What do you think?
Rate this book
Lux Gravis. Raske Valgus
Meid ümbritseb tuleviku ja mineviku võrgustik: juurdepääsupunktid, juhuslikud süsteemihäired ning inimesed, kes vastutavad kõige selle turvalisuse ja hoolduse eest. Kui oled ühena neist sündinud, ei põgene sa oma saatuse eest.
Rooma leegionär, araabia poiss Inglise kloostris, valgustusajastu teadlane, vaid teadvusena eksisteeriv uurija – need on mõned tegelased väga erinevaist maailmaist, tegelased, kes ometigi kohtuvad kahte aastatuhandet hõlmavate sündmuste jadas.
„Lux Gravis” on lugu ajast, mis oleks võinud kulgeda teistsugust rada pidi. Ajalookroonika ja ulmemüsteeriumi elemente kombineeriva romaani tegelased ja sündmused on reaalsed, heites hoopis uut valgust mitmele Euroopa ajalugu mõjutanud otsusele.
Rooma leegionär, araabia poiss Inglise kloostris, valgustusajastu teadlane, vaid teadvusena eksisteeriv uurija – need on mõned tegelased väga erinevaist maailmaist, tegelased, kes ometigi kohtuvad kahte aastatuhandet hõlmavate sündmuste jadas.
„Lux Gravis” on lugu ajast, mis oleks võinud kulgeda teistsugust rada pidi. Ajalookroonika ja ulmemüsteeriumi elemente kombineeriva romaani tegelased ja sündmused on reaalsed, heites hoopis uut valgust mitmele Euroopa ajalugu mõjutanud otsusele.
320 pages, Hardcover
First published January 1, 2017
33 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 14 of 14 reviews
April 3, 2019
Päris eepiline (alternatiiv?)ajalooline jutustus neljas ajas ühes kohas. Igas ajas omaette põnev seltskond üritamas koos lugejaga lahendada müsteeriumi, mis aeglaselt koorub ja mis minu jaoks kõige olulisem - päriselt jõuab ka mingi lõpplahenduseni ning ei jää lõpmatuseni heietama järgede või ebamäärasuse udusse. Ühe tärni maksimumist pidin ma röövima, sest kohati läksid mul asjad tegelaste ja jutuliinide osas päris sassi. Parem on see lugu ühe korraga läbi võtta, sest pärast pausi ei pruugi kõik õhus rippuvad pallid enam hoomatavad olla. Ja ega väga palju lugejale ei seletata. Visatakse vette ja pead välja ujuma või kukalt kratsima.
Ja selle kõik pani kirja üks väheseid tänapäevaseid renessanssmehi, kes jõuab nii maalima, telerisse kui ka juba mitukümmend aastat tagasi muusikat tegema Modern Foxi vinüülplaadile, mida ma päris väiksena keerutasin ja nautisin. Võibolla oleks aeg mälu värskendada.
Ma ei tea palju Mart Sander seni on ulmet viljelenud, sest pole sellele peale sattunud ega ka süstemaatiliselt otsinud, kuid selgelt on sellele ainult üks õige vastus: "liiga vähe, palun veel!"
Ja selle kõik pani kirja üks väheseid tänapäevaseid renessanssmehi, kes jõuab nii maalima, telerisse kui ka juba mitukümmend aastat tagasi muusikat tegema Modern Foxi vinüülplaadile, mida ma päris väiksena keerutasin ja nautisin. Võibolla oleks aeg mälu värskendada.
Ma ei tea palju Mart Sander seni on ulmet viljelenud, sest pole sellele peale sattunud ega ka süstemaatiliselt otsinud, kuid selgelt on sellele ainult üks õige vastus: "liiga vähe, palun veel!"
