Gustaf Mannerheim är som känt den mest uppburna men också omstridda personen i Finlands 1900-talshistoria. Men varför är det så?
Mannerheims långa och mångskiftande liv och epok gestaltas i detta verk skrivet av Henrik Meinander i flera kontexter: hans privilegierade bakgrund och officerskarriär i Ryssland, som vardera på ett väsentligt sätt formade hans syn på Finland i ett europeiskt och globalt perspektiv; hans centrala insats i finsk säkerhetspolitik under ödesåren 1917—1919 och 1939—46; och sist men inte minst, hans personlighet som fortsättningsvis ger upphov till en myter, anekdoter och rykten.
I denna syntes målar han ett kritiskt men empatiskt Mannerheim-porträtt, i vilket det finns både starka konturer och färgprakt men också besvärande detaljer och tunga skuggor.
Meinander tiivistää Mannerheimin hyvin monivaiheisen elämän tässä jämäkässä kirjassa, joka esittelee niin Mannerheimin elämän eri vaiheet kuin myös geopolitiikan ja suurvaltastrategian ymmärtäjän, taantumuksellisen aristokraatin ja ihmisen näiden takana. Seuraava lainaus tiivistää hyvin kuinka monen asian murroksessa Mannerheim eli ja toimi:
“Kun hän syntyi, ei ollut ehtinyt kulua kuuttakaan vuosikymmentä siitä, kun Suomi oli irrotettu Ruotsin yhteydestä, mikä näkyi selvästi hänen lapsuudenympäristössään. Ja kun hän sitten ryhtyi erinäisten sattumien johdosta sotilasuralle, juuri silloin koko Eurooppa rupesi ajelehtimaan tuhoisaan kurimukseen, joka johti sittemmin sekä ensimmäiseen että toiseen maailmansotaan. Näin 1800-lukulainen ratsuväen upseeri Mannerheim päätyi osallistumaan useampiin sotiin kuin kenties kukaan muu pohjoismaalainen 1900-luvulla ja ehti vielä kokea, kuinka ydinase otettiin käyttöön ja kaksi kolmasosaa maanosastamme päätyi Neuvostoliiton haltuun.”
En ole aiemmin lukenut yhtään kirjaa Marskista. Meinanderin kirja oli niin kokonaisvaltainen paketti, että seuraavaksi voi hyvin lukea jotain, joka käsittelee tarkemmin jotain yhtä vaihetta hänen elämästään tai ajastaan. Näkemys sekä Mannerheimista että Suomen sotien historiasta aukeni taas uudella tavalla. Sekä kuvaukset vapaussodan ja talvisodan syistä ja vuosien 1940-41 liittoutumisesta Saksan kanssa ovat edelleen selkeästi aiheita, joista tutkijoiden keskuudessa laajasti hyväksytyt ja empiirisesti tutkitut näkemykset ja suuren yleisön (kuten minun) mielikuvat eroavat suuresti. Joten lisää kirjoja lukuun.
Mielenkiintoinen vertailukohta kirjalle on myös tänä vuonna julkaistu Martti Häikiön aikalaiselämänkerta Suomen leijona – Svinhufvud itsenäisyysmiehenä. Häikiön kirja on aika yksipuolisen ylistävä kohteelleen, kun Meinander on osittain hyvinkin kriittinen. Meinanderin näkökulmakin on laajempi. Kuten kirjan Mannerheim myös Meinander tarkastelee Suomen historiaa myös suurvaltojen geopolitiikan kautta, kun Häikiö on liikkeellä paljon kapeammalla näkökulmalla.
Meinanderin teksti on napakkaa ja tiivistää oleellisen. Sitaatteja on vähän, asiat taustoitetaan ja kaikkia mahdollisia henkilöitä ei tuoda esiin jokaisessa mahdollisessa vaiheessa. Häikiö taas hukuttaa tekstinsä sitaatteihin ja namedroppingiin, mutta unohtaa kertoa asioiden taustoja. Runsaat sitaatit toki tuovat eloa henkilöhahmoihin ja lisäävät aikalaistunnelmaa vanhahtavalla kielellään. Mannerheimilta toki ei suomenkielisiä sitaatteja kääntämättä juuri olisi irronnutkaan ja käännöksissä tuskin tavoitettaisiin 1800-luvun aateliston puhetyylin sävyjä.
Raamat räägib Gustaf Mannerheim elust, pika nimega Carl Gustaf Emil Mannerheim. Mannerheim oli paljudes rollides oma elu jooksul, teenis nii tollasel Venemaa Keisririigi sõjaväes kui hiljem Soome heaks oli nii sõjaväelane kui riigihoidja, president, Kaitsenõukogu juhataja, (sõja)marssal. Või siis vabahärra, vaata mis nurgast tahad.
