What do you think?
Rate this book
Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust
1944. aastal said Liki ja Elin Toonast ning Ella Ennost paadipõgenikud nagu paljudest eestlastest, sel hetkel perest juba lahus olnud isa jäi Eestisse. Raamat kõnelebki lapsepõlvest Haapsalus, teekonnast üle mere, jõudmisest Saksamaale, sõja viimasest hirmsast aastast Saksamaal kesk pommitamisi ja ohte ning hilisemast pagulaselust Inglismaal, tehes ränka tööd ning võideldes vaesusega. Niisamuti Elini ema südikusest perekonna juhtimisel läbi sõjakeerise, kuid eriti vanaema vankumatust armastusest ja hoolest, mis rängas lapsepõlves oli Elinile alati toeks. See on karm ja aus, samas südamlik ja liigutav lugu neist rasketest aastatest, teise põlvkonna pagulaste probleemidest võõrsil ja lõpuks põgusamalt ka koju tagasi jõudmisest hulk aastaid hiljem, vabas Eestis. Elin Toona (Elin-Kai Toona Gottschalk) on sündinud 12. juulil 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt vanaema Ella Enno ja tädi hoole all. Ta on luuletaja Ernst Enno lapselaps. Elin Toona ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid näitlejad. Saatus viis Elin Toona lõpuks Ameerikasse, Floridasse, kus ta ka praegu elab ja kirjutab. Elin Toonalt on raamatuid ilmunud nii inglise kui ka eesti keeles, paguluses ja ka Eestis. Romaani „Puuingel” eest sai ta 1966. aastal Kanadas asuva Henrik Visnapuu Fondi välja antava Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. Ta on Valgetähe V klassi teenetemärgi omanik.
454 pages, Paperback
First published January 1, 2013
7 people are currently reading
353 people want to read
About the author
Elin Toona Gottschalk
6 books12 followersElin was born in Tallinn, Estonia, in July 1937. Her parents were well-known actors who lived in the theatre dressing room during the ‘season’. After Elin was born she was given to her grandmother and great-aunt Alma Saul in Haapsalu, Estonia. Her grandmother, “Mämmä” was a trained artist and widow of the respected Estonian poet Ernst Enno. Alma Saul was a music teacher. Elin was raised by the two old ladies in a house dedicated to art, poetry, literature and music. Her parents came to visit during the theatre’s“off-season”.
After the war broke out in 1939 the Russians began to move in-to the Baltic States. Elin and her family escaped the mass deportations to Siberia on June 14th, 1941. The deportations were interrupted when the battlefront shifted toward Russia, but then it shift-ed again, and in 1944 the Russians were returning. Knowing that the deportations would resume 70-80,000 Estonians fled to the West. Elin, her mother and grandmother set off in September 1944 on a journey of survival that took them through the war, the DP Camps and eventually to Northern England. Elin grew up in post-war Great Britain, where she acquired a fighting spirit under difficult circumstances. She began to write and was published at an early age in Estonian and English. She later attended Drama school in London and got parts on TV and B-Films. She wrote for the BBC and was published in English by Penguin/Kestrel, Thomas Nelson and Dell. She has written for magazines, newspapers and received numerous prizes in both languages and the White Star V Class Medal from the President of Estonia in 2004. Her current mission is to preserve the true history of the Baltic States during WWII, in the ideological battle between Hitler and Stalin that continues to haunt world opinion and will do, for generations to come.
After the war broke out in 1939 the Russians began to move in-to the Baltic States. Elin and her family escaped the mass deportations to Siberia on June 14th, 1941. The deportations were interrupted when the battlefront shifted toward Russia, but then it shift-ed again, and in 1944 the Russians were returning. Knowing that the deportations would resume 70-80,000 Estonians fled to the West. Elin, her mother and grandmother set off in September 1944 on a journey of survival that took them through the war, the DP Camps and eventually to Northern England. Elin grew up in post-war Great Britain, where she acquired a fighting spirit under difficult circumstances. She began to write and was published at an early age in Estonian and English. She later attended Drama school in London and got parts on TV and B-Films. She wrote for the BBC and was published in English by Penguin/Kestrel, Thomas Nelson and Dell. She has written for magazines, newspapers and received numerous prizes in both languages and the White Star V Class Medal from the President of Estonia in 2004. Her current mission is to preserve the true history of the Baltic States during WWII, in the ideological battle between Hitler and Stalin that continues to haunt world opinion and will do, for generations to come.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 32 reviews
Read
January 15, 2015When I was young, Estonia didn’t exist.
That part of the world was one long pink block on the map of Europe and Asia, the letters USSR stretched across from West Germany to the Pacific Ocean. Estonia was one of those names I rarely encountered in history books, like Mesopotamia and Sudetenland. They seemed the interstices between interminable wars, but otherwise without context. It wasn’t until I’d reached fifty that I began to learn about Estonia, flourishing in its 22 years of independence before the Soviet Union—ironically established to give power to the people—began systematically to erase Estonia’s language, culture, and finally its people in mass deportations.
Elin Toona Gottschalk writes:
A memoir is not a document about who did what and when, on a specific date, but who did what and when in a specific situation. A memoir is a passing caravan of events and characters creating an indelible impression on eyewitnesses, whether age seven or seventy, who write it down. One person’s memoir becomes a book. A hundred similar books become history.
She was born toward the end of Estonia’s brief period of independence during the Twentieth Century; the first threat was the Russians, then the Germans came to liberate them. Estonia very soon found out what being liberated by Nazi Germany meant. She was seven years old when her mother, grandmother, and she fled Estonia toward the end of World War II, in an effort to get to the West and safety as their world came to pieces around them.
It was about to get a whole lot worse.
ETG opens her book not with her childhood, but later in her life, when her remarkable grandmother was mugged at age 91, in her home in London, for 7 pounds. ETG receives a call from her mother, with whom she’d had a problematical relationship early in life; she leaves for the UK in order to be there for her grandmother.
Grandmother had started rhythmically stroking my fingers — her way of telling me her journey would be no different from what we had already been through, only this time and she was going on ahead instead of Mother. Her face was calm and her eyes the color of quiet waters that had covered the earth since it was created.
She skips back to 1939, and with vivid and emotional expertise evokes her childhood world on the bay in a little town called Haapsalu.
I had no concept of "mothers and fathers," only of people whom I saw every day. At that time in my life relationships were meaningless . . . When grandmother first introduced me to her "dear departed Erni," it was in such a way that when I heard his name, I wanted to hear more.
She had never lost her husband, but had only lost physical sight of him. He was always included in our activities. When we walked around the town's unpaved paths and narrow streets, my legs short, my grandmother's old and tired, we always stopped by grandfather's monument to rest on its base. When we sat down grandmother never fail to greet her husband or exchange a few words with him. I had the distinct impression that he both heard and understood what she was saying.
With deftly poetic and compassionate skill, ETG takes the time to introduce the people in her life, mostly women: her grandmother, Ella Enno, wife to a famous Estonian poet who had died of pneumonia at age 57. Earning a worker’s wage, Erni’d spent his money on books rather than heating. Great-Aunt Alma, whose emotions were expressed through playing the piano. She kept house and grew vegetables, and earned a bit of money offering piano lessons.
ETG’s parents lived in Tallinn. They were well-known actors. They visited occasionally, bringing sophistication and cigarette smoke into the tiny house in Haapsalu. From the intensely observant child’s eye view ETG describes the slow increase in tension—the adults won’t tell the children anything; whenever they wanted to talk seriously, they told her to go pick dill, even after there was no more dill to pick—as the Soviets encroach, and then comes war.
I told Vilja [a playmate] I was going back to heaven when I died.
She said she was going to her other grandmother in France.
"Jesus was born in a stable," I told her. "Where were you born?"
"Mother said I was born under a gooseberry bush," said Vilja promptly.
"I was dropped off in Tallinn, at Mrs. Takk’s house, and when mother's theater season started I was brought here, to Haapsalu."
Vilja just nodded. It made perfect sense. Our gooseberry bushes were not thriving on account of the annual flooding, and you needed to be born somewhere dry.
Grandmother was the primary caretaker of little Elin. They were compatible personalities, both artistic, with a keen sense of poetry. Both visionaries. Mother was practical, strong, loathed anything having to do with religion or spiritual nature. She was not the least bit domestic—did not even know how to boil water—and was appalled at her daughter for her apparent lack of looks, her seeming clumsiness, her odd questions, and the fact that she was deemed tone deaf. (For the rest of her life, ETG refused to sing, because when she was about five she was tested by the theater crowd, then dismissed for being tone deaf.)
