Loomad eestlaste elus ja folklooris

by Marju Kõivupuu

Rahvapärimus looduse ja loomade kohta köidab inimesi ka nüüd – ja eriti nüüd –, mil moodne maailm kipub loodusest üha enam eemalduma. Just loomadega seotud pärimuse muutumine ja teisenemine on motiveerinud Marju Kõivupuud kirjutama raamatut, mis keskendub inimese ja loomade suhetele. Pärimuspõhisest vaatenurgast on raamat ka peatükkideks liigendatud: juttu tuleb metsa ja veeloomadest, kodu ja lemmikloomadest, ohtlikest loomadest, mütoloogilistest loomadest, loomadest rahvameditsiinis ja loomamatustestki. Kindlasti ei mahu nende kaante vahele kõik põnev, mida Eesti loomapärimusest leida võib – ja see polegi autori eesmärk –, kuid loodetavasti leiavad lugejad raamatust mõndagi põnevat.
Sarjas „Looduse lood“ on varem ilmunud Aleksei ja Marcus Turovski „Teekond urust templisse“, Peter Wohllebeni „Puude salapärane elu“ ja Amy Stewarti „Kurjad taimed“.

346 pages, Hardcover

First published July 10, 2017

Reviews

[Elar · Rating 4 out of 5]

Üldiselt väga informatiivne, loed ikkagi korralikult vormistatud ja viidatud teost. Samas on jutt muhe ja ladus. Lõpuks teatud näited küll hakkasid veidi korduma ja paar vormistamise apsu oli sisse jäänud, aga väärtusliku infolaviini kõrval oli see köömes.

[Triinu · Rating 3 out of 5]

Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Tiina · Rating 4 out of 5]

Suvi on lugemiseks imeline aeg. Kuigi ka talvel võib raamatuga peitu pugeda vahvatesse salanurkadesse, on suvel võimalik seda teha vabas õhus! Kus sulle meeldib suvel lugeda? Pean tunnistama, et minu lemmikpaigaks on praegu ikkagi kodus voodil, kus lesides on võimalik hilisööni nina raamatus olla. Päevasel ja õhtusel ajal käin aeg-ajalt pargis või istun lugedes rõdul, aga öö saabudes on siiski mugavam end voodis sisse seada.

Täna lõpetasin ma ühe eriti vahva raamatu. Selleks oli Marju Kõivupuu raamat „Loomad eestlaste elus ja folklooris”, mis võlus mind ära oma ütlemata ilusa kaanega. Ja sageli panebki kõik fantastiline ja müütiline lihtsalt mu käe raamatu poole sirutama. Kes olen mina, et sellele magnetjõule vastu seista? Või noh, tuleb tunnistada, et seda jõudu omavad teised raamatud ka…

Mina sain seda raamatut lugedes igal juhul palju targemaks. Lapsepõlves sai küll tihti müratud nii maal vanaema juures kui ka metsas, aga inimesed linnastuvad ju nii lihtsalt… Õnneks see ei ole ainult minu probleem, vaid puudutab ühiskonda üleüldiselt, nii et usun, et see raamat võib huvi pakkuda päris paljudele. Hea tunne oli lugeda ja imestada selle üle, mis loom sümboliseerib head, kes ennustab hoopis halba. Ja õnneks ei keskendu raamat ainult vanale pärimusele, vaid toob välja ka selle, mida usuvad tänapäeva linnainimesed näiteks haiguste ravimise kohta. Mõni asi oli endalegi tuttav 😀 Samuti pühendas autor peatüki raamatu lõpust ka lemmikloomadele ning nendega seotud ajaloole ja uskumustele, sealhulgas ka matusetavad. Sealkohal lausa ootasin vihjet Stephen Kingi õudukale lemmikloomasurnuaiast, sest sageli oli toodud illustreerivaid näiteid vist kõigile raamatusõpradele tuntud raamatutest.

