What do you think?
Rate this book
Kus pingviinid ei laula
Noor mees Roald Amunds põgeneb elu eest. On 21. sajandi lõpp ja Roald, kõrgelt hinnatud tehnik riigis, mida varjatult juhib võimas tehisintellekt Heylel, on saanud liiga palju teada Gygese sõrmuse nimelise viiruse kohta ning see on talle hirmu nahka ajanud.
Sel maal on suur osa inimestest lasknud endale paigaldada aju laiendava mooduli, mis muudab nad tervemaks, targemaks, jõukamaks ja vägevamaks kui teised lihtsurelikud. Nood laiendatud valitsevad kogu riiki ja Roaldi põgenemine ähvardab nende heaolu. Heyleli ärgitusel algab suur inimjaht. Roald satub pagemise käigus tööle kinnisesse saekaatrisse, karastub sealsete rohmakate meeste seltskonnas, õpib enda eest seisma ning kiindub saekaatri omaniku nägusasse tütresse. Peagi muutub aga jalgealune taas tuliseks ning põgenemine jätkub kuni vältimatu vastasseisuni.
Filmitööstus on toitnud inimeste fantaasiat piltidega sellest, kuidas tehisintellekt tuleb ja valitsemise üle võtab. Kuidas see tegelikult toimuks? Kas me üldse märkaksime hetke, kui ka mõtlemist allhankena sisse hakatakse ostma? Kaido Tiigisoon on pikka aega töötanud elektrooniliste kanalite arendajana ning kujutab hästi ette, mida ühiskonnale tähendab privaatsuse kadumine ja kui lihtne on tegelikult tänapäeval rünnata kogu inimsugu, ilma et peaks toolilt tõusma.
„Kus pingviinid ei laula“ on Tiigisoone esikromaan.
Raamat jõudis Betti Alveri debüüdiauhinna nominentide hulka.
Sel maal on suur osa inimestest lasknud endale paigaldada aju laiendava mooduli, mis muudab nad tervemaks, targemaks, jõukamaks ja vägevamaks kui teised lihtsurelikud. Nood laiendatud valitsevad kogu riiki ja Roaldi põgenemine ähvardab nende heaolu. Heyleli ärgitusel algab suur inimjaht. Roald satub pagemise käigus tööle kinnisesse saekaatrisse, karastub sealsete rohmakate meeste seltskonnas, õpib enda eest seisma ning kiindub saekaatri omaniku nägusasse tütresse. Peagi muutub aga jalgealune taas tuliseks ning põgenemine jätkub kuni vältimatu vastasseisuni.
Filmitööstus on toitnud inimeste fantaasiat piltidega sellest, kuidas tehisintellekt tuleb ja valitsemise üle võtab. Kuidas see tegelikult toimuks? Kas me üldse märkaksime hetke, kui ka mõtlemist allhankena sisse hakatakse ostma? Kaido Tiigisoon on pikka aega töötanud elektrooniliste kanalite arendajana ning kujutab hästi ette, mida ühiskonnale tähendab privaatsuse kadumine ja kui lihtne on tegelikult tänapäeval rünnata kogu inimsugu, ilma et peaks toolilt tõusma.
„Kus pingviinid ei laula“ on Tiigisoone esikromaan.
Raamat jõudis Betti Alveri debüüdiauhinna nominentide hulka.
440 pages, Paperback
First published April 10, 2017
21 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
June 22, 2017
Hästi kirjutatud. Hoogne ja põnev raamat. Ulmekirjandus pole mu tavapärane valik, aga seda oli väga põnev lugeda. Tore, et selles suures tagaajamise ja põgenemise loos ka armastust oli :)
Sain teada, et luku lahti muukimine on väga lihtne.
Kohati tekitas raamat hirmu, sest oleme praegu just samas suunas liikumas, tahame luua tehisintellekti, aina rohkem masinaid, mis meie eest asju ära teeks, meie eest mõtleks. Mis mõte siis varsti inimesel üldse on?!
Raamat on hea, soovitan.
Sain teada, et luku lahti muukimine on väga lihtne.
Kohati tekitas raamat hirmu, sest oleme praegu just samas suunas liikumas, tahame luua tehisintellekti, aina rohkem masinaid, mis meie eest asju ära teeks, meie eest mõtleks. Mis mõte siis varsti inimesel üldse on?!
Raamat on hea, soovitan.
