“Neverland” on külluslik raamat inimeste obsessioonidest, haarav nagu film, mille omavahel põimuvaid liine tahad muudkui edasi jälgida. Mis saab eakast näitlejannast, kes hakkab reaalsusega sidet kaotama? Aga patriootlikust eestivenelasest, kes astub kaitseliitu? Ja peategelaste paarist, kui naine tüütu mehe pärast pikka kooselu päevapealt maha jätab? Romaan annab ühtlasi nii ängistava kui ka halenaljaka pildi sellest, kuidas inimesed oma kujutluste ja üksteisega (ammugi veel üksteiseta) hakkama ei saa. Iñárritu ja Aronofsky Eesti kastmes, koos autorile omaste fantaasiaelementidega.
Muidugi ma tean, et ta läheb aastatega aina paremaks. Juba esimestel minutitel hakkab sees painama, nagu keegi seisaks kirvega ukse taga. Või garaažis. Või nagu keegi oleks sambla all ja jälgiks sind. Paine kestab ja kõige selle keskel on nii lõputult kahju kõigist neist, kes ei saa aru või kellest ei saada aru või kellest sa ise aru ei saa. Paine kestab ja nad on nii neetult üksikud, noh, nagu me kõik oleme oma mõtetes ja unistustes ja lootuses.
Mingid lood saavad oma lõpu, mingid lood sumbuvad ja mingid lood peaksid nagu edasi minema. Kasvõi sellesama pagana halli lootuse nimel. Muidugi ma tean, et ta läheb aastatega aina paremaks. Vadi, ma mõtlen.
Margo, Elina, Roman, Sigrid, Leena, Kaarel - nad kõik on täielikus segaduses. Nad on ju püüdnud ja püüavad ka praegu teha seda, mida ühiskond neil ootab. Olla patrioot ja oma isamaa kaitseks valmis. Olla korralik pereisa või iseseisev üksikema. Olla oma vanematele hea laps. Olla innovaatiline eraettevõtja. Kuid need rollid ei sobi neile! Nad tunnevad end ebamugavalt ning nende nägemus nendest rollidest ei lähe ühiskonna standarditega kokku. Midagi seletamatut on kogu aeg natuke nihkes. Tahaks olla mina ise, aga ei oska ning tegelikult ei julge ka.
Sellistest nihkes eludest räägibki Urmas Vadi viimane romaan "Neverland". Raamatu suurimaks plussiks, Vadile alati iseloomuliku krutsliku stiili kõrval, on autori tugi oma tegelaste suhtes. Kedagi ei alavääristata ega mõisteta süüdi. Oled natuke teistmoodi, ole pealegi. Tegelikult oleme me kõik, ainult enamik meist on õppinud seda kole hästi varjama, et sulanduda massi ja näpuga näitamisest pääseda. Vadi tegelastes on säilinud see lapselik miski, mis lubab neil vahel Peeter Paani kombel Neverlandi külastada ning vahetust iseendaks olemisest siirast rõõmu tunda. Kas seda ei tahaks me kõik?
« Neverlandiga » tekkis huvitav paradoks: kuigi neelasin selle raamatu paari õhtuga, tundsin lugedes suurt igavust. Raamatut saatis ilus eesti keel ja hea (kusjuures väga kivirähkilik) stiil, huvitav karakteriloome... Aga midagi jäi puudu. Vahepeal keris üsna hästi, tekkis isegi lootus-ootus, et ehk asi kulmineerub või jõuame puändini, aga lõpuks sulgesin raamatu ikkagi üsna pettununa. Lisaks tekitasid Vadi pidevad fantaasiarikkad kiimlemised ja « türad » pigem tülgastust kui naerupahvakaid.
Aga ehk olen ma liiga noor ning mul puudub empaatiavõime, et mõista kogu selle absurdikihi all keskealisi peategelasi, nende hingehädasid, ihasid ja pragmaatilisi otsuseid. Igatahes ma ei suutnud neile kaasa elada, teos oli selleks liiga jabur.
