kõik need kuriteod, millega sa peale selle pead tegelema!"
Isa sattus päriselt segadusse.
"Gullan, mis sinuga ometi on?"
Ema vaatas talle otsa, pisarad silmis.
"Andke mulle andeks," ütles ta, "aga ma olen nii mures Lontu pärast, et ma ei suuda kohe. Ma vilistan von Renckeni hõbedale, ma tahan, et politsei leiaks Lontu üles, see on kõik, mis ma tahan."/.../ "Olgu hõbe kuitahes väärtuslik," jätkas ema ägedalt, "aga Lontu on elusolend. Mina tunnen muret ainult nende pärast, kes on elusad," ütles ta nuuksatades."
Rasmus ja Pontus on parimad sõbrad, kes teevad kõike koos. Ja muidugi satuvad nad seeläbi ka seiklustesse, isegi kui nad neid ise otseselt ei otsi. Nimest hoolimata on Pontus siis täitsa poiss, mis poiss ning Lontu on muidugi mõista koera nimi. Vahva avastusena leidsin, et rootsi keeles on koera nimi Toker, mis tegelikult sobiks ju nii hästi viitama natuke tokerjale väikesele koerale. Aga paraku tähendab see vist pigemini midagi muud...
Nii nagu Kalle Blomkvisti raamatutes, läheb lugu päris põnevaks kätte, samuti jookseb siin läbi Rasmuse õe Tripsu armumise liin, mis tegelikult ongi osaliselt põhjuseks, miks kaks 11-aastast poissi satuvad sekeldustesse ning valgustkartvate tegude jälile. Peab küll tunnistama, et tänapäevased kurikaelad väga tõenäoliselt poleks niigi leebed, nagu seda olid tolleaegsed...
Minu arvates suudab Astrid Lindgren lihtsalt suurepäraselt luua sellist õdusat väikeküla või väikelinna meeleolu, kus kõikidel tegelastel on mingi vahva omapära ning inimesed - nii väiksemad kui suuremad - suudavad suhtuda ellu mõnusa huumoriga. Samuti julgevad nad oma tundeid, kurbust või pahameelt näidata, kuid miski pole päris nii nagu vaja. Järgmine pikem lõik annab minu arvates seda hoolimist, huumorit ja südamlikkust imehästi edasi.
"Kui Rasmus koju jõudis, oli terve perekond köögis koos. Ema küpsetas parajasti, isa aga istus nurgas oma alalisel toolil ning rääkis pikalt ja laialt. Ta kõneaineks oli hõbedavargus. See oli kõige rängem kuritegu terve Västanviki ajaloo kestel, kinnitas ta, ja politsei töötas ülima pingega. Ta ise pidi kohe varsti jälle minema ja jääma teenistusse kogu ööks, aga praegu leidus tal vaba tunnike ning ta oli meeleldi nõus emale kõiki üksikasju tutvustama.
"Kas me peame lahendama kõige rängema kuriteo Västanviki ajaloos just siin köögis ja nimelt sel ajal, kui ma küpsetan?" küsis ema. /.../
"Kas sa ei tahagi kuulda, mis ma sellest asjast arvan?" küsis isa üllatunult.
"Kindlasti tahan," vastas ema. "Aga mul peab plaatide jaoks natuke pööramisruumi ka olema."
Trips naeris, see oli kindlasti esimest korda kolmapäeva õhtust saadik.
"Poisid, kummarduge, et emal oleks plaatide jaoks pööramisruumi," ütles ta. "Kuigi tal läheb minu arvates tarvis tervet jalgpalliväljakut. Kas sa oled täna kuri, ema?"
Ema vaatas talle tusaselt otsa.
"Ei, seda ma pole. Aga ma ei saa aru, miks te peate tingimata kõik köögis istuma, kui ma küpsetan."
"Sellepärast, et siin on nii mõnus," vastas Trips. "Ja sellepärast, et siin nii hästi lõhnab."
Isa noogutas nõusolevalt.
"Ja sellepärast, et sa oled niisugune väike rosinakukkel, Gullan."
"Väike kuri rosinakukkel," lisas Rasmus.
"Tänan," ütles ema, aga ta ei paistnud õieti leebununa, ta seisis ja sõtkus tainast sõnatult ning ägedalt, nagu ründaks ta seda.
