«Ներսէս Մաժան Դեղագործը» վէպը մի առանձին տպաւորիչ կրքով է գրուած եւ իւրօրինակ, ինքնատիպ երանգ ունի։ Վէպի մէջ զարգանում է նախնիների ստեղծած հոգեւոր բարձր մշակոյթը պահպանելու կենսական անհրաժեշտութիւնը։ «Տոհմի յիշողութիւնը», հայրերի երկրի հետ միասնութեան ու հայրենիքի ճակատագրի համար պատասխանատուութեան զգացումների որոնումները մի կողմից, եւ միւս կողմից էլ ապազգայնութիւնը հանգեցնում են գլխաւոր կողմնորոշիչ արժէքների վերանայման եւ սրընթաց ու անդառնալի հոգեւոր այլասերումի։ (Անդրէյ Նոյկին, «Լիտերատուրնոյէ Օբոզրենիե»)
Pirmas sakinys: Vaistinės salėje nupleveno žydras varpelio skambesys.
Fantastinis detektyvas. 1968-1970 m. rašytas sovietinėje Armėnijoje į stalčių, tačiau sistemą sugebėta apeiti: "Išleisti romaną Armėnijoje atrodė neįmanoma. Tad autorius ėmėsi gudrybės – tekstą išvertė į rusų kalbą., ir vietiniai cenzoriai nutarė, esą Maskva knygą jau "palaimino". Kurioziška, kad cenzorius, patingėjęs perskaityti pats, romaną įvertinti paprašė žmonos. Kai knyga labai patiko... Tad, paradoksalu, kad originalas buvo išleistas vėliau nei vertimas." (galinis knygos viršelis).
Karen'as Arami Simonyan'as (Karenas Simonianas, Karen'as A. Simonjan'as, 1936-2018 m.) buvo girdėtas iš apysakos vaikams "Iki pasimatymo, Natanaeli!" (1987 m., leidykla "Vyturys").
Romanas pristatomas kaip "sovietinės realybės absurdo demaskavimas" (galinis knygos viršelis), tačiau neatrodė labai pasenęs – radau ir dabar aktualių temų: biurokratinis požiūris į nelogiškus atsakymus, įvaizdis vs. tikras poreikis/tikrovė, žmonijos progreso/regreso klausimas (kopijų visuomenė vs. grįžimas prie gamtos, nors "dar nežinimas nė vienas atvejis, kai žmonės būtų tapę planetos valdovais, grįžę į urvus. Paprastai įvyksta atvirkštinis procesas, planetą užvaldo tik tie, kurie išlenda iš urvų, tvirtai atsistoja ant žemės ir žiūri ne sau po kojomis, o į žvaigždes...", 218 p.).
Beskaitant atėjo mintis, kad skaitant šį detektyvą, protas visada buvo įtemptas (nes aplinka fantastinė: ateitis, naujos planetos, naujos mokslo galimybės), tačiau prisiversti ar vargti nereikėjo – autorius sugebėjo užaštrinti mano susikaupimą be to.
Detektyvas – paprastas ir pakankamai nuspėjamas, tačiau intriga apie vienintelę Čičilo sistemos planetą Letą išlaikyta iki galo.
Lengva ranka nerekomenduočiau, tačiau nesibaidantiems fantastikos ir nereikalaujantiems tikroviškumo iš detektyvų galėtų būti įdomu.
Raktinis žodis – kvadratinis rutulys.
P. S. Skaitant vis šmėkštelėdavo 1981 m. sovietinio animacinio filmuko "Trečiosios planetos paslaptis" (rus. "Тайна третьей планеты", "Tayna tretyey planety") epizodai. Nors jis pastatytas pagal Kiro Bulyčiovo apysaką "Alisos kelionė" (parašyta 1971 m., išleista 1974 m.).
