What do you think?
Rate this book
Kogutud teosed #12
I Loved A German
What happens when you think you have fallen in love with a woman, but it turns out that you love her grandfather instead?
A. H. Tammsaare’s I Loved a German is a gripping love story, in which the classic love triangle takes a very untraditional form. The plot is centered around a young Estonian university student who falls in love with a young Baltic German woman. The Baltic Germans have lost their former aristocratic position in society since Estonia declared its independence. The young German earns her keep as a tutor for an Estonian family, and is not economically well-off. The young man, Oskar, starts courting the girl frivolously, but then falls head-over-heels in love with her.
Before long, the prejudice that an Estonian and a Baltic German are of socially unequal standings starts to stalk the couple. When Oskar goes to ask Erika’s grandfather — a former manor lord — for the girl’s hand, the meeting leaves a deep impression on his soul. All of a sudden, Oskar finds himself wondering if perhaps he doesn’t love the woman in Erika, but rather her grandfather; meaning, her noble descent. Perhaps the “slave’s blood” of farmhands who had been in the service of Baltic Germans for centuries is manifested in his love, instead?
Does love depend solely upon the emotions of two young individuals, or are their origins, their social and cultural background actually the deciding factor?
A. H. Tammsaare’s I Loved a German is a gripping love story, in which the classic love triangle takes a very untraditional form. The plot is centered around a young Estonian university student who falls in love with a young Baltic German woman. The Baltic Germans have lost their former aristocratic position in society since Estonia declared its independence. The young German earns her keep as a tutor for an Estonian family, and is not economically well-off. The young man, Oskar, starts courting the girl frivolously, but then falls head-over-heels in love with her.
Before long, the prejudice that an Estonian and a Baltic German are of socially unequal standings starts to stalk the couple. When Oskar goes to ask Erika’s grandfather — a former manor lord — for the girl’s hand, the meeting leaves a deep impression on his soul. All of a sudden, Oskar finds himself wondering if perhaps he doesn’t love the woman in Erika, but rather her grandfather; meaning, her noble descent. Perhaps the “slave’s blood” of farmhands who had been in the service of Baltic Germans for centuries is manifested in his love, instead?
Does love depend solely upon the emotions of two young individuals, or are their origins, their social and cultural background actually the deciding factor?
226 pages, Paperback
First published January 1, 1935
25 people are currently reading
493 people want to read
About the author
A.H. Tammsaare
84 books64 followersA.H. Tammsaare, born Anton Hansen, was an Estonian writer whose pentalogy Truth and Justice (Tõde ja õigus; 1926 – 1933) is considered one of the major works of Estonian literature and "The Estonian Novel".
Tammsaare was born in 1878 into a farming family. He attended secondary school in Tartu from 1898 to 1903 and from 1903 to 1905 he worked as an editor at the Tallinn newspaper, Teataja. In Tallinn he was able to witness the Russian Revolution of 1905.
In 1907 he enrolled as a law student at Tartu University, but in 1911 he was unable to sit his finals, as he became very ill with tuberculosis. He was moved to Sochi on the Black Sea and then to the Caucasus Mountains, where his condition improved. On his return to Estonia, he lived for six years on his brother's farm where he was again affected by illness. Unable to work, he threw himself into his studies and mastered English, French, Finnish and Swedish.
After his marriage in 1920 he moved to Tallinn and embarked on the most productive period of his life. His greatest influences were the Russian classics of Dostoyevsky, Tolstoy and Gogol, butt his work also shows the influence of Oscar Wilde, Knut Hamsun and Andre Gide. He occupies a central place in the development of the Estonian novel and is a figure of European significance.
Tammsaare was born in 1878 into a farming family. He attended secondary school in Tartu from 1898 to 1903 and from 1903 to 1905 he worked as an editor at the Tallinn newspaper, Teataja. In Tallinn he was able to witness the Russian Revolution of 1905.
In 1907 he enrolled as a law student at Tartu University, but in 1911 he was unable to sit his finals, as he became very ill with tuberculosis. He was moved to Sochi on the Black Sea and then to the Caucasus Mountains, where his condition improved. On his return to Estonia, he lived for six years on his brother's farm where he was again affected by illness. Unable to work, he threw himself into his studies and mastered English, French, Finnish and Swedish.
After his marriage in 1920 he moved to Tallinn and embarked on the most productive period of his life. His greatest influences were the Russian classics of Dostoyevsky, Tolstoy and Gogol, butt his work also shows the influence of Oscar Wilde, Knut Hamsun and Andre Gide. He occupies a central place in the development of the Estonian novel and is a figure of European significance.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 54 reviews
August 22, 2025
Update 2025 kõige all.
_______________
Kas ma pean seadma kahtluse alla oma negatiivsed vaated eesti kirjanduse osas? Kas ma pean andma Tammsaarele uue võimaluse? Mu eesti kirjandusmaailma mõttelised sambad varisevad vaikselt kokku.
Mulle meeldis see raamat nii väga! Tammsaare on kirja pannud nii palju mõtteid, mis mind sügavalt kõnetasid ja millega ma siiralt nõus olen, mis panevad hingekeeled helisema ja mõtterattad pöörlema. Kuidas on see võimalik, kui ometi mäletan ma koolipõlvest, et "Tõde ja õigus" äratas minus vaid negatiivseid tundeid, igavust ja ärritust? Kas tõesti on Tammsaare kirjutanud niivõrd erineva stiili ja mõtteviisiga raamatuid, või olen mina ajas nii palju muutunud, et võin samahästi oma minevikust külge jäänud tõekspidamised ja arvamused tulle visata? Kui tõesti nii, siis siin avaldub minu ainuke erimeelsus Tammsaare tegelastega "Ma armastasin sakslast" romaanis - kui nende tehtud järeldus on, et vaid minevik on tõeline ja ehe ning ainult minevikust maksab kinni hoida ja selle nimel midagi ohverdada, siis minu sisemine muutus ja areng tõestavad mulle hoopiski vastupidist: minevikust tuleb lahti lasta, sest see ei kanna endas tihtipeale enam mingit tõde, vaid pakub kõigest tuttavlikku illusiooni, et me tunneme iseennast ja oma arvamusi läbi ja lõhki, kuigi tegelikult on mõtted ja arvamused olnud meie peas vaid mööduvad ja muutuvad, ja ometigi oleme neist kas tahtmatult või tahtlikult kinni hakanud ja omaks võtnud, et pärast nende põhimõtete käes kannatada ja üritada olla keegi, kes me enam ammugi ei ole.
Aga võib-olla arvas seda ka Tammsaare, sest needsamad tegelased ei leia oma mõtteviisis just kuigi õnnelikku lõpplahendust.