Elu oli tal väga pikk - ja ma ei mõtle isegi seda, et ta elas üle kaheksakümne aastaseks. Sest kuigi ta eluiga oli väga pikk, siis pigem on isegi muljetavaldav see, mitmes sõjas ta osales, et ta läbis mõlemad ilmasõjad ning suutis muuhulgas ka Teises Maailmasõjas Soome iseseisvuse päästa, samal ajal kui näiteks lõunanaabritel läks üsna hapusti. Ta elu oli mitmes mõttes väga omamoodi, oli ta ju pärit aadlike perekonnast, tegu oligi rootsi taustaga aristrokraadiga, kelle soome keel jäigi eluks ajaks väga kangeks, kes aga samas seisus täie rinnaga Soome eest, võitles viimase veretilgani.
"Mannerheim ei olnud sugugi innustunud uuest suunast, mille tema elu oli võtnud. Sedamööda, kuidas ta sattus oma isepäisuse tõttu konflikti koolis valitsenud ahta ja range sõdurieluga, sai ta korduvalt noomitusi ja karistusi ning nende tõttu meeldis talle seal aina vähem ja tal tekkis üha uusi probleeme. Mannerheimi alul tagasihoidlik õppeedukus paranes esimestel aastatel tasapisi ja ta näitas üles huvi vähemalt prantsuse keele, ajaloo ja võimlemise vastu. Üksikuid balle ja sõjaväepidustusi arvestamata oli elu kadetikoolis enamasti monotoonne ja kulus koos kursusekaaslastega kasarmus, kus seesmist hierarhiat hoiti ülal mitmesuguste mitteametlike rituaalidega, mis sarnanesid süstemaatilise mõnitamisega. Suurt kasvu ja iseteadev Mannerheim näib olevat selles jämedakoelises mängus hästi hakkama saanud ja hilisemas elus kasutas ta sellist leebet sadismi sageli ära, et alluvaid kikivarvul hoida."
Tagantjärgi on küll ta tegude üle ka kohati lõugu lõksutatud, et kas ta otsused olid ikka kõige õigemad ning kas need kümned tuhanded soome mehepojad ikka pidid II MS ajal oma elud lahinguväljale jätma. Eraldi teema on veel see, et ega ta ju tegi muuhulgas ka koostööd Hitleriga, terve Soome tegi, mille eest vabahärrat on ka rapitud. Ma ütleks kogu sel teemal väga lühidalt - sõda ongi kole asi ning seal tehakse otsuseid kiirelt ja taktikaliselt, sõduri hind ongi suures plaanis tähtsusetu, meeldib see meile või mitte. Ning kõik need tänapäeval Soomes mugavalt kabinetis Mannerheimi kallal keelt teritavad inimesed võiks meeles pidada, et see kõik on suuresti seetõttu võimalik, et 40nendate alguses Mannerheim julges teha riskantseid otsuseid, laveerida Nõukogude Liidu, hitlerliku Saksamaa ja muude suurriikide vahel, ja sellest kõigest tulla välja isesiseva riigina. Eriti meie siin teame ju hästi, mis veel juhtuda võis. Siinkohal tsiteeriks raamatust Meinanderi: "Von Blücheril oli pakkuda ka eesmärgiga sobiv keelekujund - Soome oli Teise maailmasõja ajal vastu oma tahtmist tõmmatud suurpoliitika kärestikku kui jões hulpiv ajupuu."
Raamat on elu- ja ajalooline, kuid väga lihtsalt loetav. Mingi hetk tunduski, et tegu on justkui ilukirjandusega, mis on lihtsalt parajalt detailne. Mulle isiklikult selline käsitlus sobis väga, sest ega Mannerheimist on kirjutatud väga erinevaid raamatuid ja uurimusi, kuni kaheksaköitelisteni välja, rääkimata paljudest, mis keskenduvad ainult väiksele osale ta elust.
Kui rääkida veel Mannerheimist kui inimesest, siis eks ta jäigi eluks ajaks eemaleseisvaks aadlikuks, kes ei harjunudki kunagi ära demokraatiaga, kelle jaoks oli kogu demokraatia olemus, killustatus, kõigiga arvestamine, minu poolest kasvõi naiste valimisõigus - see jäigi kahtlaseks. Ega demokraatia oligi tema ajal uus asi, seega tasub Mannerheimi hinnates arvesse võtta konteksti, millal ta kasvas, kellena teda kasvatati. Ning see, et ta oli paras esteet-kusipea (mu sügav noogutus Psychoterrori suunas selle hea väljendi eest), võib olla küll osadele paras pind küüne all, kuid taaskord - ajad olid hoopis teistsugused, ning seesama härrasmees suutis Soome päris korraliku paksu ja vedela seest iseseisvana välja tüürida.