Puntras inimesed harutavad oma puntraid. Või noh, püüavad harutada. Kipub ikka nii olema, et iga inimene on saar ja suurt aru ei saada, mis seal teisel saarel toimub. Kohati küll nagu haakub midagi, aga oma pundar on nii suur, et teise mõistmiseks ei jää suurt mahti. Mägrad ja garaažid ja Vaenlased ja muud tondid ei tee kah elu lihtsamaks. Tegelaste lollus ajas vihale. Siis hakkas kahju. Ja siis hirm.
"Tagasi Eestisse" meeldis mulle rohkem. Oli veidi naljakam, sellise sooja huumoriga. "Neverland" on pigem kibe. Irvitab küll pisut sarnaste asjade üle, kuid valusamalt. Ja need äpud Eesti mehed peategelasteks... lähedased küll, aga kohati nii lähedal, et kui halvasti käituvad, tahaks jätta piinliku koha vahele, minna kööki, teha võileiva, ja mitte seda häbi kaasa elada.
Umbes kaks kolmandikku raamatu lugemise ajast olin ma elevuses ja peaaegu et vaimustuses. Mitmeplaaniline, salapärane. Ootusärevus oli sees, et kuidas kõik liinid kokku jooksevad, kuhu see kõik viib. Väga paljulubav ja väga mõnusas stiilis voogav tekst. Piisavalt lihtne ja liigsete ilunikerdusteta tekst. Aga siis mingi hetk saabus pettumus kõigi nende nokumeeste pärast. Nii ebaelegantne, nii üheplaaniline, nii tüütu. Pettumustvalmistavalt triviaalsed olid vastused küsimustele ja salapäradele. See ilmselt ei tee raamatut halvaks, ikka oli hästi kirjutatud. Lihtsalt see mõistatuste ja salapära ära hajumine, lootusetult saamatute tegelaste võimetus õppida, lootuste täiesti tseremooniavabalt plöraki purunemine mõjus emotsionaalselt rusuvalt. Nojah, küllap elu selline ongi. Mitte nagu mingi Ameerika film. Samas, Ameerika filmis poleks jälle mäkra. Üks plusspunkt ongi mägra eest, üks miinuspunkt nokumeeste eest.
Nii kaalukat rolli pole mägrale varem antudki vist! Polnud Vadi enne üldse lugenud, tekkis tunne, et võiks veel lugeda. Meeste elu mõtte ja mõttetuse üle mõtiskledes õnnestus tal läbi nende semi-totakate tegelaste Eesti kaasaegset elu päris hästi tabada. Meeldis.
Siin ei ole vaja pikalt kirjutada, see on hea raamat, tasub lugeda - lahkuminek ja uued suhted, sünnitus ja lasteaed, kaitseliit ja Putini oht, veidi müstikat. Kõik tegevusliinid jooksevad kokku ja liiguvad peatamatult lõpplahenduse suunas. Lisaks meeldis, et raamatut esitas Raivo E. Tamm, kes on ka ise kaitseliiduga seotud. Omaette dimensiooni lisas, et esitada tuli ka dialooge tegelaste Allani ja Mare vahel, kes siin küll ei ole paar - Õnne 13 vaatasin väga kaua aega tagasi paari esimest hooaega.
Neverlandis on mitmeid meeldejäävaid väljendeid, näiteks: "Genitaalid pole probleemiks? Aga mis siis on probleemiks!?"
Kunagi sai see raamat alustatud, aga millegipärast jäi pooleli. Nüüd otsustasin, et loen ikka lõpuni. :) Raamat räägib lihtsatest Eesti inimestest, kelle elu läheb kord ülesmäge, kord alla. Eks neil kõigil ole oma plussid ja miinused. Kui algul tundus mulle, et osa tegelasi on lihtsalt sisse toodud, siis tegelikult olid kõik omavahel seotud, kuigi ega nad isegi seda teadnud. Kellele meeldib lugeda inimestest ja nendevahlistest suhetest, siis see raamat sobib hästi. Soovitan. :)
Sõit Ameerika mägedel, kusjuures alguses on traksid peal, vahepeal käiakse rongi pealt maas oksendamas ning loodetakse, et teist ringi on parem sõita, kuid tivolitöötaja ei lase märgade pükstega enam rongi peale.