Mulle meeldisid tegelased, mulle meeldis, kui palju Tammsaare keskendus nende motiividele ja (sise)monoloogidele ja tegi seeläbi lugejale selgeks oma tegelaste mõtte- ja hingemaailma. Mulle meeldis, et suurem osa raamatust koosneski vaid dialoogidest ja mõtisklustest, mistõttu tegevust oli võrdlemisi vähe. Sellevõrra suurema kaaluga oli aga iga pisemgi stseen ja tegevus, iga pilk ja liigutus. On ju iga tegevuse taga suur hulk mõtteid ja kaalutlemisi, tundeid ja järellainetusi - miks peaksimegi siis esile seadma ainult tegevuse enda, mis on ju seega vaid pelgalt meie sisemaailma õrn kaja, pealegi veel valesti tõlgendatav ja moondatav?
Mulle meeldisid arvukad mõtted ja teemad, mis mind lugedes puudutasid ja mida tahaksin veel korduvalt erinevas eas taas läbi lugeda ja mõelda. Mulle meeldis tsitaat, mida tõenäoliselt paljud on kuskilt poole kõrvaga kuulnud: "Armastuse vastu saab ainult surm või veel suurem armastus." Mulle meeldis lõik, kus Tammsaare arutles nii kaunilt selle üle, kuidas inimesed alailma midagi otsivad ja tahavad, kuidas neil oleks kogu aeg nagu mingi suur nälg, mida ei anna kuidagi ära kustutada, ja eks sellest tulegi nii suur hingeline rahutus ja pidev tulemusteta otsing. Mulle meeldis see, kuidas oli võrreldud põlvkondade mentaliteeti, maa- ja linnaelu. Kuidas tolleaegne noorte ülikoolipõlvkond suhtus maailma, õpingutesse, vanematesse ja paljusse muussegi täpselt niisamuti, nagu meiegi seda praegu teeme. Mulle meeldis, kuidas Tammsaare käsitles eneseväärikuse ja -teadvuse puudumise temaatikat, kuidas nii paljud kipuvad otsima identiteeti kuskilt väljaspoolt, üritades olla justkui keegi teine, saamata ühendust oma tõelise minaga. Mulle meeldis näha kirjeldusi eri aegade mentaliteedi kujunemisest ja selle keerukusest.
See oli nagu värske sõõm tuttavalõhnalist õhku. Tammsaare kõnetas minus midagi, mille olemasolust ma polnud teadlik, ja see ongi ühe tohutult hea romaani näitaja.
_____________________
Update 2025:
Jätkuvalt hea, detailne, nüansitundlik, huvitav ja mõtisklema suunav. Teistkordsel lugemisel (ja suurepärase järelsõna toel) avaneb veelgi enam konteksti ühiskondlike hoovuste, kihtide ja muutuste osas. Rahvuslik iseteadvus ja identiteet, kolonialistlikud (?) mõtteviisid, orjuse ja allasurutuse järellainetused...
Ja selline romantilise õhkamise, dramaatilisuse ja tragöödiate atmosfäär on ka vahepeal ikka jube nauditav.
Samal ajal aga tahaks seekord anda teosele 4,5 tärni. Eriti alguse poole on ikka päris palju soigumist ka, isegi kui see on omamoodi humoorikas ja kohati suhestusin sellise meeltmuutva minategelase mõttekäigu kaootilisusega.
_______________
Kas ma pean seadma kahtluse alla oma negatiivsed vaated eesti kirjanduse osas? Kas ma pean andma Tammsaarele uue võimaluse? Mu eesti kirjandusmaailma mõttelised sambad varisevad vaikselt kokku.
Mulle meeldis see raamat nii väga! Tammsaare on kirja pannud nii palju mõtteid, mis mind sügavalt kõnetasid ja millega ma siiralt nõus olen, mis panevad hingekeeled helisema ja mõtterattad pöörlema. Kuidas on see võimalik, kui ometi mäletan ma koolipõlvest, et "Tõde ja õigus" äratas minus vaid negatiivseid tundeid, igavust ja ärritust? Kas tõesti on Tammsaare kirjutanud niivõrd erineva stiili ja mõtteviisiga raamatuid, või olen mina ajas nii palju muutunud, et võin samahästi oma minevikust külge jäänud tõekspidamised ja arvamused tulle visata? Kui tõesti nii, siis siin avaldub minu ainuke erimeelsus Tammsaare tegelastega "Ma armastasin sakslast" romaanis - kui nende tehtud järeldus on, et vaid minevik on tõeline ja ehe ning ainult minevikust maksab kinni hoida ja selle nimel midagi ohverdada, siis minu sisemine muutus ja areng tõestavad mulle hoopiski vastupidist: minevikust tuleb lahti lasta, sest see ei kanna endas tihtipeale enam mingit tõde, vaid pakub kõigest tuttavlikku illusiooni, et me tunneme iseennast ja oma arvamusi läbi ja lõhki, kuigi tegelikult on mõtted ja arvamused olnud meie peas vaid mööduvad ja muutuvad, ja ometigi oleme neist kas tahtmatult või tahtlikult kinni hakanud ja omaks võtnud, et pärast nende põhimõtete käes kannatada ja üritada olla keegi, kes me enam ammugi ei ole.
Aga võib-olla arvas seda ka Tammsaare, sest needsamad tegelased ei leia oma mõtteviisis just kuigi õnnelikku lõpplahendust.
Mulle meeldisid tegelased, mulle meeldis, kui palju Tammsaare keskendus nende motiividele ja (sise)monoloogidele ja tegi seeläbi lugejale selgeks oma tegelaste mõtte- ja hingemaailma. Mulle meeldis, et suurem osa raamatust koosneski vaid dialoogidest ja mõtisklustest, mistõttu tegevust oli võrdlemisi vähe. Sellevõrra suurema kaaluga oli aga iga pisemgi stseen ja tegevus, iga pilk ja liigutus. On ju iga tegevuse taga suur hulk mõtteid ja kaalutlemisi, tundeid ja järellainetusi - miks peaksimegi siis esile seadma ainult tegevuse enda, mis on ju seega vaid pelgalt meie sisemaailma õrn kaja, pealegi veel valesti tõlgendatav ja moondatav?
Mulle meeldisid arvukad mõtted ja teemad, mis mind lugedes puudutasid ja mida tahaksin veel korduvalt erinevas eas taas läbi lugeda ja mõelda. Mulle meeldis tsitaat, mida tõenäoliselt paljud on kuskilt poole kõrvaga kuulnud: "Armastuse vastu saab ainult surm või veel suurem armastus." Mulle meeldis lõik, kus Tammsaare arutles nii kaunilt selle üle, kuidas inimesed alailma midagi otsivad ja tahavad, kuidas neil oleks kogu aeg nagu mingi suur nälg, mida ei anna kuidagi ära kustutada, ja eks sellest tulegi nii suur hingeline rahutus ja pidev tulemusteta otsing. Mulle meeldis see, kuidas oli võrreldud põlvkondade mentaliteeti, maa- ja linnaelu. Kuidas tolleaegne noorte ülikoolipõlvkond suhtus maailma, õpingutesse, vanematesse ja paljusse muussegi täpselt niisamuti, nagu meiegi seda praegu teeme. Mulle meeldis, kuidas Tammsaare käsitles eneseväärikuse ja -teadvuse puudumise temaatikat, kuidas nii paljud kipuvad otsima identiteeti kuskilt väljaspoolt, üritades olla justkui keegi teine, saamata ühendust oma tõelise minaga. Mulle meeldis näha kirjeldusi eri aegade mentaliteedi kujunemisest ja selle keerukusest.
