What do you think?
Rate this book
Minu... #104
Minu Okeaania. Tagasi kiviaega?
Kaks noort naist jätavad oma lapsed ja mehed Eestisse tagalat kindlustama, panevad kokku hullumeelse plaani, pakivad kaasa veidike viina (et mitte haigeks jääda) ja lähevad seekord… Kui neid üldse Austraaliast kaugemale lastakse?
Teisel pool tolliseiklusi ootab uus maailm. Paapua Uus-Guinea, Saalomoni saared ja Vanuatu. Hõimuelu, džunglikülad, krokodillimehed, inimsööjad, päästevestideta lootsikud, mudasse uppuvad bussid… Ellujäämisel on abiks üks korralik kookosekooretäis kavat ja huumoriprisma.
Teisel pool tolliseiklusi ootab uus maailm. Paapua Uus-Guinea, Saalomoni saared ja Vanuatu. Hõimuelu, džunglikülad, krokodillimehed, inimsööjad, päästevestideta lootsikud, mudasse uppuvad bussid… Ellujäämisel on abiks üks korralik kookosekooretäis kavat ja huumoriprisma.
272 pages, Paperback
First published September 1, 2017
2 people are currently reading
86 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 17 of 17 reviews
January 18, 2018
Siis, kui sa oled juba reisiraamatutele käega löömas, satub kätte üks selline, kus paljulubav aines ja osav kirjutaja on kokku sattunud. Oi kui mitu huvitavat riiki on kirjutajad keskpäraseks nudinud, aga siin elad sisse esimesest lehest alates ja alles lõpus imestad, et oot, mis neist nüüd edasi sai? Mis mõttes läbi? Nad läksid ju sinna tagasi, kirjutagu veel, ruttu!! Ega ükski flegmaatiline ja igav inimene sellistesse kohtadesse muidugi vist ei kipu ka, aga no need kaks kanget on ikka omaette paar. Autor ju tunnistab ise ka, et hea reisikaaslase leidmine on keerukam kui elukaaslase valik. Oleks mul siuke sõbrants, ma läheks ka, onju! Samas kirjeldatakse päris ausalt ka kõike seda, mida sellise reisi jaoks eelnevalt ära teha tuleb - kolm aastat planeerimist, tohutu logistika ja vabad finantsid ettenägematute olukordade jaoks ka siis, kui kõik on ära planeeritud. Tagasilöögid olid ju tegelikult alguses päris võimsad ja hirmutavad. Ilmselt enamik inimesi omal käel seda kõike järele proovida ei julgeks ja seetõttu tuleb autorit tänada, et ta kõik selle mahlasel moel ja otse kandikul lugejale kätte toob. Maailm on äge paik, aga ta ei anna ennast lihtsalt kätte.
November 5, 2023
Väga äge ja inspireeriv lugemine. Väga meeldis mõte, et iga ületöötanud kapitalist võiks regulaarselt ette võtta retke metsikusse loodusesse.
See on täpselt see mida raamatus autor oma sõbrannaga tegi ja kui raamatu algus möödus pisut rohkem pinges olles, siis mida reis edasi, seda rohkem nad oma plaanidest loobusid ja võtsid uued, spontaansemad seiklused avasüli vastu.
Lugesin varem sama autori “Vanuatu” raamatut ja ei pidanud pettuma. Värvikad seiklused mööda džungleid, ohtlikud reisid külade ja saarte vahel, palju kirevat kohalikku elu ja humoorikalt kirja pandud lugusid.
See on täpselt see mida raamatus autor oma sõbrannaga tegi ja kui raamatu algus möödus pisut rohkem pinges olles, siis mida reis edasi, seda rohkem nad oma plaanidest loobusid ja võtsid uued, spontaansemad seiklused avasüli vastu.
Lugesin varem sama autori “Vanuatu” raamatut ja ei pidanud pettuma. Värvikad seiklused mööda džungleid, ohtlikud reisid külade ja saarte vahel, palju kirevat kohalikku elu ja humoorikalt kirja pandud lugusid.
September 23, 2022
Minu uus lemmik sarjast "Minu.. ". Kaks kanget ja hulljulget eesti naist lähevad seljakottidega Okeaania saartele, mille reisi on nad minu aastat planeerinud. Nad satuvad alatihti mingitesse seiklustesse või olukordadesse, milles ma ise oleks vist ammu juba juuksed närvivapustusest halliks saanud. Nemad aga ei pilgutanud silmigi, jõid rahustuseks kanget kraami ja jätkasid reisimist. Lembe on peale hullulguse ka nii vinge jutulennuga, sest raamat on marukihvtilt kirja pandud. Ma nautisin absoluutselt iga lehekülje lugemist. Soovitan!
