Keiti Vilms on suurepärase keeletunnetusega Twitterikirjanik, „meie aja Aavik”, raamatute ja lugemise propageerija ning vanade sõnade elluärataja, kes 2017. aasta märtsis pälvis Keeletegu 2016 rahvaauhinna. Oma kalambuuridega Twitteris ja Facebookis on Keiti Vilms tekitanud ja süvendanud paljudes jälgijates huvi ja armastust eesti keele vastu.
Vahel satud kunstimuuseumi või -galeriisse ning ühe kõrge ja laia valgeks krohvitud seinal on üksainumas pisike maalike. Mõni külastaja ehk hüüataks pahaselt: "Missugune ruumi raiskamine! Siia saaks ju oma pooltosinat tööd üles riputada." Kui ta ei mõista, et mõni taies vajab rohkem ruumi selleks, et temas peituv geniaalsus selgemini esile tuleks.
Sama kehtib ka Keiti Vilmsi säutsukogumiku kohata, kus igale lehele on paigutatud üks maksimaalselt 140 tähemärgi pikkune lause. Iga säutsuke vajab seda ruumi ja õhku enda ümber, et korralikult mõjule pääseda.
Tegelikult vajab iga säuts lisaks ruumile ka aega. Vilmsi kogumiku võib täiesti vabalt läbi lugeda kümne minutiga, natuke omaette muheleda ja raamatu siis riiulisse panna/edasi kinkida/tagasi raamatukokku viia. Mina soovitaksin siiski jaotada säutsud mõne kuu peale laiali (neid on kogumikus umbes 150-160 ringis) ning endale sobilikul hetkel see raamat lahti lüüa ja ühe geniaalse keeleelamuse võrra rikkamaks saada. Usu mind, maratoni lõpetamine täidab sind palju suurema õnnetundega kui 100 meetri läbi silkamine.
Noh, alguses ma olin eelarvamusel, et haltuura, tervel lehel üksainus lause, mõelda vaid, mitu puud pidi selleks raiuma. Nüüd mõtlen, et tegelikult mõni lause tõesti vääribki tervet lehekülge (puude üle ei soovi vaidlema hakata - see kõlas nüüd peaaegu kalambuurikalt, kuigi nõustun minagi, et sõna kalambuur ei kõla sugugi kaunilt). Annab kompaktse luulekogu mõõdu välja küll.
raamat ise on suht normaalne (märgin ära kohe et sain tasuta kingitusena) aga see sõna kalambuur ajab küll iga kord sees keerama, väga kahju et selline sõna eestikeeles kasutusel on. 1 punkti võtsin maha kuna mul on nii tolmu kui raamatutolmu allergia ja raamatu kaaned on sellised mis koguvad väga kergesti tolmu, koguaeg peab lapiga pühkima
Kohati naljakas, vahel mage, mõnikord maailmavaluline ja läbinisti ühiskonnakriitiline. Paberit oleks saanud kokku hoida ja mõned kalambuurid muutusid korduvaks.
mulle need kalambuurid iseenesest meeldivad küll, ja ma ei vaidle vastu ka ideele nad tuleviku tarbeks raamatusse jäädvustada, selmet lasta neil twitteris unustusse vajuda, aga... igaühe jaoks eraldi lehekülg ei tundu mulle õigustatuna. NII diibid nad nüüd ka pole, et oleks hädasti vaja sellises koguses "ruumi ja õhku" ne vahele. pluss osad korduvad. ühesõnaga, iga kord lehte keerates mõtlesin kahjutundega puude peale, mis selle köite väljaandmise nimel pidid surema, ja see pole küll suurem asi positsioon, kust raamatut nautida :(