See oli nagu värske sõõm tuttavalõhnalist õhku. Tammsaare kõnetas minus midagi, mille olemasolust ma polnud teadlik, ja see ongi ühe tohutult hea romaani näitaja.
_____________________
Update 2025:
Jätkuvalt hea, detailne, nüansitundlik, huvitav ja mõtisklema suunav. Teistkordsel lugemisel (ja suurepärase järelsõna toel) avaneb veelgi enam konteksti ühiskondlike hoovuste, kihtide ja muutuste osas. Rahvuslik iseteadvus ja identiteet, kolonialistlikud (?) mõtteviisid, orjuse ja allasurutuse järellainetused...
Ja selline romantilise õhkamise, dramaatilisuse ja tragöödiate atmosfäär on ka vahepeal ikka jube nauditav.
Samal ajal aga tahaks seekord anda teosele 4,5 tärni. Eriti alguse poole on ikka päris palju soigumist ka, isegi kui see on omamoodi humoorikas ja kohati suhestusin sellise meeltmuutva minategelase mõttekäigu kaootilisusega.
August 15, 2024
my boy absolutely insane for this
April 2, 2024
auushauhaushauh kiidan heaks
March 22, 2024
see on parim raamat, mida ma poole aasta jooksul lugenud olen. tammsaarel on oma eriline viis sõnadega ja kuidagi tungib see alati sügavaimatesse hingesoppidesse.
January 6, 2024
Ilusalt raske
June 29, 2016
See on minu esimeseks Tammsaare raamatuks, mida olen lugenud. Lihtsalt VÕRRATU valik!!
Olen Tammsaarest nüüd tõesti, vähemalt selle raamatu põhjal, üli vaimustuses. Usun, et võtan juba lähiajal kätte nt. "Tõde ja õiguse".
Lugege kindlasti!
SUPER SUPER SUPER!!!!
Olen Tammsaarest nüüd tõesti, vähemalt selle raamatu põhjal, üli vaimustuses. Usun, et võtan juba lähiajal kätte nt. "Tõde ja õiguse".
Lugege kindlasti!
SUPER SUPER SUPER!!!!
July 21, 2025
MY SHAYLAAAA😭😭💔
August 8, 2018
Tammsaare oskab ikka alati sinu hinge õige koha pealt kõditada.
October 24, 2024
muidu oleksin vist neli tähte andnud, aga siis tuli see Erika kiri..
January 4, 2022
Loetud kursuse "Eesti ja maailmakirjanduse suured teemad" jaoks.
Mulle isiklikult meeldivad rohkem Tammsaare novellid ning "Tõe ja õiguse" esimene osa. "Ma armastasin sakslast" käsitleb tegelikult huvitavaid teemasid, nende hulgas klassierinevus ja eestlaste tundlikkus oma 'talurahva' staatuse asjus. Kahjuks aga ei olnud teos minu jaoks nii mõjuv, kui on mõni Tammsaare teine teos seda olnud (või ka aasta hiljem loetud "Toomas Nipernaadi"). Filosoofilised mõtisklused mulle meeldisid, kuid ilmselt ma lihtsalt ei tundnud sidet armastusloo osaga. Võimalik, et kunagi tulevikus uuesti lugedes leian siit rohkem võlu.
Mulle isiklikult meeldivad rohkem Tammsaare novellid ning "Tõe ja õiguse" esimene osa. "Ma armastasin sakslast" käsitleb tegelikult huvitavaid teemasid, nende hulgas klassierinevus ja eestlaste tundlikkus oma 'talurahva' staatuse asjus. Kahjuks aga ei olnud teos minu jaoks nii mõjuv, kui on mõni Tammsaare teine teos seda olnud (või ka aasta hiljem loetud "Toomas Nipernaadi"). Filosoofilised mõtisklused mulle meeldisid, kuid ilmselt ma lihtsalt ei tundnud sidet armastusloo osaga. Võimalik, et kunagi tulevikus uuesti lugedes leian siit rohkem võlu.
September 10, 2018
Translation of a Tammsaare classic bungled by copy-editing fails
This will have to be one of my compromise reviews. Tammsaare's "Ma armastasin sakslast" (I Loved a German) (1935) which, aside from having a great yearning love-story contains all sorts of layers about the miscommunication and lack of understanding between individuals and classes and of people's aspirations about nationalism and independence, has to rate a 5 star review. Unfortunately, the various failures of copy-editing in this first-time English language translation are so disheartening and anger-provoking that a 1 star rank is the only choice. So it is a 3 star rating as a compromise.
Errata & EndNote suggestions
These are likely not complete, as there is always an element of mental auto-correct going on, but there should be enough here to give an idea of the number and scope of editing issues.
pg. 4 "...but not criminal one..." s/b "...but not a criminal one..."
pg. 7 "By using my name we were also attempting With my name we were also considering achieving certain results in literary policy." = There was no final decision made here between the two translation phrases "By using my name we were also attempting..." and "With my name we were also considering achieving..." and both have been left intact.
pg. 15 "...so great was my hunger was so great..." = no final decision made about the placement of "so great", and both options were left intact.
pg. 18 "...which due my hunger." s/b "...which was due to my hunger."
pg. 18 "...any nobility such a nose." s/b "...any nobility in such a nose."
pg. 21 "...I haven't yet put anything between my teeth today,..." = this is a perfectly correct literal translation of the Estonian idiomatic expression "Ma pole veel saanud midagi hamba vahele täna." but an English translation would be more understandable as "I haven't yet had anything to eat today." I could see a translator trying out the literal translation, but I would expect that an editor would have adjusted it. (This one is perhaps too nitpicky.)
pg. 41, 42, 50 & 51 "Corporation" seems out of place on these 4 pages as throughout the rest of the book the Germanic / Estonian "Korporation" is used in an untranslated and italicized state in about 100 other cases. From the context you understand that a student fraternal organization is being discussed so it seems odd to slip in the word "Corporation" which in English has the meaning of a business organization. This is also a case where some footnotes would have been useful (there are none at all).
pg. 44 "I cried with a certain with a certain impatience..." accidentally doubles up the words "...with a certain..."
pg. 54 "You could stay like until..." s/b "You could stay like that until..."
pg. 61 "...she doesn't into raptures..." s/b "...she doesn't go into raptures..."
