Luuletaja ja tõlkija Kristjan Haljak jätkab oma uues luulekogus „Uus inimene“ ühelt poolt sürrealistliku autorina, samas päris stiilipuhta sürrealismiga neid tekste enam siduda ei saaks. Ometi on sõnade ja lausete intensiivus ja teatud palavikulikkus neis luuletustes jätkuvalt esil, meenutades 20. sajandi alguse avangardseid autoreid.
Tegemist on küpse ja huvitava luulekoguga, mis asetub praeguses luulesituatsioonis veidi omaette, kuid loob tugeva sideme varasema eesti luule traditsiooniga. Lugeja leiab tekstides ka otsesid viiteid näiteks Jaan Oksale ja Max Harnoonile.
äraneetute rõõmud mahuvad paari üürikesse õnnehetke koera pilk must ruut süttiv raekoda maakond mander mariade ja koletiste süttivad juuksed kiilid sirisemas virsikupuudes meri küüniste all lippamas purjus ja niiske aeg kõik põleb kõik on niiske kõik on hea
armastus on purjus maarja sõge ahne ja soe lõhnab hästi nagu ookean hellitab küll võõrast nõtket puusa kitsal sillal kuristiku kohal märkamatult nurrub tõde kuristiku peopesas surub kullasilmse madruse vastu sina lõhnab kui lõhnab --- kallis M. anna andeks et ma täna ei tulnud ühte elu elada on raske ühest elust raskem veel vaid kaks
kallis M. anna andeks et ma täna ei tulnud kahte elu elada on raske kahest elust raskem veel vaid üks