What do you think?
Rate this book
Domineeriv värv #1
Domineeriv värv: Tumepunane
Kauges tulevikus on kuumad päikesetormid põletanud kogu planeedi ja maapinda katab tuhk. Vähesed allesjäänud inimesed elavad troostitutes maa-alustes baasides. Inimsoo jätkamiseks on kehtestatud ranged reeglid: laste saamiseks valitakse geneetiliselt sobivad paarid, kõik lapsed viljastatakse kunstlikult ja füüsiline kontakt vastassoost isikutega on keelatud.
Teismeline tüdruk Cordevia lahkub mõneks ajaks baasist ja teda hammustab tundmatu mürgine liblikas. Tema elu päästab teadmata kust välja ilmunud võõras võluv noormees Clay, kes on aga veelgi ohtlikum kui liblikas. Cordevia saab isalt käsu uurida Claylt välja, kust too poiss pärineb ja kus leidub veel elusat loodust. Ülesannet on aga suisa võimatu täita, sest tüdrukul pole aimugi, kuidas võita poisi usaldust. Pealegi on ta noormehesse ülepeakaela armunud.
Kui Clay otsustab baasist lahkuda, on Cordevia nõus pigem surema kui temast lahkuma. Clayl ei jää muud üle, kui võtta Cordevia endaga kaasa maailma, mis on palju ilusam, värvilisem ja mitmekesisem Cordevia omast. Ent see kaunis maailm kubiseb salakavalatest ohtudest. Asja ei tee Cordevia jaoks põrmugi lihtsamaks ka see, et kõik siinsed isased teda endale ihaldavad…
Koidu Ferreira (snd 1975) on pärit Järvamaalt, ta õppis Paide kutsekoolis õmblejaks ja kokaks. 1990. aastatel töötas ta erinevatest paikades Euroopas, kuni ta 1999. aastal abiellus ja jäi elama Prantsusmaale. Tal on väike eraettevõte, mis tegeleb majutuse ja toitlustusega. „Domineeriv värv. Tumepunane” on esimene raamat neljaosalisena kavandatud, noortele suunatud fantaasiasarjast.
Teismeline tüdruk Cordevia lahkub mõneks ajaks baasist ja teda hammustab tundmatu mürgine liblikas. Tema elu päästab teadmata kust välja ilmunud võõras võluv noormees Clay, kes on aga veelgi ohtlikum kui liblikas. Cordevia saab isalt käsu uurida Claylt välja, kust too poiss pärineb ja kus leidub veel elusat loodust. Ülesannet on aga suisa võimatu täita, sest tüdrukul pole aimugi, kuidas võita poisi usaldust. Pealegi on ta noormehesse ülepeakaela armunud.
Kui Clay otsustab baasist lahkuda, on Cordevia nõus pigem surema kui temast lahkuma. Clayl ei jää muud üle, kui võtta Cordevia endaga kaasa maailma, mis on palju ilusam, värvilisem ja mitmekesisem Cordevia omast. Ent see kaunis maailm kubiseb salakavalatest ohtudest. Asja ei tee Cordevia jaoks põrmugi lihtsamaks ka see, et kõik siinsed isased teda endale ihaldavad…
Koidu Ferreira (snd 1975) on pärit Järvamaalt, ta õppis Paide kutsekoolis õmblejaks ja kokaks. 1990. aastatel töötas ta erinevatest paikades Euroopas, kuni ta 1999. aastal abiellus ja jäi elama Prantsusmaale. Tal on väike eraettevõte, mis tegeleb majutuse ja toitlustusega. „Domineeriv värv. Tumepunane” on esimene raamat neljaosalisena kavandatud, noortele suunatud fantaasiasarjast.
464 pages, Paperback
First published January 1, 2017
6 people are currently reading
118 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 49 reviews
January 2, 2022
Raamatu võtsin ette seetõttu, et see toimub tulevikus, kus maapealne elu on kõrbenud ning inimelu jätkub vaid maa-alustes punkrites. Suure Fallout-sarja arvutimängude austajana kõnetas see teema mind kohe.
Kui poleks teadnud, ei oleks ikka uskunud küll, et autor on eestlane. Kirjastiil oli julge, otsekohene ja nõnda tõetruu, et mõnes stseenis tekkis tunne, et olengi Ferreira loodud maailmatesse sukeldunud. Seda tunnet pole ma tundnud juba Harry Potteri võlurite maailmast saadik.
Mulle üllatuseks laenutab minu kodu-raamatukogu seda raamatut välja lasteosakonnast. Jah, seda võiks nimetada küll noorele täiskasvanule sobivaks teoseks, kuid 12-aastane mina oleks seda lugenud ainult punase näoga. Siinsed teismeliste armastuskirjeldused on.. intiimsed.
Selle raamatu lugemine pani mind end tundma nooremana.. täitsa hea tunne, mida vahetult enne järgmist lähenevat sünnipäeva tunda. Seetõttu laenutangi raamatukogust sarja järgmise raamatu, et see tunne ei lõpeks.
Kui poleks teadnud, ei oleks ikka uskunud küll, et autor on eestlane. Kirjastiil oli julge, otsekohene ja nõnda tõetruu, et mõnes stseenis tekkis tunne, et olengi Ferreira loodud maailmatesse sukeldunud. Seda tunnet pole ma tundnud juba Harry Potteri võlurite maailmast saadik.
Mulle üllatuseks laenutab minu kodu-raamatukogu seda raamatut välja lasteosakonnast. Jah, seda võiks nimetada küll noorele täiskasvanule sobivaks teoseks, kuid 12-aastane mina oleks seda lugenud ainult punase näoga. Siinsed teismeliste armastuskirjeldused on.. intiimsed.
Selle raamatu lugemine pani mind end tundma nooremana.. täitsa hea tunne, mida vahetult enne järgmist lähenevat sünnipäeva tunda. Seetõttu laenutangi raamatukogust sarja järgmise raamatu, et see tunne ei lõpeks.
January 18, 2022
Ok so I loved the world , one of the hardest part for me was reading the first half of the book I really didn’t like the lead character I thought she was annoying and I couldn’t believe how he could like someone like her.
Other half started to pick up more and I wanted to read and know more about the story but still the girl is freaking annoying 😂😅
Other half started to pick up more and I wanted to read and know more about the story but still the girl is freaking annoying 😂😅
This entire review has been hidden because of spoilers.
April 4, 2017
Varraku ilmuvate raamatute nimekirjast jäi mulle kohe silma debüütromaan "Domineeriv värv: Tumepunane", mille autoriks on Prantsusmaal elav eestlanna Koidu Ferreira. Ma ei olnud ammu ühtki taolist ulmekat lugenud ning eriti huvitas mind, kuidas midagi sellist eesti autori sulest kõlada võiks. Viimaste aastate jooksul on mulle kätte sattunud nii mõnigi noortele suunatud düstoopilise maailmaga fantaasiaromaan ja ma ei uskunud, et "Domineeriv värv" midagi uut žanri suudab tuua. Asusin põnevusega raamatu kallale ja kirja sai väljakutse punkt number 34 - raamat, mille suhtes on sul eelarvamused.
Cordevia elab maa-aluses baasis, kus kehtivad karmid reeglid. Vastassugu ei tohi puudutada, lapsed tulevad katseklaasidest, paarilised valib arvuti - kõik selleks, et inimkond ellu jääks, sest kogu planeedi pind on söestunud. Neiu läheb retkele naaberbaasi, kuid teda hammustab teel tundmatu mürgine liblikas ning ei kusagilt ilmub välja nägus võõras nimega Clay, kes tüdruku surmasuust päästab. Cordevia armub ning on noorukile valmis kõikjale järgnema. Peagi avaneb neiule täiesti uus maailm, kus kõik on võõras, imekaunis ja ohtlik. Ta peab harjuma, et kõik teda tappa tahab ning taltsutama ka oma tundeid Clay vastu.
"Domineeriv värv: Tumepunane" algas nagu tüüpiline düstoopiline noortekas, meenutades mulle kohe sarja "Under the Never Sky", sest mõlemas on maailm muutunud suhteliselt elamiskõlbmatuks ning inimesed on endale ehitanud kinnised baasid. Ka Clay, kui väljaspoolt süsteemi tulija mängu toomine jälgis tuttavaid radu, kuid edasi läks romaan mõnusalt fantaasiarikkaks. Jumaldasin maailmaehitust, olendeid, taimestikku ning lisaks paelusid mind veel ka toidukirjeldused, kuigi ma pole kindel, kas neist midagi suhu julgeksin pista. Kindlasti oli romaanis ka kaheldavaid kohti, loogikavigu, näiteks tabasin end mõttelt, et kui kogu planeedi pind on söest, kust tuleb hapnik.
Tegelaste poole pealt ma teost nii väga ei kiidaks. Cordevia ning Clay suhe meenutas kohati Edwardit-Bellat Videviku saagast, juba näiteks selle poolest, kui palju oli juttu üksteise lõhnast. Mulle ei meeldinud Cordevia otsused. Algus oli paljutõotav, sest neiu oli iseseisev, kuid peale Clay kohtamist ning esimest reegliterikkumist muutus ta täiesti noorukist sõltuvaks ning unustas kõik oma põhimõtted. Poiss ise oli liiga imal nunnu unistuste prints, kel pole ühtki viga. Kõige rohkem meeldis mulle tegelastest hoopis Luna ning olen kindel, et ka mitmed teised leiavad nii.
Raamatu algus jälgis küll tuttavaid radu, kui leidsin ometi ka midagi uut, mis mind meeldivalt üllatas. Nüüd ei jää üle muud kui järgmist osa oodata. Muide, autor on sarja planeerinud neljaosalisena. Mulle igatahes kokkuvõttes meeldis ja fantaasiahuvilistele soovitan. Ameeriklastele alla ei jää! Looma- ja taimeriigi poolest samavõrd rikkaid noortele suunatud fantaasiaraamatuid ei oskagi esimese hooga rohkem nimetada.
Aitäh, kirjastus Varrak, raamatu eest!
