What do you think?
Rate this book
Tuumahiid
Tuumahiid 3: Triitium
Siin kogumikus leidub 20 ulmejuttu – teaduslikku fantastikat, fantasy’t, kõhevikke ja ka jutte, kus meie maailm toimib teisiti, kui me hetkel seda teame. Mitmed kogumiku jutud küsivad: „Mis on elu?“ ja „Kus algab ja kus lõpeb inimeseks olemise piir?“, „Mis saab, kui meie vaikne Eesti internatsionaliseerub või lausa interplanetariseerub?“, „Kas maailmu on üks või mitu?“ – need on vaid osa juttudes esitatud küsimustest ja mitte kõigile
neile ei pakuta vastuseid. Ka juttude pikkused on vaheldusrikkad, rõõmustades nii pikkade kui ka päris lühikeste juttude armastajaid. Ja lisaks on siin ehk veidi rohkem võimalusi muiata kui eesti ulmes tavaliselt.
neile ei pakuta vastuseid. Ka juttude pikkused on vaheldusrikkad, rõõmustades nii pikkade kui ka päris lühikeste juttude armastajaid. Ja lisaks on siin ehk veidi rohkem võimalusi muiata kui eesti ulmes tavaliselt.
- GenresScience Fiction
171 pages, Paperback
Published January 1, 2017
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
August 24, 2017
Mõnusalt mitmekülgne jutukogumik, mis sarnaselt paljudele teistele ei suuda maksimaalset hinnet välja teenida, kuna selleks peaks tõesti kõik jutud tõsiselt meeldima, aga see on väga haruldane nagunii. Samas mõne kõrgema hinde jaoks on piisav, kui kogumikus on piisavalt palju materjali, mis naudingut pakub. Ja seda siin leidub.
Järjest võttes tõstaks eriti esile neli lugu.
Mairi Lauriku "Otsustamise hetk", kus on loodud postapokalüptiline maailm, millest lugejani jõuab väike lõik eraldatud kogukonnas toimuvate sündmuste läbi, laskis lugemisel vaimusilma ette kerkida klaustrofoobilisel keskkkonnal, mis on samas täis mürgiselt värvilisi taimi ja muid jäänukeid selle keskkonna loonud katastroofist.
Järgmisena andsid Maniakkide Tänav ja J. J. Metsavana elu Haapsalus toimuvale biopungi-hõngulisele küberpungile, kus täisautomaatsesse vanglasse pistetud häkker põgenemisteed otsib.
Seejärel ei saa mööda minna loost, mille sean kogumiku valikust esikohale - Heinrich Weinbergi "Kes varju püüab" on ladus segu paarist mulle huvipakkuvast teemast ja toimuva läbisaades tekkis tunne, et selle ideid avardades võiks tulemuseks olla täitsa põnev suurem romaan.
"Vanamehe unistus" oli lühike, kuid lõbus lugu, mille puhul poleks autori nime vaja olnudki, juba esimeste ridade puhul oli tunne käes, et selle valmimisel on Metsavana käsi mängus olnud.
Nelja loo esiletõstmisega piirdumine ei tähenda, et ma siit muud nauditavat poleks leidnud. Kuid tagasi mõeldes haarasid need lugemisel just kõige rohkem endasse.
Järjest võttes tõstaks eriti esile neli lugu.
Mairi Lauriku "Otsustamise hetk", kus on loodud postapokalüptiline maailm, millest lugejani jõuab väike lõik eraldatud kogukonnas toimuvate sündmuste läbi, laskis lugemisel vaimusilma ette kerkida klaustrofoobilisel keskkkonnal, mis on samas täis mürgiselt värvilisi taimi ja muid jäänukeid selle keskkonna loonud katastroofist.
Järgmisena andsid Maniakkide Tänav ja J. J. Metsavana elu Haapsalus toimuvale biopungi-hõngulisele küberpungile, kus täisautomaatsesse vanglasse pistetud häkker põgenemisteed otsib.
Seejärel ei saa mööda minna loost, mille sean kogumiku valikust esikohale - Heinrich Weinbergi "Kes varju püüab" on ladus segu paarist mulle huvipakkuvast teemast ja toimuva läbisaades tekkis tunne, et selle ideid avardades võiks tulemuseks olla täitsa põnev suurem romaan.
