Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat

Apteeker Melchior #6

by Indrek Hargla

Romaani sündmused toimuvad Issanda aastal 1433, kui äsja on tööd alustanud esimene linnakool ja Tallinnat on tabanud ränk tulekahju. Apteeker Melchior ootab kannatamatult sõnumeid pojalt, kes Lübeckis ametit õpib, aga ta saab temalt üpris kummalise läkituse. Poeg kirjutab, et Tallinnasse on tulnud mees, keda hüütakse Gotlandi kuradiks ja kes võib ohustada Melchiori elu. Kes ta on, miks ta Melchiori vihkab või mida ta Tallinnas teeb, seda poeg ei tea. Samal ajal palub surev kaupmees Duseborgh Melchioril lahendada ühe vana veretöö saladus. Duseborgh oli aidanud kedagi tappa ja ta vannutab oma surivoodil Melchiori, et too aitaks õiglusel võidule pääseda, aga nii, et süütud ei kannataks. Ainsaks vihjeks on surija kummalised viimased sõnad ja kuus hõbedast sõlge. Ja vaevalt jõuab Melchior välja uurida, kust need sõled pärit on, kui vanade pattude viirastused varjusurmast ärkavad. Kurjus ründab uuesti. Üsna pea veendub Melchior, et Gotlandi kurat on tõesti Tallinnas ja on oma järgmiseks ohvriks valinud Melchiori enda.

Genres: Crime, Historical Fiction, Mystery, Fiction, Audiobook, Historical

560 pages, Paperback

First published January 1, 2017

Reviews

[Raimo · Rating 4 out of 5]

Me oleme apteeker Melchior Wakenstede seltsis veetnud juba mitu pikka aastat. Ta on muutunud sünonüümseks keskaja mõiste ja selle maailmaga. Juhatades meid sinna müstilisse aega, mida alati ohustab unustuse hõlma vajumine, aitab ta taaselustada kõike seda, mida meie vanalinn on endasse talletanud. Lõuend, millel vanameister julgelt oma vilunud detektiivi juhatab, on eestlaste kultuurimälus väga eriline koht: Oleviste ja Niguliste kirik, rae- ja vaekoda, Pirita klooster ning loendamatu hulk tänavaid. Kui parafraseerida Tiit Aleksejevit, siis pole need tähtsad paigad kuhugi kadunud, piisab vaid ühest pikast jalutuskäigust mööda mälestuste alleed, et neid (taas)avastada! Kes teab, ehk ühel päeval selgub, et Melchior Wakenstedet olevat nähtud nendel radadel mõnda kuritegijat jahtimas. Ma ei väida, et see võib juhtuda, kuid ärgem välistagem veel midagi...

Teadaolevalt on tegemist vist esimese romaaniga, ja ma võin selles osas eksida, kus lugejate ees avaneb Tallinna ajaloo (üks) tumedamatest seikadest - 1433. aasta tulekahju. See terve sündmus kõrgub linnakodanike ja -elanike üle, mõjutab nende igapäevaelu, ja tutvustab lugejatele selle katastroofilise sündmuse tõelist mõju. Hävinud majad, kustunud eluküünlad, ning kõik, mis sellele järgnenud ajal võrsus, on hämmastavalt hästi siin raamatus esile tõstetud. Samuti oli hea lugeda seda, kuidas keskajal elanud inimese jaoks võis see terve sündmus tunduda kui Jumala karistus. Peale seda romaani lugemist julgen ma nimetada Tallinna tulekahjut omamoodi mälupaigaks, sest nüüd on see edukalt Eesti kirjanduslukku talletatud.

Selle romaani puhul ei saa ka mainimata jätta seda, et meie armastatud kõbusa apteekri suhtes ei ole viimased aastad olnud helded. Leinarüü, mida ta alandlikult kannab juba Pirita kloostri seiklustest saati, on kasvanud Tallinna kroonikat lehitsedes suuremaks, ning jõudnud Gotlandi kuradi jälgedel sammudes oma haripunkti; tõesti, kas me suudaksime oma armsale sõbrale nii pea öelda, Hüvasti, apteeker? Ma kardan, et mitte, ja ainuüksi idee sellest tekitab hirmu. Kuid selles romaanis palju sellest puudu siiski ei jäänud. Müsteerium, mis siin avanes, oli, nagu alati, meeldivalt ootamatu, kuid eks me sellega ole juba ära harjunud. Ainus tõeline miinus oli raamatu üleküllastumine viidetega Jumalale. Mõistagi, eks see oli lahutamatu osa maailmapildist, kuid siiski, ühel hetkel hakkas juba ära tüdinema sellest. Aga mis seal ikka, soovitan kõigile!