Cordevia elab maa-aluses baasis, kus kehtivad karmid reeglid. Vastassugu ei tohi puudutada, lapsed tulevad katseklaasidest, paarilised valib arvuti - kõik selleks, et inimkond ellu jääks, sest kogu planeedi pind on söestunud. Neiu läheb retkele naaberbaasi, kuid teda hammustab teel tundmatu mürgine liblikas ning ei kusagilt ilmub välja nägus võõras nimega Clay, kes tüdruku surmasuust päästab. Cordevia armub ning on noorukile valmis kõikjale järgnema. Peagi avaneb neiule täiesti uus maailm, kus kõik on võõras, imekaunis ja ohtlik. Ta peab harjuma, et kõik teda tappa tahab ning taltsutama ka oma tundeid Clay vastu.
"Domineeriv värv: Tumepunane" algas nagu tüüpiline düstoopiline noortekas, meenutades mulle kohe sarja "Under the Never Sky", sest mõlemas on maailm muutunud suhteliselt elamiskõlbmatuks ning inimesed on endale ehitanud kinnised baasid. Ka Clay, kui väljaspoolt süsteemi tulija mängu toomine jälgis tuttavaid radu, kuid edasi läks romaan mõnusalt fantaasiarikkaks. Jumaldasin maailmaehitust, olendeid, taimestikku ning lisaks paelusid mind veel ka toidukirjeldused, kuigi ma pole kindel, kas neist midagi suhu julgeksin pista. Kindlasti oli romaanis ka kaheldavaid kohti, loogikavigu, näiteks tabasin end mõttelt, et kui kogu planeedi pind on söest, kust tuleb hapnik.
Tegelaste poole pealt ma teost nii väga ei kiidaks. Cordevia ning Clay suhe meenutas kohati Edwardit-Bellat Videviku saagast, juba näiteks selle poolest, kui palju oli juttu üksteise lõhnast. Mulle ei meeldinud Cordevia otsused. Algus oli paljutõotav, sest neiu oli iseseisev, kuid peale Clay kohtamist ning esimest reegliterikkumist muutus ta täiesti noorukist sõltuvaks ning unustas kõik oma põhimõtted. Poiss ise oli liiga imal nunnu unistuste prints, kel pole ühtki viga. Kõige rohkem meeldis mulle tegelastest hoopis Luna ning olen kindel, et ka mitmed teised leiavad nii.
Raamatu algus jälgis küll tuttavaid radu, kui leidsin ometi ka midagi uut, mis mind meeldivalt üllatas. Nüüd ei jää üle muud kui järgmist osa oodata. Muide, autor on sarja planeerinud neljaosalisena. Mulle igatahes kokkuvõttes meeldis ja fantaasiahuvilistele soovitan. Ameeriklastele alla ei jää! Looma- ja taimeriigi poolest samavõrd rikkaid noortele suunatud fantaasiaraamatuid ei oskagi esimese hooga rohkem nimetada.
Aitäh, kirjastus Varrak, raamatu eest!
April 23, 2017
Mis ma alustuseks ikka oskan öelda? See on siililegi selge, et mina ei ole selle raamatu sihtgrupp. Ma teadsin seda juba raamatut lugema asudes ja sain sellele koheselt ka kinnitust. Koidu V. G. Ferreira "Domineeriva värvi" puhul on tegemist sulaselgelt noortele neidudele suunatud fantaasiaromaaniga, kus lugeja saab kaasa elada noore kangelanne peadpööritavatele seiklustele apokalüptilises tulevikumaailmas. Kui te olete viimase kümnendi jooksul vähemalt mõned korrad kinno sattunud, siis te teate millega paralleele tõmmata.
"Domineeriv värv" tuletasid mulle paljuski meelde koolivaheaegadel suvilas loetud Tarzani lõputuid seiklusi džunglis, kus päästev nool saabus alati viimasel sekundil. Sarnaselt džunglikuninga lugudele, nautisin ka siin autori loodud ulmelisi maailmu ja ladusat kirjastiili. Aga romaani sisuks olnud teismelise Cordevia sekeldused tegid mulle enamjaolt lihtsalt nalja. Eriti humoorikas oli Cordevia lausa haiglane armumine tundmatusse Claysse ja kõigi oma seniste tõekspidamiste hülgamine. Oma olemuse ja eksistentsi defineerimine ainult vastassugupoole kaudu on selles raamatus viidud ikka maksimumini. Kui TA lahkub, siis ma hüppan kaljult alla. Kui TA mind ei suudle, siis ma hüppan kaljult alla. Kui TA mind näpu otsaga puudutab või natukenegi minu poole hingab, siis ma suren lihtsalt erutuse kätte ära. True love! Mis sa muud ikka oskad öelda. Ise pole kogenud!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
"Domineeriv värv" tuletasid mulle paljuski meelde koolivaheaegadel suvilas loetud Tarzani lõputuid seiklusi džunglis, kus päästev nool saabus alati viimasel sekundil. Sarnaselt džunglikuninga lugudele, nautisin ka siin autori loodud ulmelisi maailmu ja ladusat kirjastiili. Aga romaani sisuks olnud teismelise Cordevia sekeldused tegid mulle enamjaolt lihtsalt nalja. Eriti humoorikas oli Cordevia lausa haiglane armumine tundmatusse Claysse ja kõigi oma seniste tõekspidamiste hülgamine. Oma olemuse ja eksistentsi defineerimine ainult vastassugupoole kaudu on selles raamatus viidud ikka maksimumini. Kui TA lahkub, siis ma hüppan kaljult alla. Kui TA mind ei suudle, siis ma hüppan kaljult alla. Kui TA mind näpu otsaga puudutab või natukenegi minu poole hingab, siis ma suren lihtsalt erutuse kätte ära. True love! Mis sa muud ikka oskad öelda. Ise pole kogenud!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
April 27, 2017
My thoughts in English.
Ka mina leian, et selle tulevikumaailma on Ferreira igaljuhul hästi loonud. Mul polnud üldse raskusi ei selle tolmuse kuuma maailma ettekujutamisel ega ka rohelusest pakatava kauni ja ohtliku maailma silme ette kuvamisel. Need maailmad meeldisid mulle väga.
Mis aga mulle ei meeldinud, oli peategelane Cordevia, kelle ajud ja kaine mõistus läksid vist küll selle teose ajal liivaranda puhkama või midagi, sest nii totakalt käituva 18-aastase kohta pole ma tükk aega lugeda saanud.
Kui keegi ütleb sulle, et püsi peidus ja oota, kuni ta naaseb, sest sa muidu saad surma, kas sa siis a) jääd paigale või b) lähed peidupaigast välja? Cordevia oma terve mõistuse juures valib muidugi variandi b ...
Ta käitus kohati nagu ärahellitatud 6-aastane, kes nõudis pidevalt, et ta oma tahtmist saaks ja minu jaoks jääb täiesti müstiliseks, mida üldse Clay temas peale ilusa näolapi nägi. Kuigi eks teda tabas ka see kole Amori nool, mis sundis teda kohe oma loomalike instinktidega vastuolus olema ja teise osapoole suhtes kinnisideid arendama.
Eriti suureks pärliks olid Cordevia puhul mu arust seda sorti tsitaadid: "Polnud ju minu süü, et ma ei suutnud ennast talitseda." (lk 306)
Minupoolne hea hinnang tuleneb siiski suuresti vaid sellest maailmaehitusest, mis mulle nii väga meeldis.
Ka mina leian, et selle tulevikumaailma on Ferreira igaljuhul hästi loonud. Mul polnud üldse raskusi ei selle tolmuse kuuma maailma ettekujutamisel ega ka rohelusest pakatava kauni ja ohtliku maailma silme ette kuvamisel. Need maailmad meeldisid mulle väga.
Mis aga mulle ei meeldinud, oli peategelane Cordevia, kelle ajud ja kaine mõistus läksid vist küll selle teose ajal liivaranda puhkama või midagi, sest nii totakalt käituva 18-aastase kohta pole ma tükk aega lugeda saanud.
Kui keegi ütleb sulle, et püsi peidus ja oota, kuni ta naaseb, sest sa muidu saad surma, kas sa siis a) jääd paigale või b) lähed peidupaigast välja? Cordevia oma terve mõistuse juures valib muidugi variandi b ...
Ta käitus kohati nagu ärahellitatud 6-aastane, kes nõudis pidevalt, et ta oma tahtmist saaks ja minu jaoks jääb täiesti müstiliseks, mida üldse Clay temas peale ilusa näolapi nägi. Kuigi eks teda tabas ka see kole Amori nool, mis sundis teda kohe oma loomalike instinktidega vastuolus olema ja teise osapoole suhtes kinnisideid arendama.
Eriti suureks pärliks olid Cordevia puhul mu arust seda sorti tsitaadid: "Polnud ju minu süü, et ma ei suutnud ennast talitseda." (lk 306)
Minupoolne hea hinnang tuleneb siiski suuresti vaid sellest maailmaehitusest, mis mulle nii väga meeldis.
May 29, 2022
Ma arvan, et enamikele on tuttav lugemissoovi kaotsiminek. Minu jaoks on see nii tüütu! Kukun lihtsalt lugemisreelt maha ja tagasi peale saamine on oi kui vastik protsess! Ükski raamat ei ole see õige. Liiga lühike, liiga pikk, liiga lihtne, liiga raske, liiga.... raamat.
Praegu olingi just sellises vastikus augus ja no ikka jupp aega. Pärast pikka kaalumist otsustasin proovida, kas "Domineeriv värv" on äkki see, mis mind august välja aitab. Natuke kartsin, et äkki muudab lugemissoovi kaotsisolek lugemiselamuse kehvemaks aga õnneks mitte. Põhimõtteliselt esimestest lehtedest sai selgeks, et vohh - nüüd on lugemissoov tagasi! Ja täitsa nii tagasi et kui paar päeva ei saanud lugeda, siis näris kogu aeg kuklas soov ja tahtmine raamat kätte võtta, et teada saada, mis edasi toimub. Ja rõõm, et pole vaid üks raamat, vaid terve sari. Seda tunnet pole pikalt olnud.