Raamatu on tõlkinud Andres Adamson, tulemus on veatu ja äärmiselt nauditav. Kuigi üks asi jäi mind kriipima, palju on siin originaali nüüd alles? Sest raamat on tõlgitud soomekeelsest "Gustaf Mannerheim – Aristokraatti sarkatakissa", originaal on aga rootsikeelne "Mannerheim – aristokrat i vadmal". Seega Mannerheimi muuseumi kuraator Meinander kirjutas raamatu, selle tõlkis soome keelde Kari Koski, selle tõlkis Andres Adamson eesti keelde. Toimetas veel omakorda Sven Maanso. Tulemus on küll väga nauditav, selles pole küsimus ka. Kas aga võivad mingid peened detaild olla tõlgetes muutunud... ei tea.
Jah... võibolla veel lõpetuseks ütlen niipalju, et Mannerheimi võlu ja valu oli ja on ta koloriitsus ja teod. Sest olenevalt ajast on teda näiteks püünele tõstetud, temast kirjutatud mõõdutundetuid kiidulaule, kus temast sai mütoloogiline messias. Või kui avastati, et kui õudne ikka fašism oli, siis põmst põhjati teda põrgupõhja, kritiseeriti kõigest jõust, niiet näpitsprillid olid ninalt pudenemas. Kokkuvõttes positiivne on see, et kuna tegu oli ja on Soome ajaloos kahtlamata äärmiselt olulise inimesega, siis on teda väga põhjalikult uuritud, materjali on palju ning tast saab päris hea pildi. Kusjuures omaette põnev mõte, mis lugemis ajal taas meenus - kui kunagi olid väga olulised infoallikad kirjavahetused, siis kuidas on lood nendega, kes elavad praegu, kellest äkki 50, 100 aasta pärast tahaks midagi kirjutada? E-mailid on ilmselt kuhugi väga ära piiratud ja miljoni privaatsusfiltri taga, FB messengerivestlused lihtsalt Metas lukus ja ammu maha kantud, kuna seitseteist uut sotsiaalmeediat on peale tulnud. Kui Wayback Machine või muu netiarhiiv töötab, siis saab vähemalt mingid säutsud ja Delfi kommentaarid kätte.
Kokkuvõttes: väärt raamat, mulle meeldis väga. Just selline parajalt detailne ja lobedalt loetav, mõistlikult neutraalne ja ei hakanud hinnangutega lahmima. Mulle meeldis enim isegi vist lõpuosa, kus oli palju juttu üldistusest, Mannerheimi pärandusest. Andis mõnusa ülevaate vabahärra elust ja saavutustest.
Для меня эта биография - один из пунктов «очеловечивания» личности Маршала. Наряду с книгой Элеоноры Иоффе «Линии Маннергейма», здесь раскрывается не только Маннергейм-рыцарь, Маннергейм-герой, но и Маннергейм-человек, со своими слабостями, привычками.
Сегодня, спустя 70 лет после смерти, интерес к личности этого великого человека не угасает.
Carl Gustaf Emil Mannerheimin (1867-1951) elämästä ja teoista on kirjoitettu vuosien saatossa melkoinen kasa kirjoja, niin faktaa kuin fiktiotakin - eikä oikeastaan ihmekään, sen verran kiehtovan ja vaiherikkaan elämän suurimmaksi suomalaiseksi viitisentoista vuotta sitten valittu marsalkka eli.
Helsingin yliopiston historian professori Henrik Meinanderin "Gustaf Mannerheim - aristokraatti sarkatakissa" (Otava, 2017) on yksi parhaista lukemistani Mannerheim-elämäkerroista, kaikin puolin asiantunteva, helppolukuinen ja miellyttävän tasapainoinen esitys, joka rohkenee käsitellä kohdettaan myös kriittisesti silloin kun aihetta on.
Teoksessa käsitellään mukavalla tavalla myös Mannerheimin jälkeensä jättämää perintöä, kuten tunteita kuohuttaneita teoksia kuten Katariina Lillqvistin kohuttua Uralin perhonen (2008) -nukkeanimaatiota.
The author succeeded in writing a great story, which presents the life and career of a great man in the historical context, with necessary, but not excessive details of personal life, without avoiding controversies, but rather carefully presenting the facts while maintaining nuanced and objective approach. The story itself is fascinating. This is a story of undisciplined schoolboy, who became one of the most reputable military commanders of 20th century; of an aristocrat who helped to create one of the most robust democracies in the world; of a Russian general serving the empire loyally through two major wars, not able to speak proper Finnish and skeptical of nationalistic ideas, who became the founder of Finnish independent state. The parallels between Finland of 1939 and Ukraine of 2022 are astonishing. Facing the same crazy imperialist neighbor, fighting for the right cause alone, surprising everyone by the stubborn resistance to aggressor. The democratic world failed to provide Finland with sufficient support, which lead to country’s military defeat despite the heroic struggle. Moreover, in the Continuation war the democratic world took side with the Soviet Union (with the Great Britain even declaring war to Finland), which led to even greater losses for Finland. But at the end of the day the Finns were able to build the most successful state and the happiest nation in the world – I do hope that we, the Ukrainians, will be able to do something similar.