[Oskar · Rating 4 out of 5]

Tallinn on ikka üks ütlemata liiderlik ja jumalapõlglik paik. Hereetikud, liiderdajad, päevavargad ja valemängurid. Suur kummardus apteeker Melchiori suunas, kes peab sellise porduelu keskel oma üksildast lesepõlve pidama ning palehigis kõigevägevamat Issandat teenima. Puntrasse jooksnud veriseid lõngakerasid on seekord mitmeid ja korraks tundubki, et umbsõlmi on pea võimatu lahti harutada, kuid tänu ustavatele abilistele suudab Melchior raamatu lõpuks siiski timukas Bosele kenasti leivateenistust pakkuda.

"Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" viib meid 1433. aastasse, kus kohtume Tallinna tänavatel juba kergelt kössi vajunud ning isegi natuke hajameelse Melchioriga. Viimased aastad pole meie armastatud apteekri vastu eriti lahked olnud. Teda on vaevamas haigus, mille vastu ei aita isegi kõige parem apteeginaps - üksildus. Tütar on Pirital kloostris, poeg läinud Lübeckisse ametit õppima ning armastatud Keterlyni ja ustava Hinricuse on Issand enda juurde kutsunud. Nõnda üksinda on Melchior haavatavam kui kunagi varem ning kurjad jõud püüavad seda ka koheselt ära kasutada.

Elust muserdunud Melchiori seiklused pakuvad üllatuslikult isegi suuremat kaasaelamist, kui aastatetagused täisjõus apteekri võitlused kurjategijatega. Sa tajub lugedes reaalset ohtu peategelase elunatukesele ning loodad kogu hingest, et järgmine mürgipeeker läheb veel temast mööda. Ma ei ole hetkekski kahelnud Hargla valmiduses üks hetk oma armastatuima romaanikangelase eluküünal kustutada, kuid "Gotlandi kuradit" lugedes tajusin esimest korda, kui lühikeseks on see küünal juba põlenud.

Õnneks on isa jälgedes käimas poeg, kes küll õpib Lübeckis lisaks apteekriametile ka natuke palgamõrtsukakunsti. Tööturg on ju pidevas muutumises ning ükski ametikoht pole igavene. Usun, et Lübeckis täienenud teadmised mürkide vallas võivad hilisemas elus ja eriti Tallinna-suguses linnas kindlasti kasuks tulla. Kindlasti tuleks noorel Melchioril veel enne kodulinna naasmist üks täiendkoolitus ka Itaaliasse teha (näiteks Veneetsiasse), kus mürkidega majandamine on täielikus maailma tipus.

Kokkuvõttes on "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" üks kuratlikult hea romaan! Sa kaod lugedes paariks päevaks keskaegsesse Tallinna, kus sind ootab üks vana sõber ning terve rida värvikaid isikuid, kelle kõigi puhul sul jookseb üks hetk peast läbi mõte "Tema on mõrtsukas!?!?". Me teame juba ette, et üldjuhul paneme oma süüdistustega täiesti puusse ning lõpuks üllatab Melchior meid oma geniaalsusega nagunii. Ehk seekord läheb õnneks!

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Jaanika · Rating 5 out of 5]

