What do you think?
Rate this book
Ristideta hauad
Mitmeski mõttes ühe radikaalsema eesti kirjaniku Arved Viirlaiu peateos «Ristideta hauad» viib lugeja teise Nõukogude okupatsiooni algusaega Eestis. Sügisest 1944 pidid paljud, kellele oli kallis kodumaa vabadus, varjuma metsadesse, kust nad pidasid relvastatud võitlust okupatsioonivõimu vastu. See karm ja heroiline romaan räägib Eesti kodanike lootusetust võitlusest oma elu ja kodu eest. Paljude toonaste võitlejate saatuseks said ristita hauad.
- GenresHistorical Fiction
522 pages, Hardcover
First published January 1, 1952
About the author
Arved Viirlaid
18 books2 followersArved Viirlaid (born April 11, 1922, in Padise, Harju County, Estonia) is an Estonian-Canadian writer.
Arved Viirlaid fought in the Estonian regiment in Finland during the Second World War, returning to Estonia in 1944. He escaped from Soviet-occupied Estonia, settling first in the United Kingdom, and then moving to Canada in 1953.
Viirlaid has published 9 novels and several collections of poetry. His first novel, Tormiaasta (The Year of Storms) was published in 1949. In 1952, he published Ristideta hauad (Graves Without Crosses), which has been translated from Estonian into seven other languages. The English translation appeared in 1972, with a preface by John Diefenbaker. His 1965 novel, Sadu jõkke (Rain for the River) has also been translated into English.
He was awarded the Order of the National Coat of Arms, 3rd Class, by the President of Estonia in 1997. The writer renounced the decoration.
Arved Viirlaid fought in the Estonian regiment in Finland during the Second World War, returning to Estonia in 1944. He escaped from Soviet-occupied Estonia, settling first in the United Kingdom, and then moving to Canada in 1953.
Viirlaid has published 9 novels and several collections of poetry. His first novel, Tormiaasta (The Year of Storms) was published in 1949. In 1952, he published Ristideta hauad (Graves Without Crosses), which has been translated from Estonian into seven other languages. The English translation appeared in 1972, with a preface by John Diefenbaker. His 1965 novel, Sadu jõkke (Rain for the River) has also been translated into English.
He was awarded the Order of the National Coat of Arms, 3rd Class, by the President of Estonia in 1997. The writer renounced the decoration.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
Read
November 28, 2020. . .
February 9, 2026
ja nädalapikkune lugemisspurt ongi läbitud!
tulvil ilusaid ütlusi ja mõtteid, hoolimata emotsionaalselt võimatute probleemide üleküllusest. no mida sa teed olukorras, kus pole ühtegi moraalselt õiglast valikut?
tulvil ilusaid ütlusi ja mõtteid, hoolimata emotsionaalselt võimatute probleemide üleküllusest. no mida sa teed olukorras, kus pole ühtegi moraalselt õiglast valikut?
April 29, 2022
Wow. This is a powerful book. I didn’t know this history and now I feel that I have lived it.
To maintain your dignity, your humanity in the face of such evil aggression. Those communists! Those Russians! So heartless, so very unChristian, so cruel.
The suffering they imposed, the millions they killed. The 20th century was the victim of their rapacious evil.
If you want to understand Estonia in the 40s, this is the book to read.
To maintain your dignity, your humanity in the face of such evil aggression. Those communists! Those Russians! So heartless, so very unChristian, so cruel.
The suffering they imposed, the millions they killed. The 20th century was the victim of their rapacious evil.
If you want to understand Estonia in the 40s, this is the book to read.
January 9, 2024
Kirjutan selle teose arvustuse eesti keeles, kuna sedavõrd traagiliselt patriootliku teose arvustamine üheski teises keeles oleks häbiasi. Teisalt pean tõdema, et teos pani mind tõeliselt armuma eesti keelde ja selle paindlikusse lüürilisusesse, samas ka puisesse ja tabavasse rahvakõneviisi.