When it came time to leave, Aunt Alma refused. She promised to keep the house for their return. Mother, in Elin’s words, became Father when he refused to go with them. The three left late in 1944, first boarding a Polish boat. When it is attacked, the survivors are forced to the German coast—scrabbling for shelter in tunnels and broken houses.
When the planes arrived they brought rain, but it was not the rain mother had feared. In the tunnel we had been aware of the bombers and felt the explosions, but in the roofless ruin we were also seeing the planes and the explosions all around us. The noise was deafening. The siren, the rattle of antiaircraft guns, and the explosions were the same as usual, but now we could also see the underbellies of the bombers.
Wave after wave of them, illuminated by flares, searchlights, and tracers. The planes formed a droning, moving canopy, surrounded by smoke in a steady stream of dark objects falling vertically. Once in a while a larger object burst into flames and spiraled down along with them. Everything that hit the ground exploded.
Lost for a time, they moved from one place to another as refugees. The Germans despised them as filthy foreigners; they took up temporary quarters in slimy basements, ruined rooms, and in all these places Grandmother would set about trying to wrest a modicum of civilization out of the chaos, as Mother went out and scavenged.
They met a lot of desperate women of all ages, and children, some of whom Elin played with, and some who were extraordinarily cruel, especially at the school she was forced to attend before it, too, was bombed. Run by a fanatical Nazi teacher, Elin was subjected to bullying and humiliation under that teacher’s merciless eye.
War seem to be something only the men enjoyed, until they were caught and made prisoners.
They took refugee for a while in a cemetery, discovering that there was already a community living among the vaults and tombs. Winter was even crueler than the Hitler Youth bullies and the bombers (the children could tell where they were headed to bomb by how high or low they flew as well as the direction), until spring of 1945 brought the end of the war . . .
But by no means the end of cruelty, danger, or suffering. Some of the roughest reading in the entire book is here after the war, interspersed between painfully insightful observations, and occasional moments of quite haunting (I choose the word deliberately) beauty. Or emotional wrench, such as seeing her father, then going out and pulling up some grass and stuffing it in his pocket so that he will not forget her when he leaves again for good.
By the war’s end there were some 13 million displaced persons, Grandmother, Mother, and Elin among them. Mother continued to strike out, coming back when she could with bits of food and clothing. Elin was dressed largely in cast offs and rags by the time they at last were able to make their way to England. She finally observes that the difference between civilization and not is the existence of toilets.
When they reach England, with all their despised bundles (including Grandmother’s carefully preserved mememtos of her poet husband) there is a hitch: the cruel indenture that basically made slaves of foreign workers did not allow for a child. For a year or so Elin lived in the woods by day, and slept in a rented bed in an ancient cottage without plumbing until the inevitable disaster after she drank two cups of cocoa.
After the authorities discovered her she was put in an orphanage, though she spoke no English, and for a time she was made into a drudge, and despised and abused as a “German.” Her treatment improved slightly when they discovered that she was not actually German, but she was still putting more time into service than into education—and so the all-important 11+ passed her by. Her mother and grandmother were appalled, and angry. They, like so many displaced persons, had come from educated backgrounds—musicians, scientists, professors, artists of all kinds, now pushing brooms and working in asbestos factories or coal mines.
She ends up in her mid teens working at a loom in a textile factory. The setting is unrelentingly ugly, the noise is so bad she begins going deaf. It isn’t until she gets away for a brief vacation to Holland, where she sees beauty again, that she makes a promise that she is going to do something with her life, rather than stick at the loom because that is easiest.
We don’t actually see her become a writer and part-time actor, though her first Estonian novel won her an award. I would have loved to see that, but this memoir is primarily about the three women and how being refugees from an erased country affected their lives and their relationships, and how they deal with being permanent exiles due to no fault of their own.
ETG becomes successful enough that she attracts the notice of the KGB—which in turn leads to an FBI and CIA file, and some brief but weird experiences in the spy world. And this after she reaches this country, and is invited to a dinner party and then abused for being “a Nazi” --she has to leave and hide in the woods.
Outside of that, adulthood is good to her, and as time passes, the iron curtain at last disintegrates.
For me, Estonia had become a mythical country and my muse. It was my inner voice, speaking to me in a secret language.
When she finally gets back to Estonia, she is only able to recognize the location of her own home by walking about Haapsalu and trying to find the view from the kitchen window that she had loved as a small girl. In so many ways her exile brings her full circle, but not quite.
The book is full of heartbreak, insight, beauty, and the unheralded and heroic actions of women with no weapons, no power, but a determination to fashion a bit of civilization around them, one castoff or abandoned item at a time. Sometimes it was so harrowing that I could only read a few pages in a session, but I always came back to this compelling, fascinating story.
That part of the world was one long pink block on the map of Europe and Asia, the letters USSR stretched across from West Germany to the Pacific Ocean. Estonia was one of those names I rarely encountered in history books, like Mesopotamia and Sudetenland. They seemed the interstices between interminable wars, but otherwise without context. It wasn’t until I’d reached fifty that I began to learn about Estonia, flourishing in its 22 years of independence before the Soviet Union—ironically established to give power to the people—began systematically to erase Estonia’s language, culture, and finally its people in mass deportations.
Elin Toona Gottschalk writes:
A memoir is not a document about who did what and when, on a specific date, but who did what and when in a specific situation. A memoir is a passing caravan of events and characters creating an indelible impression on eyewitnesses, whether age seven or seventy, who write it down. One person’s memoir becomes a book. A hundred similar books become history.
She was born toward the end of Estonia’s brief period of independence during the Twentieth Century; the first threat was the Russians, then the Germans came to liberate them. Estonia very soon found out what being liberated by Nazi Germany meant. She was seven years old when her mother, grandmother, and she fled Estonia toward the end of World War II, in an effort to get to the West and safety as their world came to pieces around them.
It was about to get a whole lot worse.
ETG opens her book not with her childhood, but later in her life, when her remarkable grandmother was mugged at age 91, in her home in London, for 7 pounds. ETG receives a call from her mother, with whom she’d had a problematical relationship early in life; she leaves for the UK in order to be there for her grandmother.
Grandmother had started rhythmically stroking my fingers — her way of telling me her journey would be no different from what we had already been through, only this time and she was going on ahead instead of Mother. Her face was calm and her eyes the color of quiet waters that had covered the earth since it was created.
She skips back to 1939, and with vivid and emotional expertise evokes her childhood world on the bay in a little town called Haapsalu.
I had no concept of "mothers and fathers," only of people whom I saw every day. At that time in my life relationships were meaningless . . . When grandmother first introduced me to her "dear departed Erni," it was in such a way that when I heard his name, I wanted to hear more.
She had never lost her husband, but had only lost physical sight of him. He was always included in our activities. When we walked around the town's unpaved paths and narrow streets, my legs short, my grandmother's old and tired, we always stopped by grandfather's monument to rest on its base. When we sat down grandmother never fail to greet her husband or exchange a few words with him. I had the distinct impression that he both heard and understood what she was saying.
With deftly poetic and compassionate skill, ETG takes the time to introduce the people in her life, mostly women: her grandmother, Ella Enno, wife to a famous Estonian poet who had died of pneumonia at age 57. Earning a worker’s wage, Erni’d spent his money on books rather than heating. Great-Aunt Alma, whose emotions were expressed through playing the piano. She kept house and grew vegetables, and earned a bit of money offering piano lessons.
ETG’s parents lived in Tallinn. They were well-known actors. They visited occasionally, bringing sophistication and cigarette smoke into the tiny house in Haapsalu. From the intensely observant child’s eye view ETG describes the slow increase in tension—the adults won’t tell the children anything; whenever they wanted to talk seriously, they told her to go pick dill, even after there was no more dill to pick—as the Soviets encroach, and then comes war.
I told Vilja [a playmate] I was going back to heaven when I died.
She said she was going to her other grandmother in France.
"Jesus was born in a stable," I told her. "Where were you born?"
"Mother said I was born under a gooseberry bush," said Vilja promptly.
"I was dropped off in Tallinn, at Mrs. Takk’s house, and when mother's theater season started I was brought here, to Haapsalu."