December 3, 2017
Rooma leegionäär Ocavianus eksib Inglismaal enda vägede juurest eemale ning avastab ühest koopast kivi, mis kiirab müstilist musta valgust. Selgub, et selle kivi abil on võimalik teatud intervalli järel tuleviku või minevikuga infot vahetada, misjärel rajab ta kivi valvamiseks salajase ordu. Edasine tegevus toimub paraleelselt aastatel 1000, 1600 ja 2300 (ei viitsinud raamatust täpseid arve vaadata ja ümardasin). Aegamööda hakkab aga kõigis neis ajastutes elavatel munkadel tekkima arusaam, et midagi on selle rasket valgust eritava ja ajastuid ühendava monoliidiga valesti.
Erinevad minevikud on hästi kirja pandud, autor on (minuarvates) tabanud hästi erinevate ajastute inimeste mõttemaailma ning ka kujutatud tulevik on ulmeline ja täis lahedate ideedega tehnoloogiat (hingemasinad, kehadevahetamine jne). Lugu ise jookseb meeldivalt kiirelt ja kohati on seda isegi raske käest panna. Tabasin muide lugemise ajal end korduvalt mõttelt, et midagi on ka meie ajaliiniga valesti. Ei saa ju olla, et sellise läbimõeldud keskaegse maailmaga tugevalt zanriulmelise põneviku on kirjutanud Mart Sander aga mitte Indrek Hargla. Massaraks! Eesti ulmekirjanikud peaksid häbi tundma. Alguses tuleb Kunnaselt Gort Ashryn ja nüüd siis Lux gravis. igaljuhul olen tõesti positiivselt üllatunud ja minupoolt saab see raamat maksimaalse hinde. Kahtlemata üks selle aasta parimaid kodumaiseid ulmeteoseid ning on tõesti kahu, et Stalkeri hääletuses satub see tõlkeulme alla.
PS: Üks eelnev antud raamatu arvustaja on avaldanud imestust naistegelaste puudumise üle. Mina ei suuda seda küll parimagi tahtmise juures veaks pidada. Kogu tegevus toimub ju ikkagi karmi korraga mungakloostris ning kõige kauem koht, kuhu sealt satutakse on kloostri kõrval kasvav mets.
PPS: Ka järelsõna on asjalik, mulle meeldis raamatus tegutsevate (ka fiktiivsete) tegelaste kohta rohkem tausta saada. Nagu väike mõnus lisaboonus kogu loole.
Erinevad minevikud on hästi kirja pandud, autor on (minuarvates) tabanud hästi erinevate ajastute inimeste mõttemaailma ning ka kujutatud tulevik on ulmeline ja täis lahedate ideedega tehnoloogiat (hingemasinad, kehadevahetamine jne). Lugu ise jookseb meeldivalt kiirelt ja kohati on seda isegi raske käest panna. Tabasin muide lugemise ajal end korduvalt mõttelt, et midagi on ka meie ajaliiniga valesti. Ei saa ju olla, et sellise läbimõeldud keskaegse maailmaga tugevalt zanriulmelise põneviku on kirjutanud Mart Sander aga mitte Indrek Hargla. Massaraks! Eesti ulmekirjanikud peaksid häbi tundma. Alguses tuleb Kunnaselt Gort Ashryn ja nüüd siis Lux gravis. igaljuhul olen tõesti positiivselt üllatunud ja minupoolt saab see raamat maksimaalse hinde. Kahtlemata üks selle aasta parimaid kodumaiseid ulmeteoseid ning on tõesti kahu, et Stalkeri hääletuses satub see tõlkeulme alla.
PS: Üks eelnev antud raamatu arvustaja on avaldanud imestust naistegelaste puudumise üle. Mina ei suuda seda küll parimagi tahtmise juures veaks pidada. Kogu tegevus toimub ju ikkagi karmi korraga mungakloostris ning kõige kauem koht, kuhu sealt satutakse on kloostri kõrval kasvav mets.
