Jan Kaus (1971) on kirjanik, esseist ja tõlkija, kes on avaldanud kolm miniatuurikogu ja viis romaani. „Kompass“ on autori esimene katse ühendada miniatuuri ja romaani väljenduslaade, jutustada lugu proosaluules. Tegu on inimliku lihtsa looga, hinge topograafiaga, mis püüab kirjeldada kaasaegse inimese suhteid teiste inimestega ning tema ümber avanevate nähtavate ja nähtamatute maastikega.
Kausi 2014. aastal ilmunud miniatuurikogu „Tallinna kaart“ ja romaan „Ma olen elus“ pälvisid Eesti Kultuurkapitali proosaauhinna.
Jan Kaus on eesti luuletaja, romaanikirjanik, tõlkija ja toimetaja. Ta on korraldanud Tallinna rahvusvahelist kirjandusfestivali HeadRead ja toimetanud kultuurilehte Sirp.
Raamatupood. Sirvin Kompassi ja mõtlen, et loen otsast natuke. Vaja raamat kaasa viia. Rong. Sõit jääb lühikeseks. Saaks kasvõi veidikenegi pikemalt istuda ja lugeda. Hommik. Päike. Lõpetan Kompassi, et saada aru, et just selle hetke tõttu pidi rongisõit eile lühikeseks jääma. Veel natuke Kompassi lummuses olla. Niimoodi midagi sisu kohta ütlemata soovitan Kompassi igal pool ja igas asendis lugeda.
Kui ma peaksin Jan Kausi miniatuurromaani "Kompass" ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see ÕHULINE. Kõige suurem patt, mis sa seda natuke üle saja lehekülje paksu teost lugedes teha võid, on see paari tunniga endasse imeda. Oht patustada on vägagi suur!
Sellel raamatul peab laskma hingata! Ära torma hingeldades mööda lehekülgi lõpu poole. Sul jääb sellisel juhul kõik kaunis märkamata. Lase end käekõrvale võtta ja jalutage koos rahulikult mööda Tallinna tänavaid. Kuula tema rahustavat ja sõbralikku tämbrit ning lase tal oma maailma avaramaks muuta.
Peagi märkad, et õhtuhämarus on laskunud üle kodulinna ning kutsuvad tulukesed on süttinud teie ümber ja kohal. Te jätate Koidu pargi pärnade all sosinal hüvasti ning sa suundud üle raudtee kodu poole. Korraga sa tunned, et oled rikkam ja kergem üheaegselt. Midagi kaunist lipsas korraks su ellu.
Selline mõtisklev-kulgev, kuid ei saa jätta igatsemata enamat intriigi. Lugemine oli ju meeldiv, aga...
Ning raske on ette kujutada, et mõni naine võiks niimoodi meestest kirjutada: mõistatuslikud kogud udus. Kuigi kõik selle romaani tegelased on mõistatuslikud kogud udus.
Kuidas anda võimalik vähesega edasi võimalikult palju? See on lihtne - tuleb vaid sõnad seada nii, et lugeja peab ja suudab tühimikud täita ise. Sedasi on võimalik kärpida ligikaudu pool teose mahust, jättes teise poole lugejale täitmiseks.
Jan Kaus on seda oskuslikult teinud - minategelane ei anna vastuseid (tõsi, terve teose peale ta siiski mõne leiab). Olulisem on pigem vastuste otsimine, mille ülesande on Kaus üle andnud lugejale (tahtmata lugejale teha kõike puust-ja-punaseks).
Rääkides hoopis teistel teemadel, siis pakub "Kompass" ka puhast keelelist naudingut. Näiteks leiab lugeja teosest read: "Anne tundus korraga täiesti võõras, ühemõtteliselt teine, põhimõtteliselt nagu iga teine." Lihtne mõte on edasi antud mängides mõnusal luulelisel rütmil. Samuti on Kaus teosesse toonud väga kauneid kujundeid ja mõttekäiku lihtsate (kuid teinekord raskesti tabatavate) asjade ja nende olemuste üle. Nii näiteks on minategelase jaoks "Ajalugu pidevus, mis ulatub otsapidi olevikku välja ning mida olevik lihtsalt pikendab." Kaunis.
Raamat, mille lugemine ei ole raske. Minu jaoks oli iga miniatuuri järel mõttepausi koht, kus tekkis võimalus peegeldada. Mõttes võib tekkida dialoog autoriga stiilis "ka minul on juhtunud nii", paralleele igaühel oma elust tuua ei ole ilmselt raske. Huvitavaks muudab teose Jan Kausi stiil, mis on küllaltki lihtne, aga samas täpne, tabav. Mõni kujund tabab otse naelapead.