pg. 65 "I think that if German men had been as clever and virtuous about their affairs as German women have been, they would have all gone with our men beyond Narva and near Pskov, but not down to Võnnu." = another case where footnotes or endnotes would have been helpful. International readers would have no idea of the meaning behind these references to the Estonian War of Independence 1918-1920. "...gone with our men beyond Narva and near Pskov," means that the Baltic Germans should have fought on the side of the Estonian Independence Army vs. the Red Russian Communists in Narva & Pskov and not joined the German Baltische Landeswehr (Baltic Territorial Army) to fight against Baltic independence. The Landeswehr were defeated at the Battle of Cēsis, known in Estonian as the Battle of Võnnu .
pg. 71 "She went on talking for a while about the German Embassy reception, her auntie and the lady in white with the big red rose, who she only remembered dimly memory as something white." = jumbled up unfinished sentence translation that leaves the impression that she remembers the red rose as being white?
pg. 77 "...thinking of how to revolve (sic) my own perplexity." s/b "...thinking of how to resolve my own perplexity." = obvious typo here.
pg. 91 "...you're better of (sic) falling..." s/b "...you're better off falling..." = obvious typo
pg. 124 "...I had to got (sic) and see him, ..." s/b "...I had to go and see him, ..." = obvious typo
pg. 148 "...I want avoid that..." s/b "...I want to avoid that..."
pg. 155 "I don't believe Enn would ever regard you as her debtor..." s/b "I don't believe Enn would ever regard you as his debtor..." = Some gender confusion here due to the Estonian genderless word "tema" (which can mean "his" or "her"). In the context it is the brother Enn that is being discussed but you would have to know that Enn is a male name in Estonian to supply the correct English language gender.
pg. 159 "I was talking about it with Enn, and she doesn't seem to having anything against it either. She said, 'Well..." = same issue as pg. 155, Enn is an Estonian male name.
pg. 193 "Others take part in the quick-rent(sic) work..." s/b "Others take part in the quit-rent work..." = "Quit-rent" is a land tax paid for leased land in lieu of services to the owner. I've never heard it called "quick-rent." On the preceding pg. 192 it is spelt correctly.
This will have to be one of my compromise reviews. Tammsaare's "Ma armastasin sakslast" (I Loved a German) (1935) which, aside from having a great yearning love-story contains all sorts of layers about the miscommunication and lack of understanding between individuals and classes and of people's aspirations about nationalism and independence, has to rate a 5 star review. Unfortunately, the various failures of copy-editing in this first-time English language translation are so disheartening and anger-provoking that a 1 star rank is the only choice. So it is a 3 star rating as a compromise.
Errata & EndNote suggestions
These are likely not complete, as there is always an element of mental auto-correct going on, but there should be enough here to give an idea of the number and scope of editing issues.
pg. 4 "...but not criminal one..." s/b "...but not a criminal one..."
pg. 7 "By using my name we were also attempting With my name we were also considering achieving certain results in literary policy." = There was no final decision made here between the two translation phrases "By using my name we were also attempting..." and "With my name we were also considering achieving..." and both have been left intact.
pg. 15 "...so great was my hunger was so great..." = no final decision made about the placement of "so great", and both options were left intact.
pg. 18 "...which due my hunger." s/b "...which was due to my hunger."
pg. 18 "...any nobility such a nose." s/b "...any nobility in such a nose."
pg. 21 "...I haven't yet put anything between my teeth today,..." = this is a perfectly correct literal translation of the Estonian idiomatic expression "Ma pole veel saanud midagi hamba vahele täna." but an English translation would be more understandable as "I haven't yet had anything to eat today." I could see a translator trying out the literal translation, but I would expect that an editor would have adjusted it. (This one is perhaps too nitpicky.)
pg. 41, 42, 50 & 51 "Corporation" seems out of place on these 4 pages as throughout the rest of the book the Germanic / Estonian "Korporation" is used in an untranslated and italicized state in about 100 other cases. From the context you understand that a student fraternal organization is being discussed so it seems odd to slip in the word "Corporation" which in English has the meaning of a business organization. This is also a case where some footnotes would have been useful (there are none at all).
pg. 44 "I cried with a certain with a certain impatience..." accidentally doubles up the words "...with a certain..."
pg. 54 "You could stay like until..." s/b "You could stay like that until..."
pg. 61 "...she doesn't into raptures..." s/b "...she doesn't go into raptures..."
pg. 65 "I think that if German men had been as clever and virtuous about their affairs as German women have been, they would have all gone with our men beyond Narva and near Pskov, but not down to Võnnu." = another case where footnotes or endnotes would have been helpful. International readers would have no idea of the meaning behind these references to the Estonian War of Independence 1918-1920. "...gone with our men beyond Narva and near Pskov," means that the Baltic Germans should have fought on the side of the Estonian Independence Army vs. the Red Russian Communists in Narva & Pskov and not joined the German Baltische Landeswehr (Baltic Territorial Army) to fight against Baltic independence. The Landeswehr were defeated at the Battle of Cēsis, known in Estonian as the Battle of Võnnu .
pg. 71 "She went on talking for a while about the German Embassy reception, her auntie and the lady in white with the big red rose, who she only remembered dimly memory as something white." = jumbled up unfinished sentence translation that leaves the impression that she remembers the red rose as being white?
pg. 77 "...thinking of how to revolve (sic) my own perplexity." s/b "...thinking of how to resolve my own perplexity." = obvious typo here.
pg. 91 "...you're better of (sic) falling..." s/b "...you're better off falling..." = obvious typo
pg. 124 "...I had to got (sic) and see him, ..." s/b "...I had to go and see him, ..." = obvious typo
pg. 148 "...I want avoid that..." s/b "...I want to avoid that..."
pg. 155 "I don't believe Enn would ever regard you as her debtor..." s/b "I don't believe Enn would ever regard you as his debtor..." = Some gender confusion here due to the Estonian genderless word "tema" (which can mean "his" or "her"). In the context it is the brother Enn that is being discussed but you would have to know that Enn is a male name in Estonian to supply the correct English language gender.
pg. 159 "I was talking about it with Enn, and she doesn't seem to having anything against it either. She said, 'Well..." = same issue as pg. 155, Enn is an Estonian male name.
pg. 193 "Others take part in the quick-rent(sic) work..." s/b "Others take part in the quit-rent work..." = "Quit-rent" is a land tax paid for leased land in lieu of services to the owner. I've never heard it called "quick-rent." On the preceding pg. 192 it is spelt correctly.
February 12, 2023
"Õige õppimine kasvatab südametunnistust, aga meie kasvasime ajal, kus kõik katsusid elada, nagu oleks see mõiste keeleline eksitus, mis tuleb võimalikult ruttu parandada. Õppimisega pidi meis ärkama hing ja vaim, aga kõik elasid, nagu oleks hing rumal muinasjutt lastele ja nagu ärkaks vaim ainult alkoholiuimas."
"Ma armastasin sakslast" on nii tohutult kurb teos, aga seevastu ka trööstiv. Teos, mis ühendab niidiga mitut põlvkonda. Seetõttu kujunes see mu üheks lemmikuks.