Loodud maailm ja tegelased, kõik need imelikud elukad-taimed-söögid. Seda, kui tõene kõik teadusliku vaatepunkti poole pealt võiks olla, sellele ma isegi ei mõelnud. Fantaasiamaailm haaras nii hoolega endasse. Cordevia ja Clay peaaegu liigagi imal ja "kaine mõistus täiega kaotsis" armastus oleks tavaliselt miski, mis mind häiriks. Aga kuna pole seda tüüpi raamatuid ammu lugenud, ei tekkinud üleküllastumise tunnet. Ja veelgi parem, nüüd on mõlemal kuhu areneda ja kasvada!
Aega võttis aga asja sai ehk lõpuks ometi jõudsin raamatu lugemiseni, mis seda juba liigagi kaua oodanud.
Praegu olingi just sellises vastikus augus ja no ikka jupp aega. Pärast pikka kaalumist otsustasin proovida, kas "Domineeriv värv" on äkki see, mis mind august välja aitab. Natuke kartsin, et äkki muudab lugemissoovi kaotsisolek lugemiselamuse kehvemaks aga õnneks mitte. Põhimõtteliselt esimestest lehtedest sai selgeks, et vohh - nüüd on lugemissoov tagasi! Ja täitsa nii tagasi et kui paar päeva ei saanud lugeda, siis näris kogu aeg kuklas soov ja tahtmine raamat kätte võtta, et teada saada, mis edasi toimub. Ja rõõm, et pole vaid üks raamat, vaid terve sari. Seda tunnet pole pikalt olnud.
Loodud maailm ja tegelased, kõik need imelikud elukad-taimed-söögid. Seda, kui tõene kõik teadusliku vaatepunkti poole pealt võiks olla, sellele ma isegi ei mõelnud. Fantaasiamaailm haaras nii hoolega endasse. Cordevia ja Clay peaaegu liigagi imal ja "kaine mõistus täiega kaotsis" armastus oleks tavaliselt miski, mis mind häiriks. Aga kuna pole seda tüüpi raamatuid ammu lugenud, ei tekkinud üleküllastumise tunnet. Ja veelgi parem, nüüd on mõlemal kuhu areneda ja kasvada!
Aega võttis aga asja sai ehk lõpuks ometi jõudsin raamatu lugemiseni, mis seda juba liigagi kaua oodanud.
February 7, 2019
To be honest, this is the best book I've read, that's written in estonian. I hope it's going to be in english too, because it will be in the top 10 definately.
August 28, 2020
Ma olen alati olnud fantaasiakirjanduse austaja ning pean ausalt ütlema, et minu jaoks ei jää "Domineeriv värv" alla Robin Hobbi, Patrick Rothfussi, Charlaine Harrise või Stephenie Meyeri teostele.
Jah, see on suunatud noortele, aga mis siis? Tegelikult ilmselt just nimelt sellel põhjusel ei vigise ma osade teemade üle, mida mõned lugejad on ette heitnud. Peategelased on noored ja käituvad nagu noored. Deal with it! Mulle meeldib, mis sellest, et olen 40+.
Kirjaniku välja mõeldud maailmad on veidi isegi liiga hästi ette kujutatavad (kahjuks eriti just Cordevia oma), tegelased (kuigi kohati noortele omaselt impulsiivsed ja ettevaatamatud), on paeluvad ja tegevustik - oi kui põnev!
Igal juhul soovitan!
P.S Väga palju pean raamatu toimetajast Tiina Augist, kuna endal on temaga koostöö seljataga ja tean, kui põhjalik ta on.
Jah, see on suunatud noortele, aga mis siis? Tegelikult ilmselt just nimelt sellel põhjusel ei vigise ma osade teemade üle, mida mõned lugejad on ette heitnud. Peategelased on noored ja käituvad nagu noored. Deal with it! Mulle meeldib, mis sellest, et olen 40+.
Kirjaniku välja mõeldud maailmad on veidi isegi liiga hästi ette kujutatavad (kahjuks eriti just Cordevia oma), tegelased (kuigi kohati noortele omaselt impulsiivsed ja ettevaatamatud), on paeluvad ja tegevustik - oi kui põnev!
Igal juhul soovitan!
P.S Väga palju pean raamatu toimetajast Tiina Augist, kuna endal on temaga koostöö seljataga ja tean, kui põhjalik ta on.
July 29, 2020
AH, MIKS ma ometi oma vigadest ei õpi?! Ilmselgelt oleks pidanud kogu sarja korraga ära tellima! Nüüd olen sellises totakas seisus, et Eesti pangakontol pole piisavalt raha ja Transferwise'i vahetuskurss on nii neetult madal, et ma vaikselt kirun, et Rahva Raamatus paypaliga maksta ei saa. Grr... nüüd ma pean küll pikalt ootama, et oma uudishimu järgmiste osade osas rahuldada.
Ma pean tunnistama, et mulle üldiselt kodumaine kirjandus ei meeldi. Erandiks on lasteraamatud ja mõned üksikud noortekad. Alati kui mult küsitakse aga eestlasest lemmikkirjanikku, siis üritan ma ennast kuidagi välja vingerdada, et ma jumala eest ei peaks vastama. On neid, kellele Eesti kirjandus väga meeldib. Aeg-ajalt ma maitsen nende soovitatud raamatuid ja mõnikord polegi asi väga hull. Aga vaimustust ja tahtmist veel lugeda tekitavad minus väga vähesed raamatud. Kui päris aus olla, siis võin need ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ja sellel sarjal on väga suur potensiaal kuuluda selle viisiku hulka.
Esimene raamat jättis mu üsna segaste tunnetega. Lugemine läks kiiresti, oli kohti, kus peategelase Cordevia käitumine pani silmi pööritama, aga ma ei tundnud kunagi, et lugu oleks igav olnud. Autor on loonud imelise tulevikumaailma, seganud juurde natuke fantaasiat ja tulemus on võrratu. Tegelased olid ka kuidagi... sobivad. Mõnikord tüütud, mõnikord lausa uskumatult naiivsed - AGA seda kõike sellises mõõdus, et ma leidsin end aeg-ajalt mõtlemast: aga äkki ongi meie kauged järeltulijad sellised? Sest kontakt looduse ja päris maailmaga on ka mõne inimese puhul juba praegu hääbumas. Ja olles sellest kõigest eemal, siis ühel ongi see nii lummav, nii võluv, aga endiselt nii paganama ohtlik.
Samas ei olnud see raamat, mida ma oleks lugenud ühe hingetõmbega. Ma sain selle käest ära panna - tegin kerge südamega pause kokkamiseks, koristamiseks ja muuks vajalikuks. Ent kogu selle lugemise vältel tundsin ma, et oh, see on väga vähe, mis jääb puudu minu täielikuks kütkestamiseks. Oleks ma mingi kümme aastat noorem ja vähem lugenud, kiidaks ma seda ilmselt taevani.
Aga sisust natukene ka. Cordevia on teismeline tüdruk, kes elab maa-aluses baasis, sest päike on hävitanud kogu elu planeedi peal. Ühel päeval lahkub Cordevia baasist, kohtub põnevusttekitava Clayga ja saab hammustada surmavalt mürgiselt liblikalt. Armumine juhtub kiiresti, aga nagu ühele noortekale kohane, peavad noored vastamisi seisma mitmete erinevate katsumustega. Clay on pärit teisest maailmast, mis on sama ilus kui see on ühele inimtüdrukule surmav.
Ma tahan VEEL! See on ikka täielik PIIN, et ma nüüd terve igaviku ootama pean.
Ma pean tunnistama, et mulle üldiselt kodumaine kirjandus ei meeldi. Erandiks on lasteraamatud ja mõned üksikud noortekad. Alati kui mult küsitakse aga eestlasest lemmikkirjanikku, siis üritan ma ennast kuidagi välja vingerdada, et ma jumala eest ei peaks vastama. On neid, kellele Eesti kirjandus väga meeldib. Aeg-ajalt ma maitsen nende soovitatud raamatuid ja mõnikord polegi asi väga hull. Aga vaimustust ja tahtmist veel lugeda tekitavad minus väga vähesed raamatud. Kui päris aus olla, siis võin need ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ja sellel sarjal on väga suur potensiaal kuuluda selle viisiku hulka.
Esimene raamat jättis mu üsna segaste tunnetega. Lugemine läks kiiresti, oli kohti, kus peategelase Cordevia käitumine pani silmi pööritama, aga ma ei tundnud kunagi, et lugu oleks igav olnud. Autor on loonud imelise tulevikumaailma, seganud juurde natuke fantaasiat ja tulemus on võrratu. Tegelased olid ka kuidagi... sobivad. Mõnikord tüütud, mõnikord lausa uskumatult naiivsed - AGA seda kõike sellises mõõdus, et ma leidsin end aeg-ajalt mõtlemast: aga äkki ongi meie kauged järeltulijad sellised? Sest kontakt looduse ja päris maailmaga on ka mõne inimese puhul juba praegu hääbumas. Ja olles sellest kõigest eemal, siis ühel ongi see nii lummav, nii võluv, aga endiselt nii paganama ohtlik.
Samas ei olnud see raamat, mida ma oleks lugenud ühe hingetõmbega. Ma sain selle käest ära panna - tegin kerge südamega pause kokkamiseks, koristamiseks ja muuks vajalikuks. Ent kogu selle lugemise vältel tundsin ma, et oh, see on väga vähe, mis jääb puudu minu täielikuks kütkestamiseks. Oleks ma mingi kümme aastat noorem ja vähem lugenud, kiidaks ma seda ilmselt taevani.
Aga sisust natukene ka. Cordevia on teismeline tüdruk, kes elab maa-aluses baasis, sest päike on hävitanud kogu elu planeedi peal. Ühel päeval lahkub Cordevia baasist, kohtub põnevusttekitava Clayga ja saab hammustada surmavalt mürgiselt liblikalt. Armumine juhtub kiiresti, aga nagu ühele noortekale kohane, peavad noored vastamisi seisma mitmete erinevate katsumustega. Clay on pärit teisest maailmast, mis on sama ilus kui see on ühele inimtüdrukule surmav.