June 5, 2017
Kaks tärni Goodreadsi järgi "it was ok" iseloomustab minu tundeid päris hästi. Ma ei saa öelda, et see raamat oleks mulle meeldinud, sest liiga palju oli ebausutavust ja mõttetud kiimlemist :)
Kohati nagu põnevust oli, teksti pikitud peidetud vihjeid ja tagamõtteid leidus, aga kokkuvõttes ei köitnud. Ehk võiks sobida pigem nooremale ja ulme-kaugemale lugejale.
Kohati nagu põnevust oli, teksti pikitud peidetud vihjeid ja tagamõtteid leidus, aga kokkuvõttes ei köitnud. Ehk võiks sobida pigem nooremale ja ulme-kaugemale lugejale.
June 10, 2017
Kas tõesti pingviiniulme? Midagi täiesti uut ja revolutsioonilist meie ulmemaastikul? Ei, kahjuks siiski mitte! Kaido Tiigisoone debüütromaani "Kus pingviinid ei laula" näol on tegemist klassikalise hoiatusromaaniga tehnika arengu (eelkõige tehisintellekti) ohtudest inimkonnale. Tiigisoon võtab vaatluse alla ulmekirjanduse kullafondi kuuluvad küsimused. Millal on masin juba liiga tark? Kas ja millal tõusevad masinad oma loojate vastu üle? Kes on tegelikult kelle teenistuses?
Kõik need küsimused tiksuvad vaikselt taustal ja romaani põhiliiniks on üks aina verisemaks kiskuv road trip läbi USA. Nimelt on tehnik Roald avastanud tehisintellekt Heyleli kohta käiva saladuse ning püüab selle infoga nüüd läänerannikul asuvasse vastupanuliikumise viimasesse tugipunkti jõuda.
Teel sinna saab hukka terve kompanii jagu Roaldi uusi juhututtavaid ning isegi üks küberneetiline karu pistab võsa vahel oma nina välja (Aatomik comeback'i kahjuks ei tee!). Kuigi vähetähtsate kõrvaltegelaste veri voolab ojadena, siis kordagi ei teki tunnet, et romaani peategelase elu oleks reaalselt ohus. Kõigist varitsustest ja hädaohtlikest olukordadest tuleb Roald täiesti puhtalt välja. Ohutunde puudumine kaotab romaanist peagi ka üldise pinge. "Kas peategelane võiduka lõpuni jõuab?" asendub lugedes üpris kiiresti küsimusega "Kuidas ja millal peategelane võiduka lõpuni jõuab?".
Autori üheks suuremaks tugevuseks on romaanis olulist rolli mängiva mehaanika- ja digitaalmaailma kujutamine. Olgu selleks hiilijate ehk nähtamatute mõrvarrobotite või puidutreipinkide hingeelu selgitamine tehnikakaugele lugejale. Kohati muutuvad selgitused ehk isegi liiga detailseks, aga samas annavad need suurepäraselt edasi oivikust Roaldi teaduspõhist maailmapilti. Mutrist oled sa võetud ja mutriks pead sa saama!
Raamatu lõpp jätab paljud otsad lahtiseks ning kindlasti on oodata teosele ka järge. Lõpus jääb sisse tunne, et möödas on alles esimesed lahingud ning osapooled on hetkeks lihtsalt vaherahu sõlminud, mida kummalgi osapoolel pole kavaski pidada. Domineeriva liigi väljaselgitamine ootab alles ees.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Kõik need küsimused tiksuvad vaikselt taustal ja romaani põhiliiniks on üks aina verisemaks kiskuv road trip läbi USA. Nimelt on tehnik Roald avastanud tehisintellekt Heyleli kohta käiva saladuse ning püüab selle infoga nüüd läänerannikul asuvasse vastupanuliikumise viimasesse tugipunkti jõuda.
Teel sinna saab hukka terve kompanii jagu Roaldi uusi juhututtavaid ning isegi üks küberneetiline karu pistab võsa vahel oma nina välja (Aatomik comeback'i kahjuks ei tee!). Kuigi vähetähtsate kõrvaltegelaste veri voolab ojadena, siis kordagi ei teki tunnet, et romaani peategelase elu oleks reaalselt ohus. Kõigist varitsustest ja hädaohtlikest olukordadest tuleb Roald täiesti puhtalt välja. Ohutunde puudumine kaotab romaanist peagi ka üldise pinge. "Kas peategelane võiduka lõpuni jõuab?" asendub lugedes üpris kiiresti küsimusega "Kuidas ja millal peategelane võiduka lõpuni jõuab?".