“Nende elu on etteelamine tulevastele põlvedele, uuele päevale, mille saabumisel nad on inimese lunastajad ristideta haudades” – loen ja loen seda lauset ja iga kord läheb südamesse, täpselt sinna õigesse kohta, mis klombi kurku toob. Kindlasti aitavad minu emotsionaalsusele kaasa ka kunagised vanaisaga vesteldud õhtud, mil ta jagas lugusid sellest, kui teda noorena Siberisse küüditati ning muust, mis tollel pöördeliselt pöörasel ajal toimus. “Ristideta hauad” ilmus 1952. Aastal Rootsis, Eestis muidugi läks teose avaldamisega pikemalt aega. Mahukas ent kaasakiskuv teos kujutab endast aastaid 1944-1945 ning kirjeldab tundeküllaselt ent samas jõhkralt metsavendade, nende sõprade, naiste, laste ja vanemate võitlust enda ja oma riigi ellujäämise nimel. Teos on opressiooni sümbol, rahvusluse ood ja sügav lugu inimkogemusest inimsusevastases ühiskonnas.
Arved Viirlaiust ei olnud ma enne teose lugemist varem kuulnud. Tema käänuline ja mitmekesiselt keeruline minevik tegi temast aga suurepärase autori – olgu teos siis tema teadmiste ja kogemuste vili või raskete läbielamiste peegeldus. Veelgi raskemalt jõudis raamatu sisu pärale sirvides järelsõna ja mõistes, kui suur osa teosest põhineb päris sündmustel, päris inimestel, sellel päris ajaloool, mida mõista püüame aga mida mõnikord lihtsalt mõista ei oska. Viirlaidu peetakse ka Eesti üheks radikaalseimaks autoriks, mistõttu sobitus teose postmodernistlik sisu hästi minu praeguse kirjanduskursusega. Küll aga ei oodanud ma teosest “Läänerindel muutusteta” tüüpi tooreid ja šokeerivaid kirjeldusi ainsa erinevusega, et Remarque teos on paarsada lehekülge lühem ja vähem samastutav, kuna Viirlaid kaasab enda teoses sõduritele ja metsavendadele lisaks ka naisi, lapsi ja vanureid, andes neile oma näo, karakteri ja kogemuse.
Esmajoones sooviksingi kiita Viirlaiu oskuslikult kujundatud tegelaskujusid. Kui palju oli selles teoses kõrvaltegelasi, kes lugejale oma hinge läksid? – olgu selleks siis poolearuliselt kirglik Reku või mitmetahulise isiksusega äraandja (kelle nime ma kellegi lugemiskogemuse rikkumist kartes ei maini). Iga tegelane selles raamatus oli tõeline, olgu nende omapäraks ainulaadne kõnekasutus või hoopis fakt, et teose peategelane ei järginud cliche’likult heroilist rada, mis võiduni viib, vaid astus raamatu jooksul teekonnalt sootuks kõrvale ja muutus lõpuks äratundmatuseni. Tohutult väärtustan ka seda, et Viirlaid ei kujutanud teoses naisi kui naiivseid koduperenaisi ja beebimasinaid, kes iga viie peatüki tagant meeste päid hullutavad või mõnes totras armukolmnurgas osalevad – vastupidi, nii mõnelgi naisel oli teoses vägagi kaalukas, kohati isegi kangelaslikum käekäik kui meestel. Eriti südamesse läks muidugi Ilme, kelle kannatusi oli tõesti südantlõhestav lugeda, ent kelle süda kõigele vaatamata ei lakanud kunagi õilsate eesmärkide nimel põksumast. Huvitav lisa oli ka Marta, kelle lugu oli ettearvamatu ja käis tugevalt vastu kõigile naistele tavapäraselt omistatud passiivsetele või nõrkadele rollidele.
Teisalt sooviksin mainida Arved Viirlaiu loo jutustamise oskuslikkust. Raamatuid lugedes teen endamisi alati pakkumisi – “see tegelane kindlasti raamatu lõpuks elus ei ole, see sündmus toob ilmselt kaasa selle või tolle” ja nii edasi. Aga selles raamatus pakkusin ma peaaegu alati valesti – lõpuks ei osanudki enam pakkuda, vaid hoidsin kümne küünega raamatust kinni ja mõtlesin, mis küll edasi saab? Viirlaid eiras kõiki clicheesid ja tegelaskujude arhetüüpe, luues ainulaadse, värskendava ja tõeliselt põneva teose. Pean siinkohal ka hoiatama, et vähemalt minu jaoks oli tegemist teosega, kus algul ei saa vedama, pärast pidama. Esialgu on keeruline harjuda Viirlaiu üsna kirjeldava, kuigi samas poeetlisie kirjastiiliga ning 15-ne erineva tegelaskujuga, keda sulle esimese kümne lehekülje jooksul tutvustatakse. Kui aga juba lugema hakkad, jäävad tegelased kummitama, kutsudes sind aina tagasi ning teose ridade vahelt leiab lauseid, millele tahaks joont alla tõmmata, pea igas peatükis.
