What do you think?
Rate this book
Minu... #103
Minu maailm. Romantiku(te) heitlused
Ma tahan kõike. Hinnaalanduseta, odava väljamüügita. Tahan nautida seda, kuis viin oma reisirühma läbi kõrbe nagu Mooses, ja tahan istuda üksi suurlinna pohmellises hommikuhämus. Tahan nutta väikeses külakirikus ja naerda neegrinaise suures süles, tahan rääkida Kierkegaardiga vaikusest ja hüpata Jay-Z kontserdil röökivas rahvamassis. Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega.
Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret.
Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult.
Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid.
Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen.
*
Tegemist on “Minu” sarja sajanda raamatuga.
Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret.
Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult.
Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid.
Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen.
*
Tegemist on “Minu” sarja sajanda raamatuga.
- GenresTravel
288 pages, Paperback
First published August 17, 2017
8 people are currently reading
84 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 14 of 14 reviews
September 7, 2017
Esimene pool raamatust pakkus rohkem huvi. Kesk-Aasia osa oli liiga pikk ja erinevad riigid ning seal kohatud inimesed kipuvad kuidagi ühte sulama.
March 30, 2018
Kahtlemata sarja sajandaks raamatuks väga õnnestunud valik, sest kes teine oleks Eesti reisisellide grand old man kui Tiit Pruuli ise.
Ja tõepoolest - vaid üks riik või paik jäänuks kuidagi liialt kitsaks, liialt esiletõstetuks sellisel puhul ja seetõttu leian, et valik sai väga õige.
Teos ise on koostatud mõnevõrra üllatuslikult justkui kirjavahetuse stiilis, mida vahetavad Pruuli ja keegi salapärane "Artur Soomets", keda küll on mõnevõrra kirjeldatud, aga kelle reaalne isik muidugi saladuskatte alla on jäänud. Tahes-tahtmata jääb mulje, et Soometsas on Pruulit ja Pruulis Soometsa, kas siis vähem või rohkem ilukirjanduslikumas plaanis. On ju Pruuli ka ise öelnud kahemõtteliselt, et kas Soomets on reaalne või mitte, jäägu lugejale endale otsustada.
Lugedes lugusid eri piirkondadest, taipasin õige pea, et kui tavaliselt olen harjunud reisikirjeldustes lugema rohkem koha kultuurilisest taustast ja omapäradest koos rohkete kirjeldustega, siis sedakorda on põhirõhk vestlustel kohalikega. Mõne loo puhul see meeldis mulle, enamasti aga hakkas tekkima tunne, et koha enda ees on avatud küll aken, aga uks suletud - oleks tahtnud rohkem näha keskkonda ja ka kirjutaja enda mõtteid ja tundeid kohaga seonduvalt, tajuda arengut. Edasi lugedes ja leppinud lähenemisstiiliga, olid ka need vestlused täitsa nauditavad - mõni kõnetas rohkem, mõni vähem.
Kindlasti andis elamusele juurde google mapsi lahtivõtmine Kesk-Aasias peatüki juures, kuna otsides läbitud kohti avastasin tõeliselt kaunist loodust ja ilu, mida pelgalt kirjeldustega ei osanud üldsegi ette kujutada.
Autor avas end üpriski ausalt kuigi mõne piinliku seiga puhul (Soometsa lugudes) kahtlustan, et tegemist oli siiski kirjandusliku liialdusega.
Selline see lugu sai ja usun, et tasub lugemist küll, kuigi kindlasti mitte esimese raamatuna, mida "Minu.." sarjast lugeda.
Ja tõepoolest - vaid üks riik või paik jäänuks kuidagi liialt kitsaks, liialt esiletõstetuks sellisel puhul ja seetõttu leian, et valik sai väga õige.
Teos ise on koostatud mõnevõrra üllatuslikult justkui kirjavahetuse stiilis, mida vahetavad Pruuli ja keegi salapärane "Artur Soomets", keda küll on mõnevõrra kirjeldatud, aga kelle reaalne isik muidugi saladuskatte alla on jäänud. Tahes-tahtmata jääb mulje, et Soometsas on Pruulit ja Pruulis Soometsa, kas siis vähem või rohkem ilukirjanduslikumas plaanis. On ju Pruuli ka ise öelnud kahemõtteliselt, et kas Soomets on reaalne või mitte, jäägu lugejale endale otsustada.