PPS: Ka järelsõna on asjalik, mulle meeldis raamatus tegutsevate (ka fiktiivsete) tegelaste kohta rohkem tausta saada. Nagu väike mõnus lisaboonus kogu loole.
August 20, 2017
Lugemise väljakutse grupis jäi mulle silma Mart Sanderi ulmeromaan "Lux Gravis ehk Raske Valgus". Mind huvitas väga, milline on autori fantaasialend ning loodud ulmemaailm. Nii haarasingi teose raamatukogus käies riiulilt kaasa.
383, 1037, 1691, 2345, klooster Inglismaal. Üksik Rooma leegionär Octavianus avastas Inglismaa pinnal rännates koopa kummalise kiviga, millest tulvas tumedat valgust. Hiljem ehitatakse selle koha peale klooster, mille asukad teenivad kivi ja kaitsevad selle saladust. Raskes valguses viibides on võimalik tajuda minevikku või tulevikku, aga ainult 654,321 aastase vahega. Mungad annavad edasi infot minevikku ja võtavad seda vastu tulevikust. Nad ei sekku ajaloo kulgu, kuni keegi otsustab süsteemi rikkuda. Nimelt on tulevikus punkt, mida kutsutakse nullpäevaks, sest sellest alates ei tule tulevikust enam teateid.
Kas võivad inimesed, keda eraldab rohkem kui tuhat aastat, saada aru üksteise mõtetest, isegi kui nad räägivad sama keelt?
Autor ise võtab romaani väga tabavalt kokku: "Tahaksin selle romaaniga rõõmustada eelkõige neid andunud ulmefänne, kes tunnevad mängureegleid ning ei põrku tagasi ka keerukalt konstrueeritud jutustuse ees, mis nõuab aktiivset kaasamõtlemist ja tähelepanu."
Raamat nõudis tõesti kaasamõtlemist ja rohkelt tähelepanu, sest tegevus liikus sajandite vahel ning tegelasi (muide, kõik on mehed!) ja süžeeliine oli palju. Žanrilt on Sanderil õnnestunud segada ajalooline põnevik ning ulmeromaan. Mul oli süvenemisega raskusi, sest lugu oli parajalt segane ja ükski tegelane ei suutnud võita mu poolehoidu. Kõige huvitavam tundus tuleviku-utoopia, kus autori fantaasialend oli kõige kõrgem: ajuporteerumine, kurjust alla suruv hingemasin, titaankoopad. Sellest oli aga tunduvalt vähem juttu kui kloostri intriigidest ja vandenõudest. Osavalt kaasati romaanis reaalseid ajaloolisi isikuid, näites Isaac Newtonit, ning mulle meeldis väga, et lõpus tutvustati neid põgusalt. Nii sai aimu, kes oli päris ja kes mitte, ning mida nad päriselt korda saatsid. Igatahes, lugemine venis ja otsustasin vahepeal midagi kergemat käsile võtta. Kui see läbi sai ning uuesti "Lux Gravis" avasin, siis said põhipunktid selgeks, lugemine läks kiiremalt ja lugu paelus juba rohkem.
Raamatu puhul on tähelepanuväärne veel see, et Mart Sander kirjutas ta originaalis ingliskeelsena ning seda ilmus vaid 300 eksemplari. Illustratsioonid raamatus on autori enda tehtud. Ühe eksemplari sai endale Elisabeth II, kui Eestit külastas. Eestikeelse versiooni jaoks töötas autor romaani ümber ning kirjutas 100 lehekülge veel juurdegi. Ka sellest ei puudu illustratsioonid ning esikaanel ilutseb samuti Mart Sanderi joonistus.
Mart Sander on kahtlemata multitalent ning on kirjutanud korraliku ulmeromaani. "Lux Gravis ehk Raske Valgus" võiks olla huvitav lugemine ajaloo- ja ulmefännile. Minu jaoks jäi ta siiski veidi segaseks, kuigi lugu oli kahtlemata põnev. Ei oska öelda, mis mind häiris, kas ma ei tundnud ajalugu ning esinenud isikuid piisavalt, või sai määravaks vähene keskendumine.