Ma tahan VEEL! See on ikka täielik PIIN, et ma nüüd terve igaviku ootama pean.
October 5, 2021
KOHE KINDLASTI VÄÄRT LUGEMIST
Eriti kui sulle meeldib fantaasia ja ulme, põimituna natuke auruste suhtestseenidega.
Katsetatud ja toimib
Sobib ka meessoost fantaasiaraamatute fännidele!
Minu hinnangud seeria osadele
★★★★★ #1 - Tumepunane
★★★★★ #2 - Must
★★★★★ #3 - Kastanpruun
★★★★★ #4 - Kuldne
Kogu raamatusarja lühiarvustus
Pärast esimese raamatu läbilugemist tundsin ma ennast täiesti masohhistlikuna, sest peategelane Cordevia ajas mind endast täiesti välja. Ma ei tahtnud edasi lugeda, aga samas ma TAHTSIN edasi lugeda. Ma pidin nägema, kuhu see õnnetusrong Cordevia omadega välja jõuab. Lõppes aga raamat täpselt seal kus pidi, täpselt nii nagu pidi, sest lõppu jõudes ei olnud mitte mingisugust võimalust, et ma teist osa ka kätte ei võtaks. Ei oleks kõne alla tulnud.
Pärast esimest raamatut läks lugu aina huvitavamaks ja meeldivamaks ja autori loodud maailm haaras mind täielikult endasse. Imelik on ette kujutada, et kui ma sõpradele selle raamatu vaimustust edasi kandsin, et nad ju ei tea kes on teepiad või apanusad ja millest nad kõik ilma on jäänud, et nad ei tea, kes need tegelased on.
Loodud maailm on vapustav! Ma olen hämmingus, nii positiivselt üllatunud, heameeles ja tänulik, et meie oma Eesti autor on midagi sellist siia sünnitanud. Pärast raamatusarja lugemist on lausa imelik reaalsusesse tagasi naasta ja mõista, et ma ei elagi SEAL maailmas, vaid.. lihtsalt.. täiesti tavalises Eestis.
Kõige lemmikumaks osaks oli minu jaoks vist kolmas Domineeriv värv: Kastanpruun ja kõige rohkem emotsioone, kus ma ikka kõva häälega "EIIII!" ja "Ahhh, mida?" karjusin (nagu päriselt, kõva häälega omaette) pakkus neljas osa Domineeriv värv: Kuldne.
♥
Eriti kui sulle meeldib fantaasia ja ulme, põimituna natuke auruste suhtestseenidega.
Katsetatud ja toimib
Sobib ka meessoost fantaasiaraamatute fännidele!
Minu hinnangud seeria osadele
★★★★★ #1 - Tumepunane
★★★★★ #2 - Must
★★★★★ #3 - Kastanpruun
★★★★★ #4 - Kuldne
Kogu raamatusarja lühiarvustus
Pärast esimese raamatu läbilugemist tundsin ma ennast täiesti masohhistlikuna, sest peategelane Cordevia ajas mind endast täiesti välja. Ma ei tahtnud edasi lugeda, aga samas ma TAHTSIN edasi lugeda. Ma pidin nägema, kuhu see õnnetusrong Cordevia omadega välja jõuab. Lõppes aga raamat täpselt seal kus pidi, täpselt nii nagu pidi, sest lõppu jõudes ei olnud mitte mingisugust võimalust, et ma teist osa ka kätte ei võtaks. Ei oleks kõne alla tulnud.
Pärast esimest raamatut läks lugu aina huvitavamaks ja meeldivamaks ja autori loodud maailm haaras mind täielikult endasse. Imelik on ette kujutada, et kui ma sõpradele selle raamatu vaimustust edasi kandsin, et nad ju ei tea kes on teepiad või apanusad ja millest nad kõik ilma on jäänud, et nad ei tea, kes need tegelased on.
Loodud maailm on vapustav! Ma olen hämmingus, nii positiivselt üllatunud, heameeles ja tänulik, et meie oma Eesti autor on midagi sellist siia sünnitanud. Pärast raamatusarja lugemist on lausa imelik reaalsusesse tagasi naasta ja mõista, et ma ei elagi SEAL maailmas, vaid.. lihtsalt.. täiesti tavalises Eestis.
Kõige lemmikumaks osaks oli minu jaoks vist kolmas Domineeriv värv: Kastanpruun ja kõige rohkem emotsioone, kus ma ikka kõva häälega "EIIII!" ja "Ahhh, mida?" karjusin (nagu päriselt, kõva häälega omaette) pakkus neljas osa Domineeriv värv: Kuldne.
♥
April 14, 2017
Minu mõtted liikusid raamatut lugedes umbes nii:
Ooo, milline ilus kaanekujundus...
See liblikas oli kindlasti sama ilus kui see pilt kaanel...
Äkki on see Clay haldjas...
Ahaa, see kogukond on siis nagu Louis Lowry "Andjas", et lapsi saadakse katseklaasis ja mingeid emotsioone pole.
Polegi nagu "Andja", hoopis nagu C. S. Pacati "Captive Prince", kus soositakse samasooliste armastust...
Kirjanik fännas vist "Videviku" sarja.
No misasja, ma ei saa enam aru, miks nad asjast nii tohutu probleemi teevad ja lihtsalt rasestumisvastaseid vahendeid ei kasuta?
Appi, mida ma just lugesin...
Minu arvamus pikemalt. Cordevia ja Clay elavad tulevikus, paralleelselt eksisteerivates maailmades, mis on oma olemuselt täiesti vastandid. Cordevia maailm on musta värvi, täis süsi ja tahma ning alles jäänud üksikud inimesed elavad katakombides, sest päike põletaks nad oma kuumusega surnuks. Clay maailm on täis värvikirevust ning huvitavat floorat ja faunat.
Harva tuleb ette raamatuid, kus mulle mõni peategelane nii närvidele käib kui Cordevia. Aususe huvides ütlen, et esimestel lehekülgedel meeldis ta mulle väga, aga niipea kui ta Clayd kohtas, oleks ta kui ümbervahetatud olnud. Kui ma veel alguses püüdsin teda mõista, et no ta pole kunagi meesterahvast nii lähedalt näinud ja see lõi ühtäkki kõik hormoonid segi, siis lõpuks sai mul tema virisemisest villand. Ta käitus hullemini kui väike laps, kellelt on komm ära võetud. Kui temasugused me tulevikku juhtima hakkavad, siis oleme küll hukule määratud.
Clayd ei suuda ma kuhugi paigutada - ilus, kuid tühi - kui peaksin, siis nimetaksin teda mänguriks, mis raamatu sisu tundes on väga sobiv.
Nende kahe suhe meenutas mullegi "Videviku" Edwardi ja Bella oma, kuid sarnaselt E.L. Jamesiga, kes suutis oma hallide varjunditega ilusa loo ära rikkuda, siis suutis ka Ferreira selle teismoodi ülevõlli keerata (palun mitte karta - ei ole midagi varjundite sarnast).
Ma olengi seda raamatut hinnates täiesti kahevahel. Ühelt poolt meeldis mulle Ferreira loodud fantaasiamaailm väga, teisalt oli Cordevia ikka väga-väga tüütu. Olen küll oma elus lugenud paraja koguse naistekaid, mille sündmused pöörlevad just intiimelu ümber, kuid ma pole veel kordagi kohanud ühtegi nii kiimas nais- ega meestegelast ning kõige hullem on, et sel neiul polnud õrna aimugi, mida ta siis tegelikult nii väga tahab.
Oleksin väga tahtnud anda sellele raamatule rohkem kui kolm punkti, kuid lihtsalt ei suutnud. Usun siiski, et kui autor otsustab Cordevia natukenegi mõistlikumaks kirjutada, sest sellisel kujul pole ta mitte üksnes tüütu, vaid ka halb eeskuju, siis on sel potensiaali saada väga heaks sarjaks.
Ooo, milline ilus kaanekujundus...
See liblikas oli kindlasti sama ilus kui see pilt kaanel...
Äkki on see Clay haldjas...
Ahaa, see kogukond on siis nagu Louis Lowry "Andjas", et lapsi saadakse katseklaasis ja mingeid emotsioone pole.
Polegi nagu "Andja", hoopis nagu C. S. Pacati "Captive Prince", kus soositakse samasooliste armastust...
Kirjanik fännas vist "Videviku" sarja.
No misasja, ma ei saa enam aru, miks nad asjast nii tohutu probleemi teevad ja lihtsalt rasestumisvastaseid vahendeid ei kasuta?
Appi, mida ma just lugesin...
Minu arvamus pikemalt. Cordevia ja Clay elavad tulevikus, paralleelselt eksisteerivates maailmades, mis on oma olemuselt täiesti vastandid. Cordevia maailm on musta värvi, täis süsi ja tahma ning alles jäänud üksikud inimesed elavad katakombides, sest päike põletaks nad oma kuumusega surnuks. Clay maailm on täis värvikirevust ning huvitavat floorat ja faunat.
Harva tuleb ette raamatuid, kus mulle mõni peategelane nii närvidele käib kui Cordevia. Aususe huvides ütlen, et esimestel lehekülgedel meeldis ta mulle väga, aga niipea kui ta Clayd kohtas, oleks ta kui ümbervahetatud olnud. Kui ma veel alguses püüdsin teda mõista, et no ta pole kunagi meesterahvast nii lähedalt näinud ja see lõi ühtäkki kõik hormoonid segi, siis lõpuks sai mul tema virisemisest villand. Ta käitus hullemini kui väike laps, kellelt on komm ära võetud. Kui temasugused me tulevikku juhtima hakkavad, siis oleme küll hukule määratud.
Clayd ei suuda ma kuhugi paigutada - ilus, kuid tühi - kui peaksin, siis nimetaksin teda mänguriks, mis raamatu sisu tundes on väga sobiv.
