Veider lugu selle raamatuga. Ta ilmutas end mulle siin ja seal kuskil aasta-pooleteise jooksul. Mina tegin näo, et ei saa vihjetest aru. Lõpuks ei saanud enam ignoreerida, kui ta füüsilisel kujul mu ees laual oli. Isegi mitte minu omal. Tegin kuskilt keskelt lahti ja lugesin veidi ning olin täiesti võlutud. Seda veidram, et ma lugesin teda lõpuks vaimustunult, et siis pooleli jätta paariks nädalaks. Tuli välja, et see oli osa plaanist. Miranda July "All Fours" tekitas minus sellise tunde, et okeiii... mida ma siit nüüd edasi peaks lugema??? Ja siis Liv Ullmann lehvitas jälle riiulist ja poleks parimat kooslust ise osanud välja mõelda.
Muigasin, et kuskil raamatu esimeses veerandis ütleb Ullmann enda kohta, et ei ole naisõiguslane (või ei mõista neid? ma ei mäletagi enam nii täpselt) ja siis kogu ülejäänud raamatu veenab lugejat täpselt vastupidises. Võib-olla tal oli mingi probleem selle omaksvõtmisega. Sildiga?
Pealkiri vihjab, mida Ullmann selle raamatuga täpselt tabada tahtis – inimese, naise (!), muutumine ajas. Naisena, näitlejana, emana, kaaslasena. Neis tähelepanekutes ei ole võib-olla midagi uut, aga Ullmanni viis neid edasi anda oli sügavalt liigutav. Ja see ju ongi lugemise nauding – keegi sõnastab neid paineid ja igatsusi sinust paremini.