383, 1037, 1691, 2345, klooster Inglismaal. Üksik Rooma leegionär Octavianus avastas Inglismaa pinnal rännates koopa kummalise kiviga, millest tulvas tumedat valgust. Hiljem ehitatakse selle koha peale klooster, mille asukad teenivad kivi ja kaitsevad selle saladust. Raskes valguses viibides on võimalik tajuda minevikku või tulevikku, aga ainult 654,321 aastase vahega. Mungad annavad edasi infot minevikku ja võtavad seda vastu tulevikust. Nad ei sekku ajaloo kulgu, kuni keegi otsustab süsteemi rikkuda. Nimelt on tulevikus punkt, mida kutsutakse nullpäevaks, sest sellest alates ei tule tulevikust enam teateid.
Kas võivad inimesed, keda eraldab rohkem kui tuhat aastat, saada aru üksteise mõtetest, isegi kui nad räägivad sama keelt?
Autor ise võtab romaani väga tabavalt kokku: "Tahaksin selle romaaniga rõõmustada eelkõige neid andunud ulmefänne, kes tunnevad mängureegleid ning ei põrku tagasi ka keerukalt konstrueeritud jutustuse ees, mis nõuab aktiivset kaasamõtlemist ja tähelepanu."
Raamat nõudis tõesti kaasamõtlemist ja rohkelt tähelepanu, sest tegevus liikus sajandite vahel ning tegelasi (muide, kõik on mehed!) ja süžeeliine oli palju. Žanrilt on Sanderil õnnestunud segada ajalooline põnevik ning ulmeromaan. Mul oli süvenemisega raskusi, sest lugu oli parajalt segane ja ükski tegelane ei suutnud võita mu poolehoidu. Kõige huvitavam tundus tuleviku-utoopia, kus autori fantaasialend oli kõige kõrgem: ajuporteerumine, kurjust alla suruv hingemasin, titaankoopad. Sellest oli aga tunduvalt vähem juttu kui kloostri intriigidest ja vandenõudest. Osavalt kaasati romaanis reaalseid ajaloolisi isikuid, näites Isaac Newtonit, ning mulle meeldis väga, et lõpus tutvustati neid põgusalt. Nii sai aimu, kes oli päris ja kes mitte, ning mida nad päriselt korda saatsid. Igatahes, lugemine venis ja otsustasin vahepeal midagi kergemat käsile võtta. Kui see läbi sai ning uuesti "Lux Gravis" avasin, siis said põhipunktid selgeks, lugemine läks kiiremalt ja lugu paelus juba rohkem.
Raamatu puhul on tähelepanuväärne veel see, et Mart Sander kirjutas ta originaalis ingliskeelsena ning seda ilmus vaid 300 eksemplari. Illustratsioonid raamatus on autori enda tehtud. Ühe eksemplari sai endale Elisabeth II, kui Eestit külastas. Eestikeelse versiooni jaoks töötas autor romaani ümber ning kirjutas 100 lehekülge veel juurdegi. Ka sellest ei puudu illustratsioonid ning esikaanel ilutseb samuti Mart Sanderi joonistus.
Mart Sander on kahtlemata multitalent ning on kirjutanud korraliku ulmeromaani. "Lux Gravis ehk Raske Valgus" võiks olla huvitav lugemine ajaloo- ja ulmefännile. Minu jaoks jäi ta siiski veidi segaseks, kuigi lugu oli kahtlemata põnev. Ei oska öelda, mis mind häiris, kas ma ei tundnud ajalugu ning esinenud isikuid piisavalt, või sai määravaks vähene keskendumine.