Lugedes lugusid eri piirkondadest, taipasin õige pea, et kui tavaliselt olen harjunud reisikirjeldustes lugema rohkem koha kultuurilisest taustast ja omapäradest koos rohkete kirjeldustega, siis sedakorda on põhirõhk vestlustel kohalikega. Mõne loo puhul see meeldis mulle, enamasti aga hakkas tekkima tunne, et koha enda ees on avatud küll aken, aga uks suletud - oleks tahtnud rohkem näha keskkonda ja ka kirjutaja enda mõtteid ja tundeid kohaga seonduvalt, tajuda arengut. Edasi lugedes ja leppinud lähenemisstiiliga, olid ka need vestlused täitsa nauditavad - mõni kõnetas rohkem, mõni vähem.
Kindlasti andis elamusele juurde google mapsi lahtivõtmine Kesk-Aasias peatüki juures, kuna otsides läbitud kohti avastasin tõeliselt kaunist loodust ja ilu, mida pelgalt kirjeldustega ei osanud üldsegi ette kujutada.
Autor avas end üpriski ausalt kuigi mõne piinliku seiga puhul (Soometsa lugudes) kahtlustan, et tegemist oli siiski kirjandusliku liialdusega.
Selline see lugu sai ja usun, et tasub lugemist küll, kuigi kindlasti mitte esimese raamatuna, mida "Minu.." sarjast lugeda.
October 22, 2017
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
March 3, 2018
Raamat algab sellega, et Tiit Pruulile kirjutab Artur ja teeb ettepaneku võidu reisida ning otsida Eestiga seotut. Kogu raamat ongi üles ehitatud selliselt, et Tiit kirjutab Arturile ja Artur Tiidule ning seejuures muljetavad nad käidud paikadest.
Mulle väga ei meeldinud. Oli kuidagi hüplev. Ma saan aru, et see stoori sinna taha oligi sellepärast mõeldud, et kuidagi siduda valitud paiku, aga minu jaoks jäi ikkagi hüplikuks. Näiteks „Minu maailmameri“, kus purjetati (loodetavasti kasutasin õiget sõna) ümber maakera, meeldis mulle hulga rohkem.
Kui fotode autoriks olid märgitud mõlemad mehed, siis teksti ja ühtlasi raamatu autoriks vaid Tiit Pruuli. Samuti ei saanud ma peatükkidest aru, et tegemist oleks kahe erineva mehe jutustustega. Samas justkui viitasid peatükkide sissejuhatavad kirjalõigud sellele, kumma reisimehe jutt nüüd järgneb. Huvi pärast otsisin ka Tiit Pruuli reiside kohta ning leidsin, et seal kus justkui Artur käis, käis tegelikult ka Tiit Pruuli ise :)
Leidsin siiski ka mõned muhedad juhtumised.
Mulle väga ei meeldinud. Oli kuidagi hüplev. Ma saan aru, et see stoori sinna taha oligi sellepärast mõeldud, et kuidagi siduda valitud paiku, aga minu jaoks jäi ikkagi hüplikuks. Näiteks „Minu maailmameri“, kus purjetati (loodetavasti kasutasin õiget sõna) ümber maakera, meeldis mulle hulga rohkem.
Kui fotode autoriks olid märgitud mõlemad mehed, siis teksti ja ühtlasi raamatu autoriks vaid Tiit Pruuli. Samuti ei saanud ma peatükkidest aru, et tegemist oleks kahe erineva mehe jutustustega. Samas justkui viitasid peatükkide sissejuhatavad kirjalõigud sellele, kumma reisimehe jutt nüüd järgneb. Huvi pärast otsisin ka Tiit Pruuli reiside kohta ning leidsin, et seal kus justkui Artur käis, käis tegelikult ka Tiit Pruuli ise :)
Leidsin siiski ka mõned muhedad juhtumised.
August 4, 2019
Ootasin palju enamat raamatust. Lootsin kuulda kogenud rännumehe põnevaid seiklusi, kuid enamjaolt olid jutud tavalised. Peale Austraalia lugu olin nii pettunud, et kaalusin raamatu pooleli jätmist. Austraalia loost ei saanud ma mitte midagi aru... veetis kogu reisi arhiivis? Kahjuks ei ole väga põnev. Kesk-Aasiast lugeda oli aga tore. Nii mõnedki seiklused tulid tuttavad ette juba Kahe kange reisisaates räägitud lugudest. Omamoodi nostalgiline tunne oli.