Kuidas saab nii olla, et niivõrd õõvastav lugu annab niivõrd mõnusa vibe'i isegi lugemise järgselt, rääkimata siis lugemise naudingust. Keskaegne Tallinn, Tartu, Lübeck.. tajuda on veidi seda, et Lübecki linnakirjeldus jääb veidi kaugemaks, kuid Tartu element oli väga värskendav.
Tallinn..sellest ma ei räägigi, sest aeg-ajalt Tallinnas käies vaatan vanalinna läbi selle raamatusarja kirjelduste pilgu ja katsun ette kujutada, kuidas seal kõik oli.
Olen väga apteeker Melchiori teemasse sisse läinud ja uue, Melchiori poja liini suhtes on algusest saati olnud väike tõrge..mitte et mulle see ei meeldiks, aga mulle meeldib lihtsalt põhiliin nii väga, et muud asjad tunduvad segamisena. Selle teose lõpuks aga on siiski Hargla suutnud väikest Melchiorit voolida nii palju, et jäi ka see kõrvalliin kripeldama. Siiski loodan, et vana Melchior veel niipea ei lahku!
Võrreldes eelnevate sarja lugudega on Gotlandi kurat astunud sammu edasi ja üksiladane Melchior avaneb uute nurkade alt - selliste, mida me kõik ühel hetkel tajuma peame, kui saame vanemaks ja/või kaotame lähedasi. Ma ütleks, et see tõstab Gotlandi kuradi kohati eelnevatest lugudest kõrgemale.
Rääkides sellest, mis kõiki krimiromaanide lugejaid ikka kõditab, on see mõttetöö autoriga kaasa ja püüdes pahalast/pahalasi ära arvata. Olles nüüd lugenud kõiki Melchiori sarja lugusid, siis võib öelda küll, et mõneti harjub teatavate stiilijoontega ära ja mõned asjad ähmaselt keerlevad ajukäärukeste vahel..või ka see, et igat tegelast õpid analüüsima kui potentsiaalset pahalast. Aga sellegipoolest oli lõppvaatus üllatav ja neid niidikesi nii palju, et kui ühest haarad, siis teine ots libiseb ikka käest. Ja siis need linnakirjeldused, tänavad ja emotsioonid, mis haaravad su endasse ja unustad osa asju jälle ära. Ja selles ongi võlu, on alati olnud.
Hargla Christie-austus on teada ning mõjutusi võib näha ka kõikides Melchiori sarja lugudes ja ma olen enam kui veendunud, et kui vanameisterproua Christie neid loeks, noogutaks ta tunnustavalt pead.

[Mikko · Rating 4 out of 5]

Indrek Harglan historiallinen dekkari on tarinaltaan ihan mukiinmenevä, mutta minkä se tarinan intensiivisyydessä häviää, voittaa se historiallisen miljöön rikkaudessa. Henkilöiden lisäksi tarinan päähenkilöitä olivat myöhäiskeskiajan Tallinna ja Lyybekki ja niiden killat ja kirkot. On hienoa lukea historiallista romaania jossa jo ei pelkästään siirretä nykyiaikaisia ihmisiä menneisyyteen vaan pyritään tutkimaan sitä, miten aikansa lapset olisivat asioista ajatelleet ja miten he olisivat ne kokeneet. En tiedä onko Harglan kuvaus tarkkaa vai ei, mutta se on ainakin äärimmäisen uskottavaa, ja se riittää minulle.

[Ingrid · Rating 2 out of 5]

Umbes 200 lehekülge liiga pikk. Krimkast ei tee head ajaloolist krimkat mitte see, et seal on palju allikmaterjalide ümberjutustusi. Hoopis parem on, kui ajaloolised faktid või muljed jõuavad lugejani justkui muuseas ja muu jutu sees. Aga pulki täis peale tähelepanu kõrvale juhtimiseks käis küll.

[Maria-Kristiina · Rating 4 out of 5]

Hargla oma klassikalises headuses. Mõnus lugemine, põnev ning seetõttu läks ka kiiresti. Pahategijaid ei osanud ise ära arvata, seega igati õnnestunud kriminaalromaan. Ilmselgelt on nüüd sarjas 2 eraldi liini, ehk jooksevad need taas kunagi kokku, kes teab. Vanale apteekrile elasin rohkem kaasa kui tema pojale. Noor Melchior kohati ärritas mind, aga tasapisi hakkab tunduma, et talle luuakse "põnevat tulevikku". Ja loomulikult need Tallinna vanalinna kirjeldused, peaks nüüd kohe sinna jalutama minema ..... Nüüd vist peab hakkama järgmist raamatut ootama :D

[Piret · Rating 2 out of 5]

Mulle on eelmised Melchiori raamatud väga meeldinud, aga sellega ei saanud kuidagi otsa peale. Kirjanikuhärra tammumine kandus üle ka vanale Melchiorile ja umbes 200 lk peal pidin peaaegu loobuma. Taustaselgitused linna põlengust ja koolihariduse korraldusest on vajalikud, aga seekord olid need minu jaoks liiga pikad ja detailsed. Põhiloos endas oli juba kaks liini ja sinna vahele tundus noore Melchiori liin Lübeckis natuke nagu kohustusliku punnitamisena. Eelmises osas oli see põnevalt pooleli jäänud, seega lootsin rohkemat Wakenstedede needuse kohta lugeda. Selle asemel oli rõhk rohkem armulool.

