Minu Armeenia ei asu kindlasti nüüdisaegses Armeenia vabariigis. Iga välisarmeenlase Armeenia on erinevas kohas. Mõnele on see esivanemate küla kusagil Süüria, Liibanoni või Türgi aladel. Teisele on see müütiline esimese aastatuhande Armeenia suurriik, mis kulges merest mereni. Mõnele on see praegune Armeenia, kus käiakse suure raha eest hotelliaknast Ararati mäe vaadet imetlemas („Mäehind on korterihinna sees,“ tavatsetakse naljatada).
Aga kus siis on minu Armeenia? Ehk on see koriandri, baklažaani ning purustatud punaste ubade ja Kreeka pähkli maitses. Võib-olla hoopis isakodus, kus vahel perega kokku saame, üksteisest üle karjume ja lõbusasti aega veedame. Võib-olla on see hoopis armeenia rahvalauluseadetes. Aus vastus on – ma ei tea. Eks ta ole üks ujuv saar, mille asukoht muutub koos mu endaga.
Mul on hea meel, et ma raamatukogus lapsele raamatut laenutades selle raamatu otsa komistasin ja laenutada otsustasin. Ma ei ole olnud “Minu…” raamatusarja fänn. Sageli on nendes palju pealiskaudset mudru, mis annab vähe aimu selle riigi rahvast ja eripäradest. Aga see raamat ei ole klassikaline “Minu…” raamat. Ja Brigitta Davidjants ei ole suvaline turist, kes korraks Armeeniasse sattunud. See on eneseotsingu ja tema pere lugu, peene huumoriga kirjutatud armeenia identiteedi otsingu ja sõnastamise lugu.
Agne käis raamatukogus! (muidugi Kännukukes, kus mujal)
Mulle ikka hirmsasti meeldib see huumor (ma loodan, et ikka tohtis naerda) ja kultuuridekeskne lähenemine nii paljude eri nurkade alt. Vaatamisväärsused on toredad, aga inimesed on huvitavad.
See oli nüüd küll üks väga omamoodi Minu...-raamat. Teistmoodi kontseptsiooni ja presentatsiooniga. Ehk et kui otsid infot, kuhu Armeenias minna ja mis seal ees võib oodata (või tahaksid end laiemalt Armeenia kultuurilise taustaga kurssi viia), siis alusta lugemist leheküljelt 150 ning kõik eelneva võid rahumeeli lugemata jätta. Kui aga oled selline nagu mina, kes naudib ka lihtsalt lugemiselamust, otsib intellektuaalseid väljakutseid ja kellele meeldivad Minu...-des jutustatud elulood, siis see raamat võiks olla küll sinu maitsele. Brigitta ei paku siin konkurentsi Lonely Planetile, vaid püüab tuvastada iseenda ning üldisemalt armeenlase identiteeti läbi lähema ja kaugema ajaloolise ning isikliku kogemuse perspektiivi. Kuna autor oli võrdlemisi hiljuti Rahva Raamatu reisihommikul jutustamas, siis raamatut lugedes kumas mul kõrvus kogu aeg tekst just tema hääle ja temperamendiga, nagu ta oleks seda ise mulle ette lugenud :D Aga päris kindlasti tekkis siit raamatust huvi nii järgmiseid vihjeid edasi lugeda/kuulata, kui ka ühel päeval ise Armeeniasse kõike seda vaatama sõita...
Väga hea raamat - minu meelest üks parimaid, mis Minu-sarjas on ilmunud. Autor on leidnud suurepärase balansi isiklike kogemuste ja riigi tutvustamise vahel. Eriti huvitav oli lugeda naaberriikide armeenlastest, näiteks sellest kuidas Armeenia juba 10 aastat tagasi Süüria armeenlased koju lubas. Ainus, mis hinde alla viib, on autori komme ajas hüpata - kohati oli keeruline aru saada, mis aastast ja riigist jutt käib.
Raamat nagu kollaaž, algus oli põnev, lõpp oli põnev ja vahepealset lugedes tundsin, et kontekstist jääb puudu. Näiteks on autor väga kitsi oma isikliku loo, mõtete ja tunnete jagamisega. Samas jagas pidevalt kilde täiesti võõraste armeenlastega tuttavate sugulussidemetest jne. Alles raamatu lõpus jõudis ta maa enda kirjeldamiseni ja see lõi lõpuks mingi kujutluspildi maast endast ka.
Minu sarja raamatuid lugedes ootan, et autor räägiks oma kogemustest antud riigis elamisest. Selles raamatus aga seda ei juhtunud. Mulle tundus nagu kogu raamat oleks keerlenud ümber filosoofia, kes on õige armeenlane. Kõigest jäi puudu, riigist ei saanud üldse rohkem aimu ega ei saanud ka aru, kes see õige armeenlane siis lõpuks on.
Brigitta lahkab Armeenia saatust ja annab ühtlasi nii oleviku kui mineviku kohta ses huvitava ajalooga riigis. Raamatus on midagi kõigile - saab teada, kuhu minna ja mida süüa; samas lugeda ka tema enda juurtest ja suhtest isamaaga.