Read
May 23, 2024"Minu" sarja 100. raamat ja selles mõttes teistmoodi, et ühte raamatusse on koondatud reisikogemusi kogu maailmast. Või seostub Tiit Pruuli nimi kellelegi millegi muu kui maailmas rändamisega? Juba sissejuhatus on sel raamatul muidugi huvitav sisekaemus, mis tekitas nii mõnigi kord äratundmist, kuid pani ka kulmu kergitama.
"No ja siis on mul veel kerged foobiad rahvamassi ja suure lärmi suhtes. Aga seda pean lihtsalt intelligentsuse tunnuseks." - 10 points, Tiit, ütlesid minu mõtte välja, riskides ülbikuks tembeldamisega.
"Tahaks maailmas tiirutamise asemel seda rohkem lahti mõtestada" - ilmselt põhjus, miks ma ise juba varsti neli aastat kodumaalt ära pole käinud.
"Ei, Kameraden, imege Karli kirikud sambaid" - mhh, kuhu see intelligents siis nüüd kadus?
Üldiselt kõlab raamatu algus üsna frustreerivalt. Mees oleks justkui reisimisest tüdinud, aga siis ilmub kuskilt välja keegi müütiline Artur Soomets, väidetavalt kohalik äritegelane, ja teeb ettepaneku korraldada omamoodi reisivõistlus. Lisaboonuseks oleks see, et mis tahes maailma paigas tuleks leida mingi seos Eesti või eestlastega. Mis vaesel Tiidul siis muud üle jääb, kui kott kokku ja taas reisima.
Nii ta lahti lähebki. Austria Viin, kus üritatakse presidendile selgeks teha, et ollakse omavahel sugulased. Millegipärast hakkab presidendil aga järsku kiire. Austraalia ja vastuoluline Jakob Lukats. Myanmar, kus lõppes vend Vahindra ja tema ustava jüngri Ashin Ananda maine teekond. Venemaa provintsilinnad küllaltki huvitava seosega. Paradiisisaared Tai ja Tonga, kus möllab eestlasest merendusettevõtja. Malisse abiellunud eestlanna Eva. Autoga tiirutamised Kesk-Aasias ja hoburännakud Ladakhis meenutustega kodule ja olevale. Sekka ka põhjapoolus ja Antarktika. Mõned muljed Tiidult, mõned muljed Arturilt. Kõik mõnusalt personaalne, kuid samas teadmisi avardav lugemine. Humoorikas veel pealekauba.
Mulle see raamat oma stiiliga meeldis. Lõpuks jõudis ka kohale, kes see Artur Soomets siis tegelikult on, kuigi seda hakkasin juba poole raamatu peal kahtlustama.
"No ja siis on mul veel kerged foobiad rahvamassi ja suure lärmi suhtes. Aga seda pean lihtsalt intelligentsuse tunnuseks." - 10 points, Tiit, ütlesid minu mõtte välja, riskides ülbikuks tembeldamisega.
"Tahaks maailmas tiirutamise asemel seda rohkem lahti mõtestada" - ilmselt põhjus, miks ma ise juba varsti neli aastat kodumaalt ära pole käinud.
"Ei, Kameraden, imege Karli kirikud sambaid" - mhh, kuhu see intelligents siis nüüd kadus?
Üldiselt kõlab raamatu algus üsna frustreerivalt. Mees oleks justkui reisimisest tüdinud, aga siis ilmub kuskilt välja keegi müütiline Artur Soomets, väidetavalt kohalik äritegelane, ja teeb ettepaneku korraldada omamoodi reisivõistlus. Lisaboonuseks oleks see, et mis tahes maailma paigas tuleks leida mingi seos Eesti või eestlastega. Mis vaesel Tiidul siis muud üle jääb, kui kott kokku ja taas reisima.
