Ants Laikmaa (1866 – 1942) oli üks Eesti kunstielule alusepanijaid 20. sajandi alguses, kelle roll nii looja, õppejõu kui kunstielu organiseerijana on hindamatu. Kunstnikuna annavad Laikmaa loomingus tooni pastellmaalid: pastellidega ta lõi nii maastikke kui portreesid. Laikmaaga seostatakse ka impressionismi tulekut eesti kunsti. Ta õppis lühiajaliselt Peterburis ja veidi pikemalt Düsseldorfis, kuid alates 1901. aastast elas taas Eestis. Kaks aastat hiljem asutas ta ateljeekooli, millest kujunes oluline õppeasutus ja 20 aasta jooksul õppis seal ligi 800 inimest. Nii Laikmaa kunst kui ka kunstialane tegevus lähtus rahvuslikest ideaalidest. Oma kunstis portreteeris ta korduvalt märgilisi isikuid (nt Marie Under, Miina Härma, Fr. R. Kreutzwald, eestlastest talupojad jne) või kujutas kodumaa loodust. Eraldi peatüki moodustavad Laikmaa 1910ndate alguses valminud tööd Itaalias, Capril, Tuneesias jm. Alates 1920ndatest osales Laikmaa näitustel harva ning tõmbus 1930ndatel aktiivsest kunstielust tagasi, sulgedes ka oma ateljeekooli. „Kaanekuke“ kirja pannud Endel Nirk on eesti kirjandusteadlane, -kriitik ja kirjanik, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja Karl Ristikivi uurija ning ka üks 40 kirjale allakirjutanutest 1980. aastal.
Endel Nirk (pseudonüüm Emil Nestor Hermelin; 15. detsember 1925 Koorküla vald – 15. aprill 2018 Tallinn) oli eesti kirjandusteadlane, -kriitik ja kirjanik.
Nagu kunstiinimesed sageli, ei ilmutanud Laikmaa oma ettevõttlikkuse juures kaugeltki alati praktilises asjakorraldamises küllalt kainet võimaluste arvestamise oskust - ja tahtmistki. Ta sööstis üha uutesse ettevõtetesse ja algatustesse, vahel otsekui tingimusi trotsides, ja see viis teda nii mõnigi kord olukordadesse, kus tuli balansseerida koomika ja traagika piirjoonel. See ei tarvitse teda meie silmis küll pisendada - pigem vastupidi, ta on niisugusena veelgi tõelisem kunstirüütel. Võiks koguni ütelda, et tema säärased puudused olid rohkem väärt kui mõne teise mehe kesised voorused. Kuid paratamatult tekkis kõige selle tõttu ka tarbetut enesekulutamist, loomingujõu hajutamist. Ja veel midagi, mis ulatub juba otseselt kunstniku maailmakäsitusse ning loomingupsühholoogiasse. Laikmaa oli omal kombel terviklik ja sellisena tugev - pidigi olema, aeg vajas teda just niisugusena. Kuigi kõneldes tema terviklikkusest oleks lihtsustamine jätta silmapaari vahele toda loova vaimu pluraalsust, mis küllalt selgesti nähtavale tuleb. Oli temagi isiksuses koos üpris vastakaid "allminasid": tõsitähtis tegelane ja mängiv laps, ratsionalist ja lüürik, koolmeister ja seikleja, härrasmees ja talupoeg, moralist ja hedonist jne. Kuidas saakski muidu olla tõeline kunstnik, eelkõige ilma suure annuse lapselikkuseta, ammendamatu mängulusti, närbumatu uudsuseiha ja - põnevuseta? Aga samal ajal - kui altruistlik-heatahtlik Laikmaa üldiselt oma suhtumistes ka poleks olnud - äratas temas ilmselt võõrastust introvertset tüüpi loomulaad; eeskätt teoinimesena oli tal raskevõitu mõista endassepöördunud mediteerimist või ebalevat eluargust. Üsna tunduv osa poeesiast, muusikast, kujutavast kunstistki ei leidnud temas sügavamat vastukaja oma eleegilise, melanhoolse laadi tõttu. Ja nõnda osutus tabamatuks nii mõnigi toon või varjund, mis oleksid võinud ta loomingut rikastada, teinud seda mitmekihilisemaks ning sügavamaks. Kui tahes tore ja hakkaja inimene jääb kunstnikuna vaesemaks, kui ta pole vahetevahel tundnud nimetut nukrust.
Kaua loetud kaunike. Autor on püüdnud üsna palju filosofeerida Laikmaa natuuri üle. Miks ta ühel või teisel põhjusel elas vaatamata oma eluraskustele, täie leegiga. Seetõttu vajab antud raamat ka aega, et olla kohal ja lasta neil mõtetel settida. Igal juhul väga põhjalik ning sügavamõtteline sissevaade Eesti ühe eredaima kunstniku ellu.