October 8, 2025
Kui ma kunagi ammu „Minu Okeaania“ käsikirja toimetama hakkasin, siis arvasin, et tegu on umbes 19aastaste neidudega, kes hullu panevad: on otsustanud kaasa pakkida hunniku kange alkoholi pudeleid ning (pool)olematu eelarvega lennata „kusagile sinna Austraalia taha“. Alles kusagil poole teksti peal jõuab kohale see, et kahel võluval tegelannal on kodus mehed ja koolis käivad lapsed ja korralik karjäär, aga vahetevahel on neil vaja kõik see maha jätta ja minna laia ilma rändama.
Tasapisi selgub ka, et ega need peategelased midagi nii väga hullu ei teegi, kui reisisihtkoha valik välja arvata. Kaasa taritud kange alkohol on vajalik eelkõige kõhu korras hoidmiseks. Esialgne vintsutus Austraalia tollis (raamatu esimestes peatükkides ei saa ega saa kaugemale), uhh, see ajab küll närvi. Aga vähemalt viinapudeleid peetakse piiril veepudeliteks ega võetagi ära!
Meie kaks peategelast on võluvalt optimistlikud. Ühel neist on lennuhirm ja teisel veehirm ja nii nad seal kulgevad. „Vaatasime põllul ringi, kus võiks lennujaam olla. Selgus, et see põld ongi lennujaam. Check-in istus rätsepistmes kõrges rohus, sinine maika seljas, ruuduline kaustik süles ja teatas, et me võime lennata, mahub ikka.“ Lennuk oli väiksem kui sõiduauto, maandus ära, aga õhku ei suutnud tõusta, ainult plärises. Põllule see jäigi, järgmisel päeval saabus uus lennuk(ivare) ja küla kogunes põllu äärde vaatama, kas kukub alla või ei. Sellistes olukordades on tõesti kanget alkoholi vaja!
Seikluste jooksul muutuvad naised aina räpasemaks, jalad on täis kannalõhedesse kogunenud muda, pesemiskohti leiab harva... Kui nad kohalikku alkoholilattu sisenevad, peetakse neid sealseteks müüjateks, nii mustaks on nad muutunud. Ja tarkus aina tuleb, nad kohtuvad kohalikega, kes tunduvad nii ehedad ja õhinas, turiste on nii Salomoni saartel kui Paapuas vähe. Ette tulevad nauditavadd dialoogid kohalikega, teemal: kuidas teil asjad käivad? Näiteks tuleb ka rahuajal endale vahel sõjamaalingud teha ja lapsi ehmatada, siis kasvavad lapsed julged (mulle meenuvad eestlaste mardisandid) ja džunglis ei tohi sinist kanda, sest see värv meelitab madusid ligi (kes teab, äkki tõesti?) ja krokodillid on vee all täiesti ohutud, nad ei saa seal hammustada (aga nii kui lõuad vee peale tulevad, on olukord teine) ja naisi ei ole traditsiooniliselt ära söödud, ikka vaid mehi (sealkandis on rituaalne inimsöömise kultuur, aga seda tegelikult enam ei viljeleta).
Nii et: soovitan! Nagu sealkandis öeldakse, nambawan! (Number one.) See mõnus-humoorikas ja vägagi silmaringi laiendav raamat on küll paberi peal otsas, aga õnneks ka audiona muhedalt sisse loetud.
Tasapisi selgub ka, et ega need peategelased midagi nii väga hullu ei teegi, kui reisisihtkoha valik välja arvata. Kaasa taritud kange alkohol on vajalik eelkõige kõhu korras hoidmiseks. Esialgne vintsutus Austraalia tollis (raamatu esimestes peatükkides ei saa ega saa kaugemale), uhh, see ajab küll närvi. Aga vähemalt viinapudeleid peetakse piiril veepudeliteks ega võetagi ära!
