What do you think?
Rate this book
Me armastame maad 2. Viimane laev
Kui kogumiku esimene köide koondas peamiselt lahkumiste ja saabumiste, hüvastijättude ja kohtumiste, valusate otsuste ja inimeseks olemise temaatikat ning oli kantud armastusest Maa vastu, siis teine köide on pisut süngemates toonides. Jah, ka siin on lahkumised ja saabumised, ka siin igatsetakse Maad, aga siin on rohkem surma – nii ennastohverdavat ja mõttetut, kui vägivaldset (ja lõpuks sama mõttetut). Kui antoloogia alguses (50.–60. aastad) on lood kantud kroonulikust entusiasmist, paatoslikust eneseohverdamisest, siis lõpuosas (21. sajand – nullindad ja kümnendad) näeme juba tegelasi, kes on isekad, küünilised, valmis isegi reetma ja tapma – ning seda samuti armastusest Maa vastu.
Kõige tähtsam on Maal. Peamine jääb alati Maale, ja ka mina jään Maale. Otsustatud, mõtles ta. Otsustatud. Kõige tähtsam on Maal…
Nii mõtleb Žilin vendade Strugatskite seni eesti keelde tõlkimata romaani „Praktikandid“ lõpuridadel . Kõige tähtsam on inimene, kõige tähtsam on see, mis jääb Maale – need lähtekohad on tänu Strugatskite mõjule venekeelses ulmes tihti palju selgemini välja joonistunud kui ingliskeelses ulmes.
Kogumiku lood:
Georgi Gurevitš. Lohe Infra (1958)
Valentina Žuravljova. Astronaut (1960)
Valentina Žuravljova. „Kotkapoeg“ ei naase (1961)
Ilja Varšavski. Otsusta ometi, piloot! (1965)
Dmitri Bilenkin. Tema Marss (1971)
Olga Larionova. Päike jõuab Veevalajasse (1981)
Sergei Kazmenko. Viimane laev (1982, avaldatud võrgus 2014)
Kir Bulõtšov. Kolmteist aastat teel (1984)
Mihhail Puhhov. Üles visatud (1990)
Boriss Rudenko. Limaan (2005)
Vladimir Iljin. Kaugkosmose seadus (2007)
Aleksandr Zolotko. Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika (2012)
Kõige tähtsam on Maal. Peamine jääb alati Maale, ja ka mina jään Maale. Otsustatud, mõtles ta. Otsustatud. Kõige tähtsam on Maal…
Nii mõtleb Žilin vendade Strugatskite seni eesti keelde tõlkimata romaani „Praktikandid“ lõpuridadel . Kõige tähtsam on inimene, kõige tähtsam on see, mis jääb Maale – need lähtekohad on tänu Strugatskite mõjule venekeelses ulmes tihti palju selgemini välja joonistunud kui ingliskeelses ulmes.
Kogumiku lood:
Georgi Gurevitš. Lohe Infra (1958)
Valentina Žuravljova. Astronaut (1960)
Valentina Žuravljova. „Kotkapoeg“ ei naase (1961)
Ilja Varšavski. Otsusta ometi, piloot! (1965)
Dmitri Bilenkin. Tema Marss (1971)
Olga Larionova. Päike jõuab Veevalajasse (1981)
Sergei Kazmenko. Viimane laev (1982, avaldatud võrgus 2014)
Kir Bulõtšov. Kolmteist aastat teel (1984)
Mihhail Puhhov. Üles visatud (1990)
Boriss Rudenko. Limaan (2005)
Vladimir Iljin. Kaugkosmose seadus (2007)
Aleksandr Zolotko. Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika (2012)
- GenresScience Fiction
304 pages, Hardcover
First published September 28, 2017
10 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 3 of 3 reviews
October 11, 2017
Mulle vene ulme eriti ei klapi, ometi aga loen ma iga ilmunud kogumiku läbi lootuses, et ma pole seni millestki tabamatust aru saanud ja ehk lõpuks saabub mullegi kirgastus. Asjatu lootus,iga kord sama jama: imestan ainult miks sellist puist, nüri ja igavat jurtsu üldse tõlgitakse. Ei, on mõnusat vene ulmet ka, rõhuv osa sellest on koondatud aastakümnete tagusesse kogumikku "Diogenese latern" ja siia-sinna laiali puistatud ülivanadesse 60ndatel välja antud väikeseformaadilsitesse "Horisontidesse", kirjastus "Skarabeus" on ka üht-teist ära teinud. Aga see Fantaasia poolt kirjastatud ja Belialsi poolt koostatud-tõlgitud "Me armastame Maad"-sari mulle väga ei klapi. Otseselt midagi viga ka pole aga üldmulje on siiski selline haigutus, tülpimus ja pingutused meenutamaks millest mingis konkreetses loos üldse juttu oligi.
