What do you think?
Ilon Wikland. Elu pildid
Raamat „Ilon Wikland. Elu pildid” on raamat tema kaasahaaravast elukäigust.
Kuna Ilon Wikland on öelnud, et ta mäletab oma elu piltidena, kasutab raamatu autor Enno Tammer raamatu ülesehitusliku vormivõttena just nimelt pilte, tekstipilte. Ehk siis püüab sõnadega joonistada Ilonist pildid, milles ta hakkab elama. Sõnaliste piltide kõrval on ka Iloni joonistatud pildid või ajaloolised fotod. Ühed pildid võimendavad teisi ning nii avanebki lugeja ees Iloni elu.
Enno Tammer on kirjutanud: „Ilonist on saanud mulle ja abikaasa Tiinale lähedane inimene. Me ei teieta ammu ega oskakski seda enam teha. Lugematul arvul kordi oleme Tiinaga 11 aasta jooksul käinud tal Stockholmis külas. Kord-kaks igal aastal on Ilon külastanud meid Eestis. Ühiselt oleme mõndagi ette võtnud ja üle elanud.
Külaskäigud Iloni juurde on olnud külaskäigud hea sõbra juurde. Ilonist kiirgab siirast soojust, hoolivust ja mõistmist. Tema tähelepanelikud silmad sädelevad endiselt erksalt.
Ilon on imeline ja eriline.
Nende aastate jooksul on Ilon väga palju rääkinud oma elust ning ma tean, et tema erksad silmad tõmbuvad vahel veekalkvele ja niiskeks või siis pilluvad selliseid sädemeid, et õhk säriseb. Selles särinas võib olla kõike – võitluslikkust, raevu, viha, jonni, kangekaelsust. Midagi inimlikku pole talle võõras.“
Kuna Ilon Wikland on öelnud, et ta mäletab oma elu piltidena, kasutab raamatu autor Enno Tammer raamatu ülesehitusliku vormivõttena just nimelt pilte, tekstipilte. Ehk siis püüab sõnadega joonistada Ilonist pildid, milles ta hakkab elama. Sõnaliste piltide kõrval on ka Iloni joonistatud pildid või ajaloolised fotod. Ühed pildid võimendavad teisi ning nii avanebki lugeja ees Iloni elu.
Enno Tammer on kirjutanud: „Ilonist on saanud mulle ja abikaasa Tiinale lähedane inimene. Me ei teieta ammu ega oskakski seda enam teha. Lugematul arvul kordi oleme Tiinaga 11 aasta jooksul käinud tal Stockholmis külas. Kord-kaks igal aastal on Ilon külastanud meid Eestis. Ühiselt oleme mõndagi ette võtnud ja üle elanud.
Külaskäigud Iloni juurde on olnud külaskäigud hea sõbra juurde. Ilonist kiirgab siirast soojust, hoolivust ja mõistmist. Tema tähelepanelikud silmad sädelevad endiselt erksalt.
Ilon on imeline ja eriline.
Nende aastate jooksul on Ilon väga palju rääkinud oma elust ning ma tean, et tema erksad silmad tõmbuvad vahel veekalkvele ja niiskeks või siis pilluvad selliseid sädemeid, et õhk säriseb. Selles särinas võib olla kõike – võitluslikkust, raevu, viha, jonni, kangekaelsust. Midagi inimlikku pole talle võõras.“
- GenresNonfictionBiography
336 pages, Hardcover
Published October 1, 2017
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 13 of 13 reviews
January 14, 2018
Raamat on väga ilusalt kujundatud, kasutatud on palju toredaid pilte ja seda on suur rõõm ainuüksi käes hoida. Lugemine ise kahjuks nii sujuvalt ei kulge. Ilon Wikland on elanud hämmastavat elu, alates sellest, kuidas ta oma vanematele lapsena huvi ei pakkunud, nii et ta saadeti jalust ära vanaema-vanaisa juurde elama, kuni selleni, kuidas ta kohtus Rootsis juhuslikult Astrid Lindgreniga, mis tegi temast maailmakuulsa kunstniku. Kõige traagilisemana mõjus Wiklandi eluloos, kuidas heatahtlikud vanavanemad saatsid tüdruku peale toredat Haapsalu-lapsepõlve 14-aastasena sõja eest Rootsi, peale mida ta oma vanavanemaid enam ei näinudki.
Ühesõnaga, lugu on väga kaasahaarav ja hämmastav, aga seda segab kohutavalt autori kirjutusviis. Pea iga põnevam seik on sisse juhatatud viielauselise kuni leheküljepikkuse heietusega, kuidas autor hakkab kohe Ilonist üht pilti joonistama, nii et lugeja olgu selleks heaga valmis.
Näide: “Tülli pööranud vanemad saatsid väikese kaheksa-aastase Iloni jalust ära Haapsalu vanaema ja vanaisa juurde. Läheme meiegi koos Iloniga Tallinnast Haapsallu ja vaatame, kuidas ta hakkama saab. Need pildid avanevad Iloni raamatus “Pikk-pikk teekond” (1995) ja kümme aastat hiljem ilmunud raamatus “Minu vanaema majas” (2005). Iloni Haapsalu elu pildid on ääretult kontrastsed: helged ja õnnelikud heledas toonis edasi antud hetked õdusas ja armsas mereäärses väikelinnas vahelduvad tumeda tooni ja traagiliste õudust tekitavate hetkedega sealsamas. Neid pilte sõnadesse ümber panna on võimatu ülesanne. Neid peab nägema, et tunnetada ühe väikese tüdruku hingevõbinaid ja südametukseid. Kuid et oma jutu ja Iloni eluga edasi minna, pean võimatu ülesande ette võtma, püüdes kohati joonistada sõnadega pilte kahest Haapsalu aega kujutavast raamatust. Iloni lapsepõlve avava tagasivaatelise loomingu üks emotsionaalselt mõjusamaid pilte vaatab meile vastu juba raamatu “Pikk-pikk teekond” esikaanelt.” - See on lehekülg teksti, mille jooksul pole autor öelnud sisuliselt midagi. Kahjuks on see on raamatu läbiv stiil.