"Pealegi, kas sina käisid viimati vannitoas, Trips?"
Trips mõtles. "Võimalik, mis siis?"
"Siis peaksid sa minu arvtes enda järelt ära kuivatama," ütles ema ning lükkas ühe plaadi ahju. "Või mõtlesid sa, et mina seda teen?"
"Anna andeks," ütles Trips. "Ma otsekohe..."
Rasmus veeretas tainast väikese ussikese, mida ta ema nina ees liputas.
"Ema, kas sa millegi muu üle ei oskagi toriseda, kui sa kord juba hakkasid?"
"Igatahes," kostis ema. "Vaata huvi pärast sahviust, see on musti sõrmejälgi täis."
"Kelle omad need siis on?" küsis Trips.
"Seda võiksid sa minu meelest isalt küsida," ütles ema. "Kui politseinik majas, siis ehk suudab ta vähemalt paar sõrmejälge ära tunda. Kahtlemata pole see kõige rängem kuritegu Västanviki ajaloos, aga huvitav oleks siiski teada."
Isa naeris. "On sul mingeid kindlama suunaga kahtlustusi?"
Ema pööras üksnes pead ja läkitas Rasmusele pika pilgu.
"Ära püüa!" kaitses Rasmus ennast. "Mina olen süüst puhas, mina lükkan ukse alati jalaga lahti."
"Või nii," ütles ema teravalt, "see seletab siis, miks värv on läinud kõige liha teed."
Isa astus vahele, ta ei tahtnud tüli. "Ma võin panna sinna natuke uut värvi," sõnas ta. Ent ema näis kahtlevat.
"Millal?"
"Aegsasti enne hõbepulmi," kinnitas isa.
"Oh, seda ma küll ei usu," arvas ema. "Sinnamaani pole ju rohkem aega, kui kõigest seitse aastat, ja sul on veel vannitoa riiul parandada, nagu ma sinu lubamist mäletan... See oli ilmselt tol aastal, kui algas sõda. Ja siis veel kõik need kuriteod, millega sa peale selle pead tegelema!"
Isa sattus päriselt segadusse.
"Gullan, mis sinuga ometi on?"
Ema vaatas talle otsa, pisarad silmis.
"Andke mulle andeks," ütles ta, "aga ma olen nii mures Lontu pärast, et ma ei suuda kohe. Ma vilistan von Renckeni hõbedale, ma tahan, et politsei leiaks Lontu üles, see on kõik, mis ma tahan."/.../ "Olgu hõbe kuitahes väärtuslik," jätkas ema ägedalt, "aga Lontu on elusolend. Mina tunnen muret ainult nende pärast, kes on elusad," ütles ta nuuksatades."
October 24, 2014
(Note: I have read the book in Bulgarian so I may spell some of the names uncorrectly)
Rasmus, Pontus och Toker's transleted title on Bulgarian, would sound on English like The Little Detectives and the Sword Gulper. So this is probably one not so famous book by the famous Astrid Lindgren. Also it isn't very big. But it's very interesting.
The book is about the eleven years old Rasmus and Pontus. They see the sword gulper Alfredo and his gang, which consists of his wife and Ernst stealing the sliver collection of baron Renken. So Rasmus won't tell his father, who is policeman that they kidnap his dog Toker. At the end Alfredo's gang is arrested and everything ends with happy end, as Rasmus and Pontus are in their town's newspapers.
The book is around 220 pages (at least the version on Bulgarian). But the story feels kinda of short. The writer may had put more about the relationship of Rasmus and his bigger sister Prik.
Rasmus, Pontus och Toker would be rated by me with 4 stars. The book is kinda short, but definitely awesome book to try. I would be sorry if some of the names are incorrect written in English, I have read the book in Bulgarian.
Also I hope the book has a sequel.
Rasmus, Pontus och Toker's transleted title on Bulgarian, would sound on English like The Little Detectives and the Sword Gulper. So this is probably one not so famous book by the famous Astrid Lindgren. Also it isn't very big. But it's very interesting.
The book is about the eleven years old Rasmus and Pontus. They see the sword gulper Alfredo and his gang, which consists of his wife and Ernst stealing the sliver collection of baron Renken. So Rasmus won't tell his father, who is policeman that they kidnap his dog Toker. At the end Alfredo's gang is arrested and everything ends with happy end, as Rasmus and Pontus are in their town's newspapers.