Nii ta lahti lähebki. Austria Viin, kus üritatakse presidendile selgeks teha, et ollakse omavahel sugulased. Millegipärast hakkab presidendil aga järsku kiire. Austraalia ja vastuoluline Jakob Lukats. Myanmar, kus lõppes vend Vahindra ja tema ustava jüngri Ashin Ananda maine teekond. Venemaa provintsilinnad küllaltki huvitava seosega. Paradiisisaared Tai ja Tonga, kus möllab eestlasest merendusettevõtja. Malisse abiellunud eestlanna Eva. Autoga tiirutamised Kesk-Aasias ja hoburännakud Ladakhis meenutustega kodule ja olevale. Sekka ka põhjapoolus ja Antarktika. Mõned muljed Tiidult, mõned muljed Arturilt. Kõik mõnusalt personaalne, kuid samas teadmisi avardav lugemine. Humoorikas veel pealekauba.
Mulle see raamat oma stiiliga meeldis. Lõpuks jõudis ka kohale, kes see Artur Soomets siis tegelikult on, kuigi seda hakkasin juba poole raamatu peal kahtlustama.
July 21, 2018
See oli üks huvitav lugemine. Sisukorra järgi võttes kirjutab Pruuli kümnest maailma paigast. Killud eri maadest, mis on piisavalt hästi kirjutatud, et manada silma ette mingi pilt sellest kohast ja vahel ka mõnest inimesest.
Lisaks on kaante vahel veel esiteks selge Eesti asja ajamine - Pruulile ei piisa sellest, et leida igast sadamast üles üks eestlane. Ta tahab leida, et eestlased ongi need kohad avastanud, üles ehitanud, seal maailmakorda muuta püüdnud või lihtsalt oma olemisega sealset elu rikastanud. Ja see õnnestub.
Teiseks on seal lihtsalt rahvavalgustuslikult huvitavat infot külastatud kohtade kohta. Ja kolmandaks on seal väga palju Pruulit. Minu maailm ei viita mitte pelgalt maapallile, vaid ka ruumile, kus Pruuli liigub (st ruumile, kus raha ei loeta ja kus lepitakse kokku kohtumisi presidentidega), ja ruumile Pruuli sees. Ühest küljest on kosutav lugeda, kuidas keskealine eesti mees räägib oma tunnetest ja fantaasiatest ja hirmudest. Teisalt tundub, nagu oleks keegi reisiraamatu kaante vahel smugeldanud mu lauale pisut liiga oma nabale keskenduva teksti. Alles nüüd kargas pähe, et ehk on see sarja nõue ja eesmärk - kes teab...
Lühidalt, "Minu..." sarja kontekstis täiesti tubli raamat, aga panen talle sellegi poolest kolm punkti - nagu see nõme kooliõpetaja, kes ütleb oivikule: "Sa saaksid ju veel paremini." Noblesse oblige, onju.
Lisaks on kaante vahel veel esiteks selge Eesti asja ajamine - Pruulile ei piisa sellest, et leida igast sadamast üles üks eestlane. Ta tahab leida, et eestlased ongi need kohad avastanud, üles ehitanud, seal maailmakorda muuta püüdnud või lihtsalt oma olemisega sealset elu rikastanud. Ja see õnnestub.
Teiseks on seal lihtsalt rahvavalgustuslikult huvitavat infot külastatud kohtade kohta. Ja kolmandaks on seal väga palju Pruulit. Minu maailm ei viita mitte pelgalt maapallile, vaid ka ruumile, kus Pruuli liigub (st ruumile, kus raha ei loeta ja kus lepitakse kokku kohtumisi presidentidega), ja ruumile Pruuli sees. Ühest küljest on kosutav lugeda, kuidas keskealine eesti mees räägib oma tunnetest ja fantaasiatest ja hirmudest. Teisalt tundub, nagu oleks keegi reisiraamatu kaante vahel smugeldanud mu lauale pisut liiga oma nabale keskenduva teksti. Alles nüüd kargas pähe, et ehk on see sarja nõue ja eesmärk - kes teab...
Lühidalt, "Minu..." sarja kontekstis täiesti tubli raamat, aga panen talle sellegi poolest kolm punkti - nagu see nõme kooliõpetaja, kes ütleb oivikule: "Sa saaksid ju veel paremini." Noblesse oblige, onju.