Tragikoomiline teos, mis lugedes tekitab küll kõvasti naerupahvakuid, aga kui tegemist peaks olema päris inimestega, siis oleks absoluutselt igaühe pärast üpris kurb olla. Vadi tegelaskujud pole grotesksed, vaid täitsa reaalsena tunduvad inimesed igaüks oma soovidega, mida nad mõõduka edukusega täide viivad.
Hästi läbikomponeeritud teos, kus esialgu novellidena tunduvad lood üheks tervikuks arenevad. Teised arvustused on "Neverlandi" võrrelnud Kivirähu "Maailma otsas: pildikesi heade inimeste alust" raamatuga, aga mulle tuli esimesena pähe hoopis "Sügisball". Eks ole "Neverlandki" komöödia üksindusest, ahastusest ja lootusetusest.
Naah - paradoks selle raamatu juures on selline, et see on kahtlemata väga hästi kirjutatud. Madala hinde saab seetõttu, et kogu see ugri-doomilik, masendav-hall tekk, mis reaalsusele laotatakse pole päris minu maitse. Muidugi - endamisi olen mõelnud, et ma olen kah pigem pessimistlik-küüniline ilmakodanik, aga Neverlandi lugedes hakkasin end suisa optimistina tundma. Maailm milles mina elan on ikka natuke helgem ja inimesed pole nii üheplaaniliselt katki ja omadega pekkis.
Kui ma hakkasin Neverlandi lugema, siis alguses oli mul tunne, et tegu on Kivirähu "Maailma otsas" igavama versiooniga, mida rohkem aga ma edasi jõudsin, seda vähem ma tahtsin edasi jõuda. Teos muutus järjest (halvas mõttes) jaburamaks ning viimastel lehtedel oli teos muutunud minu jaoks tühjaks. Kahjuks näitas Kindle, et ma olen jõudnud alles 80+% peale ning lõpuks hammustasin ka selle viiendiku tühjust läbi.
Tuhisesin kahe õhtuga sellest raamatust läbi, reaalsus ja fantaasia lähevad siin mõnusalt segamini. See on hästi kirjutatud raamat, mis pakub bartheslikku tekstimõnu ja eestlastele kohast eneseirooniat. Samas päevapoliitikasse tungida üritavad diskussioonialged jäid kogu ülejäänu kõrval nii hapraks, et tekkis küsimus, kas neid üldse sinna vaja oli või kui oli, siis ehk oleks võinud neid mõtteid natuke edasi küpsetada.
saadan selle raamatu suure ohke teel minema. minul, kes ma pole keskeakriisile lähedalgi, vb ehk nooreeakriisis, aga sama segaduses, saan romanist, leenast, margost, elinast jt täpselt aru, mis nende peas toimus. saan ka aru, miks mõni arvaks et see on olemuselt ülimalt masendav teos. aga see, kui täpselt raamat kirjutatud on, justkui oleks see välja tulnud eilnepäev! pärast selle lugemist näen iga natukese aja tagant meedias mingit teemat, mida vadi 7 aastat tagasi juba kajastanud on. ehk siis mõni mure on aegumatu (sõda) ja ka inimloom muutumatu (identiteedikriis). ega ma ei suuda ühelegi neist tegelastest pahaks panna nende tegusid. mõnel oli kaart ja kompass etteantud, aga vigane, mõni kompas lihtsalt silmaklapid ees ringi. igaüks muutus omamoodi lähedaseks, mõni käis rohkem närvidele, mõni vähem. mind paelus vadi kirjutamise lihtsus, samas selle sisu enda sügavus, mida ta nii selgelt edastada suutis. ja huumor! seda on alati ka kehvemal ajal tarvis. selle mägra kohtamise episoodi hoian endaga tihedalt kaasas.
