Kas sa tead, mis tunne see on, kui sul mingi asi välja ei tule ja niigi on paha tunne ja siis keegi veel narrib sind selle pärast? See raamat räägib, mis võiks toimuda väikses peas ja hinges pealtnäha väljapääsmatus olukorras. "Aga Kaisa muudkui hüppas batuudil ja ta vastikud peenikesed patsid hüppasid koos temaga üles-alla, ja muudkui hõiskas, et Pärdik-Värdik, kapsapea, matemaatikat ei tea! Ja ma ei saanud talle mitte kui midagi teha, sest tema ema oli ju öelnud, et mitmekesi batuudile minna ei tohi."
Kuidagi eriliselt värske ja tundub, et ühe hingetõmbega hoomatav, ometi väikese mure- ja nukrusevarjundiga looritatud lugu, mis peidab endas seda, mis võib olla ühe väikese inimese peas ja südames. Puudutab küll.
Perts ir mazs prātvēders un, lasot grāmatu, varam ielūkoties zēna prātuļošanā, jeb kā viņš kā bērns analizē dažādas situācijas. Piemēram, ko darīt, ja nepagūsti izkāpt īstajā pieturā, kā tikt pie pēdējā kūkas gabala un ko iesākt, ja tētis tevi atstājis pastāvēt rindā, lai paķertu raugu, bet tikmēr jau esi pietuvojies kasei.
Jautri, asprātīgi un komiski, tomēr jāsaka, ka autora “Tā iet mūsu lietas” man patika labāk (esmu kļuvusi par šīs grāmatas neoficiālā un vispār nepastāvošā fanu kluba neformālo līderi un iesaku visiem bērnu vecākiem šo iegādāties 😅 ). Iespējams “Tā iet mūsu lietas” uzlika tik augstu latiņu, ko “Perts sprukās” nepārlēca, tomēr kopumā grāmata bija jauka. Bērniem vislabāk patika Perta piedzīvojums ar plūmi, savukārt man, atsaucot bērnības atmiņas, pārdzīvojumi par stāvēšanu veikalā pie kases, kad vecāki lūguši pasargāt vietu rindā, kamēr paši paķer kādu aizmirstu sīkumu un par nepaspēšanu izkāpt īstajā pieturā - atceros, ka šo baiļu dēļ pati, kad biju maza, regulāri teju visu ceļu stāvēju pie durvīm, nevis ieņēmu vietu kaut kur pa vidu - jo, ja nu autobuss piepildās tik pilns, ka nevaru izlauzties līdz durvīm un tik laukā īstajā pieturā? 🙈😅
Patika mīlīgās ilustrācijas, kas katram stāstam bija kā punkts uz i.
Kuidas võidelda iseendaga ja ennast maha rahustada kui negatiivsed mõtted tahavad võimust saada. Minu maitse jaoks liiga palju eputamist ja liiga tõsise ja vinguva alatooniga, kus suurt midagi nagu ei toimugi.
Täitsa tore raamat. Mõnusalt ladus tekst ka ning laste emotsioonid on hästi lahti kirjutatud. Lõpp oli küll natuke järsk ehk? Illustratsioonid on 5+. Jään põnevusega Pärdi järgnevaid seikluseid ootama.
Mida teha siis, kui sa oled veel liiga väike ja ei tule veel toime kõige sellega, millega suured hakkama saavad? Kuidas selle olukorraga toime tulla? Raamat sobib nii lastele ettelugemiseks kui ka lastele endale lugemiseks.
Siin on lihasööjataimed ja see teeb kõik paremaks. Ja vihade arvutamine (kas jagatud viha töötab nagu jagatud mure või jagatud rõõm?)… Ainult lõpp oli ootamatu.
Mingil põhjusel leidub meie ümber alati inimesi, kes arvavad, et hädasti on vaja teisi alavääristada, sest muidu justkui ei paistaks nende enda erilisus piisavalt hästi silma. Nii juhtus ka Pärdiga, ainult et tema on veel väike poiss ja võtab seda väga hinge. Nii tulevadki mängu tugevad emotsioonid ja Pärt laseb end narrijal marru ajada. Niivõrd, et ta isegi vanema venna pakkumisest aru ei saa, vaid vaidleb, et "ratastega jäätist pole olemas" (no see oli küll lausa pisarat välja kiskuv koht siin raamatus).
Raamat lõppes aga niivõrd ootamatult, et otsisime lapsega, kas mõni lehekülg jäi enne kaant veel vahele ja olime segaduses, et kust seda kulminatsiooni otsida...