Kolmandaks ei saa mainimata jätta teose südantliigutavat, kuid samas hingelaastavat rahvuslikkust. Masohistina kuulasin ma muidugi lugemise ajal ka kunagi kooris lauldud isamaaliseid laule (noh, eriti neid kõige kurvemaid), ja see kindlasti toetas minu lugemiskogemuse intensiivsust. Leian, et selle teose laiem levik ja lugemus on oluline, sest see toob moraali pidamata esile meie riigi tumeda mineviku ja annab selgitust paljudele ühiskonnas siiani nähtavatele armidele. Ka siinkohal kiidan Viirlaiu realistlikku lähenemist – see ei olnud pelgalt lugu vapratest meestest, kes metsades vabaduse nimel külma ja nälga trotsisid ning märtritena oma elu okupeerijate julmustele kaotasid. See oli ka lugu lastest, kes selles ühiskonnas kasvasid ja kannatasid ei millegi muu, kui oma sünnipärase identiteedi pärast. See oli lugu naistest, kes metsas meestega koos karme tingimusi talusid, neid toetasid, tohterdasid ja kõigele vaatamata perekonna jaoks olemas olid – ning kellel oli meestest ka sootuks teistsuguseid katsumusi. See oli lugu inimloomusest, mis instinktiivselt alati ellu jääda üritas, kõigile võimalustele ja enese tahtelegi vaatamata. See oli lugu perekonnast, armastusest, vabadusest, valust ja vastupanust, hirmust ja lootusest. Lugu meie inimestest, kelle teekond oli liiga oluline, et sellele mitte ka aastaid hiljem tagasi vaadata ja proovida selle käänulisust mõista.
Suurepärane raamat, üks esimesi Eesti kirjandusteoseid, mis mulle tõeliselt hinge läks. Soovitan selle lugemiseks võtta aega, sest kerge lugemine see kindlasti pole – samas tasub seda lugemiskogemust ka nautida, sest tegemist on väga hästi kirjutatud raamatuga.
“Nende elu on etteelamine tulevastele põlvedele, uuele päevale, mille saabumisel nad on inimese lunastajad ristideta haudades” – loen ja loen seda lauset ja iga kord läheb südamesse, täpselt sinna õigesse kohta, mis klombi kurku toob. Kindlasti aitavad minu emotsionaalsusele kaasa ka kunagised vanaisaga vesteldud õhtud, mil ta jagas lugusid sellest, kui teda noorena Siberisse küüditati ning muust, mis tollel pöördeliselt pöörasel ajal toimus. “Ristideta hauad” ilmus 1952. Aastal Rootsis, Eestis muidugi läks teose avaldamisega pikemalt aega. Mahukas ent kaasakiskuv teos kujutab endast aastaid 1944-1945 ning kirjeldab tundeküllaselt ent samas jõhkralt metsavendade, nende sõprade, naiste, laste ja vanemate võitlust enda ja oma riigi ellujäämise nimel. Teos on opressiooni sümbol, rahvusluse ood ja sügav lugu inimkogemusest inimsusevastases ühiskonnas.