"Vanamehe unistus" oli lühike, kuid lõbus lugu, mille puhul poleks autori nime vaja olnudki, juba esimeste ridade puhul oli tunne käes, et selle valmimisel on Metsavana käsi mängus olnud.
Nelja loo esiletõstmisega piirdumine ei tähenda, et ma siit muud nauditavat poleks leidnud. Kuid tagasi mõeldes haarasid need lugemisel just kõige rohkem endasse.
July 4, 2017
Uus ulmeajakirjas “Reaktor” ilmunud lühiproosat koondav kogumik “Tuumahiid 3: Triitium” on lugejateni jõudnud. Kuigi saatekirjast võib lugeda, et lugusid on 20 ja neljateistkümnelt autorilt, sisaldab käesolev köide mõlemaid pisut vähem. Kuid ei maksa meelt heita ja koostajatelt raha tagasi nõutama minna, sest tegemist on juba kolmanda osaga kogumikusarjast, mille autorkonna arenedes on igas köites näha lugude kvaliteedi tõusu. Mõne lausega lugudest, mis meelde jäid.
On meeldiv tõdeda, et noorematele ulmehuvilistele vähemtuntud, kuid siiski staažikad autorid on leidnud tee võrguajakirja lehekülgedele, et oma loomingut Eesti lugejatele tutvustada. Helju Rebane on mitu kümnendit tagasi maakeelses novellikogumikus “Väike kohvik” hulganisti jutte avaldanud. Hiljem on neid ilmunud nii vene kui ka saksa keeles. Seetõttu sai ootusärevalt loetud käesolevas kogumikus ilmunud lugusid “Taruaeg” ja “Minu pea”. Esimene neist on jutt rikkast autotöösturist, kellel on elust ja Maa saastamisest villand ning kes otsustab 30 aastaks anabioosi minna. Ärgates on maailm teistsugune, kui ta oleks oodanud. Kas just selline, millisena ta seda ette kujutas, saate ise lugeda. “Minu pea” tundub tõesti mõjutatud olevat Aleksandr Beljajevi tuntud pea-loost, millele vihjab jutu esimeses lauses ka autor ise. Kummatigi on peategelaseks jällegi ärivaldkonnas tegutsev isik, kellest on autoõnnetuse järel alles jäänud ainult pea. Järgnevad arutelud ja eksistentsiaalsed küsimused, aga lõpuks esitab pea oma alluvatele omapärase pakkumise. Kui kogumiku avalugu tundub arvustaja jaoks olevat veidi alakirjutatud ja tagasihoidliku puändiga, siis “Minu pea” on tugevam jutt. Sõnaseade on Rebasel korralik ja tekitas huvi arhiivikuhjadest üles otsida väidetavalt tema populaarseim jutustus “Linn Altrusel” (1989).
Traditsiooniliselt tugeva esituse on teinud Maniakkide Tänav koostöös J.J. Metsavanaga jutuga “Valge härrasmees”, mis avaldati esmakordselt ajalehes “Lääne Elu” järjejutuna. Lugu on seotud Tänava varasema loominguga nagu romaan “Mehitamata inimesed” või jutt “Euromant”, mis arvustajale kangesti meeldivad. Reaktori tavapäraste teostega võrreldes tunduvalt pikem lugu räägib tuleviku Eesti küberpunki täis maailmast. Minategelane pistetakse digikuritegude tõttu Haapsalu Täisautomaatsesse vanglasse, kus karmis keskkonnas viibimine paneb vangi hauduma plaane, mida sellises institutsioonis ikka haudutakse – põgenemist loomulikult. Autorite loomingu austajatele taas palju äratundmisrõõmu mõne tegelase, tuttava maailma või mahlase kirjutusstiili poolest. Tuleb nentida, et kohalikust skeenest, kes praegu ulmet kirjutavad, on vähe võtta sobivat võrdlusmaterjali. Soovitan soojalt meestel samal teemal kirjanduslikku nanoterast edasi taguda.
Kui tähelepanu juba J.J. Metsavanale läks, tuleb tõdeda, et temapoolseks panuseks on seekordses kogumikus suisa kolm soolonumbrit. Neist sooviksin esile tõsta kogumiku viimast lugu “Veretu elu”, mis võiks sobida lugemiseks ka neile, kellel autori nn matsakas huumor sõrad püsti ajab. Lugejal pole küll aega pikalt tegelaste naha vahele pugeda, aga kuna jutus on tegemist veidrate küborgilaadsete humanoididega, kes peavad parajasti ränka kosmoselahingut ja tegelevad selle kõrval veel robotiks või inimeseks olemise probleemidega, ei murenda see aatomivõrdki rajuses soustis higiga püstitatud raskeulme talasid. Arvustaja jaoks tegemist positiivseima üllatusega antud kogumikus.
