What do you think?
Rate this book
Tappa prostatavähk
Onu Bella autobiograafiline kaheosaline pulpfiction on halastamatult aus käsitlus sellest, mida hakkab läbi elama seni täiesti terve mees, kes vaatamata regulaarselt arsti juures käimisele saab eesnäärmevähi diagnoosi. Ilukirjanduse ja fantaasiaelementide kõrval jookseb romaanis armastatud meelelahutustegelase enda lugu, mis on pehmelt öeldes võigas. Arstide süvenematuse, hoolimatuse ja stampides kinni olemise tõttu muutub 50-aastase mehe elu seoses operatsiooniga täielikult. Lubatud ja loodetud kiiret paranemist ei tule ega hakkagi tulema. Ent elama peab – mähkmed püksis, antidepressandid igapäevaseks neelamiseks taskus, abielumehe rõõmude nautimine igaveseks lõpetatud.
See raamat räägib ausalt, mis ja kuidas hakkab mehe elu sellises olukorras olema. Oma keemikuharidusest lähtuvalt on autor äärmiselt süvitsi käsitlenud ka raviprotseduuride ja ravimite toimet ning spetsiifikat.
See raamat räägib ausalt, mis ja kuidas hakkab mehe elu sellises olukorras olema. Oma keemikuharidusest lähtuvalt on autor äärmiselt süvitsi käsitlenud ka raviprotseduuride ja ravimite toimet ning spetsiifikat.
448 pages, Paperback
First published January 1, 2017
1 person is currently reading
18 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 4 of 4 reviews
December 8, 2017
J.M.K.E.-l on üks lugu nimega "Löga", kus Villu laulab nii:
Sest mu sees on löga.
Ma olen täis mingit möga.
Sitta, tatti ja röga.
Ja kui lähen kord ma lõhki, siis solki täis on kõik maailm.
Võiks öelda, et kui sa sellega nõus ei ole ja leiad, et uih-aih, mina peeretan vaid vikerkaari ning kõik koledad asjad tuleks suhkruvaabaga katta ja roosilõhnaga üle pritsida, siis ära parem loe. Mina leian, et elu tuleks võtta nii nagu see on ja alati ta kõige sulnim pole.
Ma arvan, et ma väga mööda ei pane, kui ütlen, et igaüks meist teab kedagi, kellel on olnud vähk. Tavaliselt me rohkem ei tea, noogutame kurvalt, rohkem ei küsi ja teema läheb lukku, sest nii on justkui viisakas. Eks kindlasti polegi sünnis torkida, kui inimene ise seda ei soovi. Onu Bella on ses suhtes erand olnud ja vabatahtlikult teemast kirjutanud. Ja suur aitäh talle! Sellist teekonda pole keegi endale valinud, aga kindlasti on kasulik, kui keegi seda natukenegi tutvustab, sest kindel on see, et vähk meie hulgast kuhugi ei kao.
Tegelikult ei ole see raamat sugugi ainult vähist, siin on päris mitu teemat, mind näiteks üllatas see, kui hästi tuleb Bellal välja ilukirjandus. Tema varasemad raamatud on autobiograafilised olnud ja muidugi on suures osas ka see, kuid näiteks raamatut avav road-movie -stiilis Võhmaskäik (ega ma muidugi tea, palju seal päriselu sees oli) ja Bella unenägu kättemaksust TÜ kliinikumis on äärmiselt meisterlikult ja kaasahaaravalt kirja pandud. Ok, värvilised unenäod olid ju ka ühe medikamendi kõrvalmõjudeks, mis tekitas minus küsimuse, kas ka fantaasiavaesed inimesed näevad värvikaid unenägusid ning neil piisaks vaid pastakas haarata ja surematu šedööver oleks olemas, või nõuab unenägude konverteerimine nauditavasse vormi siiski erioskusi? Tarantino-fänn leiab oma pärlid siit kindlasti üles (mida on ka raamatu kujundusest aimata).
Samuti peatub autor pikemalt filmimaailma telgitagustel, lugeda saab populaarse mängufilmi "Päevad, mis ajasid segadusse" klatši ja kõmu ning väljalõigatud stseene. Raamatule lisavad nunnu-faktorit ka armsad kodused seigad autori ja tema abikaasa igapäevaelust ning infogurmaanile on kena ülevaade pealinna põnevatest lokaalidest. Igaühele midagi!