Arved Viirlaiust ei olnud ma enne teose lugemist varem kuulnud. Tema käänuline ja mitmekesiselt keeruline minevik tegi temast aga suurepärase autori – olgu teos siis tema teadmiste ja kogemuste vili või raskete läbielamiste peegeldus. Veelgi raskemalt jõudis raamatu sisu pärale sirvides järelsõna ja mõistes, kui suur osa teosest põhineb päris sündmustel, päris inimestel, sellel päris ajaloool, mida mõista püüame aga mida mõnikord lihtsalt mõista ei oska. Viirlaidu peetakse ka Eesti üheks radikaalseimaks autoriks, mistõttu sobitus teose postmodernistlik sisu hästi minu praeguse kirjanduskursusega. Küll aga ei oodanud ma teosest “Läänerindel muutusteta” tüüpi tooreid ja šokeerivaid kirjeldusi ainsa erinevusega, et Remarque teos on paarsada lehekülge lühem ja vähem samastutav, kuna Viirlaid kaasab enda teoses sõduritele ja metsavendadele lisaks ka naisi, lapsi ja vanureid, andes neile oma näo, karakteri ja kogemuse.
Esmajoones sooviksingi kiita Viirlaiu oskuslikult kujundatud tegelaskujusid. Kui palju oli selles teoses kõrvaltegelasi, kes lugejale oma hinge läksid? – olgu selleks siis poolearuliselt kirglik Reku või mitmetahulise isiksusega äraandja (kelle nime ma kellegi lugemiskogemuse rikkumist kartes ei maini). Iga tegelane selles raamatus oli tõeline, olgu nende omapäraks ainulaadne kõnekasutus või hoopis fakt, et teose peategelane ei järginud cliche’likult heroilist rada, mis võiduni viib, vaid astus raamatu jooksul teekonnalt sootuks kõrvale ja muutus lõpuks äratundmatuseni. Tohutult väärtustan ka seda, et Viirlaid ei kujutanud teoses naisi kui naiivseid koduperenaisi ja beebimasinaid, kes iga viie peatüki tagant meeste päid hullutavad või mõnes totras armukolmnurgas osalevad – vastupidi, nii mõnelgi naisel oli teoses vägagi kaalukas, kohati isegi kangelaslikum käekäik kui meestel. Eriti südamesse läks muidugi Ilme, kelle kannatusi oli tõesti südantlõhestav lugeda, ent kelle süda kõigele vaatamata ei lakanud kunagi õilsate eesmärkide nimel põksumast. Huvitav lisa oli ka Marta, kelle lugu oli ettearvamatu ja käis tugevalt vastu kõigile naistele tavapäraselt omistatud passiivsetele või nõrkadele rollidele.
Teisalt sooviksin mainida Arved Viirlaiu loo jutustamise oskuslikkust. Raamatuid lugedes teen endamisi alati pakkumisi – “see tegelane kindlasti raamatu lõpuks elus ei ole, see sündmus toob ilmselt kaasa selle või tolle” ja nii edasi. Aga selles raamatus pakkusin ma peaaegu alati valesti – lõpuks ei osanudki enam pakkuda, vaid hoidsin kümne küünega raamatust kinni ja mõtlesin, mis küll edasi saab? Viirlaid eiras kõiki clicheesid ja tegelaskujude arhetüüpe, luues ainulaadse, värskendava ja tõeliselt põneva teose. Pean siinkohal ka hoiatama, et vähemalt minu jaoks oli tegemist teosega, kus algul ei saa vedama, pärast pidama. Esialgu on keeruline harjuda Viirlaiu üsna kirjeldava, kuigi samas poeetlisie kirjastiiliga ning 15-ne erineva tegelaskujuga, keda sulle esimese kümne lehekülje jooksul tutvustatakse. Kui aga juba lugema hakkad, jäävad tegelased kummitama, kutsudes sind aina tagasi ning teose ridade vahelt leiab lauseid, millele tahaks joont alla tõmmata, pea igas peatükis.