Eraldi tahaks välja tuua kaks lugu, mis köitsid enim. Veskimehe “Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik” ja Weinbergi pikem lugu “Kes varju püüab”. Miks just need kaks juttu, mis üksteisega mitte kuidagi ei sarnane ja sisuliselt ei haaku? Arvustaja respekt Veskimehe lühijutu osas langeb just tõigale, et see pelgalt Eesti ulmehuviliste suvise kokkutuleku kirjutamistoas loodud ja praktiliselt muutmatul kujul trükki läinud jutt on oma äärmisele lühidusele vaatamata mõnusat transhumanismi tihkelt täis. Napp maht töötab siin teksti kasuks. Täiesti teenitult ministalkeri laureaat!
Heinrich Weinberg on maha saanud kodumaise versiooniga ühte ajalõime lõksu jäänud mehest, kes püüab asjas mingitki selgust saada ja iga hinna eest lõputult korduvast tsüklist välja rabeleda. Kuigi võib nentida, et mõningaid auke loogikas leidus, oli lugu hollivuudilikult haaravalt teostatud ning võimaldas mõnusalt end situatsioonidesse sisse imeda. Korralik kirjatükk, mille taolist sooviks Reaktori veergudelt edaspidigi lugeda. Weinbergi teine jutt “Ringkaitse” oli samuti hea sooritus Strugatskite Tsooni teemal, kus Ida-Virumaal on väidetavalt alla kukkunud meteoriit ja kuhu tavakodanikke ei taheta ligi lasta. Selgub, et mõned kangemad liigikaaslased siiski üritavad.
Lea Talli ja Aira Rakavi kirjutatud lood on selgelt teises võtmes. On huvitav, et õõvaulme esindamine kogumikus on jäänud peamiselt õrnema soo hoolde, kuigi Artur Räpp on samuti kummitusliku jutuga hakkama saanud. Talli “Vahetus” räägib minategelase painest, kelle juurde ilmub ühel ööl surnud vanaisa. Rakavi “Muumitrolli” tegevus leiab aset Põhja-Soomes, kus eestlasest ehitajast “kalevipoeg” kohtub tööpostil millegi veidraga. Kahjuks jäi viimane jutt liiga napiks, sest alles jõudis õõv ligi tikkuda, kui lugu saigi otsa. “Vahetus” kulges ühtlases tempos vaikselt kindla lõpu suunas. Peab tunnistama, et mõlema loo pealkiri on saanud liiga paljuütlev, mis lõpplahendust ja tontlikkust korralikult vähendab. Kahju. Räpi “Ja viis köidet ülespoomist” kirjeldab ühe kirjaniku rasket ööd, mil teda tulevad kummitama väljamõeldud raamatutegelased, kel on temaga kana kitkuda. Absurdne õuduskomöödia, mille puuduseks ongi ehk ainult see, et kirjaniku (lahti)kirjutamata tegelaste probleemid jätavad natuke ükskõikseks.
“Pärast kättemaksu” räägib loo kosmosegängster Atlanist, kes pärast gängi ninamehe kõrvaldamist satub sünges Udulinna kõrtsis kokku “vanade sõpradega”. Järgnev pikk märulistseen meenutas väga oma olemuselt Tarantino “Hateful eight” olustikku. Miikael Jekimov oskab rõlgeid tegelasi pehmelt kirjeldada ja tegevus oli kaasahaarav, mistap võib heaks soorituseks lugeda.
Mairi Lauriku “Otsustamise hetk” – vaat see jutt jäi lugemise järgselt painama. Tegemist on olustikupildiga Eesti külaelust pärast üleilmset sõda. Noor neiu Kara peab memme surma järel ravitseja tähtsa ameti üle võtma, kuid lahendamist vajavad ka armusuhted, küla probleemid ja enese mõtestamine. Mulle kangastus soo teemaga seoses silme ette Marite H. Butkaite näidend “Võõrana põhjala kõrbes”, kus olid samuti teemaks (muu hulgas) looduse ja inimeste vaheline maagia ning mõneti psühhedeeliline õhustik. Laurik oskab oma tegelaste tunded nende ilus ja valus hästi esile tuua. Heas mõttes häiriv lugu.