[Preili Pipar · Rating 4 out of 5]

Küll oli põnev lugeda, eriti kui on võimalik järjest lugeda 😊
Lugu on huvitavalt ja nutikalt üles ehitatud. Alati on põnev jälgida apteekri toimetamisi ja mõttekäike.
Ühest kohast leidsin silmatorkava apsaka, kus suvepäeva asemel oli kirjutatud talvepäev :D Mõtlesin kohe, et huvitav, mis seos on talvepäeval juuni keskpaigaga :D
Natuke häiris Melchior juuniori lugu. Õigemini mitte lugu ise, vaid see, et see ei jooksnud ajaliselt sünkroonis Tallinnas toimuva looga.
Muidu aga väga hea lugemine.

"Aga ühte asja kardan ma küll ja kardan kõige rohkem. Et võib tulla aeg, kui inimene mõtleb, et ta oskab küllalt armastada ka ilma Jumalata. Et ta on nii tubli ja hea ja vooruslik ja oskab heal ja kurjal vahet teha, ilma et ta oma südames Jumala hõõgavat tulukest tunneb."
"Miks sa sellist asja kardad?" küsis Agatha.
"Sest ilma jumala seaduseta elamine on nii magus ja peibutav. Inimene õpib armastama ainult maapealseid asju ja ta arvab, et sellest on küllalt. Ja kõik hereesiad on siis lubatud, sest nii on kõigil lihtsam. Inimene kirjutab endale uued seadused ja heidab Jumala nendest välja." lk 542

[Jaagup · Rating 5 out of 5]

Pärast kaht nõrgemat jälle üks hea Melchior. Vohava sugupatu küüsis siplev Tallinn saab õigele teele suunatud. Vähemalt järgmise raamatuni, eeldatavasti.

[Kitty · Rating 3 out of 5]

ma tahaks "Gotlandi kuradi" kohta öelda täpselt samu asju, mis ma "Tallinna kroonika" kohta (ja tõenäoliselt kõigi eelmiste Melchioride kohta) juba ütlesin. hubane ringipaterdamine keskajas, mitte liiga palju laipu, noore Melchiori liin pakub veidi vaheldust ja jumalajuttu on way liiga palju. ma saan aru küll, et keskajal asjad nii käisidki. jumal tänatud (no pun intended), et ise siis elama ei pidanud.

lõpulehekülgedel on mõned mõtisklused selle üle, kas võib ilm kunagi nii hukka minna, et inimesed otsustavad ise (ilma Jumala tulukeseta südames), mis on õige ja mis vale, ja et raekojas ja Toompeal ei valitsegi enam õiged kristlased. ei oskagi midagi öelda selle kõige kohta.

[Kristjan · Rating 4 out of 5]

Taas üks raamat, mida lugedes avanes võimalus sukelduda keskaegse Tallinna pimedusse ja saada valgustatud kantslist maha hõigatud kristlikest õpetustest. Kurjategijate motiivid muutuvad raamat-raamatult järjest perverssemaks, kuid see teeb ka lood põnevaks. Lugesin ühest arvustusest, et lõpplahenduse väljamõtlemine on kerge, kuid mina seda läbi ei närinud. Lahtisi otsi jäi üsna mitu, seega on Harglal põhjust veel mõnegi Melchiori seikluse kirjapanemiseks.

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[MarjaHannele · Rating 5 out of 5]

Tallinnan Apteekkari Melchior etsii Gotlannin Pirua ja yrittää ratkoa kahta mysteeriä. Vanhuus ja surut heikentävät häntä jo, mutta luonto ei anna periksi.
Tähän mennessä paras sarjan osa!

[Emma · Rating 4 out of 5]

miskipärast on nii, et kuigi olen terve melchiori sarja kaanest kaaneni vähemalt 10x läbi lugenud, siis ei taha ühtegi neist oma lemmikraamatuks kuidagi arvata; võib-olla isegi lemmiksarjaks mitte. kes teab miks, võib-olla tunnen, et see idee poolest selline odav meelelahutus või on mul endal mingid kompleksid ja on ikka normaalne kirjandus.

