Ühe Tallinna kooli 5. klassi õpilased sõidavad Ida-Virumaale Teise maailmasõja tandritele klassiekskursioonile. Neli õpilast – kaks poissi ja kaks tüdrukut – peavad aga metsas jalutamist ja ajalooõpetaja selgituste kuulamist äärmiselt igavaks ning otsustavad pisut omapäi uitama minna. Kui nad leiavad metsast sõjaaegse punkri ning seda ka seestpoolt uudistada otsustavad, hakkavad sündmused valguskiirusel arenema ning mingil hetkel kerkib esile küsimus, kas nad üldse kunagi teiste juurde tagasi jõuavad. „Roomet kuulas Agnese sädistamist ning ta süda tõmbus valust kokku. Erinevalt tüdrukust ei olnud ta üldse kindel, et nad siit varsti välja saavad. Vastupidi, mõttes tegi ta juba plaani, kus ja mismoodi metsa ööbima jääda. Aga ta hoidis selle arvamise enda teada. Selle asemel vaatas ta naeratades Agnese poole ja ütles: „Jah, küllap on sul õigus.“
Suvi, ühtehoidev sõpruskond ja seiklused - mida üks noor hing veel tahta võiks? Olgu päriselt või raamatukaante vahel. Helen Käit on selle kenasti ära tabanud ning oma lasteraamatud just nendele kolmele "vaalale" rajanud.
Kuigi lood on täitsa erinevad (varanduse otsimine Nõmme mändide all vs. eksimine klassiekskursioonil metsa), siis on Käidi kaks lasteraamatut hingelt väga sarnased. Mõlemad räägivad meile sellest, mis tegelikult on sõpruse juures oluline. Raamatutes ette tulevad katsumused toovad tegelastes välja nende parimad omadused ja just üksteisele toetudes saadakse raskustest võitu.
Mõlemad raamatud annavad suurepärase võimaluse klassiga (sihtgrupiks II kooliaste) või vanematel lastega läbi arutada erinevad elulised teemad. Kuidas tuleks käituda metsa eksides või õnnetusjuhtumi korral? Samuti võtab "Aardejaht Nõmmel" ühe kõrvalliinina vaatluse alla ka kiusamise ja kiusaja(te)le vastuhakkamise. Kuid usun, et eelkõige pakuvad Käidi raamatud noorele lugejale võimalust samastuda ja oma häid sõpru veelgi rohkem hindama hakata.
Lõbus ja õpetlik lastejutustus, mille täiskasvanu loeb läbi tunnikesega. Põnevust jätkus küllaga. Vahel on häiriv, kui lapsed on ilukirjanduses uskumatult targad ning täiskasvanuid kujutatakse ullikestena, aga selles teoses olid kõik tegelased vägagi usutavalt kujutatud. Mõni laps sattus ära eksides hüsteeriasse, teisel oli aru peas ning ka ellujäämisoskuseid kuhjaga. Väga lahe. Ka täiskasvanute tõredus oli lahti seletatud nii, et lapsed aru saaksid.
Üsna humoorikas oli ka, ühiskonnakriitikat jätkus ka natuke. Hästi oli kirjutatud. 4,5 tähte, isegi päris 5 kanti, kuigi maksimumhinnet millegi pärast anda ei sooviks. Lugeda soovitan kindlasti!
Vot kuidas võib üks klassiekskursioon lõppeda! Neli-poissi-tüdrukut astuvad turvaliselt metsarajalt kõrvale ning satuvad ootamatult ellujäämisseiklusele. Täiesti kahe jalaga maa peal põnevik, millest saab tohutult nippe ja teadmisi, et metsas orienteeruda ja ellu jääda.
Klassiekskursioonil otsustab kamp lapsi salaja põnevamaid kohti otsida. Mulle väga meeldis. Võibolla seetõttu, et eelmised loetud laste põnevikud erilist muljet ei avaldanud.