Kokkuvõttes võib öelda, et kaks aastat (antud kogumiku ajavahemikuks kevad 2014 – suvi 2016) on parajalt pikk aeg kogumaks raamatu kaante vahele soliidne hulk algupärast ulmet. Jaksu koostajatele uuteks väljaanneteks, sest radioaktiivseid ühendeid peaks jätkuma ja samuti tulevasi häid jutte.
http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustu...
On meeldiv tõdeda, et noorematele ulmehuvilistele vähemtuntud, kuid siiski staažikad autorid on leidnud tee võrguajakirja lehekülgedele, et oma loomingut Eesti lugejatele tutvustada. Helju Rebane on mitu kümnendit tagasi maakeelses novellikogumikus “Väike kohvik” hulganisti jutte avaldanud. Hiljem on neid ilmunud nii vene kui ka saksa keeles. Seetõttu sai ootusärevalt loetud käesolevas kogumikus ilmunud lugusid “Taruaeg” ja “Minu pea”. Esimene neist on jutt rikkast autotöösturist, kellel on elust ja Maa saastamisest villand ning kes otsustab 30 aastaks anabioosi minna. Ärgates on maailm teistsugune, kui ta oleks oodanud. Kas just selline, millisena ta seda ette kujutas, saate ise lugeda. “Minu pea” tundub tõesti mõjutatud olevat Aleksandr Beljajevi tuntud pea-loost, millele vihjab jutu esimeses lauses ka autor ise. Kummatigi on peategelaseks jällegi ärivaldkonnas tegutsev isik, kellest on autoõnnetuse järel alles jäänud ainult pea. Järgnevad arutelud ja eksistentsiaalsed küsimused, aga lõpuks esitab pea oma alluvatele omapärase pakkumise. Kui kogumiku avalugu tundub arvustaja jaoks olevat veidi alakirjutatud ja tagasihoidliku puändiga, siis “Minu pea” on tugevam jutt. Sõnaseade on Rebasel korralik ja tekitas huvi arhiivikuhjadest üles otsida väidetavalt tema populaarseim jutustus “Linn Altrusel” (1989).
Traditsiooniliselt tugeva esituse on teinud Maniakkide Tänav koostöös J.J. Metsavanaga jutuga “Valge härrasmees”, mis avaldati esmakordselt ajalehes “Lääne Elu” järjejutuna. Lugu on seotud Tänava varasema loominguga nagu romaan “Mehitamata inimesed” või jutt “Euromant”, mis arvustajale kangesti meeldivad. Reaktori tavapäraste teostega võrreldes tunduvalt pikem lugu räägib tuleviku Eesti küberpunki täis maailmast. Minategelane pistetakse digikuritegude tõttu Haapsalu Täisautomaatsesse vanglasse, kus karmis keskkonnas viibimine paneb vangi hauduma plaane, mida sellises institutsioonis ikka haudutakse – põgenemist loomulikult. Autorite loomingu austajatele taas palju äratundmisrõõmu mõne tegelase, tuttava maailma või mahlase kirjutusstiili poolest. Tuleb nentida, et kohalikust skeenest, kes praegu ulmet kirjutavad, on vähe võtta sobivat võrdlusmaterjali. Soovitan soojalt meestel samal teemal kirjanduslikku nanoterast edasi taguda.
Kui tähelepanu juba J.J. Metsavanale läks, tuleb tõdeda, et temapoolseks panuseks on seekordses kogumikus suisa kolm soolonumbrit. Neist sooviksin esile tõsta kogumiku viimast lugu “Veretu elu”, mis võiks sobida lugemiseks ka neile, kellel autori nn matsakas huumor sõrad püsti ajab. Lugejal pole küll aega pikalt tegelaste naha vahele pugeda, aga kuna jutus on tegemist veidrate küborgilaadsete humanoididega, kes peavad parajasti ränka kosmoselahingut ja tegelevad selle kõrval veel robotiks või inimeseks olemise probleemidega, ei murenda see aatomivõrdki rajuses soustis higiga püstitatud raskeulme talasid. Arvustaja jaoks tegemist positiivseima üllatusega antud kogumikus.