aga ikkagi tunnistada võib, et neid jätkuvalt aina üle ja üle loen, sellega siin vähemalt 5. kord peaks olema nüüd siis. ma ei ole üldse krimifänn ja melchiori-sari on üks väheseid krimižanri esindajaid, mida üldse lugenud olen. aga ma arvan, et krimi puhul tuleb ikkagi tunnistada, et hea krimi hõlmab kirjaniku poolt siiski kaht talenti. üks on lihtsalt kirjutamisoskus ja teine on ikka selliseid keerulisi lugusid välja mõelda, kus kõik on omal kohal, lugejale raamatu jooksul selgusetu kuid loksub siiski lõpuks jälle lahendatud mõrvaloona paika. ja hargla seda oskab küll ja veel, nagu näha. oma komplekssuse poolest vast üks mu lemmikuid terves sarjas, sätiks ehk teisele kohale. meeldib, et kuna melchior vanaks hakkab jääma, siis kasvab noor melchior loodetavasti detektiiv-mantlipärijana peale. ja no mis muu annaks ikka sellist lisandväärtust kui keskaja müstika eriline varjund. võib-olla see teebki melchiori nii armastusväärseks. uuema aja detektiivid uurivad ikka sõrmejälgi ja juuksekarvu ja mida kõike veel. a see mees lahendab tapmisi pmst nii et deus vult. päris loco igatahes.

[Liisa Pilt · Rating 5 out of 5]

Ma nii armastan seda, kuidas viimasel ajal olen ma nii sisse elanud Eesti keskaja teemadesse, sest praegu on mu elus kuidagi nii palju seda kokku sattunud- ajaloo tunnis on meil see teema, siis veel minul olümpiaadi teema, mõneti filosoofia tundides ja nüüd siis veel see raamat, selles oli nii palju äratundmisrõõmu ning ma nii armastan seda

[Lauri · Rating 5 out of 5]

Kuues Melchior. Ei tea kas ma olen nüüdseks piisavalt nii eelnevaid Melchiore, kui eelnevaid teisi Hargla kriminulle ("Raudrästiku aeg"), kui muidki kriminulle lugenud, aga ma kuidagi arvasin selle ploti ära. Ma teadsin enne lõppu kes on Gotlandi kurat ja ma teadsin ka kes too tegelane on kelle isik ilmselt kõige suuremaks üllatuseks planeeritud oli. Minu arust eriti too viimane, no kui ikka väga hoolsalt lugeda, too jahvatab juba alguses lauseid, mis ta ära annavad. Igasuguste vihjete andmise tahtmatuse tõttu ja kartuses miskit olulist kellelegi paljastada, kes seda ei taha, ma igaks juhuks siin rohkem tegelastest ja süžeest ei räägigi, mainin ainult, et vaatamata asjaolule et ma teadsin enne kui Melchior kurjamite nimesid, on tegu päris kopsaka tükiga. Juba on kuulda olnud et "parim Melchior". No maitea, viimased kolm, alates Pirita kägistajast on kõik ühtlase tugeva kvaliteediga olnud. Aga oli hea küll, julgeks kohe soovitada. Siia-sinna oli osavalt cliffhangereid sissepõimitud, näiteks Melchior Juunior'i tegemised Lübeckis, mis lasevad niikuinii apteekrihärra uurimiste järjekordset uut köidet ootama jääda.

[Hedi · Rating 4 out of 5]

Hargla tuntud headuses. Mõni varasem lugu on olnud parem aga sellegi poolest lugesin läbi pea ühe jutiga ja lugemist nautides. Nüüd on jälle pikk ootamine järgmise raamatuni.

[Tiina Leinonen · Rating 3 out of 5]