"Ma armastasin sakslast" on nii tohutult kurb teos, aga seevastu ka trööstiv. Teos, mis ühendab niidiga mitut põlvkonda. Seetõttu kujunes see mu üheks lemmikuks.
November 13, 2020
Härra Tammsaare muutub mulle iga raamatuga aina sümpaatsemaks
December 12, 2024
insane amount of dialogue haha, wasn’t really for me
August 25, 2025
Kuigi raamatu algus venis, oli kokkuvõttes teos minu jaoks kaasahaarav, pakkudes palju mõtteainet eri teemadel.
December 3, 2017
Raamat oli hästi sügav ja analüütiline enesesse vaatamine. Kurb, aga ilus armastuslugu, mis lõppes enne kui õieti alata jõudis.
Ilusa keelekasutusega, nautisin ilusat eesti keelt. Lugesin seda suhteliselt vaevaliselt, aga meeldis siiski väga. Sellest hoolimata ilmselt niipea järgmist Tammsaare teost niipea ette ei võta :)
Panen paar tsitaati, mis eriti meeldisid:
"Imelik ja naljakas on mõelda ja et minuga ometi nõnda oli, siis hakkasin arvama, et ka teistega, vähemalt paljudega, peab samuti olema, sest miks muidu loevad need nii palju, kes kirjutavad. Kirjutamisega, tähendab, ei seedita niipalju värsket ja neitsilikku elu kui trükimistaga määritud tolmunud paberit. Me teeme vaimselt sedasama, mis kehaseltki. Selle asemel et toita end rohelise rohuga, tapame ja sööme rohusööjaid loomi. Ja kui leiduks äkki geenius, kes kirjutaks puhtelulise raamatu, millel poleks mingit tegemist teiste raamatutega, siis seda puhtelulist ei loeks vististi keegi, nagu ka roheline rohigi jäetakse nende seedida, kes oskavad mäletseda. Elu on liig raske mäletseda ja seedida, sellepärast mäletsetakse raamatuid. Elu võib ainult elada.
Aga mis on veel kergem seedida kui raamatutest kirjutatud raamat? Kino on veel kergem, sest see on mitmel korral mäletsetud ja seeditud raamat."
"Kui inimene ei saa korralikult lõunatki süüa, siis ei saa temast ka korralikku inimest ja nõnda puudub tal tulevik."
"Aga milleks peab inimesel tulevik olema?" küsisin mina ainult selleks, et küsida ja juttu kuhugi ebaisiklikku valdkonda juhtida.
"Te küsite kui laps!" hüüdis majaproua. "Üldse, küll olete teie, mehed, lapsed!" jätkas ta peaaegu vaimustuses, sest miski ei liigutanud tema meeli nii kergesti kui mõte lastele. "On siis inimene mõni liblikas või kihulane, et tal pole tulevikku?"
"Rahvastelgi pole targemat tulevikku kui mõnel kihulasel," ütlesin mina imetargalt. "Ikka ainult sünnivad, elavad ja surevad, muud midagi."
"Muud midagi!" hüüdis majaproua imestunult.
"Mis siis veel?" küsisin mina. "Vast ehk see, et inimene jätab elades suuremad prügihunnikud järele kui kihulane."
Ilusa keelekasutusega, nautisin ilusat eesti keelt. Lugesin seda suhteliselt vaevaliselt, aga meeldis siiski väga. Sellest hoolimata ilmselt niipea järgmist Tammsaare teost niipea ette ei võta :)
Panen paar tsitaati, mis eriti meeldisid:
"Imelik ja naljakas on mõelda ja et minuga ometi nõnda oli, siis hakkasin arvama, et ka teistega, vähemalt paljudega, peab samuti olema, sest miks muidu loevad need nii palju, kes kirjutavad. Kirjutamisega, tähendab, ei seedita niipalju värsket ja neitsilikku elu kui trükimistaga määritud tolmunud paberit. Me teeme vaimselt sedasama, mis kehaseltki. Selle asemel et toita end rohelise rohuga, tapame ja sööme rohusööjaid loomi. Ja kui leiduks äkki geenius, kes kirjutaks puhtelulise raamatu, millel poleks mingit tegemist teiste raamatutega, siis seda puhtelulist ei loeks vististi keegi, nagu ka roheline rohigi jäetakse nende seedida, kes oskavad mäletseda. Elu on liig raske mäletseda ja seedida, sellepärast mäletsetakse raamatuid. Elu võib ainult elada.
Aga mis on veel kergem seedida kui raamatutest kirjutatud raamat? Kino on veel kergem, sest see on mitmel korral mäletsetud ja seeditud raamat."
"Kui inimene ei saa korralikult lõunatki süüa, siis ei saa temast ka korralikku inimest ja nõnda puudub tal tulevik."
"Aga milleks peab inimesel tulevik olema?" küsisin mina ainult selleks, et küsida ja juttu kuhugi ebaisiklikku valdkonda juhtida.
"Te küsite kui laps!" hüüdis majaproua. "Üldse, küll olete teie, mehed, lapsed!" jätkas ta peaaegu vaimustuses, sest miski ei liigutanud tema meeli nii kergesti kui mõte lastele. "On siis inimene mõni liblikas või kihulane, et tal pole tulevikku?"
"Rahvastelgi pole targemat tulevikku kui mõnel kihulasel," ütlesin mina imetargalt. "Ikka ainult sünnivad, elavad ja surevad, muud midagi."
"Muud midagi!" hüüdis majaproua imestunult.
"Mis siis veel?" küsisin mina. "Vast ehk see, et inimene jätab elades suuremad prügihunnikud järele kui kihulane."
This entire review has been hidden because of spoilers.
June 17, 2024
“No, she was also in love; I felt it then and still feel it now, but with the difference that for me that love was the whole world, and for her it was merely a part of it. For my love I was prepared to forget everything else, but she would only love if everything else was left to her as well.”
“That was a golden age, but nobody wanted to believe then what a golden age it was. A person is never old or wise enough to really judge his times.”
“In writing these lines I believe quite firmly that I loved you even before we got acquainted, but I didn’t yet know then that it was you ai loved.”
“And the strangest thing of all to me, the most incomprehensible and therefore perhaps the most painful: I didn’t know you as well as grandfather did. Just to think that you love someone as I loved you and still do, and at the same time you can be mistaken about them and left groping around in the dark about who they are, whereas someone else who is standing alongside and looking indifferently, sees everything, understands everything - ah! even now I could lose my mind thinking about it.”
“That was a golden age, but nobody wanted to believe then what a golden age it was. A person is never old or wise enough to really judge his times.”
“In writing these lines I believe quite firmly that I loved you even before we got acquainted, but I didn’t yet know then that it was you ai loved.”