Eraldi tahaks välja tuua kaks lugu, mis köitsid enim. Veskimehe “Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik” ja Weinbergi pikem lugu “Kes varju püüab”. Miks just need kaks juttu, mis üksteisega mitte kuidagi ei sarnane ja sisuliselt ei haaku? Arvustaja respekt Veskimehe lühijutu osas langeb just tõigale, et see pelgalt Eesti ulmehuviliste suvise kokkutuleku kirjutamistoas loodud ja praktiliselt muutmatul kujul trükki läinud jutt on oma äärmisele lühidusele vaatamata mõnusat transhumanismi tihkelt täis. Napp maht töötab siin teksti kasuks. Täiesti teenitult ministalkeri laureaat!
Heinrich Weinberg on maha saanud kodumaise versiooniga ühte ajalõime lõksu jäänud mehest, kes püüab asjas mingitki selgust saada ja iga hinna eest lõputult korduvast tsüklist välja rabeleda. Kuigi võib nentida, et mõningaid auke loogikas leidus, oli lugu hollivuudilikult haaravalt teostatud ning võimaldas mõnusalt end situatsioonidesse sisse imeda. Korralik kirjatükk, mille taolist sooviks Reaktori veergudelt edaspidigi lugeda. Weinbergi teine jutt “Ringkaitse” oli samuti hea sooritus Strugatskite Tsooni teemal, kus Ida-Virumaal on väidetavalt alla kukkunud meteoriit ja kuhu tavakodanikke ei taheta ligi lasta. Selgub, et mõned kangemad liigikaaslased siiski üritavad.
Lea Talli ja Aira Rakavi kirjutatud lood on selgelt teises võtmes. On huvitav, et õõvaulme esindamine kogumikus on jäänud peamiselt õrnema soo hoolde, kuigi Artur Räpp on samuti kummitusliku jutuga hakkama saanud. Talli “Vahetus” räägib minategelase painest, kelle juurde ilmub ühel ööl surnud vanaisa. Rakavi “Muumitrolli” tegevus leiab aset Põhja-Soomes, kus eestlasest ehitajast “kalevipoeg” kohtub tööpostil millegi veidraga. Kahjuks jäi viimane jutt liiga napiks, sest alles jõudis õõv ligi tikkuda, kui lugu saigi otsa. “Vahetus” kulges ühtlases tempos vaikselt kindla lõpu suunas. Peab tunnistama, et mõlema loo pealkiri on saanud liiga paljuütlev, mis lõpplahendust ja tontlikkust korralikult vähendab. Kahju. Räpi “Ja viis köidet ülespoomist” kirjeldab ühe kirjaniku rasket ööd, mil teda tulevad kummitama väljamõeldud raamatutegelased, kel on temaga kana kitkuda. Absurdne õuduskomöödia, mille puuduseks ongi ehk ainult see, et kirjaniku (lahti)kirjutamata tegelaste probleemid jätavad natuke ükskõikseks.
“Pärast kättemaksu” räägib loo kosmosegängster Atlanist, kes pärast gängi ninamehe kõrvaldamist satub sünges Udulinna kõrtsis kokku “vanade sõpradega”. Järgnev pikk märulistseen meenutas väga oma olemuselt Tarantino “Hateful eight” olustikku. Miikael Jekimov oskab rõlgeid tegelasi pehmelt kirjeldada ja tegevus oli kaasahaarav, mistap võib heaks soorituseks lugeda.
Mairi Lauriku “Otsustamise hetk” – vaat see jutt jäi lugemise järgselt painama. Tegemist on olustikupildiga Eesti külaelust pärast üleilmset sõda. Noor neiu Kara peab memme surma järel ravitseja tähtsa ameti üle võtma, kuid lahendamist vajavad ka armusuhted, küla probleemid ja enese mõtestamine. Mulle kangastus soo teemaga seoses silme ette Marite H. Butkaite näidend “Võõrana põhjala kõrbes”, kus olid samuti teemaks (muu hulgas) looduse ja inimeste vaheline maagia ning mõneti psühhedeeliline õhustik. Laurik oskab oma tegelaste tunded nende ilus ja valus hästi esile tuua. Heas mõttes häiriv lugu.