Apteekkari Melchior on vauhdissa jälleen. Vanha kauppias Euert Duseborgh on kuolemaisillaan ja kuolinvuoteellaan hän pyytää Melchioria selvittämään vanhan verityön joka on hänen syytään eikä kuitenkaan ole. Melchior saa haltuunsa kasan arvokkaita hopeasolkia ja hänet nimetään Duseborghin perinnön jakajaksi. Perintöä ovat jakamassa Duseborghin poika Hartung vaimonsa Ursulan kanssa ja leskeksi jäänyt tytär Engeltraud jolla on terävä pikkupoika nimeltä Ludolf. Ludolfista tulee Melchiorin oppipoika. Lyypekissä nuori Melchior haikailee edelleen rakastettunsa Lucian perään ja asuu salamurhaajien killan hoteissa. Hänen kiltatoverinsa kuulee sattumalta keskustelun pätkän missä uhataan vanhan Melchiorin henkeä. Gotlannin piru on tulossa Tallinnaan. Melchior kirjoittaa isälleen varoituskirjeen. Tallinnassa on useampiakin muukalaisia, kulkukauppias Gottschalk Krull, uusi opettaja Wenemar Wilmes ja lukkari Hans Mauritius. Myös Ludolf tietää jotain Gotlannin pirusta mutta ennen kuin Melchior ehtii kysellä tarkemmin, hänen oppipoikansa tapetaan. Melchior on surun murtama. Yllättäen hopeaseppä Naystewalde tunnustaa tappaneensa pojan vihanpuuskassa ja hänet tuomitaan ja hirtetään. Mutta Melchior ei usko totuuden olevan niin yksinkertainen. Melchiorin apulaisena ja kiusanhenkenä häärii narri Balduin, joka on melkoinen riiviö. Kun Melchior on töissä vihannespalstallaan, hän joutuu murhayrityksen kohteeksi. Joku ampuu häntä jalkajousella. Yritys kuitenkin epäonnistuu. Eivätkä murhayritykset siihen lopu. Joku on todellakin päättänyt hankkiutua apteekkarista eroon. Mutta jälleen kerran Melchior on ovelampi ja hän saa paljon apua tyttäreltään Agathalta, joka toimii luostarin puutarhurina. Gotlannin pirun henkilöllisyys selviää ja syy miksi hän on tullut Tallinnaan. Mutta sitä ennen Melchiorin on pistäydyttävä Tartossa selvittämässä Duseborghien perhesalaisuuksia. Kirja on taattua laatua niin sanotusti mutta Indrek Harglan romaanisarja on omalta osaltani epätasainen. Olen pitänyt osista 1, 3 ja 5 todella paljon. Joka toinen osuu ja uppoaa. Tämä nyt sarjan kuudes osa jäi mielestäni loppuratkaisultaan epäuskottavaksi, eritoten murhaajan osalta. Juonessa oli ehkä käytetty tehokeinona erästä Agatha Christien teosta, en nyt sitä tässä mainitse etten pilaa lukunautintoa. Kelpo teos mutta pidin edellisestä enemmän.

[Mariann Rückenberg · Rating 4 out of 5]

Mulle meeldis:
- ajalugu, Hargla loodud keskaegne Tallinn, Tartu ja Lübeck (koos kaartidega). Kogu Melchiori maailm. Ühest küljest jube ja võigas, teisalt jälle omamoodi aus ja jumala korra järgi seatud. Melchioriga on vahva kolada peaaegu tuttavates kohtades, rüübata õlut, ajada kõikvõimalike keskaegsete linnakodanikega juttu ja apteegi konfette valmistada. Kuna vanaaegse Tallinnaga olen juba vana tuttav, sest eelnevad Melchiorid ka loetud, siis eriti meeldis Tartus käik ja sealsed kirjeldused.
- põnevus. Väga põnev oli ja pidevalt viis mõni vihje uue hirmsa looni.

Miinused:
- lapsed kriminullis. Mitte miski sisututvustuses ei viidanud sellele, seega jube õudne ja võigas lugu.
- nägin autorit juba läbi. Olen vist liiga palju Melchiori seiklustest lugenud, aga niipea kui ühte tegelast tutvustati - teadsin, et autor teeb temast pahalase ja nii ka oli.
- Melchiori poja seiklused Lübeckis olid kuidagi igavad seekord. Kohati tundus, et need olid vahe täiteks pandud, et vana Melchiori lugu pikemaks venitada.
"Gotlandi kurat" ja "Rataskaevu viirastus" on kindlasti Melchiori sarja kõige hirmsamad raamatud. Minu lemmik on "Timuka tütar".

[Kimmo Kuopanportti · Rating 5 out of 5]

Melchior vanhemman ja nuoremman seikkailut jatkuvat murhien merkeissä. Parastahan näissä apteekkarin kirjoissa on ajankuva. On erittäin mielenkiintoista lukea heidän maanläheisestä elämästään, joka kuitenkin on uskonnon läpeensä kyllästämää. Kirkollisen kalenterin tarkka seuraaminen ja sen vaikutus etenkin Melchior nuoremman lähi- ja elinpiiriin oli kiehtovaa luettavaa, erityisesti rukoushetket salamurhaajien killassa. Hauskojakin hetkiä löytyi, hilpeimpänä käsityöläisrouvan kommentti Melchior vanhemmalle koskien ajan mittaamista.