“And the strangest thing of all to me, the most incomprehensible and therefore perhaps the most painful: I didn’t know you as well as grandfather did. Just to think that you love someone as I loved you and still do, and at the same time you can be mistaken about them and left groping around in the dark about who they are, whereas someone else who is standing alongside and looking indifferently, sees everything, understands everything - ah! even now I could lose my mind thinking about it.”
January 15, 2022
see oli siis tõesti lahendus v
July 4, 2025
No ei edenenud mul see raamat. Esimesed ca 100 lehekülge mõtlesin, et jätan pooleli. Aga sellest kohast alates, kus ta vanaisa juurde läks....
December 2, 2021
Tõsiselt hea raamat, algus oli aeglane aga võttis tempot kindlasti juurde. Erika kiri tõi pisara silma
July 1, 2019
Tammsaare on absoluutselt ajatu ja täiesti imeline ja wow ma nutsin
January 23, 2023
Tõesti ilus raamat ja väga Tammsaarelik. Ma tõesti ei oska öelda, miks mulle peale ei läinud.
December 17, 2024
Uskumatult puine lugu. Teatrilavastused on s*tast saia teinud, kuigi 1983.aasta omast oli ainuke värvikas tegelane (majaproua) välja jäetud. 1998.aasta lavastus on vanaga võrreldes lausa piinlik
November 22, 2025
Üldiselt hea raamat, mulle meeldis armastuse temaatika väga!
Ainult tundsin, et natuke tegevusevaene teos. Mulle oleks meeldinud, kui näiteks majaproa tegelaskuju oleks veel rohkem arendatud. Hea meel oli, kui tuli välja, et ta oli ebameeldiv inimene.
Ma nõustun, et kellegagi oma elu sisuda, on kõige aluseks vajalik armastus. Aga siiski olen vanaisaga samal arvamusel, et on ka vaja kindlat sissetulekut ja autoriteeti, et oma armastatule pakkuda kvaliteetset elu. Mind väga liigutas, kui peategelane Oskargi sellest aru sai.
Mulle nii meeldis, kuidas Tammsaare oli jätnud Erica perspektiivi kõigest juhtunust täiesti lõppu ja saime aru, mida ta mõtles läbi tema kirja läbi. See kõik oli väga liigutav (peaaegu hakkasin nutma).
Lõpuks ei saanud Oskari ja Eirca vahel tulevikku tekkida, sest Oskar sai aru, et ta ei suuda head elu Ericale pakkuda. Erica aga ei pidanud seda oluliseks ja oli valmis (ja tuligi) kodunt ära mõttega, et teda see ei huvita. Kui armastus on olemas, saab kõigega hakkama. Aga ma arvan, et tegelikkuses ei oleks see elu nii tore kui Erica endale ette kujutas.
Aga raamatust leidsin super häid mõtteid ja quote, mille pean üles kirjutama, et ei ununeks :D :
1. "Tänapäev on ande tõenduseks ikkagi tehtud töö, mis olekski nagu anne. Anne on jumale and ja oleks kõlblusevastane sellepärast kedagi auhinnata, et jumal on temale midagi annetanud."
2. "Armastuse vastu saab ainult surm või veel suurem armastus." - classic
3. "Noor tüdruk ei tohi iseenda vastu nii ükskõikne olla, sest siis muutuvad ka teised tema vastu ükskõikseks."
4. "Aga miks te siis poote prohveteid, mitte aga ühiskonda, kes prohveti loonud?"
5. "Aga ma hoiatan teid, preili, olge ettevaatlik meestega. Kui me neid noores eas liiga palju usaldame, siis usaldame neid vanas eas liiga vähe"
6. "Kõike, mida olen õppinud, tunnen ainult sel määral, et tahta olla see, mis ma ei ole. Kui edvistan millegagi - ja seda teeb iga noor -, siis on see mõni võõras viis või mõte, võõras keel ja komme."
7. "Ja me peame ometi vanaisast aru saama, sest tema elab minevikus. See, mis praegu, on temale ainult unenägu, ja et tulevikust rääkida, selleks on ta ju liiga vana."
8. "Naiste ehted, toredus, kalliskivid purustavad palju rutemini igasuguse ühiskondliku korra kui ka ägedaimate meesmässajate kihutuskõned. Maailmas leiduvad kleite, mantleid, diadeeme, mis mõjuvat hullemini kui dünamiit, püroksüliin või ükskõik milline lõhkeaine. Neid võidavat võrrelda ainult mürgiste gaasidega."
9. "Kahejalgsed hundid uluvad ainult oma südames." - classic
10. "Mehed kipuvad saksa mängima, nagu istuksid valla kukil. Aga meil on ju ainult isad-emad, vennad-õed ja needki vaesed."
11. "Mul tuli meelde, kuis ma kord ajaviiteks olin magama heitnud ja kümme minutit hilinenud. Tervelt kümme minutit samal ajal, kui ma igapäev lehest spordiuudiseid lugedes nägin, et tänapäev arvatakse aega sekunditega."
12. "Noorusearmastus tuleb ja läheb ja keegi ei tea, kust ta tuleb või kuhu ta läheb. Nutavad need, kes peavad temast loobuma, aga kes ta kätte saavad, nutavad sagedasti veel rohkem."
13. "Noort neitsit häbistada on väga kerge vaev, aga teda häbi eest hoida, selleks jätkub harvadel meestel mehisust ja armastust."
14. "Mees, kes pole ieti armastanud, polegi nagu õige mees, sest aonult armastus on mehe mõõt."
Ainult tundsin, et natuke tegevusevaene teos. Mulle oleks meeldinud, kui näiteks majaproa tegelaskuju oleks veel rohkem arendatud. Hea meel oli, kui tuli välja, et ta oli ebameeldiv inimene.
Ma nõustun, et kellegagi oma elu sisuda, on kõige aluseks vajalik armastus. Aga siiski olen vanaisaga samal arvamusel, et on ka vaja kindlat sissetulekut ja autoriteeti, et oma armastatule pakkuda kvaliteetset elu. Mind väga liigutas, kui peategelane Oskargi sellest aru sai.
Mulle nii meeldis, kuidas Tammsaare oli jätnud Erica perspektiivi kõigest juhtunust täiesti lõppu ja saime aru, mida ta mõtles läbi tema kirja läbi. See kõik oli väga liigutav (peaaegu hakkasin nutma).
Lõpuks ei saanud Oskari ja Eirca vahel tulevikku tekkida, sest Oskar sai aru, et ta ei suuda head elu Ericale pakkuda. Erica aga ei pidanud seda oluliseks ja oli valmis (ja tuligi) kodunt ära mõttega, et teda see ei huvita. Kui armastus on olemas, saab kõigega hakkama. Aga ma arvan, et tegelikkuses ei oleks see elu nii tore kui Erica endale ette kujutas.
Aga raamatust leidsin super häid mõtteid ja quote, mille pean üles kirjutama, et ei ununeks :D :
1. "Tänapäev on ande tõenduseks ikkagi tehtud töö, mis olekski nagu anne. Anne on jumale and ja oleks kõlblusevastane sellepärast kedagi auhinnata, et jumal on temale midagi annetanud."