Kokkuvõttes võib öelda, et kaks aastat (antud kogumiku ajavahemikuks kevad 2014 – suvi 2016) on parajalt pikk aeg kogumaks raamatu kaante vahele soliidne hulk algupärast ulmet. Jaksu koostajatele uuteks väljaanneteks, sest radioaktiivseid ühendeid peaks jätkuma ja samuti tulevasi häid jutte.
http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustu...
March 9, 2023
Kokkuvõte
Kuna kogus jutte oli suur, siis lugemise hetkel jäi mulje, et üldpildis ei saa väga rahule jääda.
Siiski märkmeid üle vaadates tuleb välja, et täitsa tugev kogumik oli kokku saadud. Üksikud lühemad lood ainult valmistasid pettumust, ning pigem lugudel jäi miskit puudu, et kuuluda kategooriasse "see oli suurepärane", kui olla keskpärases "mulle meeldis" tasemel.
Hinne tuli ümardatult keskmiselt 4.
1. Helju Rebane - Taruaeg
Hea muhe lugu. Peategelane tõmbes kergelt talle kaasa elama, aga loo lühiduse tõttu ei jõua süvenedagi ennem kui läbi.
4/5
2. Mairi Lauriku - Otsustamise hetk
Huvitaval kombel seda lugedes oli tugev arvutimängu õhustiku tunne. Selline falloutilik rollimäng. Ja mulle sobib see suurepäraselt.
4/5
3. Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana - Valge härrasmees
Olles Mehitamata inimesed raamatut lugenud, siis oli kerge järjepeale saada. Aga oma ette eksisteerimises oli ka päris hea õudus-küberpunk.
4/5
4. Meelis Ivanov - Hea laps
Väga muhe lugu mille miinuseks võiks olla pikkus, aga samas sai seal juba öeldud kõik mida vaja.
Oleks suurepärane sissejuhatav peatükk suuremasse loosa.
5/5
5. J.J. Metsavana - Mongori viimane seiklus
Esiteks, mõõk ja sandaalid lugudesse on mind nagunii raske kaasa elama saada. Teiseks, lõpu idee oli huvitav, aga väga järsk. Teadmiste jagamine hakkas pihta enne kui Mongor kuulamagi jõudis hakata. Oleks soovinud sujuvamat minekut selleni, kus Mongor oma veast aru sai. Jättis mulje kui hea idee peale kiirelt lugu kokku visatud. Oleks paar ülekirjutust ära kulunud.
2/5
6. (:)kivisildnik - (:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik
Lugu tundus nagu väike jupp suurest kosmose eeposest. Mis lühiloona jättis kõik arusaamatuks. Religiooni ja teaduse ühendamises oli kerge Zelazny "Valguse isand" vaib, mis iseenesest oli põnev ja "Valguse isandas" ma ka alguses ei saanud mitte midagi aru. Aga nii lühikese loo peale ei suutnud hammustada läbi, et nauditav oleks.
2/5
7. Siim Veskimees - Jalgu tulles pistes on saapad mõistlik valik
Idee oli suurepärane ning huvitav "iseendaga võitlemine". Aga viimane lõik või nii rikkus kogu loo nautimist, sest tundus nagu jutuvestja avastab, et on bussist maha jäämas ja võtab pooleli oleva loo kiirelt kokku, jättes olulisi asju mainimata. Lugu lõppes emotsiooniga "oota, mida?"
3/5
8. Tea Lall - Vahetus
Üldiselt hea melanhoolse meeleoluga lugu. Kahjuks seda sorti unelevad lood pole minu maitse. Kuna lugu tundus ilusti ühtse stiiliga ja hästi kirjutatud, siis ei saa loo üle kurta, oleks pikem olnud, siis oleks tüdimus äkki ka tekkima hakanud.
4/5
9. Aira Rakav - Muumitroll
Atmosfäär ja build-up olid täitsa head, aga lõpus jäi muumitrolli tegevusest natuke puudu. Arvasin, et oli esimene kokkupuude alles, aga siis järgmisel leheküljel oli lugu ootamatult läbi.
3/5
10. Heinrich Weinberg - Kes varju püüab
Ulme elemendiga põnevik. Stiililt meenutas Blake Crouch'i viimaseid raamatuid (pole varasemaid lugenud). Kahjuks tundus olevat kirjutatud pigem kui pilootosa, sest kõik asjad jäid lahtiseks. Poole pealt loo lõpetamine on ka ainuke miinus mis häirima jäi.