Meie kaks peategelast on võluvalt optimistlikud. Ühel neist on lennuhirm ja teisel veehirm ja nii nad seal kulgevad. „Vaatasime põllul ringi, kus võiks lennujaam olla. Selgus, et see põld ongi lennujaam. Check-in istus rätsepistmes kõrges rohus, sinine maika seljas, ruuduline kaustik süles ja teatas, et me võime lennata, mahub ikka.“ Lennuk oli väiksem kui sõiduauto, maandus ära, aga õhku ei suutnud tõusta, ainult plärises. Põllule see jäigi, järgmisel päeval saabus uus lennuk(ivare) ja küla kogunes põllu äärde vaatama, kas kukub alla või ei. Sellistes olukordades on tõesti kanget alkoholi vaja!
Seikluste jooksul muutuvad naised aina räpasemaks, jalad on täis kannalõhedesse kogunenud muda, pesemiskohti leiab harva... Kui nad kohalikku alkoholilattu sisenevad, peetakse neid sealseteks müüjateks, nii mustaks on nad muutunud. Ja tarkus aina tuleb, nad kohtuvad kohalikega, kes tunduvad nii ehedad ja õhinas, turiste on nii Salomoni saartel kui Paapuas vähe. Ette tulevad nauditavadd dialoogid kohalikega, teemal: kuidas teil asjad käivad? Näiteks tuleb ka rahuajal endale vahel sõjamaalingud teha ja lapsi ehmatada, siis kasvavad lapsed julged (mulle meenuvad eestlaste mardisandid) ja džunglis ei tohi sinist kanda, sest see värv meelitab madusid ligi (kes teab, äkki tõesti?) ja krokodillid on vee all täiesti ohutud, nad ei saa seal hammustada (aga nii kui lõuad vee peale tulevad, on olukord teine) ja naisi ei ole traditsiooniliselt ära söödud, ikka vaid mehi (sealkandis on rituaalne inimsöömise kultuur, aga seda tegelikult enam ei viljeleta).
Nii et: soovitan! Nagu sealkandis öeldakse, nambawan! (Number one.) See mõnus-humoorikas ja vägagi silmaringi laiendav raamat on küll paberi peal otsas, aga õnneks ka audiona muhedalt sisse loetud.
October 12, 2018
lõpuks ometi üks reisikiri, mis ka reisikiri on - ei räägi välismaal elamisest (vt ka: sari "minu ämm"), vaid alguse ja lõpuga seiklusest. sest seiklus see kõik muidugi on ja suurema osa ajast oli mul väga hea meel, et ma ise seda kõike läbi elama ei pea, vaid raamatust lugeda saan:)
mitte ainult et suurema osa Okeaaniat jätaks selle kirjelduse põhjal vahele, vaid kohe alustuseks ka Austraalia oma jäikade ametnikega, ja kohe kindlasti kõik odavad-kahtlased-räpased-katkised reisimis- ja ööbimisvariandid, ilma milleta kardetavasti jälle neisse kenadesse kohtadesse toredate inimeste juurde kohale ei jõuagi.
autori ja ta reisikaaslase optimism ja vastupanuvõime on igatahes täiesti märkimisväärsed, selle osas olen kadedamgi kui (vahepeal siiski esinevate) troopiliste paradiisirandade ja ilusate meeste suhtes.
kõige šokeerivam asi, mida "Minu Okeaaniast" teada sain, ei olnud seotud krokodillidega (ehkki selleteemalisi kandidaate oli mitu), vaid... kas te teadsite, et "kajak" kirjutatakse eesti keeles ühe k-ga ja käändub nagu "õpik"?!
mitte ainult et suurema osa Okeaaniat jätaks selle kirjelduse põhjal vahele, vaid kohe alustuseks ka Austraalia oma jäikade ametnikega, ja kohe kindlasti kõik odavad-kahtlased-räpased-katkised reisimis- ja ööbimisvariandid, ilma milleta kardetavasti jälle neisse kenadesse kohtadesse toredate inimeste juurde kohale ei jõuagi.
autori ja ta reisikaaslase optimism ja vastupanuvõime on igatahes täiesti märkimisväärsed, selle osas olen kadedamgi kui (vahepeal siiski esinevate) troopiliste paradiisirandade ja ilusate meeste suhtes.
kõige šokeerivam asi, mida "Minu Okeaaniast" teada sain, ei olnud seotud krokodillidega (ehkki selleteemalisi kandidaate oli mitu), vaid... kas te teadsite, et "kajak" kirjutatakse eesti keeles ühe k-ga ja käändub nagu "õpik"?!