January 3, 2020
Seda raamatut oleksin vähemalt mina pidanud alustama lõpust. Kui oleksin viimast lauset Mart Sanderi enda kirja pandud eesmärgist teose osas lugenud esimesena, oleksin ilmselt end nii mõneski osas ümber häälestanud. Oleks-oleks... "Andunud ulmefänn, kes tunneb mängureegleid ning ei põrku tagasi ka keerukalt konstrueeritud jutustuse ees, mis nõuab aktiivset kaasamõtlemist ja tähelepanu." Andunud ulmefänn ma kindlasti ei ole, kuigi alternatiivajaloo ja paralleelreaalsuste teema on alati köitnud ja viimasel aastal olen üsna palju ulmet lugenud (ikka muidugi tänu siinsele grupile). Mängureeglid - mingi siseringi nali vist? Aktiivselt kaasamõtlemine ja tähelepanu pole probleem, aga sel juhul oleksin võinud teost veidi värskema peaga alustada.
Samuti hämmastas kokkuvõte Mart Sanderi kirjanduslikust loomingust. Ei teadnudki, et see on nii mitmekülgne ja edu saavutanud. Peaks ilmselt rohkem sellega tutvuma.
Lisaks tekkis raamatut lugedes pidevalt küsimusi, kui palju seal kirjeldatud sündmused ja isikud ka tegelikkuses eksisteerinud on ja kui palju on kirjandusliku fantaasia vili. Käisin isegi vahepeal internetis teadmisi täiendamas. Hiljem muidugi selgus, et lõpus kokkuvõte kenasti olemas, kes oli kes.
Kui sisust rääkida, siis toimub tegevus neljal aastal AD: 383, 1037, 1691 ja 2345. Tähelepanelik lugeja saab muidugi kohe aru, mis neid aastaid seob. Olgu selleks siis looduslik koobas, kloostrimüürid või kõrgtehnoloogiline keskus - kõik need ajahetked peidavad endas krüpti, milles asub Kivi, salapärane pimedust kiirgav objekt. Muidugi on see krüpt ka ühendusvärav, mille kaudu saab tulevikust sõnumeid vastu võtta ja minevikku sõnumeid edasi anda. Ikka sellepärast, et oleks kindlus maailma püsimise pärast. Paraku ei ole aga kõik vaikivad käsutäitjad, vaid leidub ka mõtlevaid ja analüüsivaid inimesi, kes ühel hetkel jõuavad järeldusteni, mida keegi kuulda ei tahaks. Ja siis tuleb muidugi otsustada ja tegutseda, kuidas edasi minna.
Meeldis, et Sander polnud läinud tavapärase ajas rändamise ja paralleereaalsuste romaanide teed. Tegemist ei ole portaaliga, mis füüsilisi isikuid ühest ajahetkest teise transportib. Ei mingit klassikalist põnevus- ega armastuslugu (mitte ainsatki naistegelast kogu teose jooksul!). Selle asemel hoopis rahulikus tempos kulgev mõtisklev ja keeruliste seostega lugu. Kui sa just tõesti eeslmainitud andunud ulmefänn pole, siis ära väsinud peaga lugema ei hakka, sest nii võib pool mõnu kaduma minna. Klassikaline duaalsus ehk headus-kurjuse teema valguse-pimeduse näol on lahendatud nii, et ei tekita primitiivse ega küllastatuse tunnet. Newtonist ja illuminaatidest ei saanud muidugi mööda ja veel nii mõnestki teemast. Lõpplahendus - ei osanud kahtlustada, kuigi kui suund kätte näidatud, võis aru saada küll, mismoodi minema hakkab.
Mis mulle taas meeldis ja mis igas viimasel ajal loetud raamatus silma jääb, oli inimene ise. Olgu see kauge minevik või tulevik, oma põhiolemuselt ollakse ikka ja alati samasugused.
Natuke kummastav tundus, kui 1691.aastal räägiti rahustitest täispumpamisest, moodsast tehnoloogiast ja tehnikapargist.