5/5
11. Miikael Jekimov - Pärast kättemaksu
Tundus selline standartne sci-fi kosmose-kauboi lugu olevat. Jättis meeldiva Firefly hõngu.
4/5
12. Helju Rebane - Minu pea
Jälle lühike aga muhe lugu. Tundus justkui tema loo "Taruaeg" mündi teine külg. Sobiksid väga hästi tandemisse.
4/5
13. J.J. Metsavana - Vanamehe unistus
Tundus selline ulme, mis on paneb mõtlema, et võib vabalt tõele minna. Ehk kuidas iganes ühiskond areneb, inimesed jäävad inimesteks. Melanhoolne ja unistav.
4/5
14. Heinrich Weinberg - Ringkaitse
Natuke pinnapealseks jäi. Palju erinevaid mõtteid "meteoriidi" tagajärgedest. Võib-olla oleks võinud ühe neist valida ja natuke rohkem süviti minna selle valikuga.
3/5
15. Artur Räpp - Ja viis köidet ülespoomist
Natuke enne kui ilmselge oli, tekkis tunne, et antud lugu on meta. Oligi, ning kahjuks tekitas pettumust.
3/5
16. J.J. Metsavana - Veretu elu
Jäi tunne, et natuke ülevaatamist oleks ära kulunud. Esimene osa jättis mulje, et lugu on suurema mastaabiga. Aga teine osa oli tagasihoidlikuma suurusega. Ning teine pool meeldis palju rohkem kui esimene. Hoolimata sellest, et ma hakkasin teisel poolel hulga kriitilisemaks loo loogikat jälgima, kui robotite kolm seadust mängu toodi.
3/5
Kuna kogus jutte oli suur, siis lugemise hetkel jäi mulje, et üldpildis ei saa väga rahule jääda.
Siiski märkmeid üle vaadates tuleb välja, et täitsa tugev kogumik oli kokku saadud. Üksikud lühemad lood ainult valmistasid pettumust, ning pigem lugudel jäi miskit puudu, et kuuluda kategooriasse "see oli suurepärane", kui olla keskpärases "mulle meeldis" tasemel.
Hinne tuli ümardatult keskmiselt 4.
1. Helju Rebane - Taruaeg
Hea muhe lugu. Peategelane tõmbes kergelt talle kaasa elama, aga loo lühiduse tõttu ei jõua süvenedagi ennem kui läbi.
4/5
2. Mairi Lauriku - Otsustamise hetk
Huvitaval kombel seda lugedes oli tugev arvutimängu õhustiku tunne. Selline falloutilik rollimäng. Ja mulle sobib see suurepäraselt.
4/5
3. Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana - Valge härrasmees
Olles Mehitamata inimesed raamatut lugenud, siis oli kerge järjepeale saada. Aga oma ette eksisteerimises oli ka päris hea õudus-küberpunk.
4/5
4. Meelis Ivanov - Hea laps
Väga muhe lugu mille miinuseks võiks olla pikkus, aga samas sai seal juba öeldud kõik mida vaja.
Oleks suurepärane sissejuhatav peatükk suuremasse loosa.
5/5
5. J.J. Metsavana - Mongori viimane seiklus
Esiteks, mõõk ja sandaalid lugudesse on mind nagunii raske kaasa elama saada. Teiseks, lõpu idee oli huvitav, aga väga järsk. Teadmiste jagamine hakkas pihta enne kui Mongor kuulamagi jõudis hakata. Oleks soovinud sujuvamat minekut selleni, kus Mongor oma veast aru sai. Jättis mulje kui hea idee peale kiirelt lugu kokku visatud. Oleks paar ülekirjutust ära kulunud.
2/5
6. (:)kivisildnik - (:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik
Lugu tundus nagu väike jupp suurest kosmose eeposest. Mis lühiloona jättis kõik arusaamatuks. Religiooni ja teaduse ühendamises oli kerge Zelazny "Valguse isand" vaib, mis iseenesest oli põnev ja "Valguse isandas" ma ka alguses ei saanud mitte midagi aru. Aga nii lühikese loo peale ei suutnud hammustada läbi, et nauditav oleks.
2/5
7. Siim Veskimees - Jalgu tulles pistes on saapad mõistlik valik
Idee oli suurepärane ning huvitav "iseendaga võitlemine". Aga viimane lõik või nii rikkus kogu loo nautimist, sest tundus nagu jutuvestja avastab, et on bussist maha jäämas ja võtab pooleli oleva loo kiirelt kokku, jättes olulisi asju mainimata. Lugu lõppes emotsiooniga "oota, mida?"