Kolmandaks ei saa mainimata jätta teose südantliigutavat, kuid samas hingelaastavat rahvuslikkust. Masohistina kuulasin ma muidugi lugemise ajal ka kunagi kooris lauldud isamaaliseid laule (noh, eriti neid kõige kurvemaid), ja see kindlasti toetas minu lugemiskogemuse intensiivsust. Leian, et selle teose laiem levik ja lugemus on oluline, sest see toob moraali pidamata esile meie riigi tumeda mineviku ja annab selgitust paljudele ühiskonnas siiani nähtavatele armidele. Ka siinkohal kiidan Viirlaiu realistlikku lähenemist – see ei olnud pelgalt lugu vapratest meestest, kes metsades vabaduse nimel külma ja nälga trotsisid ning märtritena oma elu okupeerijate julmustele kaotasid. See oli ka lugu lastest, kes selles ühiskonnas kasvasid ja kannatasid ei millegi muu, kui oma sünnipärase identiteedi pärast. See oli lugu naistest, kes metsas meestega koos karme tingimusi talusid, neid toetasid, tohterdasid ja kõigele vaatamata perekonna jaoks olemas olid – ning kellel oli meestest ka sootuks teistsuguseid katsumusi. See oli lugu inimloomusest, mis instinktiivselt alati ellu jääda üritas, kõigile võimalustele ja enese tahtelegi vaatamata. See oli lugu perekonnast, armastusest, vabadusest, valust ja vastupanust, hirmust ja lootusest. Lugu meie inimestest, kelle teekond oli liiga oluline, et sellele mitte ka aastaid hiljem tagasi vaadata ja proovida selle käänulisust mõista.
Suurepärane raamat, üks esimesi Eesti kirjandusteoseid, mis mulle tõeliselt hinge läks. Soovitan selle lugemiseks võtta aega, sest kerge lugemine see kindlasti pole – samas tasub seda lugemiskogemust ka nautida, sest tegemist on väga hästi kirjutatud raamatuga.
October 17, 2025
It's hard to review this book -- it is extremely well written, and the English language translation (from Estonian) is superb. Because of the subject matter (the brutality and chaos of the soviet occupation of Estonia at the end of WW2), it's a tough read -- but at the same time, it's a story of resilience, bravery and heartbreaking choices during this period. While this book has important histiorical value, it still reads like a novel, with a focus on the impact to families, communities, and even the land itself.
Read
February 15, 2026,,Elu on kallim kui mälestused.”
December 25, 2020
Ļoti spēcīga, skumja un neaizmirstama grāmata. Tulkota latviski. Par II pasaules kara beigu posmu un laiku pēc tā Igaunijā,kad ,līdzīgi kā pie mums,Latvijā, bija spēcīga mežabrāļu kustība, kas ticēja, cīnījās,kam nebija citu iespēju izdzīvot. Par mīlestību un nodevību. Par cilvēcību u nenormālu nežēlību. Par laiku,kas tik ļoti sasaucas ar mūsu tautas likteni.
Grāmata,kura vienmēr paliks kā atbalss manī,kuras tēli sekos man.
Grāmata,kura vienmēr paliks kā atbalss manī,kuras tēli sekos man.
March 6, 2022
Räägib perest, kes ei saanud isegi sekund koos rahulikult olla. Veits masendav ja lugu väga jooksev ning ebarealistlikuks muutuv, peategelane pääses surmast liiga mitu korda
Read
February 8, 2026Nii raske lugemine vaimselt
February 8, 2020
Teost võiks ideaalis lugeda enne “Puhastust” või isegi selle asemel, kuna on ehtsam ja eestipärasem. Ajalooline romaan ei ole just mu lemmikžanr, sellest hoolimata pakkus raamatu lugemine parasjagu huvi.
November 17, 2014
Ega see olegi otseselt halb raamat. Aga depressiivsust ja melanhooliat kumab selle lehekülgedelt piisavalt, et mitte novembris-detsembris lugemiseks soovitada.
Ladusalt on kirjutatud ja mõned tegelased on üsna usutavalt välja joonistatud. Häirib eelkõige, et vastaspoole (venelased ja nende kaasajooksikud) tegelasi ei ole üritatudki kuidagi mõista või lahti seletada. Venelased ja kommunistid jäävad justkui pimedaks abstraktseks jõuks, mis kõike hävitab. Ehk siis tegi on propagandistliku romaaniga, millel on selge eesmärk eestlasi innustama NSV Liidu vastasusele.
Ladusalt on kirjutatud ja mõned tegelased on üsna usutavalt välja joonistatud. Häirib eelkõige, et vastaspoole (venelased ja nende kaasajooksikud) tegelasi ei ole üritatudki kuidagi mõista või lahti seletada. Venelased ja kommunistid jäävad justkui pimedaks abstraktseks jõuks, mis kõike hävitab. Ehk siis tegi on propagandistliku romaaniga, millel on selge eesmärk eestlasi innustama NSV Liidu vastasusele.
Displaying 1 - 11 of 11 reviews