Nende kahe suhe meenutas mullegi "Videviku" Edwardi ja Bella oma, kuid sarnaselt E.L. Jamesiga, kes suutis oma hallide varjunditega ilusa loo ära rikkuda, siis suutis ka Ferreira selle teismoodi ülevõlli keerata (palun mitte karta - ei ole midagi varjundite sarnast).
Ma olengi seda raamatut hinnates täiesti kahevahel. Ühelt poolt meeldis mulle Ferreira loodud fantaasiamaailm väga, teisalt oli Cordevia ikka väga-väga tüütu. Olen küll oma elus lugenud paraja koguse naistekaid, mille sündmused pöörlevad just intiimelu ümber, kuid ma pole veel kordagi kohanud ühtegi nii kiimas nais- ega meestegelast ning kõige hullem on, et sel neiul polnud õrna aimugi, mida ta siis tegelikult nii väga tahab.
Oleksin väga tahtnud anda sellele raamatule rohkem kui kolm punkti, kuid lihtsalt ei suutnud. Usun siiski, et kui autor otsustab Cordevia natukenegi mõistlikumaks kirjutada, sest sellisel kujul pole ta mitte üksnes tüütu, vaid ka halb eeskuju, siis on sel potensiaali saada väga heaks sarjaks.
January 30, 2019
See raamat on 100 % minu maitsele. Üüratult paeluva maailma ja huvitavate tegelastega. Pidev põnevus esimesest kuni viimase lauseni. Mitte kordagi ei olnud hetke, kui oleks tekkinud hingetõmbe jaoks paus (kahel õhtul märkasin kella vaadata paar tundi hiljem, kui olin planeerinud lugemisele). Nii mulle raamatuid lugeda tegelikult meeldibki. Kusjuures mind ei häirinud tegelaste käitumine ega loogikavastasus selles maailmas. Fantaasiamaailmas võibki toimuda loogikavastaseid nähtusi 😆. Vaevalt, et 300 aasta pärast meiegi maailm toimib sama loogika alusel kui praegu. Küll aga võib meie maailma saatus kujuneda taoliseks, kui jätkame praegusel kursil.
„Esivanemate märkmetest teame, et juba kolm tuhat aastat tagasi algas kliima soojenemine. Selle põhjustajaks inimene ise. Planeedil oli liiga palju tehnikat, liiga palju mõttetuid ja tarbetuid asju. Kõik, mida maapõuest leiti, kasutati ohjeldamatult. Mitte keegi ei hoolinud millestki. Ei hoolitud loodusest ega loomadest. Inimene ei hoolinud isegi endast, mida siis veel teistest rääkida.
See planeet, mis enne oli olnud erakordselt ilus, hukkus inimese ahnuse tõttu. Kuna maa seest kaevati välja kõik maavarad ja hävitati metsad, kadus osoonikiht ja kahjulikud päikesekiired muutusid järjest aktiivsemaks. „
Seda siis Cordevia maailma puhul. Clay maailm oli midagi võimatut lahedat. Ohtlik, aga ilus. Ohust hoolimata lummas see maailm mind vägagi. Autor suutis selle kirja panna nõnda, et lummus kiirgas lehekülgedelt igal hetkel vastu. Ju on osadel lugejatel miski emotsionaalne seisund või rakuke, mis lugedes tööle hakkab. Teistel jälle mitte. Minul oli ilmselt see miski olemas. Mine võta siis kinni, mis see on või miks see nõnda on, et ühele miski raamat meeldib ja teisele mitte. Maitse küsimus ilmselt! Nagu paljude teiste asjadegi puhul. Maitsete erinevus on ju tegelikult väga rikastavad nähtus 👌🙂.
Mulle tundus, et hingan autoriga samas rütmis. Kusjuures lugemist alustades ei olnud ma teadlik, et autoriks on eestlane. Kuidagi ei süvenenud üldse sellel hetkel sellesse. Võimalik, et kui raamat mu lugemissoovide nimekirja sattus, siis teadsin seda, kuid ei talletanud fakti endale mällu.
See aasta on mind juba kahel korral selles osas üllatanud. Varem olen vist lihtsalt sattunud väga ühte moodi kirjutavate eestlaste peale ja seetõttu on tekkinud eelarvamus. " Domineeriv värv. Tumepunane " on kirjastiililt hoopis midagi muud. On tore, et eelarvamused on saanud 2019 aasta alguses kahel korral murtud.
Ootan väga järgmise osa! Lõpp oli eriliselt lummav ja ootusärevust tekitav!
„Esivanemate märkmetest teame, et juba kolm tuhat aastat tagasi algas kliima soojenemine. Selle põhjustajaks inimene ise. Planeedil oli liiga palju tehnikat, liiga palju mõttetuid ja tarbetuid asju. Kõik, mida maapõuest leiti, kasutati ohjeldamatult. Mitte keegi ei hoolinud millestki. Ei hoolitud loodusest ega loomadest. Inimene ei hoolinud isegi endast, mida siis veel teistest rääkida.
See planeet, mis enne oli olnud erakordselt ilus, hukkus inimese ahnuse tõttu. Kuna maa seest kaevati välja kõik maavarad ja hävitati metsad, kadus osoonikiht ja kahjulikud päikesekiired muutusid järjest aktiivsemaks. „
Seda siis Cordevia maailma puhul. Clay maailm oli midagi võimatut lahedat. Ohtlik, aga ilus. Ohust hoolimata lummas see maailm mind vägagi. Autor suutis selle kirja panna nõnda, et lummus kiirgas lehekülgedelt igal hetkel vastu. Ju on osadel lugejatel miski emotsionaalne seisund või rakuke, mis lugedes tööle hakkab. Teistel jälle mitte. Minul oli ilmselt see miski olemas. Mine võta siis kinni, mis see on või miks see nõnda on, et ühele miski raamat meeldib ja teisele mitte. Maitse küsimus ilmselt! Nagu paljude teiste asjadegi puhul. Maitsete erinevus on ju tegelikult väga rikastavad nähtus 👌🙂.
Mulle tundus, et hingan autoriga samas rütmis. Kusjuures lugemist alustades ei olnud ma teadlik, et autoriks on eestlane. Kuidagi ei süvenenud üldse sellel hetkel sellesse. Võimalik, et kui raamat mu lugemissoovide nimekirja sattus, siis teadsin seda, kuid ei talletanud fakti endale mällu.
See aasta on mind juba kahel korral selles osas üllatanud. Varem olen vist lihtsalt sattunud väga ühte moodi kirjutavate eestlaste peale ja seetõttu on tekkinud eelarvamus. " Domineeriv värv. Tumepunane " on kirjastiililt hoopis midagi muud. On tore, et eelarvamused on saanud 2019 aasta alguses kahel korral murtud.
Ootan väga järgmise osa! Lõpp oli eriliselt lummav ja ootusärevust tekitav!
July 26, 2021
Uskumatu, et midagi nii head on ilmunud Eesti autori sulest :D Ma vist alahindan Eesti kirjanikke.
Igal juhul haaras lugu kohe esimestest lehekülgedest kaasa ning paelus terve raamatu lõikes. Pean ütlema, et väga raske oli käest panna ja pause teha. Iga kord oli siis ka raamatupohmakas :D Aga pean ütlema, et need sundpausid olid ka tegelikult head. Muidu oleks kõik selle kiiresti sisse ahminud ja vaevlnud oma pohmakaga :D
Kui mind midagi häiris, siis Cordevia lapsik või isekas käitumine kohati. No üldse ei kuulanud ega arvestanud, mis talle öeldi, kuigi ise mõtles, et Clay heaks teeks midaiganes :D Ehk siis mõneti oli ta liiga pubekas, kuigi oli saamas juba 18.
Ühes kohas oli ka vist? apsakas, kui päris alguses oli selgitatud, et tuhaplaaneedi elanikud ei osanud lugeda sh Cordevia, siis ühes lõigus ta luges laboriukse sildilt, et kes parasjagu laboris tööl on. Võibolla see ei olnud ka päris lugemine vaid näiteks olid lihtsalt kajastatud inimeste pildid ja seda siis kajastati kui lugemist. Ei tea :D
———————
“Mõtle nagu meie: ei ole probleemi, millele ei leidu lahendust. See tuleb lihtsalt leida.” Lk 416
Igal juhul haaras lugu kohe esimestest lehekülgedest kaasa ning paelus terve raamatu lõikes. Pean ütlema, et väga raske oli käest panna ja pause teha. Iga kord oli siis ka raamatupohmakas :D Aga pean ütlema, et need sundpausid olid ka tegelikult head. Muidu oleks kõik selle kiiresti sisse ahminud ja vaevlnud oma pohmakaga :D
Kui mind midagi häiris, siis Cordevia lapsik või isekas käitumine kohati. No üldse ei kuulanud ega arvestanud, mis talle öeldi, kuigi ise mõtles, et Clay heaks teeks midaiganes :D Ehk siis mõneti oli ta liiga pubekas, kuigi oli saamas juba 18.
Ühes kohas oli ka vist? apsakas, kui päris alguses oli selgitatud, et tuhaplaaneedi elanikud ei osanud lugeda sh Cordevia, siis ühes lõigus ta luges laboriukse sildilt, et kes parasjagu laboris tööl on. Võibolla see ei olnud ka päris lugemine vaid näiteks olid lihtsalt kajastatud inimeste pildid ja seda siis kajastati kui lugemist. Ei tea :D
———————
“Mõtle nagu meie: ei ole probleemi, millele ei leidu lahendust. See tuleb lihtsalt leida.” Lk 416
December 16, 2023
Ma lugesin teiste tagasisidesid ja ma ei mõista, et miks pannakse hate'i sellele, et see maailm on ebaloogiline? Nagu hallo see ongi, sa lugesid fantaasiat, seal ei pea olema maailm loogiline.
Muidu on see raamatusari minu lemmik hetkel ning mulle kingiti need raamatud ka. Ma sain inspiratsiooni ka oma raamatu kirjutamiseks sealt. Mul ei ole ausalt midagi halba selle raamatusarja kohta öelda. Mina soovitan seda väga!