Kokkuvõtteks oli huvitav lugemiselamus. Tõesti veidi erinev muudest ajas rändamise romaanidest, mida vähemalt ise siiani lugema olen sattunud. Ja kivide üle hakkasin romaaniväliselt rohkem mõtlema ning suhtun nüüd neisse ilmeselgelt suurema austusega.
Samuti hämmastas kokkuvõte Mart Sanderi kirjanduslikust loomingust. Ei teadnudki, et see on nii mitmekülgne ja edu saavutanud. Peaks ilmselt rohkem sellega tutvuma.
Lisaks tekkis raamatut lugedes pidevalt küsimusi, kui palju seal kirjeldatud sündmused ja isikud ka tegelikkuses eksisteerinud on ja kui palju on kirjandusliku fantaasia vili. Käisin isegi vahepeal internetis teadmisi täiendamas. Hiljem muidugi selgus, et lõpus kokkuvõte kenasti olemas, kes oli kes.
Kui sisust rääkida, siis toimub tegevus neljal aastal AD: 383, 1037, 1691 ja 2345. Tähelepanelik lugeja saab muidugi kohe aru, mis neid aastaid seob. Olgu selleks siis looduslik koobas, kloostrimüürid või kõrgtehnoloogiline keskus - kõik need ajahetked peidavad endas krüpti, milles asub Kivi, salapärane pimedust kiirgav objekt. Muidugi on see krüpt ka ühendusvärav, mille kaudu saab tulevikust sõnumeid vastu võtta ja minevikku sõnumeid edasi anda. Ikka sellepärast, et oleks kindlus maailma püsimise pärast. Paraku ei ole aga kõik vaikivad käsutäitjad, vaid leidub ka mõtlevaid ja analüüsivaid inimesi, kes ühel hetkel jõuavad järeldusteni, mida keegi kuulda ei tahaks. Ja siis tuleb muidugi otsustada ja tegutseda, kuidas edasi minna.
Meeldis, et Sander polnud läinud tavapärase ajas rändamise ja paralleereaalsuste romaanide teed. Tegemist ei ole portaaliga, mis füüsilisi isikuid ühest ajahetkest teise transportib. Ei mingit klassikalist põnevus- ega armastuslugu (mitte ainsatki naistegelast kogu teose jooksul!). Selle asemel hoopis rahulikus tempos kulgev mõtisklev ja keeruliste seostega lugu. Kui sa just tõesti eeslmainitud andunud ulmefänn pole, siis ära väsinud peaga lugema ei hakka, sest nii võib pool mõnu kaduma minna. Klassikaline duaalsus ehk headus-kurjuse teema valguse-pimeduse näol on lahendatud nii, et ei tekita primitiivse ega küllastatuse tunnet. Newtonist ja illuminaatidest ei saanud muidugi mööda ja veel nii mõnestki teemast. Lõpplahendus - ei osanud kahtlustada, kuigi kui suund kätte näidatud, võis aru saada küll, mismoodi minema hakkab.
Mis mulle taas meeldis ja mis igas viimasel ajal loetud raamatus silma jääb, oli inimene ise. Olgu see kauge minevik või tulevik, oma põhiolemuselt ollakse ikka ja alati samasugused.
Natuke kummastav tundus, kui 1691.aastal räägiti rahustitest täispumpamisest, moodsast tehnoloogiast ja tehnikapargist.
Kokkuvõtteks oli huvitav lugemiselamus. Tõesti veidi erinev muudest ajas rändamise romaanidest, mida vähemalt ise siiani lugema olen sattunud. Ja kivide üle hakkasin romaaniväliselt rohkem mõtlema ning suhtun nüüd neisse ilmeselgelt suurema austusega.
