Peatu – oled juba kohal

by Tommy Hellsten, Ly Seppel-Ehin (Translator)

Tommy Hellsten on tuntud kirjanik ja psühhoterapeut, projekti „Kohtumine inimesega“ käivitaja ja juht. Ta on välja andnud hulga menukaid raamatuid, nagu „Jõehobu elutoas“, „Saad selle, millest loobud“ ja „Kolmas võimalus“.

Astu turgatuste teerajale Ainult peatudes ja vaikuses küpseb arusaam, mis võib viia muutuseni. Kogenud psühhoterapeut ja nõustaja kutsub lugejat endaga koos matkale. Ta julgustab peatuma, tegema tähelepanekuid ja heitma kõrvalpilku oma elule selles kõikjal valitsevas kiirustamise ja teokstegemise tuhinas.

Raamatu tekst on kokku kootud väikestest argistest sündmustest ja avastustest. Raamat on valminud rännakutel üsnagi ebatavalistes oludes – Santorinil sillerdava Vahemere ääres, Jurmo saarel Saaristomere sügishalle lainevalle vahtides, Norra fjordide vahel mootorrattaga ringi sõites, aga ka kodus sooja kamina ees istudes. Turgatused on nagu peatuspaigad, kust pääseb imetlema elu mitmekesiseid palgejooni. Need jooned põimuvad teerajaks, mille on sisse tallanud autori aastatepikkune kogemus psühhoterapeudina, tema võime kokku saada eelkõige iseendaga ning oskus tundlikult näha ja kuulata teisi.

Genres: Self Help, Finnish Literature, Psychology, Philosophy, Nonfiction, Audiobook, Spirituality

142 pages, Paperback

First published January 1, 2009

Reviews

[Peony]

Nyt kyllä soveltui tämä kirja erinomaisesti korona-karanteeniajan yksinäiseen hiljaisuuteen ja pääsiäispäivien viettoon niin hyvin, että sille on annettava neljä tähteä. Aloitin tosin kirjan lukemisen jo jonkin aikaa sitten, mutta luin loppupuoliskon nyt pääsiäispäivinä. Hellsten osaa kirjoittaa virkistävästi ja tunnelmallisesti- itseasiassa lopussa on kaunis kuvaus saaristossa vietetystä joulusta, joka tosin natsasi tähänkin päivään kun itse olen saaressa ja sataa märkää lunta. :D Hellsten käsittelee ilmeisesti kirjoissaan usein samantyyppisiä aiheita, mutta niiden pariin on ihan mukava palata vuoden tai parin välimatkalla, eikä teksti tunnu vanhan toistolta.

[Cathy]

Armastus ja Jeesus. Need on kaks teemat, mis tulevad põhimõtteliselt igas peatükis esile. Autori arvates oleme kõige õnnelikumad siis, kui tunneme armastust, armastame ise ja oskame nautida hetki enda ümber. Kuna ta on usklik, räägib ta tihti ka Jeesusest ja sellest, millist rolli usk tema elus mängib.

Autor töötab psühhoterapeudina ning aeg-ajalt räägib ta ka oma traumaatilisest lapsepõlvest. Tema isa oli alkohoolik ja ema emotsionaalselt kauge, mistõttu tekkis temas suur tühimik, mida ta aastaid täita proovis. Lõpuks sai ta aga aru, et ei vaja tingimata isa kiidusõnu ega ema hellust. Alles pärast viitkümmend aastat hakkas ta ennast ise rohkem väärtustama ja endale neid kiidusõnu andma, mida ta oli varem teistelt oodanud.

Reisimisest rääkis raamat tegelikult üsna vähe, kuigi just selle teema pärast ma selle laenutasin. Arvasin, et juttu tuleb rohkem sellest, kuidas autor pidevalt reisis ja lõpuks avastas, et ka see ei suuda tema sisemist tühimikku täita. Tegelikult suhtub autor reisimisse väga positiivselt. Tema mõte on pigem selles, et inimesed liiguvad elus liiga kiiresti, ei peatu piisavalt ega oska nautida igapäevaseid hetki.

Paar head mõtet ja näpunäidet sain raamatust küll, kuid uuesti ma seda ilmselt ei loeks. Pigem oli tegemist üksikute lugudega autori elust – natuke selline tunne, nagu oleks lugenud memuaari ühest kindlast eluetapist.