Vilja just nodded. It made perfect sense. Our gooseberry bushes were not thriving on account of the annual flooding, and you needed to be born somewhere dry.
Grandmother was the primary caretaker of little Elin. They were compatible personalities, both artistic, with a keen sense of poetry. Both visionaries. Mother was practical, strong, loathed anything having to do with religion or spiritual nature. She was not the least bit domestic—did not even know how to boil water—and was appalled at her daughter for her apparent lack of looks, her seeming clumsiness, her odd questions, and the fact that she was deemed tone deaf. (For the rest of her life, ETG refused to sing, because when she was about five she was tested by the theater crowd, then dismissed for being tone deaf.)
When it came time to leave, Aunt Alma refused. She promised to keep the house for their return. Mother, in Elin’s words, became Father when he refused to go with them. The three left late in 1944, first boarding a Polish boat. When it is attacked, the survivors are forced to the German coast—scrabbling for shelter in tunnels and broken houses.
When the planes arrived they brought rain, but it was not the rain mother had feared. In the tunnel we had been aware of the bombers and felt the explosions, but in the roofless ruin we were also seeing the planes and the explosions all around us. The noise was deafening. The siren, the rattle of antiaircraft guns, and the explosions were the same as usual, but now we could also see the underbellies of the bombers.
Wave after wave of them, illuminated by flares, searchlights, and tracers. The planes formed a droning, moving canopy, surrounded by smoke in a steady stream of dark objects falling vertically. Once in a while a larger object burst into flames and spiraled down along with them. Everything that hit the ground exploded.
Lost for a time, they moved from one place to another as refugees. The Germans despised them as filthy foreigners; they took up temporary quarters in slimy basements, ruined rooms, and in all these places Grandmother would set about trying to wrest a modicum of civilization out of the chaos, as Mother went out and scavenged.
They met a lot of desperate women of all ages, and children, some of whom Elin played with, and some who were extraordinarily cruel, especially at the school she was forced to attend before it, too, was bombed. Run by a fanatical Nazi teacher, Elin was subjected to bullying and humiliation under that teacher’s merciless eye.
War seem to be something only the men enjoyed, until they were caught and made prisoners.
They took refugee for a while in a cemetery, discovering that there was already a community living among the vaults and tombs. Winter was even crueler than the Hitler Youth bullies and the bombers (the children could tell where they were headed to bomb by how high or low they flew as well as the direction), until spring of 1945 brought the end of the war . . .
But by no means the end of cruelty, danger, or suffering. Some of the roughest reading in the entire book is here after the war, interspersed between painfully insightful observations, and occasional moments of quite haunting (I choose the word deliberately) beauty. Or emotional wrench, such as seeing her father, then going out and pulling up some grass and stuffing it in his pocket so that he will not forget her when he leaves again for good.
By the war’s end there were some 13 million displaced persons, Grandmother, Mother, and Elin among them. Mother continued to strike out, coming back when she could with bits of food and clothing. Elin was dressed largely in cast offs and rags by the time they at last were able to make their way to England. She finally observes that the difference between civilization and not is the existence of toilets.
When they reach England, with all their despised bundles (including Grandmother’s carefully preserved mememtos of her poet husband) there is a hitch: the cruel indenture that basically made slaves of foreign workers did not allow for a child. For a year or so Elin lived in the woods by day, and slept in a rented bed in an ancient cottage without plumbing until the inevitable disaster after she drank two cups of cocoa.
After the authorities discovered her she was put in an orphanage, though she spoke no English, and for a time she was made into a drudge, and despised and abused as a “German.” Her treatment improved slightly when they discovered that she was not actually German, but she was still putting more time into service than into education—and so the all-important 11+ passed her by. Her mother and grandmother were appalled, and angry. They, like so many displaced persons, had come from educated backgrounds—musicians, scientists, professors, artists of all kinds, now pushing brooms and working in asbestos factories or coal mines.
She ends up in her mid teens working at a loom in a textile factory. The setting is unrelentingly ugly, the noise is so bad she begins going deaf. It isn’t until she gets away for a brief vacation to Holland, where she sees beauty again, that she makes a promise that she is going to do something with her life, rather than stick at the loom because that is easiest.
We don’t actually see her become a writer and part-time actor, though her first Estonian novel won her an award. I would have loved to see that, but this memoir is primarily about the three women and how being refugees from an erased country affected their lives and their relationships, and how they deal with being permanent exiles due to no fault of their own.
ETG becomes successful enough that she attracts the notice of the KGB—which in turn leads to an FBI and CIA file, and some brief but weird experiences in the spy world. And this after she reaches this country, and is invited to a dinner party and then abused for being “a Nazi” --she has to leave and hide in the woods.
Outside of that, adulthood is good to her, and as time passes, the iron curtain at last disintegrates.
For me, Estonia had become a mythical country and my muse. It was my inner voice, speaking to me in a secret language.
When she finally gets back to Estonia, she is only able to recognize the location of her own home by walking about Haapsalu and trying to find the view from the kitchen window that she had loved as a small girl. In so many ways her exile brings her full circle, but not quite.
The book is full of heartbreak, insight, beauty, and the unheralded and heroic actions of women with no weapons, no power, but a determination to fashion a bit of civilization around them, one castoff or abandoned item at a time. Sometimes it was so harrowing that I could only read a few pages in a session, but I always came back to this compelling, fascinating story.
January 12, 2023
Liigutav ja valus raamat väikesest Haapsalu tüdrukust, kellest saab väliseestlane. Inglismaa oma kurjuses, klassivahedes ja privileegipimeduses. Elini pere igapäevane võitlus selle nimel, et neile määratud väga kitsast lahtrist välja pääseda. Ja lõpetuseks muidugi see klassikaline 90ndate superpettus, mis Toona pere pärija Haapsalu valdusest ilma jättis. Olgem ausad, seda peatükki lugeda oli kõige raskem. Eesti enda röövlite aeg.
Väga soovitan seda lugeda. Tõesti, väga. Mulle väga meeldib see, et kuna raamat on kirjutatud inglise keeles ja Ameerika lugejale, siis on selgitatud asjaolusid, mis meile oleksid nagu iseenesestmõistetavad. Ent kas need on seda ka nooremate lugejate jaoks?
Igatahes - loetagu!!!!
PS: Elin Toona jõudis tagasi Eestisse. Kahjuks ei ela ta Haapsalus, aga vähemasti Läänemaal.
Väga soovitan seda lugeda. Tõesti, väga. Mulle väga meeldib see, et kuna raamat on kirjutatud inglise keeles ja Ameerika lugejale, siis on selgitatud asjaolusid, mis meile oleksid nagu iseenesestmõistetavad. Ent kas need on seda ka nooremate lugejate jaoks?
Igatahes - loetagu!!!!
PS: Elin Toona jõudis tagasi Eestisse. Kahjuks ei ela ta Haapsalus, aga vähemasti Läänemaal.
February 9, 2015
I had the pleasure of meeting Elin a few months ago at a local book signing event. We exchanged books - I gave her my mother's biography and she gave me her book "Into Exile." I was blown away after I finished reading it......
"Into Exile" is very applicable to the times in today's history with Russia trying to take over the Baltic States again. Our soldiers are now stationed in Estonia to protect the country from being overrun as it once was by the Russians 70 years ago. "Into Exile" is both humorous and shocking. Elin's touching memoir dives deep into the realities of her and her family's life, their journey of survival during WWII, and the many challenges and obstacles they faced to regain their freedom and independence. Elin is living history. Thank you Elin for sharing your personal story.
"Into Exile" is very applicable to the times in today's history with Russia trying to take over the Baltic States again. Our soldiers are now stationed in Estonia to protect the country from being overrun as it once was by the Russians 70 years ago. "Into Exile" is both humorous and shocking. Elin's touching memoir dives deep into the realities of her and her family's life, their journey of survival during WWII, and the many challenges and obstacles they faced to regain their freedom and independence. Elin is living history. Thank you Elin for sharing your personal story.
July 29, 2020
See raamat ootas mul oma lugemisjärge juba ilmumisest saadik, st 2017. aastast. Vahepeal jõudsin läbi lugeda Elin Toona raamatu "Ella", mis räägib Elini vanaema Ella Enno elust. Nüüd, kui on ka "Pagulusse" loetud, siis võib öelda, et need kaks raamatut täiendavad teineteist, "Ella" on küll lugu vanaemast, "Pagulusse" aga Elini enda lugu, kuid raamatute tegevusaeg ja -kohad on samad.