Autori üheks suuremaks tugevuseks on romaanis olulist rolli mängiva mehaanika- ja digitaalmaailma kujutamine. Olgu selleks hiilijate ehk nähtamatute mõrvarrobotite või puidutreipinkide hingeelu selgitamine tehnikakaugele lugejale. Kohati muutuvad selgitused ehk isegi liiga detailseks, aga samas annavad need suurepäraselt edasi oivikust Roaldi teaduspõhist maailmapilti. Mutrist oled sa võetud ja mutriks pead sa saama!
Raamatu lõpp jätab paljud otsad lahtiseks ning kindlasti on oodata teosele ka järge. Lõpus jääb sisse tunne, et möödas on alles esimesed lahingud ning osapooled on hetkeks lihtsalt vaherahu sõlminud, mida kummalgi osapoolel pole kavaski pidada. Domineeriva liigi väljaselgitamine ootab alles ees.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Read
August 24, 2017Kui seda kohe pärast Locke Lamorat lugeda, siis tunduvad tegelased kohe eriti nadid ja plassid, lisaks veel ebameeldivad või lihtsalt arusaamatud, aga raamatu lõpuks pidin pooleldi vastu tahtmist läbi hammaste suruma, et noh, pole ju yleni paha. Aga oi, kuidas mõni tegelane ärritas.
December 19, 2017
Ma arvan, et selle raamatu puhul on lihtsam öelda, mis meeldis ja mis ei meeldinud.
Mis ei meeldinud:
*Loo ülikirjeldav stiil. Jah, alguses ma nautisin neid, et nii põhjalik ja puha, aga kas mul on tõesti vaja teada pea kaks lehekülge poemüüjast ja tema eluloost, kui ta vaid korra raamatust läbi jookseb? Ma tean, et on inimesi, kes fännavad sellist kirjutamisstiili. Mina üks neist ei ole.
*Ma usun, et see raamat oleks võinud palju lühem olla. Põgenemine oli kohati lohisev ja tükk aega ei saanudki aru, et miks teda nii paaniliselt taga aeti. Tähtsus tuleb alles lõpus välja. Või olid varasemad vihjed nii peened, et ma ei pannud neid tähele.
*Mõned tegelased jäid nõrgalt väljakirjutatuks. Isiklikult mulle Matilda üldse ei meeldinud, aga ma ei saa norida, sest selliseid naisi on ka. Ja kas see armastuslugu andis midagi juurde? Minu jaoks isiklikult mitte.
Mis meeldis:
*Kirjutamispoole pealt nii mõnigi peidetud nali, teatud fraasid ja väljendid.
*Raamatu ideed ja mõtted tehisintellekti kohta. Selline laiendusmoodul tõesti tekitaks vahe laiendatute ja tavainimeste vahele, aga kas tavainimesed nii idiootideks ja usuhulludeks muutuksid... Noh, Ameerika puhul ei tea kunagi :)
*Hindan kõrgelt ka kogu seda tehnika jms detailset kirjeldamist. Aru ei saanud, aga tundus asjakohane :D
Aga kolm punkti sai sellepärast, et stiil oli tõesti minu jaoks liiga kirjeldav ja seega lugemine venis, isegi kui ma lõike vahele jätsin. Aga süzee on huvitav.
Mis ei meeldinud:
*Loo ülikirjeldav stiil. Jah, alguses ma nautisin neid, et nii põhjalik ja puha, aga kas mul on tõesti vaja teada pea kaks lehekülge poemüüjast ja tema eluloost, kui ta vaid korra raamatust läbi jookseb? Ma tean, et on inimesi, kes fännavad sellist kirjutamisstiili. Mina üks neist ei ole.
*Ma usun, et see raamat oleks võinud palju lühem olla. Põgenemine oli kohati lohisev ja tükk aega ei saanudki aru, et miks teda nii paaniliselt taga aeti. Tähtsus tuleb alles lõpus välja. Või olid varasemad vihjed nii peened, et ma ei pannud neid tähele.
*Mõned tegelased jäid nõrgalt väljakirjutatuks. Isiklikult mulle Matilda üldse ei meeldinud, aga ma ei saa norida, sest selliseid naisi on ka. Ja kas see armastuslugu andis midagi juurde? Minu jaoks isiklikult mitte.
Mis meeldis:
*Kirjutamispoole pealt nii mõnigi peidetud nali, teatud fraasid ja väljendid.
