Arvan, et lugesin seda raamatut põhikooli ajal. Seiklusjutud olid ühed minu lemmikud. Aastaid on mul see raamat meeles mõlkunud ja nüüd siis lõpuks ometi jõudsin korduslugemiseni. Raamatu sisu haaras ja kui lapsena ilmselt keskendusin rohkem peategelase saatusele, siis nüüd paelusid ka irokeeside eluolu kirjeldused ja kombed.
"Sinine Lind..." on lugu Põhja-Ameerika poisist Georgist, kelle röövivad irokeesid ja kellest saab pealiku pere kasulaps, sest nende endi poeg hukkus aasta varem palkide parvetamisel. Poiss kohaneb, võtab omaks uued kombed ning armastab uut pere ja kodu.
Samal ajal toimuvad prantslaste ja inglaste vallutusretked põlistel indiaanlaste maadel. Poiss näeb kõrvalt, kui palju halba teevad valged nn punanahkadele. Loo lõpus "vabastatakse" röövitud lapsed ja viiakse tagasi päris kodudesse. Lapsed on õnnetud, sest on harjunud ja kohanenud teistmoodi eluga. Nii mõnigi neist, nagu ka Georg=Sinine Lind, pöördub tagasi kasuvanemate juurde.
Raamatus kirjeldatakse indiaanlaste igapäeva elu. Põnev on lugeda peresisestest kommetest, küttimisest, kalastamisest, ravimisest, suhkru keetmisest jne. Väga ootasin hetke, kas mäletan õigesti fakti, mille enda arvates sellest raamatust olin meelde jätnud. Ja lõpuks lk 147 see oligi - räägitakse hobuste pidamisest ja sellest, kui oluline oli sool. Hobused olid vabapidamisel ja talle irokeesidel polnud. Talvisel ajal hoiti hobuseid metsistumast sellega, et aeg-ajalt puistati neile majade lähedale soola, mida nad "söömas" käisid. See hoidis hobused inimeste juures ja neist sõltuvatena.
Raamat on hea lugemine, loe ise või soovita lapsele ;)