Mõistes et meie tänane heaolupohmelus on märgiks kogu tööstustsivilisatsiooni sügavast ja tõenäoliselt letaalse lõpuga haigusest, on loomulik küsida kas ja kuidas me saaks oma haigust ravida, olukorda muuta, arenguid paremuse poole suunata. Siin tuleb endile aru anda, et tegelikult on igasugune areng alati objektiivne, isereguleeruv ja iseorganiseeruv protsess, mis kujuneb lähtuvalt olemasolevatest eeldustest. Seega ei saa me muuta süsteemi arengut või olukorda - me saame muuta vaid arengu eeldusi viisil, mis suunaks meie olukorda muutuma meile võimalikult sobivamal moel. Selleks tuleb kõigepealt mõista eeldusi, mis meid käesoleva olukorrani on juhtinud. Teisisõnu: et koostada ravikava, tuleb kõigepealt mõista haiguse põhjuseid ja püüda märgata, milliseid tingimusi muutes saaks seda ravida. Valesti mõistetud haiguslugu ei saa viia õige ravi soovitamiseni. Seepärast on paljude refereeritud teadustööde abil raamatu I osas kokku võetud senisete arengute eeldused ehk haiguslugu. Lugejale jääb võimalus vaadata, kas see on ikka õigesti kokku võetud ja seega otsustada, kas raamatu II osas toodud ravikava võiks olla asjakohane.
„Lokaalravitsus“ on mõtteline järg raamatule „Globaalpohmelus“, mis bioloogia ja füüsika seaduspäradest lähtudes keskendus inimkonna tänastele muredele ja sellele, mida oodata paisuvatelt energia-, toorme-, toidu-, keskkonna-, majandus-, rahandus-, sotsiaalolude-, geopoliitika- jt globaalse naftatipukriisi koostisosadelt. „Lokaalravitsuses“ on komplekssete (ehk põimsate) ühiskondlike süsteemide arengudünaamikast lähtudes püütud näidata, kuis oleks võimalik loodusseadustega vastuollu minemata teha plaane meie progressiepisoodi üleelamiseks – globaalpohmeluse lokaalravitsemiseks.
Raamat tekitab palju mõtteid. Ja sisaldab neid samuti. Alustuseks, keelekasutuse kohalt poleks olnud kobiseda, kuid kuna autor tõi eraldi välja raamatu alguses, et komplekssuse asemel kasutab eestindatud versiooni "põimsus," et eesti keeles ilusti asju öelda, kus eesti keeles on ilusamad sõnad olemas, siis paratamatult märkasin kõikjal keerulisi võõrsõnu, kus eestikeelsed ja eestipärasemad sõnad ilusti alternatiivina tegelikult olemas olid. Sõnadest ka niipalju, et raamat sisaldas minu jaoks metsikult uusi mõisteid ja sain mitmest nurgast kindlasti hulga targemaks, kuigi nende mõistete nimed siiski meelde ei jäänud, aga see on kivi minu enda kapsaaeda. Mõningad väited/faktid tekitasid küsitavusi, et kas ikka nii on. Raamatu alguse poole üritab autor ise kogu maailma defineerida, ja eriti üritas ta ka psüühikat defineerida ja see osa kriipis mu meelt, sest Üxküllist tulenenud edasiarendustel on põhjaliku töö Toomela juba teinud, ja näha on, et sellest teooriast oleks selle raamatu autorile kasu, sest suund oli samasse kohta veidi, aga lihtsalt erialaseid teadmisi jäi väheks, mis on täiesti ootuspärane mittepsühholoogi kohta. Ja kuigi raamatud tulid eri aastatel välja, siis Aaro psüühika teooria oli sellel ajal juba olemas, kui see raamat välja tuli, küll mitte veel raamatus - ehk saavad autorid üksteise vaadetega tutvuda. Kes teab, vb nad seda juba tänaseks teinud. Prognoos on halb ja see tekitas masendust enam, kui teadmine sellest saatusest varem on mind masendanud. Just kirjeldused vaheetappidest olid nagu äratuskellad, et jou, see on päris elu aeg, kaks aastat, mis tuleb kuidagi üle elada. Autor andis veits sellist vaibi, nagu oleks konservatiiv ja isegi rahvuskonservatiiv. See peegeldus ka mõningases suhtumises osadesse inimgruppidesse. Faktuaalselt ja argumentide osas väga huvitav lugemine. Seda fakti, et kas kõik põimsüsteemid on eesmärgiga suurendada end läbivat energia hulka, pean veel üle kontrollima, Kahtlus tekkis seetõttu, et mida suurem on organism, seda vähem kulub kogu organismil energiat, et teenindada ühte rakku oma vajaliku energiaga, nagu raamatus Scale kirjeldatakse. Kui siin mõeldakse kogu süsteemi tervikuna, mitte ei vaadelda alumisemaid hierarhia tasemete osi eraldi süsteemidena, siis saab seda nagu tõepähe võtta, aga üks osake suuremas süsteemis kuuluvana kulutab vähem energiat kui üksi... Igatahes, kes oskab seda segadust mulle selgeks teha, kommenteerige julgelt. Raamat väärib igatahes lugemist.
Fantastiline, et ka Eesti keeles selliseid môttelende saab lugeda. Isiklikult ei ole küll nii pessimistlik ning sooviks rohkem mõtte rangust. Aga kokkuvôttes soovitan kindlasti (vähemalt raamatu esimest poolt).