Raamat räägib siis Elini lapsepõlvest, põgenemisest Läände ning elust Saksamaal ja Inglismaal. Elu oli sõja ajal ja pärast sõda karm, väiksele tüdrukule oli paljugi mõistetamatut, kuid õnneks oli Elinil vanaema, kes aitas tal paljudest probleemidest üle saada. Mis mind lugedes eriti painas, oli Elini ja tema ema suhted - pidev halvustamine ja mahategemine. Ka ema otsus minna just Inglismaale osutus tegelikult väga halvaks valikuks, kuna Inglismaa oli pagulaste suhtes väga jäik ja paljud noored, k.a Elin, jäid kõrgema hariduseta.
Raamat on kirjutatud haaravalt, seda on raske vahepeal käest panna. See on valitud ka 2013. aastal parimate mälestusraamatute hulka.
Paar asja siiski ka häiris mind. Kuna raamat on algselt kirjutatud inglise keeles ja ingliskeelsele lugejale, siis on lisatud kommentaare, mis tundusid mulle kuidagi iseenesest mõistetavad ja üleliigsed, aga küllap on asjakohased lugejale, kes Eesti ajalugu vähem tunnevad. Samuti üllatas mind Elini poeskäik 1990. aastal Eestis: piima sai osta vaid oma pudelisse - ma ise sellist asja küll ei mäleta, poes müüdi sel ajal piima ikka pudelite või pakkidega.
Aga lugeda soovitan igal juhul. Nõuka ajal Eestis elanuna on mulle tundunud, et Läände minek oli kergema vastupanu teed minemine, kuid tegelikult ei olnud see sugugi nii roosiline, kui ma olin arvanud.
Raamat räägib siis Elini lapsepõlvest, põgenemisest Läände ning elust Saksamaal ja Inglismaal. Elu oli sõja ajal ja pärast sõda karm, väiksele tüdrukule oli paljugi mõistetamatut, kuid õnneks oli Elinil vanaema, kes aitas tal paljudest probleemidest üle saada. Mis mind lugedes eriti painas, oli Elini ja tema ema suhted - pidev halvustamine ja mahategemine. Ka ema otsus minna just Inglismaale osutus tegelikult väga halvaks valikuks, kuna Inglismaa oli pagulaste suhtes väga jäik ja paljud noored, k.a Elin, jäid kõrgema hariduseta.
Raamat on kirjutatud haaravalt, seda on raske vahepeal käest panna. See on valitud ka 2013. aastal parimate mälestusraamatute hulka.
Paar asja siiski ka häiris mind. Kuna raamat on algselt kirjutatud inglise keeles ja ingliskeelsele lugejale, siis on lisatud kommentaare, mis tundusid mulle kuidagi iseenesest mõistetavad ja üleliigsed, aga küllap on asjakohased lugejale, kes Eesti ajalugu vähem tunnevad. Samuti üllatas mind Elini poeskäik 1990. aastal Eestis: piima sai osta vaid oma pudelisse - ma ise sellist asja küll ei mäleta, poes müüdi sel ajal piima ikka pudelite või pakkidega.
Aga lugeda soovitan igal juhul. Nõuka ajal Eestis elanuna on mulle tundunud, et Läände minek oli kergema vastupanu teed minemine, kuid tegelikult ei olnud see sugugi nii roosiline, kui ma olin arvanud.
September 10, 2022
Kui ma hommikul kooli sõites rongis esimest peatükki Elin Toona mälestustest lugesin, siis mul läksid silmad märjaks. Ülemistele jõudes tundsin, et tänaseks on kõik! Rohkem mul praegu vaimujõudu seda lugu lugeda ei ole. Selliseid hetki tuli raamatu vältel veel korduvalt ette, kus ma raamatu päevaks või paariks lihtsalt seisma jätsin (kes raamatu läbi loevad, teavad, mis kohtadest on juttu).
Samas valdas mind pidevalt tunne, et ma pean teada saama, kas väike Elin, ta ema ja Mämmä jõuavad lõpuks tõotatud maale. Nende teekond on tuhandete teiste eestlaste, lätlaste ning leedukate koondkujuks, kes 1944. aastal jätsid oma kodud läheneva Punaarmee hirmus ja siirdusid pambud kaenlas läände. Kuid neid ei võtnud seal avasüli vastu ja ei pakutud abi. Neisse suhtuti väga tihti, kui kõige madalamasse kõntsa, kellel pole õigust isegi kohalikke kõnetada. Silma vaatamisest rääkimata! Eriti Inglismaal sattusid paljud bürokraatia hammasrataste vahele ja pidid aastaid ennast üles töötama, et saavutada mingigi inimvääriline koht selles ühiskonnas. Kuid nad tegid seda, meile omase jonni ja tahtega, kõigist alandustest ja takistustest hoolimata. Lõpuks jõudsid paljud lapsena pagulusse läinud ja tõsise karastuse saanud eestlased väga respekteeritud ametikohtadele välja, kuigi hinnaks võis olla tihti liikumine rahvusidentiteedi mõttes "eikellegimaale".
Elin ja ta perekond teevad selles raamatus kõik selle läbi. Põgenemine üle tormise Läänemere, lauspommitamised ja pagulaslaagrid Saksamaal ning lastekodu ja tervistkahjustav tehasetöö Põhja-Inglismaal, kus sinus ei nähtud suuremat potentsiaali, kui üheks kiiresti kuluvaks, kuid odavaks hammasrattaks kangastelgede vahel. Selle kõige taustal näitab just raamatu teine pool seda, milleks inimtahe ja leppimatus tekkinud olukorraga on võimelised. Kogu see raamat vääriks üht suurepärast BBC ajaloolist miniseriaali, kus Haapsalust pärit väike Elin teeb läbi kogu selle Kolgata tee ning jõuab aastakümneid hiljem oma kodulinna tagasi. Usun, et vähestel jääks seda vaadates silmad kuivaks.
PS: Eraldi ootaks veel mälestusteraamatut antud teoses ainult vilksamisi mainitud elust noore näitlejana swinging Londonis 1960. aastatel. On ju tegemist ühe enim järgmist poolsajandit mõjutanud peatükiga Euroopa ajaloos. :)
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Samas valdas mind pidevalt tunne, et ma pean teada saama, kas väike Elin, ta ema ja Mämmä jõuavad lõpuks tõotatud maale. Nende teekond on tuhandete teiste eestlaste, lätlaste ning leedukate koondkujuks, kes 1944. aastal jätsid oma kodud läheneva Punaarmee hirmus ja siirdusid pambud kaenlas läände. Kuid neid ei võtnud seal avasüli vastu ja ei pakutud abi. Neisse suhtuti väga tihti, kui kõige madalamasse kõntsa, kellel pole õigust isegi kohalikke kõnetada. Silma vaatamisest rääkimata! Eriti Inglismaal sattusid paljud bürokraatia hammasrataste vahele ja pidid aastaid ennast üles töötama, et saavutada mingigi inimvääriline koht selles ühiskonnas. Kuid nad tegid seda, meile omase jonni ja tahtega, kõigist alandustest ja takistustest hoolimata. Lõpuks jõudsid paljud lapsena pagulusse läinud ja tõsise karastuse saanud eestlased väga respekteeritud ametikohtadele välja, kuigi hinnaks võis olla tihti liikumine rahvusidentiteedi mõttes "eikellegimaale".
Elin ja ta perekond teevad selles raamatus kõik selle läbi. Põgenemine üle tormise Läänemere, lauspommitamised ja pagulaslaagrid Saksamaal ning lastekodu ja tervistkahjustav tehasetöö Põhja-Inglismaal, kus sinus ei nähtud suuremat potentsiaali, kui üheks kiiresti kuluvaks, kuid odavaks hammasrattaks kangastelgede vahel. Selle kõige taustal näitab just raamatu teine pool seda, milleks inimtahe ja leppimatus tekkinud olukorraga on võimelised. Kogu see raamat vääriks üht suurepärast BBC ajaloolist miniseriaali, kus Haapsalust pärit väike Elin teeb läbi kogu selle Kolgata tee ning jõuab aastakümneid hiljem oma kodulinna tagasi. Usun, et vähestel jääks seda vaadates silmad kuivaks.