April 3, 2018
Täiesti korraliku ulmekas! Algus läheb veidi raskelt vedama, aga edasi on üsna põnev. Väga positiivne on ajaloolise konteksti lisamine ja vastavad selgitused lugejale, samuti harjutused kalendri ja aritmeetika teemal. Tegelased on veenvad ja mitmed neist seostatud ajaloos tegutsenud isikutega.
Minu jaoks on romaanil kaks viga. Üks on ülimalt subjektiivne ja mitte eriti tõsine. Kuna Sander kasutab talle omast kirjutamisstiili, siis esimesel paarikümnel lehel saatis mind tema eripärane hääl, mis jällegi temal omasel viisil teost mulle ette luges ja tulemus oli parasjagu koomiline. Hiljem suutsin sellest kujutlusest lahti saada.
Teine on mõnevõrra tõsisem teema. Peale loo lõppu tekkis väike nõutus ja küsimus, et milleks kogu see sebimine. Kõik tegelased, nende tegemised ja protsess ise oli huvitav ja nauditav, aga suur pilt ja idee seal taga oli segane. Eelnevatele ja järgnevatele põlvedele edastati sõnumeid ja õpetusi, ehitati ja taaskäivitati süsteeme (aga mille jaoks need olid?), edastati kellegile vale pilti; seal taga oli pahade plaanid ja põlvkondade püüded midagi enda ja järgmiste ajastute jaoks paremini teha, aga kõige selle jaoks ei olnud lugeja arusaadavat ja loogilist selgitust. Ehk siis millegi tegemine lihtsalt tegemise või põnevuse lisamise pärast ei ole veenev. Isegi kui autoril oli see suur plaan selge, siis minuni selle loogika ei jõudnud.
Kuna autor kirjutab, et on originaali korra põhjalikult ümber töötanud, siis võiks ehk veel veidi tegeleda, sest materjal on ju hea. Lihtsalt kogu see asi tuleks veel selgelt ära seostada ja põhjendada.
Minu jaoks on romaanil kaks viga. Üks on ülimalt subjektiivne ja mitte eriti tõsine. Kuna Sander kasutab talle omast kirjutamisstiili, siis esimesel paarikümnel lehel saatis mind tema eripärane hääl, mis jällegi temal omasel viisil teost mulle ette luges ja tulemus oli parasjagu koomiline. Hiljem suutsin sellest kujutlusest lahti saada.
Teine on mõnevõrra tõsisem teema. Peale loo lõppu tekkis väike nõutus ja küsimus, et milleks kogu see sebimine. Kõik tegelased, nende tegemised ja protsess ise oli huvitav ja nauditav, aga suur pilt ja idee seal taga oli segane. Eelnevatele ja järgnevatele põlvedele edastati sõnumeid ja õpetusi, ehitati ja taaskäivitati süsteeme (aga mille jaoks need olid?), edastati kellegile vale pilti; seal taga oli pahade plaanid ja põlvkondade püüded midagi enda ja järgmiste ajastute jaoks paremini teha, aga kõige selle jaoks ei olnud lugeja arusaadavat ja loogilist selgitust. Ehk siis millegi tegemine lihtsalt tegemise või põnevuse lisamise pärast ei ole veenev. Isegi kui autoril oli see suur plaan selge, siis minuni selle loogika ei jõudnud.
Kuna autor kirjutab, et on originaali korra põhjalikult ümber töötanud, siis võiks ehk veel veidi tegeleda, sest materjal on ju hea. Lihtsalt kogu see asi tuleks veel selgelt ära seostada ja põhjendada.
September 7, 2017
Lapse kirjutatud. Olgu, mõned kohad olid ok, aga tegelased, tegelased! Paar tükki oli normaalsed, aga enamasti nii lollid ja naiivsed, et oeh.
+ terve raamatu jooksul ei tulnud isegi mainimisele mitte ühtegi naist. Et pole nagu kriitikat väärt? Inimesed on inimesed, ükskõik kummast soost?