Muidu on see raamatusari minu lemmik hetkel ning mulle kingiti need raamatud ka. Ma sain inspiratsiooni ka oma raamatu kirjutamiseks sealt. Mul ei ole ausalt midagi halba selle raamatusarja kohta öelda. Mina soovitan seda väga!
May 16, 2021
Võtsin raamatu kätte kartusega, et see saab olema tüüpiline noortekas. No ei. Sain täielikult eksida, rohkemgi veel.
Kas saab öelda, et see raamat jusktui sulas mu näppude vahel ära? Sest nii see oli, leheküljed pöördusid nii ruttu, ahmisin sealset fantaasia maailma täiega endasse, nautisin tegelaskujusid ja imetlesin kirjaniku kohutavalt hea fantaasia üle. Ma elasin kaasa tegelastele, ma arvan, et olingi ise seal üks tegelane, jälgides kõrvalt kõiki sündmusi.
Raamatut lõpetades kahetsesin sügavalt, et ei ostnud korraga kõiki osasid ära, ma pole ammu juba niivõrd head fantaasiat lugenud.
Kas saab öelda, et see raamat jusktui sulas mu näppude vahel ära? Sest nii see oli, leheküljed pöördusid nii ruttu, ahmisin sealset fantaasia maailma täiega endasse, nautisin tegelaskujusid ja imetlesin kirjaniku kohutavalt hea fantaasia üle. Ma elasin kaasa tegelastele, ma arvan, et olingi ise seal üks tegelane, jälgides kõrvalt kõiki sündmusi.
Raamatut lõpetades kahetsesin sügavalt, et ei ostnud korraga kõiki osasid ära, ma pole ammu juba niivõrd head fantaasiat lugenud.
May 15, 2021
Lühidalt: olles paarkümmend lehekülge lugenud mõtlesin esmamulje põhjal hindeks u 4,5 kuni 5 (mõni üksik asi õige pisut häiris), kuid mida edasi ja kui raamat läbi sai, siis: jep, minu silmis vähemalt 7-8+ punkti viie palli skaalal - ehk raamat ületas kaugelt mu ootusi!
Varem olin raamatu kohta kuulnud valdavalt kiidusõnu, kuid muud midagi ma raamatust ei teadnud. Algselt häirisid veidi nimed, mis kõlasid pisut võõristavalt, samas kui tegevus toimub kauges tulevikus, siis inglise keele mõju arvestades - just parajalt lihtsad, aga parajalt originaalsed nimed.
Kohati ja eriti alguses tundus Cordevia tohutu sissevõetus veidi tüütu, kuid kui ise mõtlen oma hilisele teismeeale, siis tegelikult saan täiesti aru; no ja rääkimata veel kontekstist, millesse meie peategelane on seatud, eksole.
Iga peatükk oli algusest lõpuni huvitav ja kaasahaarav ja olin valmis selleks, et kas tõesti on raamat ka lõpuni nii hea. Jep, minu meelest oli.
P.S. Kusjuures ma ei ole 'vist' isegi sihtgrupp (väidetavalt on see ju mõeldud noortele), st olen 30+, AGA pagana hästi meeldis see raamat ikka! Ma-suht-fänn, võiks vist öelda. Jaa. Väga meeldis, haaras täiesti endasse:) Ja mul on hea meel, et sai riiulisse ka järgmised osad muretsetud, nii et asungi kohe-varsti järgmise raamatu kallale:) Nii tore, et seiklus jätkub ja paistab minevat üha huvitavamaks!
Varem olin raamatu kohta kuulnud valdavalt kiidusõnu, kuid muud midagi ma raamatust ei teadnud. Algselt häirisid veidi nimed, mis kõlasid pisut võõristavalt, samas kui tegevus toimub kauges tulevikus, siis inglise keele mõju arvestades - just parajalt lihtsad, aga parajalt originaalsed nimed.
Kohati ja eriti alguses tundus Cordevia tohutu sissevõetus veidi tüütu, kuid kui ise mõtlen oma hilisele teismeeale, siis tegelikult saan täiesti aru; no ja rääkimata veel kontekstist, millesse meie peategelane on seatud, eksole.
Iga peatükk oli algusest lõpuni huvitav ja kaasahaarav ja olin valmis selleks, et kas tõesti on raamat ka lõpuni nii hea. Jep, minu meelest oli.
P.S. Kusjuures ma ei ole 'vist' isegi sihtgrupp (väidetavalt on see ju mõeldud noortele), st olen 30+, AGA pagana hästi meeldis see raamat ikka! Ma-suht-fänn, võiks vist öelda. Jaa. Väga meeldis, haaras täiesti endasse:) Ja mul on hea meel, et sai riiulisse ka järgmised osad muretsetud, nii et asungi kohe-varsti järgmise raamatu kallale:) Nii tore, et seiklus jätkub ja paistab minevat üha huvitavamaks!
Read
May 4, 2017Mäng paralleelmaailmade mõttega oli äge. Tolle teise paralleeli taime- ja loomariik üsna sümpaatselt mitmekesine ning see kõrbenud reaalsuski oli üsna meeldivalt mõeldud.
Ometi käisin ma vähemalt viiel korral kontrollimas, et see ei ole ju tõlgitud teos? Ei olnud. Ma teadsin juba enne lugema hakkamist, et autor on sündinud-kasvanud Kesk-Eestis, kuid raamat oli midagi muud.
Keel - sõnakasutused olid paigast ära. Ühest küljest viitas lauseehitus ning kasutatud sõnavara nagu oleks tegemist odava tõlkega (mida noortekirjanduses kahjuks liiga tihti esineb). Lihtlaused, hakitud mõtted, paigast ära kirjeldused.
Teisalt ei saanud ma aru, millal peategelane oma lugu räägib. Jällegi üks selline detail, mis vahel ka tõlkes kaduma läheb. Selle järgi, kui vähe oli kasutatud tagasi vaatamist, oma tegude analüüsimist ning olustiku suuremat kirjeldust, arvaks, et jutustati vahetult pärast sündmusi (olgu või jooksvalt peatüki kaupa) - toores emotsioon on omane blogi tüüpi tekstile. AGA oma tänaseid toimetusi on inimesel kombeks pigem ilustada. Kaugemas vaates ei pruugi asjadel selget põhjust olla, aga lühivaates kirjutades ei kasuta (liiati veel teismeline ja iseenda kohta) väljendeid: "jonnisin mina" (ei saanud ma alla anda), "vingusin ma edasi" (püüdsin ma oma vastumeelsust selgemini väljendada),... Seal olid koledad käärid sees.
Kolmandaks käitusid noored natuke liiga sageli nii nagu nad anglo-ameerika halvemas noortekirjanduses sageli teevad. Nad käitusid nagu kasvatamatud lapsed. Ei! Isegi mitte nagu lapsed, sest isegi laps peab oma ajus maha mõttetalgud enne, kui ta midagi välja prahvatab. Need tulemused võivad olla veidi vildakad, kuid baseeruvad alati tema elukogemusele ning seal on alati taga mõni mõte või emotsioon ning kui keegi üritab noore inimese pähe tungida, siis peaks ta seda mõttekäiku ka selgitama. "Ma ei tea isegi, miks ma nii tegin " ei ole sõnastus, mida selles kirjutamisviisis kasutama peaks (vähemasti mitte ilma selgitava ja põhjendava lisadetailita).
Kõik need "aga ma sulle näitan" tüüpi tegevused, mis meie laste poolt kuskil vanuses 10-12 ära tehakse, kipuvad ingliskeelses kirjanduses olema vanusele 15-18. Ehk see on see, mis juhtub, kui lapsed liiga kaua vastutusevabalt täiskasvanute sabas peavad olema - nende oma elukogemus ning valusate õppetundide jada algab lihtsalt hiljem.
On üsna selge, et vahepealsete Eestist eemal elatud aastatega on autor võõrdunud nii siinsest keele- kui kultuuriruumist, kuid see ei tohika olla vabanduseks ebaloogilise teksti loomisel.
Pealegi jäi lugu minu meelest täiesti poolikuks ja lahendamata (pidigi vist jääna, kui kokku 4 raamatut plaanitakse). Kui ma lõpetasin, olin ma kindel, et sellele tuleb järg või paar ning kui nii võtta, siis ma täitsa loodan, et autor mõnda mu arvamust kuskilt näeb. Ma tahan, selgelt tahan ka järge lugeda (maailmad olid põnevad ning nende kokkusobitamine kindlasti huvitav lugemine), aga ma tahaksin, et see järjelugemine ei oleks siherdune piin. Mina õppisin selle raamatu kõrvalt päris palju ning ma loodan, et loo autor õpib ka üht-teist enne järgmise osa ilmutamist.
Ometi käisin ma vähemalt viiel korral kontrollimas, et see ei ole ju tõlgitud teos? Ei olnud. Ma teadsin juba enne lugema hakkamist, et autor on sündinud-kasvanud Kesk-Eestis, kuid raamat oli midagi muud.
Keel - sõnakasutused olid paigast ära. Ühest küljest viitas lauseehitus ning kasutatud sõnavara nagu oleks tegemist odava tõlkega (mida noortekirjanduses kahjuks liiga tihti esineb). Lihtlaused, hakitud mõtted, paigast ära kirjeldused.
Teisalt ei saanud ma aru, millal peategelane oma lugu räägib. Jällegi üks selline detail, mis vahel ka tõlkes kaduma läheb. Selle järgi, kui vähe oli kasutatud tagasi vaatamist, oma tegude analüüsimist ning olustiku suuremat kirjeldust, arvaks, et jutustati vahetult pärast sündmusi (olgu või jooksvalt peatüki kaupa) - toores emotsioon on omane blogi tüüpi tekstile. AGA oma tänaseid toimetusi on inimesel kombeks pigem ilustada. Kaugemas vaates ei pruugi asjadel selget põhjust olla, aga lühivaates kirjutades ei kasuta (liiati veel teismeline ja iseenda kohta) väljendeid: "jonnisin mina" (ei saanud ma alla anda), "vingusin ma edasi" (püüdsin ma oma vastumeelsust selgemini väljendada),... Seal olid koledad käärid sees.
