„Kultuur, kõne ja Minu Ise“ on raamat Minu Isest, sellest, kes me vaimsete olevustena oleme. See on täiesti kasutu raamat – siit ei leia ühtegi nõuannet. Siin pole üldse juttu pereprobleemide lahendamisest, vaimsest täiustumisest, ajupotentsiaali kasutamisest, mõjustamise võtetest, eneseleidmisest ega kõigest muust taolisest. Selle asemel leiate siit ühe võimaliku viisi mõistmaks, mis on psüühika, mis on elu, mis on keskkond ning mis on meel, keel, märk, kõne ja kultuur. Saate samuti teada, mis on emotsioon, teadvus, alateadvus ning vaba tahe.
Määratlused üksi ei tee palju targemaks; asja olemuse mõistmiseks käsitletakse ka seda, miks iga oluline nähtus on määratletud just nii ja kuidas Minu Ise erinevate tahkude mõistmisest kujuneb arusaamine psüühikast tervikuna. Saab selgemaks, mis on meie olemises bioloogiliselt määratud ja näeme, et bioloogiliselt saame kaasa vaid võimaluse psüühika tekkimiseks ja arenguks. Psüühika kujuneb vastasmõjus keskkonnaga. Enamgi veel, raamatust saab teada, miks meil on põhjust arvata, et on olemas eriliselt inimlikud psüühilised omadused. Inimlik psüühika tekib ainult kultuurikeskkonnas, mille määravaks tunnuseks on kõne kasutamine. Seepärast on ka raamatul just selline pealkiri. Minu Ise kujuneb inimlikuks vaid kultuurikeskkonnas kõnelise suhtlemise käigus.
Võib juhtuda, et pärast selle raamatu läbi lugemist mõistab lugeja nii ennast kui ka teisi inimesi paremini. Sokrates leidis, et on naeruväärne uurida muid asju enne, kui pole aru saadud iseendast. See raamat on kutse enese paremale mõistmisele.
Meeldis autori mõte ja soov kõik pealevaadates tuntud mõisted ikkagi korralikult defineerida ja sellisesse suurde tervikusse punuda. Oma argumendid tõi ta välja selgelt ja veenvalt ning üldiselt mulle meeldis raamatu arutlev ülesehitus. Mõned peatükid olid väga huvitavad, teised jällegi vähem. Pika aja peale hakkas natuke käis pinda autori pidev vastandumine mingisugustele "tänapäeva teadlastele", kes tema arust ikka õiget teadust ei tee ja pidev meie-vormis kõne, mis oli natukene patroniseeriv.
Süsteemne teejuht enda sisse. Juba sissejuhatuses saab palju nalja, sest populaarteaduslikus teoses saab autor ilmselt välja lasta kogu frustratsiooni, mille avaldamine tõsiteaduslikus üllitises pole kombeks. Muuhulgas omandab lugeja uusi pisifaktiteadmisi, näiteks viisakas tõlge väljendile "shit happens" või jalgpalli definitsioon.
Kõigepealt määratle see asi ära. Mis see on ja mis see ei ole. Põhjalikult. Siis, ja alles siis, saad hakata uurima, millest asi koosneb ja kuidas koostisosad on omavahel seotud. Enne sa ju ei tea, mida sa üldse uurid. Proovi mõnda osa tervikust välja võtta ja vaata, mis juhtub. Kas ta ikka on terviku osa või mitte ja tekib mingi muu moodustis, mis reaalsusega vastuollu läheb. Elegantne, samm-sammult lähenemine, lähtub tihti loogikast, mis keskendub mingi kvaliteedi piisavuse ja vajalikkuse võrdlevale analüüsile. Kindlustab selgust ja aitab tuvastada häma, mis takistab selguseni jõudmast. Eriti meeldis, et autor ei lähtunud loogika arendamisel puht-deterministlikult, vaid käsitles ka põhjuslikkuse olemust ning selle kaasnevaid nüansse. Kuigi otseselt ei ole kaose teooriat kui sellist välja toodud, kui siis ehk kaudselt ridade vahelt, siis esitles strukturaal-süsteemne teooria järeldusi ka valikuvabaduse kohta, mis oli värskendav avastamine!
Kirjutatud veenvalt ja loogiliselt, kuid samas isikupärase lustiga.
Soovitan soojalt kõigile, kellele inimese või elu kui asjade mõistmine teaduslikul moel huvi pakub!