Meinanderin Gustaf Mannerheim - Aristokraatti sarkatakissa pitää mielestäni hyvin tasapainon akateemisen tarkkuuden ja viihdyttävyyden välillä. Se ei hukuta lukijaansa viitteisiin, vuosilukuihin ja paikannimiin, mutta ei toisaalta myöskään unohda objektiivisuutta eikä pyri liikaa sankarillistamaan Mannerheimia tai tekemään tarinasta jännittävämpää kuin se onkaan.
Kirja sopii kaltaiselleni ihmiselle, jota kiinnostaa oppia lisää historiasta, mutta jolla on hyvin keskinkertaiset lähtötiedot viime vuosisadan alun Suomesta, eikä sinänsä mitään erityistä intohimoa juuri Mannerheimia kohtaan.
Lyhyt, ytimekäs ja jossain määrin vetäväkin yhteenveto Marskista. Lopussa vielä pohdintaa Marskin historian poliittisesta roolista, jatkuuvuudesta historiassa ja mitä jatkuvuus vaatii (uudelleen tulkintoja).
Yksi tähti uupumaan, koska ei tajunnan räjäyttävää ja alkuosa sisällissodan alkamiseen asti tuntui välillä tylsähkölle kertaukselle, kun oli lukenut Keskisarjan Hulttion nuoresta Marskista.
Henrik Meinander lyckas med det svåra att göra en tillräckligt kritisk och distanserad beskrivning av Mannerheim utan att överdriva varken goda och dåliga sidor, samtidigt som den språkligt flyter bra och håller kvar läsaren. Läsvärt är inte minst kapitlet om eftermälet, med senare forskning och kommentarer om den långa rad med skrifter som kommit ut om marskalken. Jag kunde redan mycket om ämnet och lärde mig avgörande detaljer.
Отличная биография, критическая, а не демонизирующая или героизирующая, но объясняющая, почему Маннергейма героизировали или демонизировали, а также какие фрагменты этих мифов имеют реальную основу, а какие сфальсифицированы. То, что исторический персонаж представляет интерес, не означает, что он обязательно симпатичен. Бывший директор Музея Маннергейма, кажется, относится к маршалу-реакционеру без восторга, но с пониманием.
Marski on varmasti Suomen historian eniten tunteita ja ajatuksia herättäviä henkilöitä. Mannerheim on monessa mielessä myyttinen hahmo, johon projisoidaan milloin mitäkin isänmaallisesta suur-sankarista valkoiseen lahtariin. Meinanderi pyrkii kirjassaan ymmärtämään kuka tämä nykyinen myyttinen sankari on, ja mielestäni onnistuu siinä.
My knowledge of Marshal Mannerheim was limited to limited exposure while reading about Finland's Winter War with the USSR. This is a good general history of his life and career, and it would make a good starting point for anyone who would like to know more but unready to tackle a larger, more detailed biography or his memoirs.
Quite good for a brief biography. A lot of other materials are refenced and for anyone interested there are really a lot of pointers to other great books about Mannerheim. Still, if you want to know the basics, both personally and professionally this book gives the information in engaging and concise manner.
En märklig figur. Född just sådan tid att han står med ena foten i klar dåtid och andra i tidig nutid. Det ger något att läsa om "landsfaders"-figurer - man ser hur mycket skeenden som nog är ren slump. Happenstance! Sedan ser man ojämlikheten och förundras över behovet av galjonsfigurer och låt säga levande monument.
Erinomainen, vetävä ja napakka elämänkerta Mannerheimista. Välittää tasapuolisen (vrt. esim. Jägerskiöldiin) kuvan Mannerheimin hätkähdyttävän mielenkiintoisesta ja moniulotteisesta elämästä. Poliittisesta historiasta kiinnostunut lukija ei tämän kirjan äärellä voi pettyä.
En koncis, lättläst och välargumenterad biografi -- som innehåller lite nytt eller överraskande om Marsken. Dock en välkommen motvik till de vanliga hagiografierna.
Fantastisk! En imponerande nyanserad tolkning av Mannerheim. Svårt att lägga ifrån sig boken. En mycket klok författare och en mycket duktig berättare!
Ett vackert och mycket intressant porträtt över en av Nordens största statsmän, som inte alltid målar honom i det ljus vi är vana vid. Mot slutet blir det stundtals svårt att hänga med i alla turer men i övrigt ett mycket väl genomfört verk. Meinander har något som många historiker annars saknar; förmågan att skriva och förmedla en berättelse.