Kolmandaks käitusid noored natuke liiga sageli nii nagu nad anglo-ameerika halvemas noortekirjanduses sageli teevad. Nad käitusid nagu kasvatamatud lapsed. Ei! Isegi mitte nagu lapsed, sest isegi laps peab oma ajus maha mõttetalgud enne, kui ta midagi välja prahvatab. Need tulemused võivad olla veidi vildakad, kuid baseeruvad alati tema elukogemusele ning seal on alati taga mõni mõte või emotsioon ning kui keegi üritab noore inimese pähe tungida, siis peaks ta seda mõttekäiku ka selgitama. "Ma ei tea isegi, miks ma nii tegin " ei ole sõnastus, mida selles kirjutamisviisis kasutama peaks (vähemasti mitte ilma selgitava ja põhjendava lisadetailita).
Kõik need "aga ma sulle näitan" tüüpi tegevused, mis meie laste poolt kuskil vanuses 10-12 ära tehakse, kipuvad ingliskeelses kirjanduses olema vanusele 15-18. Ehk see on see, mis juhtub, kui lapsed liiga kaua vastutusevabalt täiskasvanute sabas peavad olema - nende oma elukogemus ning valusate õppetundide jada algab lihtsalt hiljem.
On üsna selge, et vahepealsete Eestist eemal elatud aastatega on autor võõrdunud nii siinsest keele- kui kultuuriruumist, kuid see ei tohika olla vabanduseks ebaloogilise teksti loomisel.
Pealegi jäi lugu minu meelest täiesti poolikuks ja lahendamata (pidigi vist jääna, kui kokku 4 raamatut plaanitakse). Kui ma lõpetasin, olin ma kindel, et sellele tuleb järg või paar ning kui nii võtta, siis ma täitsa loodan, et autor mõnda mu arvamust kuskilt näeb. Ma tahan, selgelt tahan ka järge lugeda (maailmad olid põnevad ning nende kokkusobitamine kindlasti huvitav lugemine), aga ma tahaksin, et see järjelugemine ei oleks siherdune piin. Mina õppisin selle raamatu kõrvalt päris palju ning ma loodan, et loo autor õpib ka üht-teist enne järgmise osa ilmutamist.
April 7, 2022
Mind intrigeeris Eesti autori poolt kirjutatud ulme/fantaasiaraamat noortele, eriti kuna mulle tegelikult meeldib neis ka romantika. Kahjuks oli raamat aga suur miss.
Raamatu kiituseks toon välja, et lugemine läheb väga kiirelt ja tegelikult olin täitsa raamatusse naelutatud. Olen ka mõneti uudishimulik, et mis nalja järgmistes raamatutes saab. Kahjuks oleks see ainus hea asi, mida ma esile tõsta saaksin.
Ma ei hakka liialt teost tükkideks rebima, kuid alustades üsnagi ebaorginaalsest maailmast ja lõpetates kehvalt kirjutatud dialoogidega ei olnud nagu midagi mis teeks mulle seda nauditavaks (kui siis ainult sõbrannale nendest naljakatest asjadest rääkimine). Clay ja Cordevia vahel tekkis instalove ning lisaks sellele oli tüdruk väga alluv Clayle. See on küll pigem isiklik maitse, aga mulle ei meeldi raamatutes inimesed, kes teisel nagu kutsikad järgi jõlguvad ja manguvad armastust. Veel ei istu mulle ka see emaste ja isaste värk, kuigi nagu Clay mitu korda ütleb on tema liik lähemal loomale kui inimesele. Mulle lihtsalt üldse üldse üldse ei meeldi alfade teema, selline huntlik käitumine. Seetõttu hoidun ka raamatutest, kus fookuseks on libahundid. Selline karja teema ja väärastunud ideed naisest kui omandist.. no ei.
See, milleks Clay liik inimesi kasutas oli võigastav, aga samas ei häirinud see mind, sest väga paljudes raamatutes on selline narratiiv. Küll aga häiris mind kohe korralikult see plot twist. Enne seda ma olin rohkem positiivselt meelestatud, kuid no vabandust - see oli üsna lollus ju. Siin on ka planeerimata raseduse trope mille nimetamist ei pea ma teiste lugejate kogemuse rikkumiseks, vaid pigem teavad nad kohe, mis neid ees ootab. Mainiksin ka veel selle, et teos tundus alguses analüüsivat seda mis saab, kui inimeste seksuaalsust alla suruda ning neid mitte harida viljastumisest ja muust.
Kuigi ütlesin, et maailm on ebaorginaalne, ei oleks see mind häirinud. Tegelased, nende dialoogid, Cordevia enda mõtted... kõik tundusid puised, tihti väga naljakad ning enamik asju oli rääkimine-mitte-näitamine.
Igatahes, lugemiskogemus oli tegelikult nauditav kuni viimase 70 leheküljeni. Ilmselt oleksin teost rohkem nautinud kui oleksin vähem sellise ülesehitusega raamatuid oma elus lugenud, kuid siiski oleksid need suuremad asjad häirima jäänud. Ma veel ei tea, kas loen sarja edasi. Tegelikult on see väga võimalik, sest tahaksin näha kas kirjutamine muutub ja no curiosity kills cats.
Raamatu kiituseks toon välja, et lugemine läheb väga kiirelt ja tegelikult olin täitsa raamatusse naelutatud. Olen ka mõneti uudishimulik, et mis nalja järgmistes raamatutes saab. Kahjuks oleks see ainus hea asi, mida ma esile tõsta saaksin.
Ma ei hakka liialt teost tükkideks rebima, kuid alustades üsnagi ebaorginaalsest maailmast ja lõpetates kehvalt kirjutatud dialoogidega ei olnud nagu midagi mis teeks mulle seda nauditavaks (kui siis ainult sõbrannale nendest naljakatest asjadest rääkimine). Clay ja Cordevia vahel tekkis instalove ning lisaks sellele oli tüdruk väga alluv Clayle. See on küll pigem isiklik maitse, aga mulle ei meeldi raamatutes inimesed, kes teisel nagu kutsikad järgi jõlguvad ja manguvad armastust. Veel ei istu mulle ka see emaste ja isaste värk, kuigi nagu Clay mitu korda ütleb on tema liik lähemal loomale kui inimesele. Mulle lihtsalt üldse üldse üldse ei meeldi alfade teema, selline huntlik käitumine. Seetõttu hoidun ka raamatutest, kus fookuseks on libahundid. Selline karja teema ja väärastunud ideed naisest kui omandist.. no ei.
See, milleks Clay liik inimesi kasutas oli võigastav, aga samas ei häirinud see mind, sest väga paljudes raamatutes on selline narratiiv. Küll aga häiris mind kohe korralikult see plot twist. Enne seda ma olin rohkem positiivselt meelestatud, kuid no vabandust - see oli üsna lollus ju. Siin on ka planeerimata raseduse trope mille nimetamist ei pea ma teiste lugejate kogemuse rikkumiseks, vaid pigem teavad nad kohe, mis neid ees ootab. Mainiksin ka veel selle, et teos tundus alguses analüüsivat seda mis saab, kui inimeste seksuaalsust alla suruda ning neid mitte harida viljastumisest ja muust.
Kuigi ütlesin, et maailm on ebaorginaalne, ei oleks see mind häirinud. Tegelased, nende dialoogid, Cordevia enda mõtted... kõik tundusid puised, tihti väga naljakad ning enamik asju oli rääkimine-mitte-näitamine.
Igatahes, lugemiskogemus oli tegelikult nauditav kuni viimase 70 leheküljeni. Ilmselt oleksin teost rohkem nautinud kui oleksin vähem sellise ülesehitusega raamatuid oma elus lugenud, kuid siiski oleksid need suuremad asjad häirima jäänud. Ma veel ei tea, kas loen sarja edasi. Tegelikult on see väga võimalik, sest tahaksin näha kas kirjutamine muutub ja no curiosity kills cats.
June 26, 2021
Oi mulle meeldis! Põnev oli raamatut lugeda juba sellel põhjusel, et fantaasia lugemisest on mul ka möödas juba väga pikk aeg ja see tegi raamatu veel erilisemaks. Lisaks tõepoolest nii hämmastav kui ainulaadse ja fantaasirohke maailma on autor loonud. Ka mina imestasin lugedes pidevalt, et tegu on meie kodumaise kirjandusega mitte tõlkekirjandusega. Nüüd olen vaid põnevil, et saaks juba kord ometi edasi lugema hakata. Soovitan soojalt kui fantaasiateemad huvitavad!
August 1, 2021
Põnev sündmustik, rikkalik fantaasia, pingestav armastus. Tegevus edasi antud rohkete dialoogidena. Mõned tegevused või motiivid oleks võinud olla rohkem lahti kirjutatud ja vähem vastuolulised olla, aga mulle meeldis.
January 1, 2021
Mida ilusam seda OHTLIKUM.
Selle salapärase pealkirja taga on rohkemat kui ainult värvid. Ning kohe kindlasti rohkemat, kui tavaline noorteromaan millele otsitakse lugejaid. Just see võibki olla meie tulevik!
Kui Cordevia kohtab liblikad keset elutut planeeti, kus vaevu suudavad inimesed oma paasides elus olla, teeb ta elu kannapealt pöörde.
Eriti, kui kohtab tagasi paasi naastes Clayd...
Tõesti see raamat on rohkemat, kui aravta võid nii, et võta samm lähimasse ramatukokku või poodi.
Selle salapärase pealkirja taga on rohkemat kui ainult värvid. Ning kohe kindlasti rohkemat, kui tavaline noorteromaan millele otsitakse lugejaid. Just see võibki olla meie tulevik!
Kui Cordevia kohtab liblikad keset elutut planeeti, kus vaevu suudavad inimesed oma paasides elus olla, teeb ta elu kannapealt pöörde.
Eriti, kui kohtab tagasi paasi naastes Clayd...
Tõesti see raamat on rohkemat, kui aravta võid nii, et võta samm lähimasse ramatukokku või poodi.