*Raamatu ideed ja mõtted tehisintellekti kohta. Selline laiendusmoodul tõesti tekitaks vahe laiendatute ja tavainimeste vahele, aga kas tavainimesed nii idiootideks ja usuhulludeks muutuksid... Noh, Ameerika puhul ei tea kunagi :)
*Hindan kõrgelt ka kogu seda tehnika jms detailset kirjeldamist. Aru ei saanud, aga tundus asjakohane :D
Aga kolm punkti sai sellepärast, et stiil oli tõesti minu jaoks liiga kirjeldav ja seega lugemine venis, isegi kui ma lõike vahele jätsin. Aga süzee on huvitav.
July 15, 2019
Kõigepealt tahaks kirjutada sellest, mis mulle selle raamatu puhul meeldis. Jah. Neid kohti oli. Vist küll peamiselt lõigud kus hoogsa tegevuse kirjeldamise vahele minimaalselt dialoogi oli mahtunud, päris terav mõttekäik Turingi testi kohta, tehisintellekti manipulatiivne mõjutustehnika jne. Ka see krüpteeritud kiri lõpulehekülgedel oli hea leid - huvi selle sisu vastu polnud siiski nii suur, et oleksin viitsinud selle lahtimuukimisega tegeleda - aga juba selle idee eest annan ühe tähekese juurde.
Maailma tehnoloogilised ulmeelemendid - nanoimplantaadid, tehisreaalsuskapslid, maailmaparandajast tehisintellekt, eksoskeletontiivad jne lõid huvitava tausta. Nende eest teine täheke. Aga kahjuks tausta koolipoisiliku dialoogiga tegelastele kelle mono- ja dialooge oli liiga sageli raske piinlikkuseta lugeda.
Väga paljud leheküljed teksti oleks võinud raamatust olemata olla ja lugu poleks sellest midagi kaotanud. Pigem võitnud. Nii mõnedki kõrvalliinid jäid pooleli (näiteks see pooliku peaga küberneetiline karu) ja paljud kõrvalliinid või tegelased ei toetanud kuidagigi põhsüžeed vaid võtsid ainult leheruumi (esmalt muidugi kogu Matilda tegelaskuju aga ka Umberto lapsed, vägistajast reetur jne).
Ja noh, muidugi juba need mainitud olmelised dialoogid. Ok võibolla inimesed räägivadki tavaelus sellest ja nii aga need teemad võiks kõik "Õnne 13" lugudesse jätta. Samuti ka lõikudepikkused kirjeldused kuidas fooliumist ja kraetugevdusest muukrauda või töökojas metallist lille valmistada või sellest kuidas käsi teki all tagumikku ja kõhtu katsus. Minu maitse jaoks oli liiast ka stiil, mis loob laused nagu: "Ooha, ha höö huu ühjahs" või "Bud ob hist bibabuu hathi".
Üldiselt siiski hoogne märuliraamat. Pean tunnistama, et soov teada saada kuhu lugu lõpuks välja jõuab sundis raamatut lõpuni lugema. Ja juba see on väga hea!
Maailma tehnoloogilised ulmeelemendid - nanoimplantaadid, tehisreaalsuskapslid, maailmaparandajast tehisintellekt, eksoskeletontiivad jne lõid huvitava tausta. Nende eest teine täheke. Aga kahjuks tausta koolipoisiliku dialoogiga tegelastele kelle mono- ja dialooge oli liiga sageli raske piinlikkuseta lugeda.
Väga paljud leheküljed teksti oleks võinud raamatust olemata olla ja lugu poleks sellest midagi kaotanud. Pigem võitnud. Nii mõnedki kõrvalliinid jäid pooleli (näiteks see pooliku peaga küberneetiline karu) ja paljud kõrvalliinid või tegelased ei toetanud kuidagigi põhsüžeed vaid võtsid ainult leheruumi (esmalt muidugi kogu Matilda tegelaskuju aga ka Umberto lapsed, vägistajast reetur jne).
Ja noh, muidugi juba need mainitud olmelised dialoogid. Ok võibolla inimesed räägivadki tavaelus sellest ja nii aga need teemad võiks kõik "Õnne 13" lugudesse jätta. Samuti ka lõikudepikkused kirjeldused kuidas fooliumist ja kraetugevdusest muukrauda või töökojas metallist lille valmistada või sellest kuidas käsi teki all tagumikku ja kõhtu katsus. Minu maitse jaoks oli liiast ka stiil, mis loob laused nagu: "Ooha, ha höö huu ühjahs" või "Bud ob hist bibabuu hathi".
Üldiselt siiski hoogne märuliraamat. Pean tunnistama, et soov teada saada kuhu lugu lõpuks välja jõuab sundis raamatut lõpuni lugema. Ja juba see on väga hea!