Quotes:
Aga sügavas hingepõhjas ma muidugi teadsin, et ma ei kuulu siia. Minu hingehaav ei saanud terveks, kergendustunne oli mööduv. Ei aidanud siin majakas ega hülgenahkne müts ega lootside univorm. Mina olin täiesti väärtusetu ja sinna polnud midagi parata. Pidi kuluma aastakümneid, enne kui hakkasin aru saama, et mitte mina ei olnud halb, vaid olin endasse üle kandnud selle taaga, mille käsitlemisega mu vanemad polnud oma elus hakkama saanud. Nende valust oli saanud minu identiteedi osa. Aga need lapsepõlvehaavad kirvendavad mu hinges edasi.
Siin saarel olles märkan ühtelugu, et mu hing igatseb kuuluda nende inimeste hulka. Püüan pälvida nende heakskiitu ja püüan olla neile meele järele. Just täna tabasin end teolt. Aga nüüd on mu hingel kergem, sest nüüd olen sellest probleemist teadlik. Saan aru, et enam pole küsimus selles, kas ma pälvin või mitte nende heakskiitu, vaid selles, et ma ise kiidan ennast heaks. Mu hingesisene laps otsib ikka veel head isa. Ta vajab isa õnnistust, meest, kes ütleks talle, et armas poeg, sa oled piisavalt hea, oled vahva poiss, oled minu poeg, ma armastan sind. Nüüdseks olen lõpetanud säärase mehe otsingud, sest saan aru, et ainult mina ise võin olla endale säärane mees. Harjutan iseennast olema endale isa. Harjutan end ütlema iseendale: armas poeg, sa tegid hästi, see on täiesti piisav, sul pole vaja enam oodata kelleltki heakskiitu, sa ei pea enam kellegi ees lipitsema, sa ei pea paipoissi mängima, ei pea kellegi soosingut kerjama ega kangelastegusid sooritama, sa võid puhata ja olla see, kes sa oled.
Mulle hakkab selgeks saama, mida see tähendab, kui võid puhata armastuses, tunda, et elu kannab sind. Kui võid enesest lugu pidada, anda endale andeks ja leppida oma nõrkustega. Kui pead piisavalt heaks oma tugevaid külgi ja anderikkust ning võtad elult vastu väljakutseid ja rõõmustad nende üle. Täna ma tunnistan oma tundeid ja kuulen, mis toimub mu hinges sügaval sisimas. Saan aru, et mul on vajadusi, mis on päriselt minu omad, ja mul on õigus nendele. Enam ei pea ma endast lahti ütlema, et pälvida teiste soosingut. See meeldib mulle ja nüüd tundub see mulle ka õige asi olevat. Ja mis veel kõige parem - see uus viis paistab ka toimivat. Minu hinges elav väike poiss saab aru, et nüüd ma olen ehe, olen tõeline. Lõpuks ometi, ütleb ta, lõpuks ometi said sa asjast aru. Ega selleks ei läinudki rohkem aega kui viiskümmend aastat, kui ma seda äkki taipasin! - Tommy Hallsten, "Peatu oled juba kohal 24-25lk"


Meie, täiskasvanud, ei oska enam olla kohal siin ja praegu. Meil on kogu aeg midagi teoksil. Me elame ,siis kui". Me oleme noksatanud lahti sellest ainukesest hetkest, mil peaksime oma elu elama: kohalolekust siin ja praegu.
Meil on kogu aeg kiire. Kiire tähendab seda, et oleme kogu aeg valel ajal vales kohas. Kogu aeg peaksime juba olema tegemas järgmist asja. Teha seda, mis on siin ja praegu -selleks ei ole meil aega.
Me oleme loomas kultuuri, mille tunnusmärk on krooniline kiirustamine, pidev ajanappus. See, kes elab nüüd ja praegu, elab igavikus, ajatuses. Sel, kes elab ajatuses, pole kiiret. Kui pole aega, pole ka kiiret.....
Aega on alati olnud ühepalju ja see on voolanud samas taktis. Me püüame korvata tühjusetunnet, mis tekib, kui astume välja nüüdishetkest, ja topime oma aja nii täis, et elu tunduks meile meelepärane. Just sellest sünnib kiirustamine. Kõik meie ettevõtmised ei mahu enam aja sisse ära. Aeg voolab aeglaselt ning seda aeglust tuleb õppida austama. Niisama aeglane on ka inimese hing ning sedagi tuleb õppida austama. Mingit muud hetke pole olemas, on vaid hetk siin ja praegu. Sellepärast on inimese õnnetunde mõõdupuuks tema võime elada siin ja praegu. See, kes ei õpi kinni haarama praegusest hetkest, ei ela täiel rinnal. Ta ainult hingitseb. - Tommy Hallsten, "Peatu oled juba kohal 27lk"