November 26, 2018
Loodud maailmad olid väga põnevad aga poole raamatu pealt hakkas see suur armastus mind juba tüütama. Peategelase mõtted ja soovid tekitasid minus ainult tunde, et ega seal tegelikult ikka mingit armastust polegi, et neiu on lihtsalt sillas kuna leidis noormehe, kes on valmis teda puudutama.
Mõlema loodud maailma eest üks täheke ja lisaks kolmas täht Luna eest.
Mõlema loodud maailma eest üks täheke ja lisaks kolmas täht Luna eest.
July 26, 2021
Mõtlesin vahepeal, kuidas raamat edasi läheb ja ei suutnud seda nii ulmeliseks mõelda nagu autor on kirja pannud😁
March 24, 2018
[ what if this is our future ]
“kumb variant on siis parem? kas kogeda armastust, mis on täis kannatusi, või armastust üldse mitte kogeda?”
“kumb variant on siis parem? kas kogeda armastust, mis on täis kannatusi, või armastust üldse mitte kogeda?”
January 3, 2018
Ma olen alati olnud fantaasia raamatutesse skeptiline aga see oli hea raamat! Kindlasti soovitan kõigile ning üks minu lemmikutest raamatutest. Ei jaksa järgmist osa ära oodata.
February 17, 2019
#ulmekirjandus väljakutse.
Kui see raamat hoiab sind enda küüsis esimesest viimase leheni siis järgmine osa tõmbab ka jalad alt.
Kui see raamat hoiab sind enda küüsis esimesest viimase leheni siis järgmine osa tõmbab ka jalad alt.
January 31, 2021
Alguses venis päris tublisti. Minul hakkas põnev, kui kõrbenud tühermaal lendles liblikas, kes hammustas Cordeviat. Teepiate paralleelmaailmas oli juba väga põnev, seal algas lugu tegelikult. Clay maailm oli nii selgete joontega välja joonistatud, et ma ei suutnud raamatut käest panna. Värvi teema avanes ka imehästi. Mulle meeldisid väga autori välja mõeldud kombed ja rituaalid nii inimeste maailmas kui ka teepiate juures. Tore oli leida raamatust nii inimlikku suhtumist küsimuses "Reeglid ongi rikkumiseks". Seda kohtas nii inimeste kui ka teepiate maailmas. Olen lugenud mõnesid süvaanalüüse raamatu kohta, mis puudutab tegelaste analüütilist mõistust, kuid ei nõustu nendega, kes sel teemal tahavad väga sõna võtta. Loomulikult on näiteks kooliski kirjanduse õpetamisel oluline õpetada tegelasi analüüsima, kuid leian, et niisugune analüüs hammustab lugemise mõnust suure ampsu.
Kui raamatu lõpetasin, olin kindel, et sel aastal loen kindlasti läbi ka järgmised osad. Põnevust tekitab nimelt värvide sümboolika, aga ka see, mis saab edasi Clayst ja Alrickust. Niisiis ootan aega, et saaks need järgmised kätte võtta.
Kui raamatu lõpetasin, olin kindel, et sel aastal loen kindlasti läbi ka järgmised osad. Põnevust tekitab nimelt värvide sümboolika, aga ka see, mis saab edasi Clayst ja Alrickust. Niisiis ootan aega, et saaks need järgmised kätte võtta.
This entire review has been hidden because of spoilers.
January 22, 2021
Suhtusin raamatusse suure eelarvamusega. Teadsin, et tihti Eesti kirjanikud ei suuda kujutada fantaasiamaailma nii, et see jääks ka usutav. Aga, oi kuidas ma pidin oma sõnu sööma! Hingasin selle raamatu endale sisse ja lihtsalt ei suutnud seda käest panna!
Cordevia oli ikka paras naiivitar. Nii kõrvuni armunud, et oligi praktiliselt pime. Tal puudus täielik ohutunne! Teises maailmas, kus oli kordades rohkem(!!!) ohte, käitus ta nagu.. ei oskagi öelda. Nagu oleks otsinud surma?! Aga samas - ta oli alles beebi, kogu elu oli ta elanud maa-all mingis baasis ja teadis päris elust võibolla nii palju kui mina autodest(ja no see on ikka väga vähe). Ilmselt sel põhjusel käituski ta nagu ärahellitatud jõmpsikas.
Clay omakorda oli oma otsustes ja soovides nii kindel, aga kui raamat lõppema hakkas oli ta samamoodi nagu panniga pähe saanud.
Aga üldine lugu, tegelased jms meeldisid mulle väga. Ma ei ole ealeski lugenud Eesti kirjaniku poolt kirjutatud nii head fantaasiaromaani!
Cordevia oli ikka paras naiivitar. Nii kõrvuni armunud, et oligi praktiliselt pime. Tal puudus täielik ohutunne! Teises maailmas, kus oli kordades rohkem(!!!) ohte, käitus ta nagu.. ei oskagi öelda. Nagu oleks otsinud surma?! Aga samas - ta oli alles beebi, kogu elu oli ta elanud maa-all mingis baasis ja teadis päris elust võibolla nii palju kui mina autodest(ja no see on ikka väga vähe). Ilmselt sel põhjusel käituski ta nagu ärahellitatud jõmpsikas.
Clay omakorda oli oma otsustes ja soovides nii kindel, aga kui raamat lõppema hakkas oli ta samamoodi nagu panniga pähe saanud.
Aga üldine lugu, tegelased jms meeldisid mulle väga. Ma ei ole ealeski lugenud Eesti kirjaniku poolt kirjutatud nii head fantaasiaromaani!
This entire review has been hidden because of spoilers.
May 13, 2021
Aasta on 5014. Päike on maal põletanud kõik elava. Vähesed allesjäänud inimesed elavad maa-alustuses baasides, kus inimsoo püsimajäämiseks on kehtestatud väga ranged reeglid: laste saamiseks valitakse geneetiliselt sobivaimad paarid, kõik lapsed saavad alguse kunstliku viljastamise teel ja kontakt vastassugupoolega on rangelt keelatud.
Teismeline tüdruk Cordevia lahkub mõneks ajaks baasist ja teda hammustab tundmatu liblikas. Juhuse tahtel kohtub ta Clayd, kes päästab tüdruku elu. Tagasi baasis olles saab Cordevia isalt käsu välja uurida, kes Clay on ja kust ta tuleb, aga poisi usaldust võita polegi nii lihtne, pealegi on Cordevia temasse ülepeakaela armunud. Siis otsustab Clay baasist aga lahkuda. Cordevia järgneb talle ja Clay viib ta maailma, mis on tema omast palju värvilisem ja mitmekügsem, aga ka palju ohtlikum..
Ma pidin lugedes endale pidevalt meelde tuletama, et ma ei loe tõlkekirjandust, vaid päriselt eesti keeles ja eestlase kirjutatud raamatut. Niivõrd imelise maailma on autor suutnud luua.
Mulle on alati eriliselt meeldinud düstioopia ja YA žanr, millesse ka see sari kuulub. Praeguseks hetkeks olen läbi lugenud ainult kaks raamatut, aga sarjas on neid neli.
Autor on väga hästi maalinud pildi nii tuhasest ja ära kõrbenud maailmast kui ka lopsakast rohelusest koos oma ohtude ja kummaliste (ning ohtlike) elanikega. Väga elavalt oli kirjeldatud ka toitu ja ma krimpsutasin nii mõnigi kord nina.
Tegelastest rääkides, siis Cordevia tekitas minus kahetisi tundeid. Mulle tundus, et raamatu jooksul muutus ta palju ja mitte otseselt paremuse suunas. Mind pani veidi imestama, kuidas ta Clay pärast kõik oma senised tõekspidamised vastu taevast lasi. Aga no okei, ta polnud kunagi kedagi sellist veel kohanud, kelle pärast võiks ja tema “olukord” ka veel tagatipuks panid ta vist sedasi käituma.
Nende žanrite austajatele raudselt must read ja ma juba kujutan ette, kuidas see kõik Hollywood’i filmina välja näeks 🎬🤩
Teismeline tüdruk Cordevia lahkub mõneks ajaks baasist ja teda hammustab tundmatu liblikas. Juhuse tahtel kohtub ta Clayd, kes päästab tüdruku elu. Tagasi baasis olles saab Cordevia isalt käsu välja uurida, kes Clay on ja kust ta tuleb, aga poisi usaldust võita polegi nii lihtne, pealegi on Cordevia temasse ülepeakaela armunud. Siis otsustab Clay baasist aga lahkuda. Cordevia järgneb talle ja Clay viib ta maailma, mis on tema omast palju värvilisem ja mitmekügsem, aga ka palju ohtlikum..
Ma pidin lugedes endale pidevalt meelde tuletama, et ma ei loe tõlkekirjandust, vaid päriselt eesti keeles ja eestlase kirjutatud raamatut. Niivõrd imelise maailma on autor suutnud luua.
Mulle on alati eriliselt meeldinud düstioopia ja YA žanr, millesse ka see sari kuulub. Praeguseks hetkeks olen läbi lugenud ainult kaks raamatut, aga sarjas on neid neli.
Autor on väga hästi maalinud pildi nii tuhasest ja ära kõrbenud maailmast kui ka lopsakast rohelusest koos oma ohtude ja kummaliste (ning ohtlike) elanikega. Väga elavalt oli kirjeldatud ka toitu ja ma krimpsutasin nii mõnigi kord nina.
Tegelastest rääkides, siis Cordevia tekitas minus kahetisi tundeid. Mulle tundus, et raamatu jooksul muutus ta palju ja mitte otseselt paremuse suunas. Mind pani veidi imestama, kuidas ta Clay pärast kõik oma senised tõekspidamised vastu taevast lasi. Aga no okei, ta polnud kunagi kedagi sellist veel kohanud, kelle pärast võiks ja tema “olukord” ka veel tagatipuks panid ta vist sedasi käituma.
Nende žanrite austajatele raudselt must read ja ma juba kujutan ette, kuidas see kõik Hollywood’i filmina välja näeks 🎬🤩
Displaying 1 - 30 of 49 reviews