Algusosa lood iseenesest olid paremad, sest tegu oli ehedate nõuka-aegsete, idiootlikku kommunistlikku entusiasmi täis muinasjuttudega. Sellistega kus igasugu tähelaeva kaptenid ohverdasid ennast teiste nimel, mingid elupõlised kosmonaudid saabuvad paarikümne aasta pikkuselt lennult, selleks et kohe uuesti tagasi samasugusele tormata ja nii edasi, üks lollus muhedam kui teine. Vene ulmesse tõid sellise särgirebimise sisse väidetavalt Strugatskid ja see ongi kogu genrele külge kleepunud nagu näritud näts pealeistumisel püksitagumiku külge. Kogumiku lõpuosa uuemad lood enam sellise muheda idiootsusega silma ei paista, seal on sellised tavalised kosmoseseiklused, minu jaoks ikka väga igavad ja tüütud.
Kummardus siiski viitsimisele sellist kogumikku koostada, tõlkida ja välja anda. Vaevalt et enam kunagi uuesti loen, aga paari õhtut aitas ikka veeta.
Algusosa lood iseenesest olid paremad, sest tegu oli ehedate nõuka-aegsete, idiootlikku kommunistlikku entusiasmi täis muinasjuttudega. Sellistega kus igasugu tähelaeva kaptenid ohverdasid ennast teiste nimel, mingid elupõlised kosmonaudid saabuvad paarikümne aasta pikkuselt lennult, selleks et kohe uuesti tagasi samasugusele tormata ja nii edasi, üks lollus muhedam kui teine. Vene ulmesse tõid sellise särgirebimise sisse väidetavalt Strugatskid ja see ongi kogu genrele külge kleepunud nagu näritud näts pealeistumisel püksitagumiku külge. Kogumiku lõpuosa uuemad lood enam sellise muheda idiootsusega silma ei paista, seal on sellised tavalised kosmoseseiklused, minu jaoks ikka väga igavad ja tüütud.
Kummardus siiski viitsimisele sellist kogumikku koostada, tõlkida ja välja anda. Vaevalt et enam kunagi uuesti loen, aga paari õhtut aitas ikka veeta.
September 6, 2018
Kogumike puhul kipub ikka nii olema, et mõned lood meeldivad ja mõned ei kõneta kohe üldse. Seda, et kogumik tervikuna oleks naudning omaette, juhtub harva.
Viimase näitena tuleb meelde Stephen Kingi "Isemoodi aastaajad". "Me armastame maad 2" moodustas samuti suurepärase terviku.
Vene kirjandus (ja eriti vene ulme) on omamoodi nähtus ning raamatu kronoloogiline ülesehitus andis lugemisele juurde täiendava mõõtme.
Ulme peegeldab ju pea alati olevikku, suunates pilgu tulevikku. Kirjeldab inimesi, unistusi, tundeid - ja saab teha seda reeglite vabas ruumis. Tulevikus ja kosmoses on ju kõik võimalik. Nii et väga põnev on jälgida, kuidas inimloomus ja tulevikunägemused poole sajandi jooksul arenevad.
Ent nii nagu iga kogumiku puhul, sõltumata sellest, kui hea ta on, leidus ka antud antoloogias (minu jaoks) tugevamaid ja nõrgemaid lugusid. Toon siinkohal välja need kolm, mis mind enim kõnetasid või kuklas kummitama jäid.
Sergei Kazmenko. Viimane laev (1982, avaldatud võrgus 2014)
Kuidagi väga mõnusa õhustikuga lugu. Kõik on selge, aga puust ja punaseks ei tehta midagi - nii et jääb, mille üle järele mõelda.
Mihhail Puhhov. Üles visatud (1990)
Tegelikult selle loo pärast kogumik kätte võetud sai. Üks kolleg astus mu laua juurde, raamat näpus, ja ütles, et see on üks väga kummaline lugu, mida ma võiks lugeda.
