Mu välkkiire otsus ühe suvenädala jooksul Prahat avastada kujunes hoopis aastatepikkuseks armastuslooks Tšehhi ja tšehhiga. Neist nüüd igapäevaselt eemal olles tunnen, et kuskil minus on peidus pisike tšehhitar, kes aeg-ajalt pead tõstab, kui kõrvu kostab tuttav veider-kaunis-susisev slaavi keel mõne lõbusa uue aja Švejki suust. Siis meenutan nostalgilise muigega aega, mis sai veedetud nii majesteetlikus Prahas kui ka maamehelikult sõbralikes külades ja õdusates väikelinnades. Kord hämarates veinikeldrites jumalate jooki maitstes, mööda laasi ja losse uidates, koolilastele tarkust jagades, siis aga närve proovile pannes ametkondi väisates, suurlinliku ükskõiksusega võideldes või riiki uputava veevooluga silmitsi seistes.
Eevaülikonnas modellid reklaamplakatitel, balli pidavad jahimehed, autoritaarsed kõrtsmikud, piitsadega lihavõttepühilised, pikantse suuvärgiga veinimeistrid, svipsis kanuutajad ja riigi jõukaimad lapsukesed… Kui mälupiltide virvarr kripeldavaks igatsustundeks kasvab, tuleb vana head Tšehhimaad taas oma silmaga kaema minna.
Kõik oli nagu olemas, aga kohati tundusid emotsioonid natuke kunstlikud. Erandiks siinkohal oli raamatu lõpp oma värskemate muljete, rohkemate detailide ning küpsema pilguga Tšehhile ja kogetule, mis mulle väga meeldis.
Mõnus raamat. Autor elas Prahas seitse aastat, kuid suurem jagu tegevusi paigutub 2002.-2005. a vahele alates ta Prahasse asumisest. Ajaraamidesse jääb ka EL astumine, oli huvitav lugeda piiri ületamisest ja elamisloa taotlemisega seotud sekeldustest, bürokraatiast. Autor on kohalike tuttavate-sõprade ja elukaaslase kaudu sügaval Praha elanike tegemistes sees, mis võimaldab tal lugeja kohalike ellu sisse tõmmata. "Parajad Švejkid" lubab mahlakaid kirjeldusi tšehhide käitumise iseärasustest ning raamat vastas ses osas igati ootustele. Üldiselt oli muhedalt kirjutatud, kuid tunnistan et jätsin vaatamisväärsuste üksikasjalikud kirjeldused siiski vahele. Lõpulehti lugedes tundsin koos autoriga mingit valusmagusat igatsust möödunu järele.
Läks täiesti meelest, et see raamat mingi hetk loetud sai ning nüüd on keeruline lugemise ajal kogetud emotsioone ja mõtteid meelde tuletada. Teiste "Minu" sarja raamatutega võrreldes liigitaks vist sinna tubli keskmise sekka. Eripärana tooks välja vast selle, et suur osa tegevusest toimus praeguseks juba mõniteist aastat tagasi, mis annab hoopis uue vaatenurga. Kõige tähtsam on aga see, et tekkis soov Tšehhit külastada. Naljakas, et siiani ei ole sinna jõudnud. Kõikides Tšehhit ümbritsevates riikides olen käinud, Saksamaal ja Austrias suisa elanud, aga Tšehhi on siiani üks kena valge laik, mis alles ootab avastamist.