PS: Eraldi ootaks veel mälestusteraamatut antud teoses ainult vilksamisi mainitud elust noore näitlejana swinging Londonis 1960. aastatel. On ju tegemist ühe enim järgmist poolsajandit mõjutanud peatükiga Euroopa ajaloos. :)
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
October 3, 2014
This is an amazing and powerful book. It is truly a book everyone should read.
October 22, 2017
Kindla peale on see selle aasta üks parimaid lugemiselamusi. Küllaltki mahukas raamat, aga selle lugemine läks lennates. Keeruline ja kurb jutustus, mis näitab väga hästi raskusi, mis võivad ette tulla siis, kui sa arvad, et see kõige keerulisem aeg on selja taha jäetud. Olukord, kus pagulaste jaoks oli kõige keerulisem kohanemine rahuaja eluga, on midagi, mida vast keegi ei suuda ette kujutada, kui nad ise ei ole sama teekonda läbi teinud. Kõik räägivad sellest, kui hirmus ja kole on sõda, ent see, mis toimub sõjajärgselt on midagi, mis unustatakse. Kurb.
See raamat pani väga palju ka mõtlema kriisidele ja konfliktidele, mis hetkel maailmas toimuvad ja pagulastele, kes oma elu eest põgenevad (kindlasti on olemas ka nn mugavuspagulased) ning sellele, kuidas me nendesse suhtume, mis võimalusi me neile pakume, kuidas käib nende ühiskonda integreerimine jne. Raamatus tuli väga selgesti esile see, kuidas Suurbritannia sõjapõgenikke vastu võttis ning võrdlus Hollandiga... Kui oleks võimalik, siis võiks see olla raamat, mida kõik kategoorilised pagulaste vastased lugeda võiksid. Mitte et see nüüd kogu maailma muudaks, kuid see võib panna mitmetele aspektidele teisiti vaatama.
Ja natuke humoorikama poole pealt, siis tegelaste inglise keele õppimine eestikeelse kirjapildiga ajas natuke muigama küll. Huvitav oli anda abikaasale (ameeriklane) neid lauseid lugeda ning ta pidi siis välja mõtlema, mida see tähendada võiks.
See raamat pani väga palju ka mõtlema kriisidele ja konfliktidele, mis hetkel maailmas toimuvad ja pagulastele, kes oma elu eest põgenevad (kindlasti on olemas ka nn mugavuspagulased) ning sellele, kuidas me nendesse suhtume, mis võimalusi me neile pakume, kuidas käib nende ühiskonda integreerimine jne. Raamatus tuli väga selgesti esile see, kuidas Suurbritannia sõjapõgenikke vastu võttis ning võrdlus Hollandiga... Kui oleks võimalik, siis võiks see olla raamat, mida kõik kategoorilised pagulaste vastased lugeda võiksid. Mitte et see nüüd kogu maailma muudaks, kuid see võib panna mitmetele aspektidele teisiti vaatama.
Ja natuke humoorikama poole pealt, siis tegelaste inglise keele õppimine eestikeelse kirjapildiga ajas natuke muigama küll. Huvitav oli anda abikaasale (ameeriklane) neid lauseid lugeda ning ta pidi siis välja mõtlema, mida see tähendada võiks.
August 30, 2015
A fantastic writer with a profound story. Ms. Toona tells of her brief childhood in Estonia, during which it is occupied by the Soviets, invaded by the Nazi's and reoccupied by the Soviets. Then of escape west with her mother and grandmother to Germany, surviving the war as refugees, entering an internment camp for displaced persons and eventually immigrating to England where their hardships really begin. With little formal education she becomes a successful writer and artist.
There is almost too much here, the growth of an amazing little girl, relationships with people she loves and people that treat her with cruelty or indifference, endurance to survive and adapt, abandonment, reflections on war and the personal struggles of people caught up in forces beyond their control; as well as a guide to the hard choices the people (particular the Balts) caught between Fascism and Communism had.
Beyond that, the writing is amazing, she writes from the perspective of a child enduring hunger, torture, escape, poverty, rape, displacement, shame, in a manner that both is poignant, descriptive and humorous. It kept getting better and better and the epilogue brings it all together.
There is almost too much here, the growth of an amazing little girl, relationships with people she loves and people that treat her with cruelty or indifference, endurance to survive and adapt, abandonment, reflections on war and the personal struggles of people caught up in forces beyond their control; as well as a guide to the hard choices the people (particular the Balts) caught between Fascism and Communism had.
Beyond that, the writing is amazing, she writes from the perspective of a child enduring hunger, torture, escape, poverty, rape, displacement, shame, in a manner that both is poignant, descriptive and humorous. It kept getting better and better and the epilogue brings it all together.
February 11, 2019
Neid raamatuid, mis niimoodi läbi loksutavad, ei ole palju. Khaled Hosseini “Lohejooksja” meenub, aga vahe on selles, et kui Hosseini lugu on fiktsioon, siis Toona oma on päris. Autor ise kasutab küll terminit faktsioon - lõiming faktidest ja kujutlustest.
Nii raske ja südantmurdev, aga samas nii imelise tundlikkusega ja paeluvalt kirja pandud, et selle käestpanemine osutub raskeks katsumuseks ja loen raamatu läbi vähem kui nädalaga. Tõlge on ka kiiduväärt.
Raamat tekitab minus suure igatsuse vanaema järele ja äratab soovi minna vanaema hauale küünalt viima. “Vanaema oli mulle õpetanud, kui tähtis on, et pimeduse peletamiseks oleksid küünlad alati käepärast,” kirjutab Toona. Lähen üritan ennast nüüd uuesti tükkidest kokku liimida.
Nii raske ja südantmurdev, aga samas nii imelise tundlikkusega ja paeluvalt kirja pandud, et selle käestpanemine osutub raskeks katsumuseks ja loen raamatu läbi vähem kui nädalaga. Tõlge on ka kiiduväärt.
Raamat tekitab minus suure igatsuse vanaema järele ja äratab soovi minna vanaema hauale küünalt viima. “Vanaema oli mulle õpetanud, kui tähtis on, et pimeduse peletamiseks oleksid küünlad alati käepärast,” kirjutab Toona. Lähen üritan ennast nüüd uuesti tükkidest kokku liimida.
June 11, 2020
Oh, kui pikalt ma seda raamatut lugesin. Tunnen rõõmu, et see lõpuks läbi sai. Raamat räägib autori põgenemisest 1944. aastal, teekonnast Inglismaale ja mis sai edasi. See ei olnud lihtne ega meeldiv raamat ja ma sain üsna kiiresti aru, miks see lugu mulle lõpuks ikkagi ebasümpaatseks jäi.
Selles loos oli samas ikkagi palju ka sellist, mis mulle meeldis: ausus, detailirohkus. Autor ei ilusta seda, mis nende perega lahkumise jooksul juhtus, ega ka seda, milline oli tema elu enne lahkumist. Mulle meeldis väga, kui suur osa raamatu algusest oli rohkem kirjutatud nagu lapse silmade, mitte nagu täiskasvanu tagasivaade lapsepõlve, sest see pilk on erinev ja täiskasvanuna on väga lihtne näha asju teisiti. Mulle meeldis, et autor teadvustas seda ja eristas lapse pilku täiskasvanu omast ka teksti sees.
Mis mulle raamatu ebasümpaatseks tegi, oli selle lugu eestlusest ja autori otsusest oma lapsele eesti keelt mitte õpetada. Mulle jäi see arusaamatuks. Nii mitmeski kohas oli kirjutatud, et ta tahtis enda jaoks alles hoida mõlemad maailmad: mälestuste Eesti ja tuleviku Inglismaa. Lõpuks läheb ta Ameerikasse ja kuigi ta ei katkesta oma sidemeid Eestiga, ei anna ta sihilikult seda sidet edasi. Mind teeb selline otsus kurvaks. Mulle meeldis, et autor ütles selle ausalt ja otse välja, aga minu jaoks tekitas see otsus suure vastuolu ülejäänud raamatuga. See on keeruline teema ja eks igaühel ole selle kohta oma arvamus.