May 28, 2017
Väga hea esikromaan, kaasahaarav ja kergestiloetav tekst, v.a. 4-leheküljeline Salpsani kiri :) Raamatu pealkiri on vahest pisut liiga krüptiline andmaks vähimatki aimu eesootavast. Ise oleks pakkunud pigem "Laiendatute kapseldatud maailm", "Heyleli laul", "Lihtsalt Mathilda" vms. Igal juhul viitavad kõik märgid sellele, et järgnevas raamatus peavad pingviinid laulma hakkama ükskõik mis pealkirja all see siis ka ei toimuks.
June 18, 2017
Korralikult kirjutatud sci-fi. Natuke liiga paks ja tüütu, aga mitte piinlik.
Huvitav, kas autor kujutas sündmustikku filmina ette? Näis küll nii.
Naiste kujutamine abitu.
Huvitav, kas autor kujutas sündmustikku filmina ette? Näis küll nii.
Naiste kujutamine abitu.
December 23, 2019
Täiesti korralik kodumaine teadusulme, kordagi ei hakanud piinlik (ehkki see ilmselt nõuaks veel eraldi arutlemist, miks üldse peaks omamaise kirjandusloomingu lati nii madalale seadma, et kui piinlik ei hakka, siis ongi juba hästi. Teisest küljest jälle - eks meil ilmub neid maavillaseid oopusi siiski suhteliselt palju.)
Ühesõnaga, kuna ma sci-fi'lt nagunii üheski keeles ei eelda, et tegemist oleks teab mis kirjandusliku šedöövriga ning karakaterite skemaatilisus ja hõre dialoog on juba praktiliselt vaikeseade, siis kõik muu oli täitsa tubli keskmine. Tihendamine ja kõrvaltegelaste vähendamine oleks asjale kasuks tulnud küll, praegu kippus kohati natuke lohisema ja ega tegelikult sellist tunnet ka hetkekski ei tekkinud, et nüüd on peategelasega päriselt jamasti, selge oli, et üks üle noatera pääsemine järgneb ikkagi teisele. Aga muidu oli lugu tempokas ja ainest filmiks näen mina siin vabalt. Isegi muidu pisut ülearune ja kohmakavõitu armastuslugu olnuks justkui Hollywoodi tarbeks sisse kirjutatud.
Ühesõnaga, kuna ma sci-fi'lt nagunii üheski keeles ei eelda, et tegemist oleks teab mis kirjandusliku šedöövriga ning karakaterite skemaatilisus ja hõre dialoog on juba praktiliselt vaikeseade, siis kõik muu oli täitsa tubli keskmine. Tihendamine ja kõrvaltegelaste vähendamine oleks asjale kasuks tulnud küll, praegu kippus kohati natuke lohisema ja ega tegelikult sellist tunnet ka hetkekski ei tekkinud, et nüüd on peategelasega päriselt jamasti, selge oli, et üks üle noatera pääsemine järgneb ikkagi teisele. Aga muidu oli lugu tempokas ja ainest filmiks näen mina siin vabalt. Isegi muidu pisut ülearune ja kohmakavõitu armastuslugu olnuks justkui Hollywoodi tarbeks sisse kirjutatud.
September 20, 2021
Hea lugemine, sisu realistlik.
Kui võrrelda horoskoopidega, siis vägagi realistlik.
Kes naudib kirjeldusi, siis nendega kitsi ei olda.
Mulle meeldis raamat väga.
Ja soovitan julgelt lugeda.
Kaido, ikkagi tahaks teada,
mis need 4. lk 16-nd süsteemis kirjutatult sisu on :)
Kui võrrelda horoskoopidega, siis vägagi realistlik.
Kes naudib kirjeldusi, siis nendega kitsi ei olda.
Mulle meeldis raamat väga.
Ja soovitan julgelt lugeda.
Kaido, ikkagi tahaks teada,
mis need 4. lk 16-nd süsteemis kirjutatult sisu on :)
July 11, 2017
Ütleme nii, et jutu mõte ja idee oleks ehk isegi 4 tärni olnud väärt ja mõnes kohas oli isegi kirjutamisstiil keskmisest tugevam, aga puudu jäi veidi lihivimisest ja stiiliühtlusest. Püüti väga sellist põgenemiseraamatut kirjutada, et kogu aeg on pahad jälil, aga see tekitas sellise kunstliku viimasel hetkedel pääsemiste jada, mis ei tundunud kuidagi tõsiseltvõetav. Samas kogu aeg toimus mingi action, nii et vähemalt igav ei hakanud.
Displaying 1 - 11 of 11 reviews