Võtke vastupidi: kui raamatu tegelased oleks eranditult naised, kas ei tekiks samamoodi tunnet, et kusagil on teine pool maailma, kus toimuv vähemalt sama huvitav, aga millegipärast kirjeldatakse ainult väga kitsast lõiku, kus tegutseb ainult ühes soost tegelaste parv?
Pff.
+ terve raamatu jooksul ei tulnud isegi mainimisele mitte ühtegi naist. Et pole nagu kriitikat väärt? Inimesed on inimesed, ükskõik kummast soost?
Võtke vastupidi: kui raamatu tegelased oleks eranditult naised, kas ei tekiks samamoodi tunnet, et kusagil on teine pool maailma, kus toimuv vähemalt sama huvitav, aga millegipärast kirjeldatakse ainult väga kitsast lõiku, kus tegutseb ainult ühes soost tegelaste parv?
Pff.
February 27, 2020
Väga hästi kirjutatud ja hoogne romaan. Koguaeg mingi tegevus käis ja lugejal jagus kaasamõtlemist. Autor kasutas oskuslikult ajaloolisi isikuid raamatu tegelastena.
Tegevus toimub Inglismaal ühe müstlise musta valgust kiirgava kivi ümber. Kivi tekitab võimaluse saata sõnumeid ajas tagasi. Seda ka tehakse ja tulevik kasutab võimalust ajalugu muuta. Lõpuks kivi neutraliseeritakse.
Tegevus toimub Inglismaal ühe müstlise musta valgust kiirgava kivi ümber. Kivi tekitab võimaluse saata sõnumeid ajas tagasi. Seda ka tehakse ja tulevik kasutab võimalust ajalugu muuta. Lõpuks kivi neutraliseeritakse.
September 9, 2017
Alguses on raske vedama saada - palju tegelasi, erinevaid ajajooni, kuigi raamat ise on suht lihtsalt kirjutatud ning kiire lugemine. Lõpp meeldis mulle väga : pani eelneva kõik palju paremasse perspektiivi, nii et ärge poole peal alla andke.
October 20, 2018
Lux Gravis ehk raske valgus! Just RASKE on see sõna, mis kogu lugemise aja mind saatis. Küll ma kunagi selle raskuse õletan ;). NB! Juba üksnes kaanepildi pärast on see raamat mu silmis väärtus omaette.
August 3, 2017
Tahtsin paremini arvata, aga ... segane lugu
March 30, 2019
Keeruline aga super hea stiiliga!
February 12, 2018
See oli teine raamat, mille ma Mart Sanderi raamatutest olen lõpule viinud. Kindlasti üks väga keeruline lugemine, kuna esines suhteliselt raskelt konstrueeritud lauseid. Võttis aega rohkem kui tavaline lugemine, aga läbi ta sain. Raamatumõte ja üldine olemus on tegelikult väga hea. Sobib rohkem lugejale, kes tahab asjasse täiesti sisse minna ja täielikult sellele keskenduda.
December 6, 2017
Alguses tundub hästi keeruline, aga kui saad süsteemile pihta siis on nagu mingi mata valem, korrapärane. Ilmselt sellele mõeldud kes on palju ulmet lugenud ja tahab midagi uut, ongi kummalised tegelased (mitte ühtegi naist, naiss) ja tegevus on mitte kosmoses või mingis varjuderiigis vaid ühes keldripugerikus suures osas. Kauge tuleviku osa on cool, tüübid on täitsa teistsuguse mõtlemisega kui neilt võiks oodata, mis minu meelest on suur pluss. Muidu on küll mõnes raamatus vahest numbri poolest tulevik, aga kõik käituvad ikka nagu igapäev. Aga aru saadav et igaühele see pole, eriti mitte naistele, kes tahaks vist mingit ilulemist ja mainstream sussu-mussut. (Seda näeb juba siin mõnest kommentaarist.) Täitsa 100% meestekas.
Displaying 1 - 14 of 14 reviews