August 27, 2021
Esimesed sada lehekülge lendasid mööda, kui Tiit reisis Euroopas, Venemaal ja Antarktikas. Pruuli kirjastiil on kerge ning ladus, mis sarnaneb rohkem vestlusele sõbraga kui tavapärasele kirjateosele. Kahtlemata valis ta selle raamatu jaoks välja eksootilised ning huvitavad sihtkohad. Vahetevahel küll olid sihtkohad suisa nii eksootilised, et minu jaoks kadus pidepunkt minu enda elu ja maailmaga, seetõttu jäi ka tema kogemus mulle vahel liialt kaugeks. Siiski, Minu maailm on äärmiselt huvitav raamat ning see viib sind mõtetes kaasa maailma eriotstesse. Suurim puudujääk on see, et seda lugedes tekib ilmatu suur isu reisida kogu maailm läbi.
August 25, 2024
See on raamat edasijõudnud ränduritele, kel “tavalistest” riikidest on ammu ring peal ja otsivad midagi elsootilist. Reisikirjade vahetus kahe reisiselli seiklustest riikidesse, kuhu tavainimene vb ei satugi. Pruuli “kaasautoriks” on miljonärist sponsor, kes otsib oma seiklustele väärilist võistlejat ja omaette eesmärgiks saab alati leida ka eesti-seos, ükskõik kui kaugeks la sihtkoht seatakse.
December 15, 2018
Aus ja põnev. Paneb mõtlema paralleelidega enda reisiseiklustest ning aitab tunnetada, missugused on minu reisi unistused võrreldes kirjeldatuga. Mulle meeldib kontakt kohalikega ning läbivate karakterite iseendaks jäämine.
September 14, 2024
Eksootilised kohad, värvikad tegelased ja juhtumid, muhedad naljad, suured kogemused, huvitavad faktid, paikapanevad arvamused - siit raamatust leiab seda kõike. Tõsi küll, mõned peatükid on pigem ajalooõpik kui reisijutt.
September 20, 2022
Liiga tark raamat mulle kui maailmas väherännanule. Aga Aasia osa oli ladus lugeda.
February 27, 2023
Kuidagi ma temaga lõpuni jõudsin, aga ootused olid antud autorile ikka tunduvalt suuremad.
April 6, 2024
Tegemist on juba pigem vana raamatuga - ilmunud aastal 2017 - ja sellest ma järeldan, et eks kõik need seiklused olegi toimunud umbes siis.
Mul vahepeal oli segadus peatükkides, et kumb parajasti reisil oli, kas Tiit või Artur. Aga tegelikult see mind ei häirinud, sest lõbusad ja humoorikad lookesed olid need kõik.
Vahepeal guugeldasin ja kuulasin näiteks Tuneesia muusiku Dhafer Youssefi muusikat. Mulle nii meeldib kui nendest raamatutes mainitakse erinevaid artiste, sest siis ma alati lähen ja kuulan neid nt Spotifys raamatu lugemise kõrvale ja see annab hoopis teistsuguse vibe kõigele. Lisaks olen märkmetesse välja toonud Ukraina laulja Skryabini.
Minu jaoks oli üllatus, et need vanad Edelaraudtee rongid, millega ma kunagi lapsepõlves sõitsin ja mille treppidest siiani õudusunenägusid näen, viidi Leninogorskisse. Huvitav, kas nad sõidavad seal siiani? 🤔
Mul vahepeal oli segadus peatükkides, et kumb parajasti reisil oli, kas Tiit või Artur. Aga tegelikult see mind ei häirinud, sest lõbusad ja humoorikad lookesed olid need kõik.
Vahepeal guugeldasin ja kuulasin näiteks Tuneesia muusiku Dhafer Youssefi muusikat. Mulle nii meeldib kui nendest raamatutes mainitakse erinevaid artiste, sest siis ma alati lähen ja kuulan neid nt Spotifys raamatu lugemise kõrvale ja see annab hoopis teistsuguse vibe kõigele. Lisaks olen märkmetesse välja toonud Ukraina laulja Skryabini.
Minu jaoks oli üllatus, et need vanad Edelaraudtee rongid, millega ma kunagi lapsepõlves sõitsin ja mille treppidest siiani õudusunenägusid näen, viidi Leninogorskisse. Huvitav, kas nad sõidavad seal siiani? 🤔
Displaying 1 - 14 of 14 reviews