Տպագիրը կարդալը անընդհատ հետաձգում էի, որ էլեկտրոնայինը կարդամ։ Երկու տարի շարունակ։) Վերջապես։ Ահա։ Էլեկտրոնային։) Կարդացվեց մի շնչով, ընդ որում, առաջին մասը ավարտելուց հետո, մտածում ես, տեսնես երկորդում ինչպես է զարգանալու սյուժեն, ինչ է լինելու հետո։ Ու երկրորդը որ սկսում ես, էլի ես սպասում, տեսնես հետո, հետո, հետո ինչ է լինելու։ Ու, վերջում... լավ, վերջը դուք նայեք։)
"Kahvatu Armunu tänaval seisid inimesed klaaskabiinide ees järjekorras ja ootasid kannatlikult, millal ükskord jõuab kätte nende kord naerda."
Sisukas pisike raamat, mida lugedes spekuleerisin nii mõnigi kord autori vaimse tervise üle. Lõpus avalduv puänt jättis siiski kustumatu mulje väga ajuvabast intergalaktilisest süsteemist, mille ähvardavad üle võtta tehispersoonid.
Seda raamatut on tegelikult raske hinnata... Lugemise ajal oleksin talle ilmselt pannud 3/5, ent mulle tõesti meeldis püänt. Kuna see võttis kogu raamatu kenasti kokku, olgu siis 4/5.
Kuigi paratamatult tekib tunne, et autor oleks võinud selle romaani uuesti kirjutada. Ulmekirjanduse juures on ju üsna tavaline, et autor kirjutab sama raamatut üsna mitu korda ringi, kuni lõpuks jõuab lõpliku teoseni.
Samuti oleks võinud raamat olla mõnevõrra lühem. Liiga palju oli minu jaoks tühja nämmutamist.
Kuigi vahepeal kahtlesin, jääb raamaturiiulisse siiski alles. :)
Tundub, et selle aasta Facebooki Lugemise väljakutse grupi ulmekirjanduse väljakutse istub mulle üsna hästi. Algaja ulmelugejana oli eriti mugav eelnevalt aastakümne ülevaadet lugeda ja toodud nimekirjast avastada, et üks teemasse sobiv raamat täitsa koduriiulil olemas. Kunagi kes-teab-kust saadud ja tõenäoliselt oleks veel ülikaua oma lugemisjärjekorda oodanud, sest väliselt just eriti apetiitne pole. Sisu aga oli täitsa mõnusalt loetav. Alguses, kui lugesin, et tegevus hakkab toimuma maailmaruumis erinevatel väljamõeldud planeetidel, tahtis küll eelarvamusekuradike üle õla piiluma ja itsitama tulla, et see ju kosmoseulme ja kindlasti tulevad varsti robotid ka. Peletasin aga selle kuradikese kaugemale ja tegelikkuses see kosmos üldse ei seganud.
Raamatukeses on tegelikult kaks omavahel seotud lugu, kus mõlemas toimetab apteeker Nerses Majaen. Esimene lugu "Mõrv Capellas" on esmapilgul üsna selge ja arusaadav. Willancki planeet on koht, kus taevas ripub kaks päikest, kuhu kogu kosmosest elu nautima ja laastatud hingele armastust otsima sõidetakse ja kus raha eest oma mälestusi maha müüa saab. Ühel õhtul toimub seal mõrv, millega osutuvad seotuks mitu isikut ja muidugi segatakse otsapidi loosse ka apteeker Nerses (natuke tekkis tahtmine võrrelda kodumaiste ulmelugude apteeker Melchioriga :)). Teises loos "Kuidas sind ära tunda" reisib apteeker koos ustava kaaslase Nesthoriga Lethe planeedile, millel ilmaasjata pole allilma unustustejõe nime. Siin selgub, et äkki see mõrv polnudki päris nii, nagu tundus ja üleüldse hakkavad asjad veidraks kiskuma.
Täitsa mõnus oli seda ulme-krimi segu lugeda. Ulmekomponenti oli piisavalt, kuid see ei hakanud ebameeldivalt domineerima, nagu paljudes ulmelugudes minu jaoks olema kipub. Laias plaanis oli nostalgiliste mälestustega inimkonna kunagisest koduplaneedist Maast ja aastasadade pika eluga inimeste lugu inimlikult nukker, mis oli kindlasti minu jaoks selle suurim väärtus.