Selles loos oli samas ikkagi palju ka sellist, mis mulle meeldis: ausus, detailirohkus. Autor ei ilusta seda, mis nende perega lahkumise jooksul juhtus, ega ka seda, milline oli tema elu enne lahkumist. Mulle meeldis väga, kui suur osa raamatu algusest oli rohkem kirjutatud nagu lapse silmade, mitte nagu täiskasvanu tagasivaade lapsepõlve, sest see pilk on erinev ja täiskasvanuna on väga lihtne näha asju teisiti. Mulle meeldis, et autor teadvustas seda ja eristas lapse pilku täiskasvanu omast ka teksti sees.
Mis mulle raamatu ebasümpaatseks tegi, oli selle lugu eestlusest ja autori otsusest oma lapsele eesti keelt mitte õpetada. Mulle jäi see arusaamatuks. Nii mitmeski kohas oli kirjutatud, et ta tahtis enda jaoks alles hoida mõlemad maailmad: mälestuste Eesti ja tuleviku Inglismaa. Lõpuks läheb ta Ameerikasse ja kuigi ta ei katkesta oma sidemeid Eestiga, ei anna ta sihilikult seda sidet edasi. Mind teeb selline otsus kurvaks. Mulle meeldis, et autor ütles selle ausalt ja otse välja, aga minu jaoks tekitas see otsus suure vastuolu ülejäänud raamatuga. See on keeruline teema ja eks igaühel ole selle kohta oma arvamus.
November 27, 2017
"Erinevus pagulase ja emigrandi vahel seisneb selles, et pagulane ei lahku kodumaalt vabatahtlikult, saabub sihtkohta halbade aimdustega ning elab edaspidi maal, millest ei saa kunagi kodu: tegelikust kodumaast saab nõnda kaotatud paradiis."
Mingil hetkel mõistsin, et loen seda raamatut ja ihkan jõuda lõppu, sest siis "saavad asjad korda" ja "kõik on hästi". Raamatu lõpule lähemale jõudes mõistsin aga seda, et Elini jaoks see on juba möödunud, ajalukku jäänud lugu, kuid kui paljude jaoks see on praegune tegelikkus. Põgenemine, alandus, võitlemine, lootus, usk, ja ikka - pettumine, pettumine, pettumine. Ja kui lõpuks see õudusunenägu läbi saab, siis kes oled lõpuks sina?
Mingil hetkel mõistsin, et loen seda raamatut ja ihkan jõuda lõppu, sest siis "saavad asjad korda" ja "kõik on hästi". Raamatu lõpule lähemale jõudes mõistsin aga seda, et Elini jaoks see on juba möödunud, ajalukku jäänud lugu, kuid kui paljude jaoks see on praegune tegelikkus. Põgenemine, alandus, võitlemine, lootus, usk, ja ikka - pettumine, pettumine, pettumine. Ja kui lõpuks see õudusunenägu läbi saab, siis kes oled lõpuks sina?
June 30, 2025
This is a full account of fleeing Estonia in 1944 at the age of seven and what happened later (Germany, England, USA). The author has good observations, peppered with a sense of humour. The parents being at work, it is the grandmother who raised her mainly, and the book is full of gratitude to her. My only complaint is that it would be an outstanding memoir in the hands of a firm editor. As it is, it is a bit too long; particularly the stories that Elin had not experienced should go - it would be a tighter book then.
March 2, 2019
Raamat, mis räägib rasketest aegadest, oludest ja teemadest ilma, et tahaks lugejat meelega nutma ajada või šokeerida. Mis ei tähenda, et seal ei oleks nii nutmapanevat kui ka šokeerivat. Aga on ka liigutavat ja lootustandvat. See raamat on ood vanaemale ja inimese suutlikkusele kõigest läbi tulla. Jääb ainult mõistatuseks, mis see on, mis annab selle jõu ja suutlikkuse. Võimalik, et sellised vanaemad.
Raamatu lõpus on väga hea selgitus sellele, kuidas erinevad üksteisest pagulus ja emigratsioon - üks jääbki vaatama minevikku ja teine tahab sellest minevikust võimalikult kaugele tulevikku ja mujale. Lisaks on seal üks kujundlikumaid inglise klassiühiskonna kirjeldusi.
Tagumine umbes kuuendik jääb ülejäänust pisut kaootilisemaks ja ebaühtlasemaks, aga see ei riku asja. Tasub kindlasti lugeda.
Raamatu lõpus on väga hea selgitus sellele, kuidas erinevad üksteisest pagulus ja emigratsioon - üks jääbki vaatama minevikku ja teine tahab sellest minevikust võimalikult kaugele tulevikku ja mujale. Lisaks on seal üks kujundlikumaid inglise klassiühiskonna kirjeldusi.
Tagumine umbes kuuendik jääb ülejäänust pisut kaootilisemaks ja ebaühtlasemaks, aga see ei riku asja. Tasub kindlasti lugeda.
October 31, 2017
Minu arvamuse leiab seekord lausa kahest blogist: Tallinna Keskraamatukogu blogist Lugemiselamused https://lugemiselamused.wordpress.com...
ja minu enda blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
ja minu enda blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
May 24, 2020
Väga tõsine raamat. Avastasin selle tänu Maire Forseli kommentaarile FBs ja otsisin mõnd aega kauplustest taga, raamat on läbimüüdud. Ka mulle oli üllatuseks pagulaste suurte kannatuste lugu. Ei teagi mida ette kujutasin. Polnud olnud põhjust otseselt mõelda paadipõgenike peale. Minu noorusajal oli mulje et sugulased välismaal elavad võrratult paremini kui meie siin nõukogude Eestis. Elin Toona perele osaks saanud kannatused lähevad väga hinge ja kutsuvad mõtlema ka praegusele ajale, kus põgenikele mõeldakse õlgu kehitades või lausa põlgusega. Imestan kuidas Elin Toona suutis kirjeldada oma lapsepõlve, detailselt mäletada kohti ja sündmusi - aga eks tegemist on väga andeka inimesega. Raamatu lõpuosa - KGB ja kodumaal käimise kirjeldused huvitasid mind vähem, kuid tõepoolest väga ebaõiglane, inimestele ei tagastatud nende kodu ega kompenseeritud vara võõrandamist. Ernst Enno luuletusedki said teistsuguse tooni selle raamatu kaudu minu jaoks juurde.
December 26, 2018
"Pagulusse" on sisurikas romaan, täis põnevust ja emotsioone - Toona on ehedalt kirjeldanud kohutavaid, traumatiseerivaid kogemusi lapsepõlvest, alandust ja piinu, mida end temast paremaks pidavad inimesed on talle põhjustanud. Vaikselt on "Pagulusse" ka naisekssaamise lugu, ning kindlasti kild eesti kultuurist, mida ei tohi unustada.
https://100-raamatut.blogspot.com/201...
https://100-raamatut.blogspot.com/201...
October 7, 2017
1944. aastal põgenesid Liki ja Elin Toona ning Ella Enno paadiga Eestist. Elin oli tollal seitsme aastane ning oma mälestusteraamatus meenutab ta lapsepõlve Haapsalus, hoolitsevat vanaema ning võõrana tunduvaid vanemaid, kel näitlejatöö kõrvalt lapse jaoks aega polnud, kirjutab sõjast ning paadisõidust üle mere, viimasest sõja-aastast Saksamaal ning edasisest pagulaselust Inglismaal, mida iseloomustas vaesus ja ränk töö. Liki oli tugev inimene, kes oma lapse ja ema sõjaohust välja tiris, isa jäi Eestisse, kustutas osa oma elust maha ning alustas uuesti.
Raamat on kirjutatud lapse seisukohast, nii nagu ta sündmusi tookord koges ja tajus, kuid mõnes kohas on lisatud juhtunu kohta käivad täiendavad/objektiivsed faktid. Niisugune kombinatsioon andis terviklikuma pildi.
Terve raamat on emotsionaalne ja aus, kuid usun, et pole ainuke, kellele jäi eredalt meelde just üks vahejuhtum, millele Elini ema reageeris nii (valesti), et mul tõusid ihukarvad püsti (kes on raamatut lugenud, see teab täpselt, millest ma räägin). Hiljem selgus, et nad suutsid tookord juhtunu omavahel ära klaarida, kuid see oli täpselt see koht, mil ma mõtlesin kahte asja. Esiteks, elu on mõnikord isegi hullem kui kirjandus ja teiseks, väljamõeldud loo puhul kritiseerinuksin kindlasti, kuidas autor ema kirjeldas ja käituma pani, kuid mälestuste puhul ei saa seda öelda - nii juhtus ja nii oli. Aus ja valus.