Tõsisemaks minnes, jah, läbiv punane niit on siiski haigus ja selle ravi. Ma olen alati arvanud, et inimest muserdab kõige sügavamalt see, kui tema ootused ei vasta tegelikkusele. Sageli loome sellised ootused ise, Bellale aga ütles üks rõõmsameelne meedik, et vähiravi on põhimõtteliselt sama, mis külmasaanud nina tervendamine. Siinkohal meenub teatud nohurohu reklaam Peeter Ojaga, mis päädis lahendusega "Naks, ja valmis!". Prostatavähi puhul selle naksamisega suurem häda aga alles algab. Siinkohal võin kinnitada ka isikliku kogemuse põhjal, et millegipärast ongi kombeks rääkida, kuidas lõikusega saab kõik korda. Kas ei taheta patsiente liigselt hirmutada? Leitakse, et on mugavam kui nad ise läbi kogemuse aru saavad, mida see tegelikult tähendab? Pole lihtsalt aega ja/või empaatiat? Küll nad ise guugeldavad? Bella mainib raamatus, et tema sai arstilt info vaagnapõhjalihaste treenimise kohta, minu tuttav inimene omandas need teadmised internetist ja imestas, kui raske oleks olnud talle anda mingi paber selle infoga?
Raamatu pluss on ka see, et suhteliselt lihtsas keeles, aga mitte lugejat alahindamata, antakse hariv ülevaade erinevatest vähiravi meetoditest. Palju sellest tuli mulle üllatusena, kahjuks mitte positiivsena. Raamat ise kole ei olnud, karta ei maksa, kõige hirmsam koht, mida ma tekinurk hammaste vahel ja silmi vidutades kergelt ülelibisedes lugesin, oli see, kus minategelane valmistab end ette iseendal hammast välja tõmbama.
Sest mu sees on löga.
Ma olen täis mingit möga.
Sitta, tatti ja röga.
Ja kui lähen kord ma lõhki, siis solki täis on kõik maailm.
Võiks öelda, et kui sa sellega nõus ei ole ja leiad, et uih-aih, mina peeretan vaid vikerkaari ning kõik koledad asjad tuleks suhkruvaabaga katta ja roosilõhnaga üle pritsida, siis ära parem loe. Mina leian, et elu tuleks võtta nii nagu see on ja alati ta kõige sulnim pole.
Ma arvan, et ma väga mööda ei pane, kui ütlen, et igaüks meist teab kedagi, kellel on olnud vähk. Tavaliselt me rohkem ei tea, noogutame kurvalt, rohkem ei küsi ja teema läheb lukku, sest nii on justkui viisakas. Eks kindlasti polegi sünnis torkida, kui inimene ise seda ei soovi. Onu Bella on ses suhtes erand olnud ja vabatahtlikult teemast kirjutanud. Ja suur aitäh talle! Sellist teekonda pole keegi endale valinud, aga kindlasti on kasulik, kui keegi seda natukenegi tutvustab, sest kindel on see, et vähk meie hulgast kuhugi ei kao.
Tegelikult ei ole see raamat sugugi ainult vähist, siin on päris mitu teemat, mind näiteks üllatas see, kui hästi tuleb Bellal välja ilukirjandus. Tema varasemad raamatud on autobiograafilised olnud ja muidugi on suures osas ka see, kuid näiteks raamatut avav road-movie -stiilis Võhmaskäik (ega ma muidugi tea, palju seal päriselu sees oli) ja Bella unenägu kättemaksust TÜ kliinikumis on äärmiselt meisterlikult ja kaasahaaravalt kirja pandud. Ok, värvilised unenäod olid ju ka ühe medikamendi kõrvalmõjudeks, mis tekitas minus küsimuse, kas ka fantaasiavaesed inimesed näevad värvikaid unenägusid ning neil piisaks vaid pastakas haarata ja surematu šedööver oleks olemas, või nõuab unenägude konverteerimine nauditavasse vormi siiski erioskusi? Tarantino-fänn leiab oma pärlid siit kindlasti üles (mida on ka raamatu kujundusest aimata).
Samuti peatub autor pikemalt filmimaailma telgitagustel, lugeda saab populaarse mängufilmi "Päevad, mis ajasid segadusse" klatši ja kõmu ning väljalõigatud stseene. Raamatule lisavad nunnu-faktorit ka armsad kodused seigad autori ja tema abikaasa igapäevaelust ning infogurmaanile on kena ülevaade pealinna põnevatest lokaalidest. Igaühele midagi!