September 29, 2020
Autor on pühendanud selle raamatu kõigile, kelle kireks on reisimine, olgu selleks siis reaalselt meie imelisel planeedil või teiste reisimuljeid nautides. Mis teha, kui ise sooja lõunamaa öösse minna ei lasta, siis tuleb teiste seiklustega leppida. Ja see raamat on kirjutatud nii, et elasin kirjeldatusse täielikult sisse, justkui oleksingi ise ekvaatoripäikeses mööda džunglikülasid möllanud ja paradiisirannas peesitanud. Huumoriprisma ka ikka ilusti kaasas, nagu autor soovitab. Huumoriga koonerdatud ei ole, sest nii mõnigi kord sain südamest naerda. No kujutlege ise, kui jalutad parajasti rahulikult džunglikülas, kui keegi su selja taga "Pöö" karjub ja selleks kellekski osutub iidvana eideke, kes teeb surmatoova kummituse liigutusi lihtsalt selleks, et näha, kas valged inimesed kardavad. Või stjuuardit, kelle hääletoon "Ladies and gentleman!" kriisates lõpuks nii tõuseb, et reisijad iga kord istmetelt paari sentimeetri võrra ülespoole kerkivad. Inimesi ongi selles raamatus kõige rohkem, lisaks võrratule loodusele ja kohati kõhedaks kiskuvatele seiklustele. Kultuurist ja kommetest saab ka teada. Mis sa hing veel tahta oskad. Vaid mõelda, et äkki ma ikka tõesti pole nii vana veel ja vaikselt madusid studeerima hakata. Ja telki kaasa ei võta, sest autori sõnul olevat see üldse kõge lollim asi, mis Paapuasse kaasa võtta. Ja panka tasub ka igaks juhuks hoiatada, et kui keegi kuskil Saalomoni saartel suuremat rahasummat välja võtta üritab, siis ei pruugi see tingimata kurikael olla, vaid lihtsalt järjekordne ogar eestlane. Lahutab meelt ja inspireerib - mida veel ühelt mõnusalt lugemisvaralt soovida.
December 12, 2017
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
August 12, 2018
Tõesti üks parimaid "Minu" sarja raamatuid. Põnevalt ja kaasahaaravalt kirjutatud. Kindlasti loeks ka teisi sama autori reisikirjeldusi eksootilistest riikidest.
July 29, 2019
Suurepärane raamat, täis seiklusi ja elurõõmu!
June 8, 2020
Väga hästi kirjutatud reisilugu. Hetkel tunne, viibisin ka ise samal reisil Okeaanias. Aitäh autorile!
November 2, 2021
Väga mõnusalt kirjutatud reisijutt. Tragikoomilised seiklused ja kuidas rasketes olukordades siiski positiivseks jääda. Lahedad kirjeldused matkadest ja seiklustest. Tore lugemine.
August 5, 2024
Vastupidiselt seni loetud Minu raamatutele, on see lugu ühest kuu või paari pikkusest reisist mitmele Okeaania kiviaegsele saarele kahe sõbranna poolt. Ei tea, mis neid sinda sundis minema. Tundub, et mitmel korral bussis süsihappegaasis lämbudes või tunde suurtes lainetes lobudikuga uppumise piiril loksudes, mõtlesid selle küsimuse peale ka peategelased ise.
Lugu algab Austraalias jaburaid reegleid näpuga järge ajamas tolliametnike või piirivalvuritega suheldes, kes nõuavad Paaupa Uus-Guinea viisat ja lennupileteid. Hiljem selgub, et sealsed piirivalvurid ei tea sellistest nõudmistest midagi.
Esimene reisi sihtmärk oligi siis Paapua Uus-Guinea, mille naisi iseloomustab mehelik jässakus ja habemetutt lõua otsas. Eristada saavat neid meestest peamiselt kohevate kleitide põhjal. Kalendrit nad ei tunne. Keegi ei teadvat, kui vana ta on. Kui tõuseb päike, on päev. Kui loojub, siis on mõistagi öö. Kogu küla peale on üks dušš ja peldik, mis väheke eemal on, õnneks.
Paapuad söövad stimulantidena mingit suud punaseks tegevat pähklit ja korallijahu. Ma arvasin, et korallid on kaitse all ja taastuvad väääga aeglaselt?
