Kuidas uurida kultuuri? : kultuuriteaduste metodoloogia

by Marek Tamm (Koostaja), Tõnu Viik, Kadi Annuk

Kultuur on tähenduslik keskkond, mis ümbritseb inimesi sünnist surmani; me oleme liik, kes januneb tähenduste järele, kes muudab kultuuriks kõik selle, mida puutub või vaatab. Uurimisobjektina on kultuur keeruline nähtus, sest oma mitmekesisuses on ta sisuldasa haaramatu. See seletab, miks on kultuuri uurimisele pühendunud eri distsipliinid, mida saab vaid tinglikult koondada “kultuuriteaduste” ühisnimetaja alla.

Käesolev koguteos on katse kaardistada kultuuri uurimise võimalusi ja pakkuda metoodilisi juhiseid tänapäeva kultuuriteaduste tihedas tihnikus orienteerumiseks. Raamatu 14 peatükki on kirjutanud Eesti parimad asjatundjad ja need juhinduvad samadest põhimõtetest: pakkuda ülevaadet ühe konkreetse kultuuriteadusliku distsipliini või vaatlusviisi kujunemisest, metodoloogilistest põhimõtetest ja -mõistetest ning näitlikustada selle võimalusi ühe lühikese juhtumiuuringu näol.

Genres: Nonfiction

459 pages, Paperback

Published January 1, 2016

About the author

Marek Tamm on eesti ajaloolane (medievist), toimetaja, õppejõud ja humanitaarteaduste populariseerija.

Reviews

[Robert Varik · Rating 4 out of 5]

Teadagi on enamus elu jooksul vastu võetud informatsioonist määratud unustusse. Eriliseks kujuneb see vähene (tihtilugu ka vaid lausepikkused tsitaadid), mis teadlikult meelde jääb. Mõjuvaks võib aga kujuneda ka see, mis mitteteadlikult kuhugi alles jääb (ma ei taha uskuda, et kõik jääb).

Mõlemal moel on meelde jäämine märk sellest, et mingi informatsioon on tõepoolest olnud asjakohane ja kuidagi just lugeja vaimuga klappiv. Kuigi ka meeldivad tekstid ei pruugi kaugeltki sõna-sõnalt meelde jääda, jäävad need siiski kuidagi omal viisil kummitama ning mõjutavad kindlasti edasist vaimset toimimist ja mõtteviisi. Selliseid tekste lugesin kindlasti ka käesolevast kogumikust.

Ehkki kõik tekstid mulle kogumikus ei imponeerinud, tooksin parematena välja M. Lotmani "Kultuurisemiootika", M. Tamme "Kultuuriajaloo" ja T. Kahu "Populaarkultuuri uuringud". Olgugi et olen nende teemadega ka rohkemal või vähemal määral varem tegelenud, sütitasin loetud tekstid mind veel enam mainitud valdkondadesse süüvima. See et mulle mõned tekstid vähem meelde jäid, ei tähenda loomulikult seda, et need ebakvaliteetsed või igavad oleksid olnud – need vajanuks lihtsalt teist lugejat.