3/5
8. Tea Lall - Vahetus
Üldiselt hea melanhoolse meeleoluga lugu. Kahjuks seda sorti unelevad lood pole minu maitse. Kuna lugu tundus ilusti ühtse stiiliga ja hästi kirjutatud, siis ei saa loo üle kurta, oleks pikem olnud, siis oleks tüdimus äkki ka tekkima hakanud.
4/5
9. Aira Rakav - Muumitroll
Atmosfäär ja build-up olid täitsa head, aga lõpus jäi muumitrolli tegevusest natuke puudu. Arvasin, et oli esimene kokkupuude alles, aga siis järgmisel leheküljel oli lugu ootamatult läbi.
3/5
10. Heinrich Weinberg - Kes varju püüab
Ulme elemendiga põnevik. Stiililt meenutas Blake Crouch'i viimaseid raamatuid (pole varasemaid lugenud). Kahjuks tundus olevat kirjutatud pigem kui pilootosa, sest kõik asjad jäid lahtiseks. Poole pealt loo lõpetamine on ka ainuke miinus mis häirima jäi.
5/5
11. Miikael Jekimov - Pärast kättemaksu
Tundus selline standartne sci-fi kosmose-kauboi lugu olevat. Jättis meeldiva Firefly hõngu.
4/5
12. Helju Rebane - Minu pea
Jälle lühike aga muhe lugu. Tundus justkui tema loo "Taruaeg" mündi teine külg. Sobiksid väga hästi tandemisse.
4/5
13. J.J. Metsavana - Vanamehe unistus
Tundus selline ulme, mis on paneb mõtlema, et võib vabalt tõele minna. Ehk kuidas iganes ühiskond areneb, inimesed jäävad inimesteks. Melanhoolne ja unistav.
4/5
14. Heinrich Weinberg - Ringkaitse
Natuke pinnapealseks jäi. Palju erinevaid mõtteid "meteoriidi" tagajärgedest. Võib-olla oleks võinud ühe neist valida ja natuke rohkem süviti minna selle valikuga.
3/5
15. Artur Räpp - Ja viis köidet ülespoomist
Natuke enne kui ilmselge oli, tekkis tunne, et antud lugu on meta. Oligi, ning kahjuks tekitas pettumust.
3/5
16. J.J. Metsavana - Veretu elu
Jäi tunne, et natuke ülevaatamist oleks ära kulunud. Esimene osa jättis mulje, et lugu on suurema mastaabiga. Aga teine osa oli tagasihoidlikuma suurusega. Ning teine pool meeldis palju rohkem kui esimene. Hoolimata sellest, et ma hakkasin teisel poolel hulga kriitilisemaks loo loogikat jälgima, kui robotite kolm seadust mängu toodi.
3/5
June 28, 2017
Weinbergi Edge of Tomorrow stiilis "Kes varju püüab" ja Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Valge Härrasmees" jätsid kõige parema mulje. Eeliseks antud juhul oli, et mõlemad olid nö ette juba sissetöötatud - üks oma loo ülesehitusega ja teine tuttavate tegelastega, nii et ainult nende lugude pärast tasuks juba kogumik ette võtta.
Read
May 23, 2017Ennast ei oska kommenteerida, kuid ülejäänud lugudest kolm paritmat:
"Ja viis köidet ülespoomist" - tundus algul 'järjekordse õudukana', aga oli hoopis täpselt selline lugu, mis mulle meeldib.
"Vanamehe unistus" - esimesest lausest Metsavana nägemus oma tulevasest autobiograafiast. Hää kraam seejuures.
"Mongori viimane seiklus" - lühike, lööv ja, ai, kui valus! :D Seda parimas mõttes.
"Ja viis köidet ülespoomist" - tundus algul 'järjekordse õudukana', aga oli hoopis täpselt selline lugu, mis mulle meeldib.
"Vanamehe unistus" - esimesest lausest Metsavana nägemus oma tulevasest autobiograafiast. Hää kraam seejuures.
"Mongori viimane seiklus" - lühike, lööv ja, ai, kui valus! :D Seda parimas mõttes.
Displaying 1 - 5 of 5 reviews