2. "Armastuse vastu saab ainult surm või veel suurem armastus." - classic
3. "Noor tüdruk ei tohi iseenda vastu nii ükskõikne olla, sest siis muutuvad ka teised tema vastu ükskõikseks."
4. "Aga miks te siis poote prohveteid, mitte aga ühiskonda, kes prohveti loonud?"
5. "Aga ma hoiatan teid, preili, olge ettevaatlik meestega. Kui me neid noores eas liiga palju usaldame, siis usaldame neid vanas eas liiga vähe"
6. "Kõike, mida olen õppinud, tunnen ainult sel määral, et tahta olla see, mis ma ei ole. Kui edvistan millegagi - ja seda teeb iga noor -, siis on see mõni võõras viis või mõte, võõras keel ja komme."
7. "Ja me peame ometi vanaisast aru saama, sest tema elab minevikus. See, mis praegu, on temale ainult unenägu, ja et tulevikust rääkida, selleks on ta ju liiga vana."
8. "Naiste ehted, toredus, kalliskivid purustavad palju rutemini igasuguse ühiskondliku korra kui ka ägedaimate meesmässajate kihutuskõned. Maailmas leiduvad kleite, mantleid, diadeeme, mis mõjuvat hullemini kui dünamiit, püroksüliin või ükskõik milline lõhkeaine. Neid võidavat võrrelda ainult mürgiste gaasidega."
9. "Kahejalgsed hundid uluvad ainult oma südames." - classic
10. "Mehed kipuvad saksa mängima, nagu istuksid valla kukil. Aga meil on ju ainult isad-emad, vennad-õed ja needki vaesed."
11. "Mul tuli meelde, kuis ma kord ajaviiteks olin magama heitnud ja kümme minutit hilinenud. Tervelt kümme minutit samal ajal, kui ma igapäev lehest spordiuudiseid lugedes nägin, et tänapäev arvatakse aega sekunditega."
12. "Noorusearmastus tuleb ja läheb ja keegi ei tea, kust ta tuleb või kuhu ta läheb. Nutavad need, kes peavad temast loobuma, aga kes ta kätte saavad, nutavad sagedasti veel rohkem."
13. "Noort neitsit häbistada on väga kerge vaev, aga teda häbi eest hoida, selleks jätkub harvadel meestel mehisust ja armastust."
14. "Mees, kes pole ieti armastanud, polegi nagu õige mees, sest aonult armastus on mehe mõõt."
September 19, 2024
• Meeleolusid kirjeldatud rusuvate ja lootusetutena. Nii aus ja paljas:
"Siis läks ta, läks joostes mööda Valede Alleed lossi poole, nagu oleks seal tema kodu. Mina vahtisin talle üksisilmi järele, kuni polnud enam midagi näha ega kuulda. Ja kui ma seal nõnda keset helevalget lund mustade puutüvede vahel ise mustana seisin, tundus mulle silmapilguks, nagu polekski midagi olnud, ainult illusioonid ihkavas südames, pettekujud kõrvetavas hinges. Ah, kui ometi võiks valutava südame võtta, kui võiks kurduva hinge püüda ja saata nad sinna, kus nende kodu - saata illusioonide maale.
Ma istusin lumele, toetudes seljaga vastu puud, mis oli esiteks nii hirmus suurena ja mustana paistnud, ja hakkasin nutma. Ma tegin seda üsna lihtsalt ja asjalikult, nagu tahaksin kordki olla ma ise."
• Erinevad tundevalduslikud kirjeldused on nii romantilised ja sappyd. Miks me rohkem inimestena nii ei põle ega räägi? Ma tean, et see on poeetiline keel, aga siiski.. Ma mäletan vahel ennast, kes sellises poeesias mõtles ja tundis, aga kõik on nüüd nii muutunud. Mingeid hästi paljaid ja alasti, 'heart on your sleeve' näiteid:
"Noort neitsit häbistada on väga kerge vaev, aga teda häbi eesti hoida, selleks jätkub harvadel meestel mehisust ja armastust."
"Et mina vanaisale antud tõotust pühamaks pidasin kui oma armastust ja sellega sundisin Teid siis tehtud otsusele kindlaks jääma, mis oli Teie seisukorras ainuke õige ja aus, see ongi see kuritegu, mida ma iseendale ei suuda andestada. Selle kuriteo jälgi ei suuda minu hingest mingisugused lohutused, seletused, kahetsused ja pisaradki uhtuda."
" "Te peaksite minu peale halastama, sest mõelge ometi, mis oleks, kui minu peigmees teada saaks, et teie olete nõnda mind hoidnud""
See mõjus... see mõjus rohkem kui ei teamis. "
• See lihtsalt on nii ilus ja põgus armastuseavaldus:
"Kui see oleks olenenud minust, siis poleks ma kogu tänase õhtu muud teinudki, kui aga teile korranud, kuidas ma teid armastan, imetlen, jumaldan. Ärge küsige, miks, sest mina tean seda sama vähe kui teiegi. Ja kui ma esiteks nimetasin teie kindaid närudeks, siis ainult sellepärast et ma tahtsin, kuid ei julgenud teile öelda, mil määral ma ihkasin teid katta ja ümbritseda kõigega, mis maailmas on ilusat, kallist, toredat peent. "
This entire review has been hidden because of spoilers.
December 24, 2024
Vedas, et lugesin raamatut üsna pea pärast Liivi „Varju“ – mõlema teose ühiskonnakriitilised või -analüüsivad jooned võimendusid, sõlmusid huvitavalt ja hakkasid kerima. Hea meenutus, kuivõrd on eestlaste rahvusidentiteedi mõjutanud vastandused eestlane-sakslane, parunihärra-talupoeg ning milliste kompleksidega on meie iseteadvus tembitud (Tammsaare lahkab neid komplekse otse, Liivis tulevad nad tegelaste valiku ja süžeega tahtmatult esile, natuke piinlik isegi, aga vast seda mahlakam mõne uurija jaoks). Natsa kahju, et seda aspekti eestlaste rahvuslikus teadvuses enam eriti ei lahata või pole nagu teemaks, mis siis et sakslased on ammu lahkunud, et see otsekui polegi aktuaalne (kolonialism see-eest ju vägagi on!). Kahtlemata on psühholoogilised kuristikud, mis Oskarit painavad, ka meie peas endist viisi olemas, kuidagi ehk latentsete või allasurutuna, ning ma mõtlen, kas need ei tule äraspidiselt nähtavale hoopiski mingis muus kontekstis, mingis muus poliitilises situatsioonis (nt suutmatusena end ära tunda mõnes teises koloniseeritavas rahvas).