Minu suured ettevalmistused teise riiki kolimiseks on jõudnud kohvrite ostmiseni. Õnneks sai pika kaalumise järel otsus tehtud ning nüüd võin vaikselt pakkima hakata. Kiusatus üks kohver raamatuid täis laduda on ikka meeletult suur! E-raamatud on küll toredad, aga mulle need alati ei istu – viimasel ajal ongi üks pooleliolev kuidagi väga unarusse jäänud. Igatahes mõned minu raamatud otsivad endiselt uut kodu

[Kix · Rating 4 out of 5]

Informatiivne ja sisult huvitav raamat. Samas paar puudust minu jaoks siiski leidus.
Pildimaterjal oleks võinud mustvalge asemel olla värviline, just mis puudutab loomapilte. Samuti oleks võinud kasutada looduses tehtud pilte, mitte loodusparkide võrede vahelt tehtuid.
Häiris ka liigne välismaa kultuuripärandist kirjutamine (mõistagi on eri kultuurid eestlaste oma mõjutanud aga kohati mainiti liigselt nt rooma ja kreeka tõekspidamisi).
Mõned peatükid tundusid napisõnalised ja osades kasutati eelnevalt mainitud lõike, mis muutis lugemise tüütavalt korduvaks. Häiris ka elementaarse info edasiandmine (nt "hobust kasutati veoloomana"). Mõni peatükk tundus liigselt kriitiline olevat tänapäeva linnainimeste vastu, autor kasutas interneti foorumites postitusi, millega kergelt öeldes irvitas inimeste üle.
Viimane peatükk lemmikloomakultuuri kohta tõmbas isegi silma niiskeks kuna olen isegi lemmikloomi kasvatanud ja matnud ning isegi ohvriande kaasa andnud.
Raamat oleks võinud lõppeda paarileheküljelise kokkuvõttega, et tuua terve teose sisu sujuvalt ühtseks tekstiks kokku.

[Kitty · Rating 4 out of 5]

suurepärane folklooriraamat, sest lisaks arhiividest leitud 19. sajandi memmede tsitaatidele on allikatena esindatud ka 21. sajandil internetifoorumites toimunud arutelud, viited 20. sajandi tähtteostele ("Siil udus", Rock Hoteli "Ämblik", Soolavarese-lood, "Väike prints") ja hulgaliselt autori enda lapsepõlvelugusid Võrumaalt (vt ka: juhendajapärimuse kogumine).

järjest lugemiseks on seda kõike võibolla veidi palju, aga kui võtta üks loom või teema korraga, siis väga mõnus.

[Ene Michelis · Rating 3 out of 5]

Ammu lugemisjärjekorras olnud raamat, nüüd Lugemise proovikivis täitsa teemakohane. Marju Kõivupuu on väga hästi kirja pannud oma teadmised ja rahvajutud loomade kohta folklooris. Sain ise teada hulgaliselt uut: Mäger ladina keeles? Kas Sul on see meeles? Muidugi on meeles - Meles meles. (lk 60).
O.W.Masingu värss "Päts" "Vändra metsas Pärnumaal..." on palju pikem, kui mina seda teadsin. (lk 54)
Tori kandist pärit Ratta Jaan Tohv oli tuntud marutõve tohterdaja (lk 283 pikk jutt).

[Aimi Tedresalu · Rating 5 out of 5]

Vaieldamatult selle kuu üks parimaid lugemiselamusi. Marju Kõivupuu on sellesse teosesse koondanud loomadega seonduvad pärimused ja uskumused, mis näitavad, kuivõrd olulisel kohal erinevad loomad meie elus on. Loomad on liigitatud kodu- ja metsaloomadeks, eraldi veel veeloomad. Omaette peatükid on endale saanud ka mütoloogilised tegelased, ohvriloomad, lemmikud ning õuduse ja õõva tekitajad ehk hirmsad loomad. Samuti käsitletakse eraldi lemmikloomade kalmistukultuuri ning loomade osatähtsust rahvameditsiinis. Mütoloogiliste loomade seast leidsin endale juba tuttavaid tegelasi (õhkõrnad merilehmad, ussikuningas, libahunt) kui ka uuemaid tegelasi (viruskundra, palunõid). Ja muidugi jäi kõigile taas ette see vaene must kass, millekohaste raamatukatkete ettelugemine sundis koduseid meie isiklikku eksemplari minust kaugemale ära peitma ja serveeritud õlleklaasi kahtlustavalt jõllitama, sest mis aitaks palaviku vastu paremini kui õllega segatud musta kassi veri - küllap palavik siis aasta pärast ikka läinud on. Omamoodi huvitav oli lugeda ka loomadega seotud hirmujutte. Mäletan enda lapsepõlvestki lugu ilvesest, kes puu otsast möödujatele kaela kargavat, kui ka raamatus toodud kodukihelkonna pärimust, kus hundid lapsi murdmas käinud. Igal juhul vägade hea lugemisvara, mida kõigile, kes vähegi folkloorihuviline, soovitada julgen.