Laulusõnad ütlevad, et saja aasta kestel kordub sama kevade. Nüüd on sajand möödunud eesti kirjandust kõige enam mõjutanud kevadest - Siuru kevadest. Tahaks öelda, et seekord laulusõnad valetasid. Sellist plahvatust pole meie kirjanduselus enam ette tulnud!
Siuru rühmituse kohta pole senini ühtegi ammendavat monograafiat ilmunud ja ka mängufilm jäi kahjuks rahastusest ilma. Samas on viimaste kümnendite jooksul ilmunud ridamisi kogukaid kirjavahetusi, mille üheks osapooleks oli Friedebert Tuglas. Kõige üksikasjalikuma sissevaate Siuru argipäeva annab Adsoni ja Tukla korrespondents, kuid kõige pikemaajalisema, isiklikuma ja kodusema pildi ühe siurulase eluteest saame Elo ja Frieda kirjavahetust lugedes. Kindlasti üks kõige sümbiootilisemaid sümbioose, millega ma eales olen kokku puutunud.
PS: Arvustus ilmus algselt Värske Rõhu 2017. aasta sügisnumbris.
ma mõistan, et kirjavahetus on ise juba 726 lehekülge pikk. koletult paks raamat. aga kommentaare kirjade juurde on lausa šokeerivalt vähe (16 lk) ja need üksikud nutused kommentaarid on kohutavalt pinnapealsed. ma ei taha lugedes kogu aeg googeldada, see on toimetaja ja kommenteerija töö. teinud siis korralikult ja avaldanud kahe eraldi köitena...