kui oled harjund vaatama tlc pealt erinevat paska, siis mul on sulle häid uudiseid. siin on raamat, mis on ülesehitatud nagu seriaal. see võimaldab hoida lugejat pingi äärel(on the edge of ones seat), täites suurt musta auku südames lugematute cliffhängeritega. Siiski suurpärane teos inimeste ääretust maunlusest. Julgen soovitada.
oh et rääkida alajahtumisest põhjustatud fever dreamis mägraga tarka juttu
minu jaoks oli see lugu üksindustest, ühendumistest, nende ebaõnnestumistest ning sellest, kellele ja kuidas mehi vaja läheb. Kuidas olla vajalik, kui ei oska - kadunud isade, sõdades isade, surnud isade järelkasv - kust õppida? Kuidas siis ikkagi teha nii, et enda lapsele kuidagigi parem olla ja miks see ikkagi välja ei taha tulla.
Stiil üllatas. Lugu üllatas. Raamatu läbimise kiirus ka üllatas, sest kirjeldused elust enesest nii reaalsuses kui inimeste peades (pseudoprobleemid?) olid paeluvad.
Raamatus on kõike seda, mida annotatsioonis lubatakse. Väga usutavad ja samas mõnes mõttes uskumatud karakterid. See, kuidas tahad parimat, aga välja tuleb nagu ikka. Tõdemus, et elu ongi selline, ei mingeid ülepaisutatud žeste - ja kui neid on, siis mõjuvad koomiliselt või tekitavad kaose -, igaüks omamoodi haavatav, igal omad põdemised ja hellad kohad, millest kuidagi üle ei saa. Vadi jutustab suurepäraselt, tema tegelased pole sageli just teravaimad pliiatsid, aga autor kohtleb neid ikka muheduse, soojusega. Korduvalt tabasin end mõtlemast, kui palju on tegelastes Vadit ennast või tema lähedasi - ta paistab neid väga hästi tundvat. Ja siis muidugi Dostojevski "Kuritöö ja karistuse" viited! Romaanis on väga lustakaid võrdlusi, leidlikke kujundeid, aga ei mingit edvistamist. Väga hea eesti kirjandus.
Väga mõjuv, kohati depressiivne, hulgaliselt äratundmisi pakkuv. Paradoksaalselt kirjeldab see raamat elu, mis on hullumeelsem, kui fiktsioon. Nii keeleliselt kui teose ülesehituse plaanis huvitav viis viia lugejani tegelaste sisemaailmas toimuv. Näitekirjaniku stiil on tuntav ning annab loole juurde huvitava nüansi. Autor väänab lugeja reaalsustaju, fantaseerides lähimineviku sündmuste üle, tehes seda realistlikus jutustamise stiilis. Kõigele lisaks väga põnev lugemine, padurealistlik seebikas :) soovitan kõigile, kes ei taha tingimata turvaliselt roosa pilve peal püsida.
Keset ahastust ja viltukäiku istub paras annus elusat huumorit. Elasin tegelastele kaasa, sest autor oskab lugejat köita. Fantaasia ja pöördkäigud olid nauditavad.
Quite banal and yet with an eye for the achingly human, this Estonian novel took me by surprise with its tragic & humorous tone pungent with the kind of verisimilitude that makes following a multi-perspective cast a joy through their mundane concerns and challenges. Neverland does occasionally err on the side of a Hollywood melodrama, with some later twists and character turns especially challenging the praise of verisimilitude, but throughout its lonely, sad, desperate pages of people fucking up in hilarious & melancholy ways I found it hard not to connect with their loneliness and desire for connection and success.
