Huvitav leid. Põnev lugemine teemal, millest liiga palju ei kirjutata. Teema valik on huvitav ning autor näitab üles meisterlikkust vähestest ja kaleidoskoobina töötavatest allikatest asjaliku analüüsi loomisel. Teema on tegelikult aktuaalne (nii Soomes kui ka meil), vaimselt murdumine on minu hinnangul paljuski stigmatiseeritud (kuid olukord on 1940ndatega võrreldes tohutult parem). Vaimselt murdunud sõdurid ei lähe kokku vapra sõduri ideaaliga. Jätkusõja ajal peeti paljudel juhtudel vaimse "põrumise" põhjustajaks sõduri enda nõrka psüühet, madalat intelligentsi (ja vähe rindel ette tulnud ülipingelisi olukordi ja olematut puhkust). Veidi meenutab see juhtumit Eestis toimunud kaitseväelase enesetapust, kes kannatas pärast missiooni vaimse tervise hädade all. Kaitseväe juhataja sõnul põhjustas selle probleemid tüdruksõbraga. Justkui sõdurite vaimse tervise probleemid on nende endi viga (esiteks ei tohiks selliseid inimeis, kes võivad murduda üldse lasta sõtta või kui me seda tegelikult ei oska ette ennustada, peaks riik võtma kohutuste nende inimeste edaspidist hakkamasaamist toetada). Hämmastav oli lugeda, et veel 1990ndatel polnud suhtumine vaimselt murdunutesse ka veteranide seas oluliselt paranenud. Mehed, kes said vaimselt haavata ning ei suutnud pärast ise endaga hakkama saada, jäid suuresti üksi (ning peale kauba said külge märgi, et nad pole täisväärtuslikud veteranid). Tore, et ajaloolased avavad seni varjatud ajaloo tahke. Loodan, et tänapäeval osatakse vaimset murdumist paremini ravida võetakse seda arvesse kui päris haava/haigust.