Lugesin ja tõesti - heas mõttes kummaline, aga väga nauditav. Alguses oli veidi nagu Lemi "Solaris", ent see mulje kadus ruttu. Paralleele loovad aga P. C. Jersild "Elus hing" ning A. C. Clarke "Lapsepõlve lõpp". Ja miks mitte ka Asumi saaga viimased raamatud.
"Üles visatud" teemakäsitlus oli väga mõnus ja ka kirjutamisstiil nauditav. Stiili poolest just "Elus hing" meenuski.
Aleksandr Zolotko. Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika (2012)
Kuigi see oli ka lühijutuna suurepärane lugemisamps, on teema niivõrd põnev, et loeksin hea meelega samal teemal ka täispikka romaani. Teemaarenduseks peaks ruumi jaguma ning mitmetesse teemadesse saaks põhjalikumalt sisse minna.
Vaatan, et peamiselt jäid sõeale uuema aja raamatud. Ühest küljest loogiline - olen ju ikkagi oma ajastu laps. Aga samas on mind siiani vaimustanud pigem ulme suurmeistrid, kelle teosed jäävad veel varasemasse aega, kui antud kogumikus.
Nagu aga ka juba mainisin - ka teised lood on head ning kogumik tervikuna on lugemiselamust väärt.
Nauding!
Viimase näitena tuleb meelde Stephen Kingi "Isemoodi aastaajad". "Me armastame maad 2" moodustas samuti suurepärase terviku.
Vene kirjandus (ja eriti vene ulme) on omamoodi nähtus ning raamatu kronoloogiline ülesehitus andis lugemisele juurde täiendava mõõtme.
Ulme peegeldab ju pea alati olevikku, suunates pilgu tulevikku. Kirjeldab inimesi, unistusi, tundeid - ja saab teha seda reeglite vabas ruumis. Tulevikus ja kosmoses on ju kõik võimalik. Nii et väga põnev on jälgida, kuidas inimloomus ja tulevikunägemused poole sajandi jooksul arenevad.
Ent nii nagu iga kogumiku puhul, sõltumata sellest, kui hea ta on, leidus ka antud antoloogias (minu jaoks) tugevamaid ja nõrgemaid lugusid. Toon siinkohal välja need kolm, mis mind enim kõnetasid või kuklas kummitama jäid.
Sergei Kazmenko. Viimane laev (1982, avaldatud võrgus 2014)
Kuidagi väga mõnusa õhustikuga lugu. Kõik on selge, aga puust ja punaseks ei tehta midagi - nii et jääb, mille üle järele mõelda.
Mihhail Puhhov. Üles visatud (1990)
Tegelikult selle loo pärast kogumik kätte võetud sai. Üks kolleg astus mu laua juurde, raamat näpus, ja ütles, et see on üks väga kummaline lugu, mida ma võiks lugeda.
Lugesin ja tõesti - heas mõttes kummaline, aga väga nauditav. Alguses oli veidi nagu Lemi "Solaris", ent see mulje kadus ruttu. Paralleele loovad aga P. C. Jersild "Elus hing" ning A. C. Clarke "Lapsepõlve lõpp". Ja miks mitte ka Asumi saaga viimased raamatud.
"Üles visatud" teemakäsitlus oli väga mõnus ja ka kirjutamisstiil nauditav. Stiili poolest just "Elus hing" meenuski.
Aleksandr Zolotko. Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika (2012)
Kuigi see oli ka lühijutuna suurepärane lugemisamps, on teema niivõrd põnev, et loeksin hea meelega samal teemal ka täispikka romaani. Teemaarenduseks peaks ruumi jaguma ning mitmetesse teemadesse saaks põhjalikumalt sisse minna.
Vaatan, et peamiselt jäid sõeale uuema aja raamatud. Ühest küljest loogiline - olen ju ikkagi oma ajastu laps. Aga samas on mind siiani vaimustanud pigem ulme suurmeistrid, kelle teosed jäävad veel varasemasse aega, kui antud kogumikus.
Nagu aga ka juba mainisin - ka teised lood on head ning kogumik tervikuna on lugemiselamust väärt.
Nauding!
February 25, 2018
Antud raamatusse valitud lood oli tunduvalt paremad kui eelmises kogumikus, kuigi ka siin leidus lugusid, mis olid liiga filosofeerivad ning mulle mittesobiva uimase jutustamisstiiliga.
Displaying 1 - 3 of 3 reviews