"Ema "anna andeks" tähendas mulle palju, kuigi mu haavade arme see ei tasandanud - igal juhul mitte ühe pika öö vältel, kuid vähemalt oli see algus. Kaua aega tagasi oli vanaema mulle kord rääkinud, et valu ei saa kunagi millegagi võrrelda. See on nii isiklik, et keegi ei suudaks isikliku kannatuse skaalal kindlaks teha, kes on rohkem haiget saanud, kes vähem. (lk. 396)
Mulle meeldis vanaema poolt väljaöeldud mõte, et ega me tegelikult ei tea, mis teiste inimeste eludes toimub. Täpselt samuti polnud minul aimugi kui raske sõjapagulastel uues riigis, kus neid keegi ei tahtnud ja oodanud, tegelikult oli.
"Mis sa arvad, kas, me kunagi hakkame elama nagu Elmerid?" küsisin vanaemalt, silmitsedes teineteises käevangus mööda jalutavat paari.
"Miks mitte." Ent vanaema hääletoon oli kahtlev.
"Leenal on nii vedanud," porisesin.
Vanaema ei noominud mind, kuid saatis mööduvat paarikest pilguga. "Õnn on pettekujutlus," ohkas ta. "Ega sa ju tegelikult ei tea, mismoodi inimeste elud on."
"Aga mõnel inimesel on seda pettekujutlust rohkem kui teistel," porisesin mornilt edasi.
"Mäletad, kui sa mõtlesid, et too naine seal haigla eratiivas on nii õnnelik? Aga siis said teada, et ta on suremas."
"Ega ma ei tea ka seda, mis tulevik toob." Mu alumine huul hakkas värisema ja ma surusin näo vastu vanaema õlga.
"Seda ei tea keegi, aga meil oleme meie." Vanaema pigistas mu käsivart. (lk. 293-294)
Kui antud temaatika huvitab, siis soovitan kindlasti lugeda, väga huvitav ja hästi kirjutatud.
Raamat on kirjutatud lapse seisukohast, nii nagu ta sündmusi tookord koges ja tajus, kuid mõnes kohas on lisatud juhtunu kohta käivad täiendavad/objektiivsed faktid. Niisugune kombinatsioon andis terviklikuma pildi.
Terve raamat on emotsionaalne ja aus, kuid usun, et pole ainuke, kellele jäi eredalt meelde just üks vahejuhtum, millele Elini ema reageeris nii (valesti), et mul tõusid ihukarvad püsti (kes on raamatut lugenud, see teab täpselt, millest ma räägin). Hiljem selgus, et nad suutsid tookord juhtunu omavahel ära klaarida, kuid see oli täpselt see koht, mil ma mõtlesin kahte asja. Esiteks, elu on mõnikord isegi hullem kui kirjandus ja teiseks, väljamõeldud loo puhul kritiseerinuksin kindlasti, kuidas autor ema kirjeldas ja käituma pani, kuid mälestuste puhul ei saa seda öelda - nii juhtus ja nii oli. Aus ja valus.
"Ema "anna andeks" tähendas mulle palju, kuigi mu haavade arme see ei tasandanud - igal juhul mitte ühe pika öö vältel, kuid vähemalt oli see algus. Kaua aega tagasi oli vanaema mulle kord rääkinud, et valu ei saa kunagi millegagi võrrelda. See on nii isiklik, et keegi ei suudaks isikliku kannatuse skaalal kindlaks teha, kes on rohkem haiget saanud, kes vähem. (lk. 396)
Mulle meeldis vanaema poolt väljaöeldud mõte, et ega me tegelikult ei tea, mis teiste inimeste eludes toimub. Täpselt samuti polnud minul aimugi kui raske sõjapagulastel uues riigis, kus neid keegi ei tahtnud ja oodanud, tegelikult oli.
"Mis sa arvad, kas, me kunagi hakkame elama nagu Elmerid?" küsisin vanaemalt, silmitsedes teineteises käevangus mööda jalutavat paari.
"Miks mitte." Ent vanaema hääletoon oli kahtlev.
"Leenal on nii vedanud," porisesin.
Vanaema ei noominud mind, kuid saatis mööduvat paarikest pilguga. "Õnn on pettekujutlus," ohkas ta. "Ega sa ju tegelikult ei tea, mismoodi inimeste elud on."
"Aga mõnel inimesel on seda pettekujutlust rohkem kui teistel," porisesin mornilt edasi.
"Mäletad, kui sa mõtlesid, et too naine seal haigla eratiivas on nii õnnelik? Aga siis said teada, et ta on suremas."
"Ega ma ei tea ka seda, mis tulevik toob." Mu alumine huul hakkas värisema ja ma surusin näo vastu vanaema õlga.
"Seda ei tea keegi, aga meil oleme meie." Vanaema pigistas mu käsivart. (lk. 293-294)
Kui antud temaatika huvitab, siis soovitan kindlasti lugeda, väga huvitav ja hästi kirjutatud.
May 30, 2018
Pean tunnistama, et see raamat vapustas mind hingepõhjani. Olin siiani kursis vaid nende II maailmasõja pagulaste eluga, kes põgenesid Rootsi ja Kanadasse, kuna minu ema pere 1944. aastal Saaremaalt Rootsi põgenes ja üks ema õdedest hiljem Kanadasse. Elin Toona pere katsumustega ei anna meie pere lugu isegi võrrelda - kes Rootsi jõudis, see leidis end sellega võrreldes paradiisist. Ma poleks iial uskunud, et meie põgenikud on selliseid katsumusi pidanud läbi elama nagu siin raamatus kirjeldatakse. Ka oli üllatus, et Inglismaal suhtuti Baltikumist tulnud põgenikesse, kui alamasse klassi. Üldse kogu valitsev mentaliteet ja Inglismaa madal arengutase veel pikka aega pärast sõda oli üllatav.
Raamatu lõpus koorus väga ehedalt välja 90ndate hundiseaduste aeg - kõik need EVPd ja kuidas need tegelikult kellelegi midagi ei kompenseerinud. Et Elini pere mudaravila tõttu oma kodust ilma jäi ja et tal polnud mingit võimalust oma selleks ajaks juba majata krunti tagasi saada, see tundus nii ebaõiglane, et mul hakkas meie riigi pärast piinlik. Tekkis tahtmine raamatu autorit kallistada ja paluda temalt südamest vabandust selle ebaõigluse eest.
Huvitav oli läbi kõigi raamatus kirjeldatud aastate jälgida, kuidas intelligents jääb alati intelligentsiks, ükskõik kui rasketes oludes ka elada tuleb. Kuidas säilib inimestes väärikus ja kuidas esimesel võimalusel tekivad uuesti pagulusse sattunud intelligentsi koosolemised, sarnaselt sellega, millist elu Ernst Enno perekond Haapsalus elas.
Ka oli huvitav jälgida, kuidas käitus läbi kõigi nende aastate Elini ema Liki Toona, sisendades tütrele, et tuleb olla tugev ja saada hakkama. Et tuleb olla selline nagu sinult oodatakse, muidu läheb halvasti.
See raamat on siiras ja südamesseminev jutustus ühe pagulaspere elust, kes veel palju aastaid pärast sõda pidi oma eksistentsi ja toimetuleku pärast võitlema. Sain teada, et meie oma inimesed on pidanud läbi elama täpselt samasuguseid kannatusi nagu tänagi paljud sõjapõgenikud, keda osad meist ei mõista ja ära põlgavad - kõik need alandused, mida tänagi sõjapõgenikud läbi elavad ja mida paljud meist ei tahagi mõista, niisamuti suhtusid meie inimestesse pärast II maailmasõda inglased. Väga õpetlik ja samas ka valus lugemine.
Raamatu lõpus koorus väga ehedalt välja 90ndate hundiseaduste aeg - kõik need EVPd ja kuidas need tegelikult kellelegi midagi ei kompenseerinud. Et Elini pere mudaravila tõttu oma kodust ilma jäi ja et tal polnud mingit võimalust oma selleks ajaks juba majata krunti tagasi saada, see tundus nii ebaõiglane, et mul hakkas meie riigi pärast piinlik. Tekkis tahtmine raamatu autorit kallistada ja paluda temalt südamest vabandust selle ebaõigluse eest.