Meelerahu puudus ja identiteedi puudus kuuluvad ühte. Need seletavad teineteist. Kui inimesel puudub identiteet, hakkab ta seda palavikuliselt otsima. Kõige sagedamini otsib ta seda pealispinnaliste ja väliste väärtuste hulgast, sealt, kus turundajad ütlevad selle olevat: karjääritegemine, edu, raha ja võim. Identiteeti püütakse kokku klopsida puhkusereisidega, suvemajakestega, milles on mikroahi, elektrisaun ja hiigla suur terrass. Suvemajake aga ei ole enam mingi majake, vaid suvila. Sõidetakse linnamaasturiga, millel on nii palju hobujõude, et need võiksid panna liikuma ookeanilaeva. Linnamaasturiga sõidetakse jõuliselt, õige märgistusega päikeseprillid peas. Sõites räägitakse - ei, mitte enam telefoni, vaid kommunikaatoriga, lepitakse kokku järgmise golfireisi aeg ja tellitakse piletid teatrietendusele, mis lihtsalt tuleb ära vaadata, sest muidu ei oska töökohas intelligentses seltskonnas sõna võtta. Identiteeti otsitakse oma õla tagant, aga sellel pole mõtet, sest identiteet ei asu meist väljaspool. See on meie hingesisimas. - Tommy Hallsten, "Peatu oled juba kohal 86lk"


Meie puhkus oli täielikult nurja läinud. Mitte miski ei õnnestunud. Või siiski?
Kui miski ei läinud nii, nagu olime planeerinud, hakkasin tasahilju mõtlema, mis õigus on mul nõuda, et meie puhkus peab nii või naa välja nägema. Kas olime takerdunud oma plaanidesse ja hakanud esitama elule nõudmisi? Püüdsime suruda tõelist iseenda loodud jõesängi ja kui see meil korda ei läinud, olime pettunud, kurvad ja vihased. Vähehaaval hakkasin aru saama, et pean õppima tegema koostöö paratamatusega....
Kui taipasin loobuda oma nõudmisest, läks olemine kergemaks. Hakkasin puhkusest rõõmu tundma. Otsisin taas välja raamatud ja keerasin ennast tekkide sisse. - Tommy Hallsten, "Peatu oled juba kohal 114-115lk"

[Katrin]

See raamat haaras mind endasse juba üsna esimestest lehekülgedest oma kerge, kuid ometi sügava stiiliga. Lugedes oli tunne, nagu oleks vestelnud vana sõbraga, kellel on ka kombeks elu lihtsates momentides sügavust välja lugeda. Käsitletud teemad sattusid ette ka kuidagi eriti täpselt ning andsid uut perspektiivi või mõtteid just siis, kui selleks vastuvõtlikkus olemas oli. Kogu see taustal aimatav olustik viis mõttes nii mõnusasse rahulikku olekusse, et tundus nagu aeg tõesti liiguks aeglasemalt ja olengi kohale jõudnud. Aga kuhu? Ikka praegusesse hetke - sellesse ainsasse, mis meil tegelikult saadaval on. Väga hea lugemine ning tõlketöö.

[Ville Verkkapuro]

Once again: the same wisdom from Hellsten. Same book, once again. But still, irritatingly so, very insightful and entertaining and important. Maybe because of the repetition, has to be it.
Reading this while being on vacation on a tropical island added and extra twist as Hellsten was on vacation here too.

[Johanna]

(2009)
Viisaita sanoja. Tilasin tämän kirjan omaksi, jotta voin lukea sen myöhemmin uudestaan ja alleviivailla. Välillä juttu menee liian jumalalliseksi, mutta välillä taas tulee niin tärkeitä elämän totuuksia, että ne ymmärtää kirkkaasti ja toivoo, että muistaisi ja sisäistäsi ne itsekin.

[Kristel Rebane]

Puhas, tõeline armastus.

[Markus Salo]

Hyviä elämän oppeja ja mukava lukukokemus. Paljon asioita, joiden selvittäminen ratkaisisi kaikki tämänkin maan talous- etc. ongelmat.