Not that they all deserve it. The ex-husband certainly gets more than his fair share of chances and bungles them all, and the soldier-boy is quietly tragic until he himself turns into a terror to those around him (kinda making his ethnic background into murky optics, even if in a way he gets the most hopeful ending possible for him by that point). But throughout, there are moments that spoke to me, and moments I found lovely (e.g. the final chapter with the soldier-boy’s child’s mother, .
The narration on the audiobook was a bit humdrum, proving again that regular actors don't tend to make the best narrators, but it was good enough and in a way even fitting, Raivo E. Tamm’s slightly nasal self-seriousness quite appropriate for how seriously all the characters took themselves, even at their silliest.
But life be like that, silly and tragic at once, and we're all just endeavouring to make something of it and ourselves, to find that connection, to find that better self, and to soothe the loneliness and the yearning for meaning and safety within. Oh be glad when you can see of yourself in ways the blindness of which would destroy you; and despair for the ways we never had a chance.
Neverland räägib mitmete erinevate Eesti inimeste lugusid, mis on nagu nii tavalised, aga ka erilised. Keskealine mees, kelle naine maha jätab ja saab nüüd aru, et tegelikult ei ole kunagi naisi mõistnud. Vananev teatristaar, kelle täht on lõplikult kustunud, aga kas ka ta enda peas. Patriootlik noormees, kes teeb kõike, et unustada ja kaotada enda perekonna seosed Venemaaga. Ja veel ka teisi. Need lood on ühtepidi kõik väga erinevad, aga samas tulevad välja ka omavahelised seosed.
Audioraamatuna kuulates, see lugu liikus väga kiiresti ja huvi ei kadunud. Raivo E. Tamme hääl sobis siia kuidagi eriti hästi. Osad tegelased ei olnud ikka üldse sümpaatsed, aga see andis just loole juurde ja motiveeris edasi kuulama, et saaks nende osa läbi. Tegelased olid kuidagi väga igapäevased, et selline tunne, et igaühele sarnane inimene peaks tutvusringkonnas olemas olema ja pani ka mõtlema, et kui õige on ütlemine, et vaga vesi ja sügav põhi.
Minu jaoks mingi hetk jäi areng veidi seisma ja lõpus ootasin ka nagu suuremat lahendust või püanti, mida nagu minu jaoks ei tulnud. Sellegipoolest nautisin seda raamatut. Ma ei olnud enne Urmas Vadilt midagi lugenud, aga selle raamatu põhjal loeksin kindlasti veel.
Üsna mägrane värk. Hulgem sotsiaalselt saamatuid, ent samas toimekaid inimesi ja üks väga selge pilguga mäger, väikesest mustlasest ja Dostojevskist rääkimata. Vadilik maagiliste elemendikesetega vürtsitatud lugu, aga mulle “Kuu teine pool” meeldis rohkem, inimesed olid usutavamad.
See seltskond oli uskumatult jabur nagu Hullu Kübarsepa teelaudkond. Ehkki eks me kõik oleme võibolla sagedamini jaburad, kui tunnistada tahaks. Ütleks võibolla nii, et probleemid olid elulised, lahendusvalikud aga vist mu jaoks mitte just väga, kaldusid igasse suunda liialdusse. Eriti vaevaline oli kogu seksiteema.
Kangesti kahju oli neist õnnetutest vahepeal. Autori auks peab ütlema, et ta taas suutis kirjutada täiesti hinnangutevabalt oma tegelaste suhtes. Sisekõne oli tüüpidel väga rikas ja kiskus neid sajas suunas ühtaegu, see tundus küll väga inimlik, iseäranis Romanil. Tema kõrval teine lemmiktegelane oli vist Leena. Ja no mäger muidugi.