Tõsisemaks minnes, jah, läbiv punane niit on siiski haigus ja selle ravi. Ma olen alati arvanud, et inimest muserdab kõige sügavamalt see, kui tema ootused ei vasta tegelikkusele. Sageli loome sellised ootused ise, Bellale aga ütles üks rõõmsameelne meedik, et vähiravi on põhimõtteliselt sama, mis külmasaanud nina tervendamine. Siinkohal meenub teatud nohurohu reklaam Peeter Ojaga, mis päädis lahendusega "Naks, ja valmis!". Prostatavähi puhul selle naksamisega suurem häda aga alles algab. Siinkohal võin kinnitada ka isikliku kogemuse põhjal, et millegipärast ongi kombeks rääkida, kuidas lõikusega saab kõik korda. Kas ei taheta patsiente liigselt hirmutada? Leitakse, et on mugavam kui nad ise läbi kogemuse aru saavad, mida see tegelikult tähendab? Pole lihtsalt aega ja/või empaatiat? Küll nad ise guugeldavad? Bella mainib raamatus, et tema sai arstilt info vaagnapõhjalihaste treenimise kohta, minu tuttav inimene omandas need teadmised internetist ja imestas, kui raske oleks olnud talle anda mingi paber selle infoga?
Raamatu pluss on ka see, et suhteliselt lihtsas keeles, aga mitte lugejat alahindamata, antakse hariv ülevaade erinevatest vähiravi meetoditest. Palju sellest tuli mulle üllatusena, kahjuks mitte positiivsena. Raamat ise kole ei olnud, karta ei maksa, kõige hirmsam koht, mida ma tekinurk hammaste vahel ja silmi vidutades kergelt ülelibisedes lugesin, oli see, kus minategelane valmistab end ette iseendal hammast välja tõmbama.
July 3, 2019
Üks asi jääb mind painama. Kas esimese osa taotluslik loomevargus on suur austusavaldus Tarantinole või lihtne vaimuvaegus? Üldplaanis pole sel muidugi mingit tähtsust. Jättes kõrvale mind isklikult kriipivad referentsid Hollywoodi linateostele, oli lugemistegevus talutav ning pigem rõõmu pakkuv. Kas mind häirisid teises raamatus esinevad lugematud võõrsõnad ning tihe meditsiinialane hui-tean-mis-tähendab lingvistika? Mitte eriti. Huvitav oli piiluda sellise vastakaid tundeid tekitava ja peaasjalikult just seepärast end Eesti kultuurilukku muljunud inimese pähe ning elada kaasa tema haigusloole.
Kui ma peaksin ühe sõnaga raamatu kokku võtma, siis see oleks “empiiriline”. :)
Kui ma peaksin ühe sõnaga raamatu kokku võtma, siis see oleks “empiiriline”. :)
May 23, 2018
Mõtlesin umbes esimese raamatu poole peal, et ei suuda edasi lugeda, sest tundus nii õudne mõelda, et ta kirjutab võitlusest, teadmata veel, et ta selle kaotab. Aga lugesin ikkagi.
Esimene köide mulle ei istunud, ei saanud selle vajalikkusest aru. Aga teine oli hea.
Põhiline asi, mis mind närvi ajas, oli see, et ma pidin iga mõne minuti tagant internetist sõnadele tõlkeid otsima. Eestikeelsetele! Samuti ei taibanud ma, miks ingliskeelsed fraasid nii mööda olid tõlgitud.
Esimene köide mulle ei istunud, ei saanud selle vajalikkusest aru. Aga teine oli hea.
Põhiline asi, mis mind närvi ajas, oli see, et ma pidin iga mõne minuti tagant internetist sõnadele tõlkeid otsima. Eestikeelsetele! Samuti ei taibanud ma, miks ingliskeelsed fraasid nii mööda olid tõlgitud.
April 30, 2018
Onu Bella kenitlev stiil on ärritav, ent aus. Raamat väärib lugemist, raskepärasusest hoolimata.
PS: Siinses goodreadsi kirjes on raamatu pealkiri valesti kirjutatud. Peab olema "prostatavähk", mitte "prostavähk".
PS: Siinses goodreadsi kirjes on raamatu pealkiri valesti kirjutatud. Peab olema "prostatavähk", mitte "prostavähk".
Displaying 1 - 4 of 4 reviews