The book is around 220 pages (at least the version on Bulgarian). But the story feels kinda of short. The writer may had put more about the relationship of Rasmus and his bigger sister Prik.
Rasmus, Pontus och Toker would be rated by me with 4 stars. The book is kinda short, but definitely awesome book to try. I would be sorry if some of the names are incorrect written in English, I have read the book in Bulgarian.
Also I hope the book has a sequel.
This entire review has been hidden because of spoilers.
March 22, 2017
Funny little children's book. What got me was Lindgrens writing style which is both playful and and a bit mischievous.
July 26, 2017
Så mysig som bara Astrid kan blir. Om man tycker om Kalle Blomkvist-böckerna så tycker jag verkligen att man ska plocka upp den här boken också.
August 10, 2020
Nu verkar läsningen ha vänt för mig - två böcker i rad som jag fullkomligt föll för! Wohoo!
Jag visste inte alls vad jag skulle vänta mig av den här boken, allra minst att den skulle centrera kring ett brott! Hela sättet den var upplagd på fyllde mig av samma slags känslor som jag kände när jag först läste Enid Blytons Femböcker och Äventyrsböcker - spänning och nostalgi och upprymdhet och allt vad det är… det var så kul att läsa!
Jag tyckte också så mycket om karaktärerna och hur mycket de brydde sig om varandra. Det var så gulligt och jag är så glad att relationerna fick spela en så stor roll mellan alla äventyrligheter.
Om jag har någon kritik är det väl att Astrid Lindgren ibland plötsligt bytte tempus från en scen till en annan, speciellt när det blev lite mer action. Jag förstår varför hon gjorde det, då det gjorde spänningen lite mera påtaglig, men det var ändå lite distraherande. Annat än det har jag inget att säga mer än att jag inte förstår varför jag inte läst den här boken tidigare - jag skulle ha älskat den lika mycket som nu som tolvåring!
Jag visste inte alls vad jag skulle vänta mig av den här boken, allra minst att den skulle centrera kring ett brott! Hela sättet den var upplagd på fyllde mig av samma slags känslor som jag kände när jag först läste Enid Blytons Femböcker och Äventyrsböcker - spänning och nostalgi och upprymdhet och allt vad det är… det var så kul att läsa!
Jag tyckte också så mycket om karaktärerna och hur mycket de brydde sig om varandra. Det var så gulligt och jag är så glad att relationerna fick spela en så stor roll mellan alla äventyrligheter.
Om jag har någon kritik är det väl att Astrid Lindgren ibland plötsligt bytte tempus från en scen till en annan, speciellt när det blev lite mer action. Jag förstår varför hon gjorde det, då det gjorde spänningen lite mera påtaglig, men det var ändå lite distraherande. Annat än det har jag inget att säga mer än att jag inte förstår varför jag inte läst den här boken tidigare - jag skulle ha älskat den lika mycket som nu som tolvåring!
March 13, 2020
"Rasmus, Pontus ja Lontu" oli üks vähestest (kui mitte ainus) Lindgreni tuntumatest lasteraamatutest, mida ma millegipärast siiani lugenud ei olnud. Raamaturiiulist lastele järgmist õhturaamatut otsides jäi see näppu ja kaks korda mõtlema ei pidanud.
Hinne 4/5 on nö Lindgreni-skaalal. Mõne teise autori sulest oleks võinud ta kõrgemagi hinde saada. Ei, lugu ei olnud nõrk, aga selles puudus see eriline element, mis Lindgreni parimates teostes olemas on.
Rasmus ja Pontus on kaks üheteistkümne-aastast sõpra, kes elavad mõnusat elu ühes Rootsi väikeses külakeses. Kevad on saabumas ja linna saabub laat. Kõigele ilusale tõmbab kriipsu peale aga Rasmuse õe Tripsu õnnetu armastus. Püüdes õde rõõmustada, satuvad Rasmus ja Pontus kogemata peale hõbedavargusele. Järgnevad seikluslikud päevad, mille käigus on vaja päästa pantvangist Rasmuse koer Lontu ning hoolitseda, et ka vargad teenitud karistuse saaks.