Kui lugemisharjumus on mõnda aega soikus olnud ja siis uuesti otsast tekkima hakkab, võib selguda, et teised kõik juba ammuilma teavad mõnda kaasaegset omamaist autorit, kelle lugemiseni - ennäe - pole ma teps mitte varem jõudnud. Tänu Lille soovitusele võtsin Neverlandi kätte ja tegin lahti ja hakkasin aga otsast lugema. Oh mis tore raamat! Alul võib tekkida mulje, et tegelased on üpris harilikud inimesed, kelle peamine mure on see, et neil, nagu inimestel ikka, on nii mõnegi asjaoluga siin elus vähem või rohkem viltu vedanud. Ja siis hakkab autor neile kenasti vinte peale keerama. Vahepeal saab mõni tegelane sellise vindi, et võib korraks tunduda, et inimesed on mitte ainult ilusad ja head, vaid võimelised ka läbi katsumuste sellisteks saama. Ja siis keerab autor vinte aina juurde... Ja siis tuleb Mäger. Mäger oli minu kõige lemmikum tegelane!
Meenutas natuke Kivirähu "Maailma otsas". Vadi raamat rääkis samuti heade inimeste elust, kes on kuidagi omavahel seotud, võibolla ise seda teadmata. Eneseirooniline, tümitas kohati eestlast ning erinevaid tüüpe meie seast- lahutatud üksikema, kes loodab, et saab elu hammasrataste vahelt ennast päästa uue firma loomisega, mis lõpuks ikka karile jookseb; õnnetu mees, keda süüdistatakse ahistamiskatses, naine nõuab lapse ainuhooldusõigust, mees otsib õnne üheöösuhetest; poolvenelane, samas tuline eesti patrioot; vana näitleja, kellele teatris enam kohta pole, kuid siiski soovib väga, selles maailmas läbi lüüa. Samuti meenutas natuke Vadi "Maailma otsas", lõpp oli vadilikult ettearvamatu ning toreda püändiga. Soovitaks neile, kes otsivad kerget lugemist ning armsat äratundmisrõõmu.
Ei meeldinud eriti, ootasin enamat. Vadi kirjutab tavaliste inimeste tavalistest eludest ja omavahelistest suhetest tänapäeva Eestis. Tegemist on enamasti varakeskealiste inimestega, kelle hulka ma isegi kahjuks juba liigitun, aga ma ei tundnud, et mul oleks nendega midagi ühist. Kesksel kohal on lapsed, laste saamine, laste lasteaiast ära toomine, vanemate lahutused jne. Mulle on see igav. Vadile on iseloomulik tegelaste esitamine kerges naeruvääristavas kõverpeeglis, aga ta ei ole kuigi teravmeelne ega kuigi hea huumorimeelega. Selline vaese mehe Kiviräha/Muti stiilis absurd. Tegelased on üsna klišeelikud ja mõjuvad pisut kartongust väljalõigatuna. Raamat vajanuks ka kindlakäelisemat toimetamist, hästi palju on täiesti mõttetut tekstilist ballasti. Samas lugeda on kerge. Vadi pole vist ikkagi liiga hea kirjanik.
Hm, ma ei teagi. Kahtlemata vadilik, ent minu maitse jaoks kuidagi lahja. Vadi oskab tervikut lohutuks muutmata kaastunde ja muhedusega ka tõsisemaid niite juttu põimida. Lobe lugemine, ent mitte midagi raputavat. ,,Kuritöö ja karistuse" kaasamine mõjub, rahvusküsimust lahkab Vadi huvitava ja päevakajalise vaatenurga alt ning naiskogemust (ja sellest teadmatuses olevaid mehi) peegeldab samuti hästi - laiapindne eestilik romaan.
(Mind häirisid kaudsed küsilaused, mille lõpus oli pidevalt küsimärk...)
Ma olin varem lugenud Urmas Vadi sulest paari novelli ja nende põhjal tundus, et võiks ka mõne tema romaani ette võtta. Õigesti tegin. Neverland on raamat, kus karikatuursed ent usutavad tegelased satuvad olukordadesse, mis on samaaegselt koomilised ja sügavalt kurvad. Fantastikaga põimitud, kuid mitte ulmelised omavahel põimunud lood on kirja pandud nauditavalt heas keeles. Pakkus lugemisnaudingut, edenes kiirelt ja lõpplahendus ei valmistanud pettumust.