Suosittelen tämän kirjan kyytipojaksi Pieter Bruegel vanhemman teoksista kertovaa kuvakirjaa, vaikka TASCHENin Complete Works, jos se sattuu hyllystä löytymään. Toki vuosisata ja maa on väärä, mutta uskon silti, että samankaltaisuuksia oli riittävästi, ja Bruegel auttaa näkemään Harglan kuvaileman maailman väreissä.

[Reetta · Rating 4 out of 5]

Kuudes Melchior, eikä kyllästytä yhtään. Onhan nämä ihan pirun hyviä =) Mahtavaa ajankuvaa ja taisin oppia aika paljonkin historiaa taas. Mutta edelleen rakastan myös tarinankuljetusta ja hyviä dekkarikäänteitä. Vähän meinaa kaikki nämä erikoisen nimiset henkilöt mennä toistensa kanssa sekaisin ja välillä olinkin ihan pihalla, että mitä tässä oikein tapahtuu. Mutta toisaalta on ihanaa, että tarinassa on niin paljon erilaisia särmiä ja käänteitä. Olen myös erittäin suuri salaseurojen ja muiden sala-asioiden fani. Jotenkin tuntuu, että historiankirjoissa keski-aika näyttäytyy aina kovin tylsänä ja tasaisena, mutta sitten taas fantasiakirjoissa siitä on kyllä otettu kaikki irti. Näissä kirjoissa yhdistyy molempien parhaat puolet. Tiukkaa historiallista asiaa, mutta parhaat mieltä kutkuttavat arvoitukset on jätetty kuvaan myös. Hieno yhdistelmä!

[Elar · Rating 4 out of 5]

Meisterlikult kirjutatud, kuid sisu poolest minu arvates üks nõrgemaid teoseid sarjas. Kuigi ma saan aru 15. sajandi maailmavaatest, mida raamat püüab edasi anda, ei kõneta need kristlikud teemad ning pikad religiooni kirjeldused mitte kuidagi. Krimiromaanilt ootad, et lõpus püant sind justkui pangetäis külma vett peale kuuma sauna erksaks teeks ja keha virgeks ehmataks, aga seda antud raamat teha ei suutnud: tegelased olid veidi liiga ettearvatavad ning lahendus ei saabunud kiiresti, vaid veidi liiga uimaselt, justkui oleks vana Melchior tõesti veidi liiga vanaks juba jäänud.
Raamatule andis väga palju põnevust juurde noore Melchiori seiklused Saksamaal ning ma juba ootan, et järgmises raamatus just rohkem temast lugeda.

[Moonika · Rating 5 out of 5]

Alguses tundus raamat natuke venivad. Kõik need pikad kirjeldused religioonist, samas lõi see hea tausta. Peagi läks aga müsteeriumide lahendamine hoogsamaks. Mul on kahju vanast apteekrist, et ta pojast talle head pärijat ei tule. Ta ajab kaugel Lübeckis hoopis muid asju, ajab mingit naist taga ja ravimite asemel jändab hoopis mürkidega.
Loo arenedes hakkasin kahtlustama mõrvatit, aga see tundus nii hullumeelne, et jätsin selle kõrvale, kuid lõpuks siiski selgus, et olin õigel teel. Lõpus oli ikkagi ka üllatusi.
Nautisin seda raamatut nagu šokolaadikarpi parimate trühvlitega, aeglaselt ja natukese haaval :) Sest uut raamatut tuleb veel paar aastat kindlasti oodata.

[Kirja Vieköön! · Rating 3 out of 5]

Tämä sarjan kuudes osa kiertyy Gotlannin pirun henkilön ja mission ympärille. Hargla vie lukijan Tallinnan ja Saksalaisen ritarikunnan pimeään keskiaikaan. Eletään vuotta 1433, jolloin suuri tulipalo tuhosi todellisuudesskin Tallinnaa pahanpäiväisesti.

Hargla punoo taidokkaan ja aukottoman juonen, jota hän vie eteenpäin seikkaperäisesti kertovalla tyylillään. Melchior on visaisten kysymysten ja mystisten tapahtumien keskiössä. Kirjailijan kirjoitustyyli on minusta kuitenkin turhan yksityiskohtaista ja raskassoutuista: 470 sivua pienellä fontilla on aika pitkä tarina. Hargla tarjoilee paljon historiankuvausta, vähemmän jännitystä.