Kaasahaarav ja põnev lugemine, igas vanuses lastele ja täiskasvanutele.
Hinne 4/5 on nö Lindgreni-skaalal. Mõne teise autori sulest oleks võinud ta kõrgemagi hinde saada. Ei, lugu ei olnud nõrk, aga selles puudus see eriline element, mis Lindgreni parimates teostes olemas on.
Rasmus ja Pontus on kaks üheteistkümne-aastast sõpra, kes elavad mõnusat elu ühes Rootsi väikeses külakeses. Kevad on saabumas ja linna saabub laat. Kõigele ilusale tõmbab kriipsu peale aga Rasmuse õe Tripsu õnnetu armastus. Püüdes õde rõõmustada, satuvad Rasmus ja Pontus kogemata peale hõbedavargusele. Järgnevad seikluslikud päevad, mille käigus on vaja päästa pantvangist Rasmuse koer Lontu ning hoolitseda, et ka vargad teenitud karistuse saaks.
Kaasahaarav ja põnev lugemine, igas vanuses lastele ja täiskasvanutele.
July 23, 2018
Jei kažko nespėjai (o gal nebuvo poreikio) perskaityti vaikystėje ar paauglystėje, geriausias metas tą padaryti yra dabar. Astrid Lindgren - tikra žodžio meistrė, sugebanti pinti puikų siužetą, su lengva ir pagaulia kalba. Ši knyga, gal ir nėra tokia stipri, kaip kiti Astrid Lindgren šedevrai, tačiau tikrai neleis nuobodžiauti, net kai pagrindiniai knygos herojai yra vienuolikamečiai, su jiems būdingais norais, lūkesčiais ir patirtimis.
August 30, 2025
Üle aastakümnete ka see Lindgreni raamat koos lapselapsega nüüd uuesti üle loetud. Autori enda parimate teostega võrreldes oli ehk grammike alla keskmise, kuid kõik lugemise nautimiseks vajalikud tingimused minu jaoks endiselt olemas. Varem ei olegi adunud, et Lindgreni raamatutes näib olevat enamasti kevad või suvi. Ja väga hea tõlge.
January 7, 2018
2.5 Berättelsen i sig tyckte jag var bra, härlig och spännande och lite gullig emellanåt. Tyvärr finns också en del förlegade uttryck och ”skämt” jag inte kan blunda för och som skulle hindra mig att rekommendera den här för kids 2018.
March 19, 2021
Pati geriausia knyga kokia aš tik esu skaičiusi!
June 10, 2022
1001 böcker
Sid 42, mening 1:
”Hade Pontus skrattat förut, så skulle han krevera nu!”
Sid 42, mening 1:
”Hade Pontus skrattat förut, så skulle han krevera nu!”
February 24, 2023
Eine schöne Krimi Geschichte für Kinder. Schade, die Welt des Zirkus wird leider nicht so schön beschrieben.
March 21, 2023
Just a filler for one that I didn’t find. “En kvinnas synd”.
March 19, 2014
Rasmus und Pontus sind beste Freunde und ganz liebenswerte Rabauken. Sie wohnen in einem kleinen schwedischen Dorf und taumeln von einem Streich in den nächsten...soweit also ein klassisches Astrid Lindgren-Buch. Und genau das hat mir auch so gefallen. Das Buch ist ein Stück heile Welt, ein Stück Kindheit, einfach Lesefreude, auch wenn es meiner Meinung nach nicht ganz an Klassiker wie z. B. "Die Kinder von Bullerbü" heranreicht.
October 22, 2015
Beautiful and hilarious! One of Lindgren's best!
May 1, 2024
Urkas burkas
August 16, 2018
Jei kažko nespėjai (o gal nebuvo poreikio) perskaityti vaikystėje ar paauglystėje, geriausias metas tą padaryti yra dabar. Astrid Lindgren - tikra žodžio meistrė, sugebanti pinti puikų siužetą, su lengva ir pagaulia kalba. Ši knyga, gal ir nėra tokia stipri, kaip kiti Astrid Lindgren šedevrai, tačiau tikrai neleis nuobodžiauti, net kai pagrindiniai knygos herojai yra vienuolikamečiai, su jiems būdingais norais, lūkesčiais ir patirtimis.
Displaying 1 - 21 of 21 reviews