Alkoholi müüakse salakaubana? Telefoni saavat laadida kohaliku giidi sõbra juures teises külas. EI tea, miks autorid väikeseid päikesepaneeliga laadijaid ja akupanku siis kaasa ei võtnud, kuigi teadsid sellistest oludest?
Edasi sõitsid nad järgmise lennukivaremega Saalomoni saartele ja vist veel edasi, kuid põhimõtteliselt eks see üks viisakalt öeldes eksootiline kiviaegne elamusreis oli. Mul on hea meel, et siit oli üht-teist õppida. Paberi peal ikka soodsam ja ohutum rännata.
Lugu algab Austraalias jaburaid reegleid näpuga järge ajamas tolliametnike või piirivalvuritega suheldes, kes nõuavad Paaupa Uus-Guinea viisat ja lennupileteid. Hiljem selgub, et sealsed piirivalvurid ei tea sellistest nõudmistest midagi.
Esimene reisi sihtmärk oligi siis Paapua Uus-Guinea, mille naisi iseloomustab mehelik jässakus ja habemetutt lõua otsas. Eristada saavat neid meestest peamiselt kohevate kleitide põhjal. Kalendrit nad ei tunne. Keegi ei teadvat, kui vana ta on. Kui tõuseb päike, on päev. Kui loojub, siis on mõistagi öö. Kogu küla peale on üks dušš ja peldik, mis väheke eemal on, õnneks.
Paapuad söövad stimulantidena mingit suud punaseks tegevat pähklit ja korallijahu. Ma arvasin, et korallid on kaitse all ja taastuvad väääga aeglaselt?
Alkoholi müüakse salakaubana? Telefoni saavat laadida kohaliku giidi sõbra juures teises külas. EI tea, miks autorid väikeseid päikesepaneeliga laadijaid ja akupanku siis kaasa ei võtnud, kuigi teadsid sellistest oludest?
Edasi sõitsid nad järgmise lennukivaremega Saalomoni saartele ja vist veel edasi, kuid põhimõtteliselt eks see üks viisakalt öeldes eksootiline kiviaegne elamusreis oli. Mul on hea meel, et siit oli üht-teist õppida. Paberi peal ikka soodsam ja ohutum rännata.
May 19, 2025
Mõnus ja haarav "Minu"-sarja lugemine. Ühtlasi tekkis tunne, et autor ja ta sõbranna on peast ikka täiesti segased. Kahtlased majutused, kahtlased seiklusretked, kahtlane toit... No ikka väga ebamugav. Kuigi olen suur reisisõber, siis mina ei julgeks, ei suudakski. Aga mul on hea meel, et teised julgevad ja oskavad kirjutada ka. Ehk jõuan isegi kunagi sinnakanti, kes teab, aga kindlasti mitte sellisel kujul nagu need daamid. Aitäh elamuse eest igal juhul!
September 18, 2024
Eksootiline reis, huvitav ja hästi loetav. Mitmel korral tuli mõlemale naisele kaasa tunda, kuidas võib mõne teemaga viltu vedada või kuidas nad hakkama saavad. Lugeja saab väga palju eemale "tavalisest elust" ehk elust Eestis, nii sügavale džunglisse kui läbipaistva ookeani kaldale.
Täiendavalt tasub vaadata Tuuli Roosma "Meie aasta Indoneesias", mõlemad reisid täiendavad üksteist.
Täiendavalt tasub vaadata Tuuli Roosma "Meie aasta Indoneesias", mõlemad reisid täiendavad üksteist.
March 20, 2025
Ma ootasin siit midagi muud. Mulle tuli üllatusena, et see polegi kirjutatud kellegi elukoha kogemusena, vaid hoopis reisina. Ja seetõttu olen ebapopulaarne, kuid pean ütlema, et pettusin. Jah, oli väga tore reisikiri, jah, vahvalt kirjutatud ja võibolla lugeda oleks olnud ehedam. Polnud päris minu teetass.
March 26, 2025
Kahtlemata väga põnev lugemine. Kohati tundus et fookus oli tihtipeale reisil kogetud ebameeldivustel, aga reis niivõrd erinevasse kultuuri ei saagi vist mugav olla. Ma ei tea kas ise julgeks sinnakanti reisida (näiteks mõte, et seal on harrastatud inimsöömist, on juba heidutav või siis kõik need maod, krokodillid, ämblikud ja haid...), aga äge et on inimesi, kes julgelt reisivad.
Displaying 1 - 17 of 17 reviews