Oskari tegelaskuju, tema õudne eneseteadlikkus, meenutasid (eriti alguses) „Ülestähendusi põranda alt“, selline enesevihaga miksitud hukutav uhkus, hüpertundlikkus, mõttetu üleanalüüsimine ja otsustamatus. Vast moodsa aja inimese probleem, et iseenda kallal tuleb alatasa nokkida. Ses suhtes on raamat ka huvitav edasiminek "Varjust" - kristalliseeruv, kindlat kuju võttev teadvus on asendunud või siis arenenud teadvuseni, mis end igal sammul õõnestab, eneses kahtleb, on tohutu analüüsivõimega, kuid pidetu ja juuretu. Väga huvitav ja kui keegi minust targem inimene viitsiks selle kõige kohta artikli kirjutada, loeksin seda huviga.
Oskari tegelaskuju, tema õudne eneseteadlikkus, meenutasid (eriti alguses) „Ülestähendusi põranda alt“, selline enesevihaga miksitud hukutav uhkus, hüpertundlikkus, mõttetu üleanalüüsimine ja otsustamatus. Vast moodsa aja inimese probleem, et iseenda kallal tuleb alatasa nokkida. Ses suhtes on raamat ka huvitav edasiminek "Varjust" - kristalliseeruv, kindlat kuju võttev teadvus on asendunud või siis arenenud teadvuseni, mis end igal sammul õõnestab, eneses kahtleb, on tohutu analüüsivõimega, kuid pidetu ja juuretu. Väga huvitav ja kui keegi minust targem inimene viitsiks selle kõige kohta artikli kirjutada, loeksin seda huviga.
July 29, 2024
Tegemist on Tammsaare 1935. aastal ilmunud romaaniga, mille keskseks ning tugevalt domineerivarks motiiviks on arutelu armastuse olemuse üle. Kõrvalteemana keerleb jutt valdavalt selle ümber, kuidas kogenematud eestlased alles õpivad pärast 1905-1919. aastal toimunud mõisate põletamist ja võõrandamist riiki valitsema (korporantlus), (koos baltisakslastega) elama ja üleüldse - armastama. Selles kontekstis lahtirulluv armastuslugu laveerib ettevaatlikult armastuse-vihkamise serva mööda, tehes vahel mõne sammu ühes või teises suunas, mis on meeldivalt õrritav ja sunnib edasi lugema. Samas jäi kogu lugu minu jaoks ikkagi kuidagi “sordiini alla” - armastus ei jõudnud veel leegitsemagi hakatagi ega jõudnud kulminatsioonini, enne kui autor seda summutama asus. Dialoogidki kippusid venima pikaks või vastupidi, seal, kus justkui oli ainest kiskuda põnevaks, lõppesid need liiga ruttu, et anda ruumi võrdlemisi pikkadele sisekaemustele. Romaani üheks tugevamaks osaks tuleb lugeda sissejuhatust, kus Tammsaare annab mõista, et see, mis edasi tuleb, on päriselt aset leidnud, kellegi teise poolt kirja pandud ning autor on olnud üksnes toimetaja rollis. See annab põneva lähtepunkti ja romaanile justkui õigustuse, miks kvaliteet on ebaühtlane. Paraku, mida kaugemale lugeja jõuab, seda ebausutavam tegelikkusele vastavus näib (näiteks pikk jutt teenija ja majaproua salakokkuleppest, aga ka päris lõpus see kolme päeva asi) ja lõpuks on juba päris selge, et kõik on fiktsioon, mis jätab lugejale veidi petetud tunde.
February 13, 2025
Mulle imelikul kombel meeldis Ma armastasin sakslast. Seda oli üpris lihtne lugeda ja see tundus kuidagi inimlik ja maalähedane. Ma ei saa samas ka väita, et see ei tekitanud minus frustratsiooni. Peategelane oli nii väljakannatamatult naiivne ja järgis mõningas mõttes vigu, mida tegi mu vendki; mitte, et ma isegi oleks suutnud sarnaseid komistuskive vältida. Ma ei ole kindel kas mulle väga ükski tegelane raamatus meeldis, sest ka naistegelased enamasti olid valelikud, salakavalad ja kohati raskestimõistetavad - ning ma ütlen seda naisena.
See igapäevane lõunatamine ja pealtnäha tühised sündmused venisid ja venisid kuniks jõudsin viimase paari peatükini, mis järsku andsid kõigele eelnevale hoopis uue vaatenurga. Kõik oleks nii palju lihtsam kui vanemad, hoolimata oma heast usust, usuks oma noorukit ja laseks tal ise enda tuleviku eest otsustada.
See oli mu esimene raamat eesti kirjandusest vast keskkoolist saati ning oi ma loen kirjandust nüüd teise pilguga - kindlasti ei jää see ka viimaseks kogemuseks.
See igapäevane lõunatamine ja pealtnäha tühised sündmused venisid ja venisid kuniks jõudsin viimase paari peatükini, mis järsku andsid kõigele eelnevale hoopis uue vaatenurga. Kõik oleks nii palju lihtsam kui vanemad, hoolimata oma heast usust, usuks oma noorukit ja laseks tal ise enda tuleviku eest otsustada.
See oli mu esimene raamat eesti kirjandusest vast keskkoolist saati ning oi ma loen kirjandust nüüd teise pilguga - kindlasti ei jää see ka viimaseks kogemuseks.
December 30, 2022
Lugesin romaani sellepärast, et mul on tekkinud üks tuttav - inglane, kel pole tilkagi eesti verd - , kes õpib eesti keelt. Täiesti oma lõbuks. Ja hiljuti sai ta hakkama esimese eestikeelse romaani lugemisega: "Ma armastasin sakslast". Ei tahtnud temast kehvem olla, võtsin raamatu riiulilt ja lugesin läbi. Ja pettusin.
See ei ole ju romaan: tegevustik, nii palju, kui seda on, on vaevu aimatav, kahe inimese armastus on väheveenev, filosoofiliselt mõjuvad mina-jutustaja ja ka vanaisa monoloogid. Eestlaste ja sakslaste suhted küllap huvitasid Tammsaaret, ta tegi otsa lahti, aga tulemus on kui kirjanduslikus vormis essee. Ootasin kangesti, et mingil hetkel saan teada, kas Erika rääkis eesti keelt hästi ja aktsendivabalt, aga seegi lihtne asi jäi selgusetuks. Üldse jäi see lugu mulle kaugeks, tegelasedki kaugeteks.
See ei ole ju romaan: tegevustik, nii palju, kui seda on, on vaevu aimatav, kahe inimese armastus on väheveenev, filosoofiliselt mõjuvad mina-jutustaja ja ka vanaisa monoloogid. Eestlaste ja sakslaste suhted küllap huvitasid Tammsaaret, ta tegi otsa lahti, aga tulemus on kui kirjanduslikus vormis essee. Ootasin kangesti, et mingil hetkel saan teada, kas Erika rääkis eesti keelt hästi ja aktsendivabalt, aga seegi lihtne asi jäi selgusetuks. Üldse jäi see lugu mulle kaugeks, tegelasedki kaugeteks.
Displaying 1 - 30 of 54 reviews