Huvitav oli läbi kõigi raamatus kirjeldatud aastate jälgida, kuidas intelligents jääb alati intelligentsiks, ükskõik kui rasketes oludes ka elada tuleb. Kuidas säilib inimestes väärikus ja kuidas esimesel võimalusel tekivad uuesti pagulusse sattunud intelligentsi koosolemised, sarnaselt sellega, millist elu Ernst Enno perekond Haapsalus elas.
Ka oli huvitav jälgida, kuidas käitus läbi kõigi nende aastate Elini ema Liki Toona, sisendades tütrele, et tuleb olla tugev ja saada hakkama. Et tuleb olla selline nagu sinult oodatakse, muidu läheb halvasti.
See raamat on siiras ja südamesseminev jutustus ühe pagulaspere elust, kes veel palju aastaid pärast sõda pidi oma eksistentsi ja toimetuleku pärast võitlema. Sain teada, et meie oma inimesed on pidanud läbi elama täpselt samasuguseid kannatusi nagu tänagi paljud sõjapõgenikud, keda osad meist ei mõista ja ära põlgavad - kõik need alandused, mida tänagi sõjapõgenikud läbi elavad ja mida paljud meist ei tahagi mõista, niisamuti suhtusid meie inimestesse pärast II maailmasõda inglased. Väga õpetlik ja samas ka valus lugemine.
April 3, 2014
An important book that tells an important story that is not well-known. Of all the nations that escaped the clutches of the Soviet Union, Estonia and its sister Baltic republics have the most inspiring stories, having risen from the depths of Soviet misrule and attempted ethnic annihilation. My own family's story, while less dramatic and heartrending than the author's story, confirms the truth of her words. However a majority of the book's pages concern not life in Estonia, but life as an exile in England, which was not particularly welcoming to European refugees after World War 2. The historical interludes, while generally accurate, are simplistic and could be improved. Otherwise, the compelling saga of the author and her family is flawless.
February 11, 2015
What a great read! This book allows you to see the world of despair and new beginnings, but from the eyes of a child. It's so easy to question "why me" in certain situations in life, but this young girl, along with her mother and grandmother, certainly learned to understand her own personal challenges and to accept them as a part of her journey, ultimately finding renewed strength and purpose for the life she was to live. A great book of motivation and purpose.
February 17, 2024
Olen ennegi E. Toona raamatuid lugenud ning kuna FBi lugemisgrupis seda kiideti ja mulle ajalugu meeldib, võtsin ette ... Lugu on ehedalt aus, magus-valusa noodiga, kus tõsiste hetkede vahele on pikitud naljakaid olukordi, nagu elugi neid pakub.
Kirjaniku lapsepõlv möödus Haapsalus vanaemaga, keda ta peab oma paradiisiks. Selle helge lapsepõlve purustab II maailmasõda, mistõttu tuleb neil Eestist põgeneda, Saksamaal põgenikelaagris elada ja siis end Inglismaal sisse seada.
Raamat on ühelt poolt tõsine, teisalt kerge lugeda. Aga võtab aega, sest loetu vajab mõtisklemist ja "seedimist". Üht tsitaadi - E. Toona mõttekäik 1990. kevadel esmakordselt taas Tallinna külastades- tahan jagada, sest teema tundub tänagi aktuaalne:
"Kõikjal meie planeedil näisid tualetid märkivat piiri tsiviliseeritud ja tsiviliseerimata inimkonna vahel."
PS See raamat valiti The Economisti aasta parimate raamatute hulka (2013).
Kirjaniku lapsepõlv möödus Haapsalus vanaemaga, keda ta peab oma paradiisiks. Selle helge lapsepõlve purustab II maailmasõda, mistõttu tuleb neil Eestist põgeneda, Saksamaal põgenikelaagris elada ja siis end Inglismaal sisse seada.
Raamat on ühelt poolt tõsine, teisalt kerge lugeda. Aga võtab aega, sest loetu vajab mõtisklemist ja "seedimist". Üht tsitaadi - E. Toona mõttekäik 1990. kevadel esmakordselt taas Tallinna külastades- tahan jagada, sest teema tundub tänagi aktuaalne:
"Kõikjal meie planeedil näisid tualetid märkivat piiri tsiviliseeritud ja tsiviliseerimata inimkonna vahel."
PS See raamat valiti The Economisti aasta parimate raamatute hulka (2013).
June 18, 2020
Elin Toona "Pagulusse..." on imelik raamat - algus on hoogne ja hoolimata minu kalduvusest pikki kirjeldusi mitte lugeda, ikkagi köitev. Autori lapsest neiuks kasvamisega saaks nagu jaks otsa ka kirjutajal - minu arvates on raamatu viimane kolmandik kirjutatud kuidagi ülejala ja kohati ka õela muigega kõigi, s.h. iseenda vastu.
Lapseea meenutused annavad vanematele alati üllatava ülevaate oma lapse mõttemaailmast - mis mulle kui vanemale on tundunud tühine, võib lapsele olla suur probleem.
Lapseea meenutused annavad vanematele alati üllatava ülevaate oma lapse mõttemaailmast - mis mulle kui vanemale on tundunud tühine, võib lapsele olla suur probleem.
June 30, 2024
Suurepärase algusega ja keskmiselt hea lõpuga raamat, mis siiski väärib viite tärni. Elude puruks löömine ja uue elu üles ehitamine läbi lapse silmade on ühtaegu humoorikas, segadust tekitav, siiras, piinlik. Lugedes juurdlesin palju, kuidas ukrainlastest sõjapõgenikud end Eestis tunnevad? Siiralt loodan, et paremini ja võimalusterohkemalt kui Elin Inglismaal.
December 29, 2018
Suurepärane raamat elu loteriist. Tuletab taas meelde, kui imetabased on korralik haridus, kontoritöö, pesumasin ja see, et ma ei pea vajalikuks külalistele oma riideid näidata. Ajaloo kataklüsmid lapse silme läbi on jätkuvalt jubedad.
April 22, 2021
Väga südamesse minev lugu.
December 7, 2021
Kordab laias laastus Ella süžeed, arendades seda edasi, lisades detaile, kirjanduslikke kujundeid ja siduvaid narratiivielemente. Kohati õudne, aga siiski kaasahaarav lugemine.
June 7, 2023
Suurepärane raamat!
Read
December 19, 2022„Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust“ ja kodu-Eestis klassikaks saanud „Seitsmes rahukevad“ on nagu ühe mündi kaks poolt – mõlemas räägitakse lapse silmade läbi arusaamatult muutunud maailmast, mida valitseb hirm, mõlema maailma kooshoidev jõud on vanaema hingejõud ja armastus. Elin Toona raamat väärib sama suurt tähelepanu kui Viivi Luige teos. Toona sündmuste kirjeldus katab küll märksa pikemat perioodi, aga olemuslikult sarnaseid jooni on veel: polüfoonilisus, tugevad naiskarakterid, tänapäevase vaatepunkti sissetoomine. „Pagulusse“ on pikitud eri allikatest tsitaate ja väljavõtteid, mis illustreerivad kiretult mõnd isiklikku eluseika ning asetavad selle laiemasse konteksti, kasutatud on erakirjavahetust, FBI toimikuid, Roy Strongi jpt autorite tsitaate. Mõlemas on dominandiks illusioonide ja tegelikkuse vaheline lõhe, kusagil ei saa inimene olla see, kes ta on, vaid ta peab olema keegi teine, painutama ennast reeglite ja mustrite järgi, mida ta ei mõista, ja mis peamine, peab õppima ellujäämiseks valetama või elama vales. Lausa triviaalne on meie üleüldise pagulashirmu taustal osutada sellele, et ka 1940. aastatel ei huvitanud kohalikke mitte raasugi, kust maalt on hädalised neile kaela sadanud, mis on nende õnnetuse tegelikud põhjused – ühed pidasid neid venelasteks, teised sakslasteks ja kokkuvõttes olid nad „räpased välismaalased“, kellest võis oodata mida tahes, kuid vaevalt midagi head. Näiteks seda, et nad pissivad su kraanikaussi.
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kir...
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kir...
January 19, 2014
I really appreciated learning about the Estonian plight, something of which I knew nothing before. The story in the beginning is very compelling, as is the complicated relationship between the three generations of women. The last quarter of the book seemed rushed, and it didn't give me much satisfaction. The writing was not strong, but the story was interesting.
Displaying 1 - 30 of 32 reviews