[Björn Norralt · Rating 5 out of 5]

Ühest küljest peaks ütlema, et ma pole üllatunud, kuid teisest küljest ikkagi olen. Hargla on üks neist vähestest, kes suudab nii pikka seeriat kirjutades mitte lõdvemaks, vaid iga teosega mahlasemaks ja mõnusamaks muutuda. Huvitaval kombel ilmestab see ka tema kirjutamise stiili, kuna ka iga osa puhul on tajutav, et peatükk peatüki järel on autor oma loodud maailma veel enam sisse pugenud. Mul tekib ainult küsimus - kuidas ta suudab üldse need raamatud ära lõpetada? Ja kas ta suudab kogu seeria ka kunagi kokku tõmmata?

[Harri · Rating 4 out of 5]

Mõrvamüsteerium ja selle lahendus oli kahtlemata palju komplekssem kui varasemates Melchiori seeria raamatutes. Kes oleks osanud oodata seesugust lahendust. Samas võiks Hargla enda nende tuimestavate ja laialivalguvate religioossete- kui olmekirjelduste eest raekohtu ette saata ning võlla mõista - neetumalt tuim ja valus. See seksiasi on ka üks õige asi: järgmisest osast ootaks rohkem seksuaalseid väärastumisi ja orgiaid. Ajage piits kuumaks. Kokkuvõttes väga põnev lugemine ja kirjutamisstiil kui selline on huvitav kui rikastav.

[Liis Konovalov · Rating 3 out of 5]

Natuke läks aega, et taas "vedama" saada - Melchiori oleks ilmselt parem lugeda suhteliselt järjest, et eelnevad liinid ja selgitused ja muu meelest ei läheks. Kui aga hoog sisse sai, siis mis ma oskan öelda - klassikaline keskaegne pornograafia oma tuntud headuses. Igasuguseid sugupatte oli siin raamatus küll piisavalt, kahtlased isikud panin ise umbes poole pealt joonele, kuid, kuid.... lõppresultaat oli minu jaoks väga ootamatu ja kurb. Noore Melchiori liin oli jah siia, nagu sunniviisiliselt vahele pikitud, kuid eks ilmselt seda mööda tegevus edasi läheb.

[Satu · Rating 3 out of 5]

Yleensä pidän historiallisista romaaneista, koska samalla oppii historiasta ja aikalaistavoista. Tässä kirjassa oli kuitenkin useita luento-osuuksia, jotka lähinnä ärsyttivät.

Suurin ongelma oli silti äänikirjan lukija. Äkkiseltään luenta kuulosti elävältä, mutta hyvin pian huomasi, että lauseiden rytmitys oli usein pielessä. Pahimmillaan jopa eri henkilöiden repliikit menivät sekaisin tai ajasta ja paikasta siirryttiin toiseen henkeä vetämättä. Tällainen mekaaninen lukutapa ei totisesti parantanut kirjan vetovoimaa.

[Janne H · Rating 4 out of 5]

Aikalailla paras Melchior mielestäni. Tarinassa seurataan isä ja poika Melchioria omissa luvuissaan. Isää Tallinnassa ja Tartossa, poikaa Lyypekissä ja sen lähistöllä. Toisiinsa he ovat yhteydessä vain parin kirjeen välityksellä.

Eestissä ratkotaan murhamysteeriä, jonka tausta ilmeneekin melkoiseksi kuvioksi. Lyypekissä nuorempi Melchior haaveilee yhä hankalasti tavoitettavissa olevasta Lucia neidosta. Tästä jälkimmäisestä saataneen lukea lisää jatkossa.

Kirjassa sivutaan tuon ajan kirkkohistoriallisia suuntauksia Euroopassa. Itse asiassa ne ovat aika ratkaisevassa osassa.

Hyvä kirja!

[Vairo · Rating 3 out of 5]

Tallinn 1433 peale suurt tulekahju ja Melchior saab endale andeka õpipoisi.
Raamatus saab uue juhtumi kõrval targemaks mitmel teemal - kooliharidus, abielukohustuse täitmine, Pühavaimu seek, juudid, ja nii edasi. Tore, et Melchior külastab teist korda elus Tartu linna.

Noore Melchiori ja salamõrtsukate ühingu teema pigem ei kõneta, see on erinev esimeste raamatute stiilist. Samuti juhtum ise on seekord pigem vähem usutavam ja raamatu lõpus jäi olemata ka järjekordne ahhaa-teda-ma-küll-ei-kahtlustanud hüüatus.