Kõige mõjusam sõnapilt on see, mis jutustab lugu, mitte ei ujuta seda lugu sõnavahu sisse ega tõlgenda seda ülemäärase pateetilisusega. Ilon Wiklandi lugu oleks kindlasti kaasahaarav ka dramaatiliste iseloomustusteta selle ümber. Nii tekib raamatut lugedes paratamatult tunne nagu üritaksid kuulata oma sõbra põnevat jutustust, aga keegi muudkui segab vahele, lisab oma arvamusi ja tõlgendusi ning ei lase sõbral oma ägedast seiklusest rahus rääkida.
See on väga tänuväärne, et Enno Tammer on võtnud vaevaks Ilon Wiklandi lugu jutustada, aga seejuures on läinud kaotsi arusaam, et see peakski olema Ilon Wiklandi, mitte Enno Tammeri lugu. Väga häirib, et juba esimesel leheküljel hakkab autor pihta iseendast: millal tema kunstnikuga kohtus ja kuidas neist om saanud suisa sõbrad. See on oluline autori, mitte lugeja jaoks, olgu nad pealegi sõbrad. Sellega seonduv sügavam probleem ilmneb läbi raamatu: autor ei oska või ei taha end isikliku sideme tõttu kunstnikust ja temaga seotud lugudest distantseerida ja hinnata objektiivselt, mis on oluline ja mis mitte. Samas pole nende sõprus vist nii sügav, et autoril oleks rääkida tõesti põnevaid ja autori isiksust avavaid lugusid.
Raamatu lõpuosa koosneb Tammeri isiklikest mälupiltidest, mis on Wiklandiga seotud, aga mis on enamjaolt täiesti tähtsusetud. Ilmselt on need mõeldud avama Wiklandi isiksust väikeste seikade kaudu, aga need ei täida eesmärki, vaid mõjuvad autori isikliku vaimustusena, et tal on olnud võimalik kuulsa kunstnikuga ühte õhku hingata. Kolm suvalist autosõidulugu pole lugeja jaoks olulised sellepärast, et kirjastaja isiklikult on Wiklandiga autot jaganud. Taoliste heietuste asemel oleks võinud autor avada Wiklandi isiklikku elu ja näidata, milline ta oli näiteks kodus, oma lastega. See osa jäi raamatust sisuliselt välja, tõdemusega, et “Ilon on väga vähe ja harva avalikkusele rääkinud oma pereelust, oma eraelust. Ei hakanud minagi selles osas peale pressima, jättes Ilonile õiguse ja vabaduse rääkida vaid seda, mida ta ise tahab ja vajalikuks peab.” Lõpptulemus on see, et raamatut lugedes tekib Wiklandist küll täitsa elav ettekujutus, aga see jääb poolikuks. Oleks ju võinud meenutamise võimaluse anda vähemalt Iloni sõpradele, tütardele, tuttavatele.
Olgu eraeluga, kuidas on, aga kunstnikust jutustavas raamatust peaks tema kunstipõhimõtteid, inspiratsiooni, töövõtteid jms kindlasti rohkem avama. Raamatu jooksul on see kujutatud pinnapealselt, enamasti tõdemustega stiilis, millisel kellaajal Wiklandile joonistada meeldis, kuidas ta kavandeid tegi ja kuidas laste kõrvalt töötas. Pisut sügavamale kunstimõtisklusele on pühendatud väike peatükike raamatu lõpus, samas kui pateetilistele ja mittemidagiütlevatele autori meenutustele on kulultatud kordades rohkem ruumi.
Mu ema oli kirjastiilist nii häiritud, et hakkas poole raamatu pealt lugema vaid tekstis esile tõstetud Wiklandi enda meenutusi ning jättis autori teksti lugemata. Ma ise pidasin lõpuni vastu, kuigi raamatu viimane ots kulges tõeliselt vaevaliselt ja nina kirtsutades. Sellegipoolest oleks mul kahju seda raamatut madalama skooriga hinnata, sest Wiklandi lugu on tõesti väärt rääkimist ja lõppkokkuvõttes on mul siiski hea meel, et ma sellest osa sain.
Ühesõnaga, lugu on väga kaasahaarav ja hämmastav, aga seda segab kohutavalt autori kirjutusviis. Pea iga põnevam seik on sisse juhatatud viielauselise kuni leheküljepikkuse heietusega, kuidas autor hakkab kohe Ilonist üht pilti joonistama, nii et lugeja olgu selleks heaga valmis.
Näide: “Tülli pööranud vanemad saatsid väikese kaheksa-aastase Iloni jalust ära Haapsalu vanaema ja vanaisa juurde. Läheme meiegi koos Iloniga Tallinnast Haapsallu ja vaatame, kuidas ta hakkama saab. Need pildid avanevad Iloni raamatus “Pikk-pikk teekond” (1995) ja kümme aastat hiljem ilmunud raamatus “Minu vanaema majas” (2005). Iloni Haapsalu elu pildid on ääretult kontrastsed: helged ja õnnelikud heledas toonis edasi antud hetked õdusas ja armsas mereäärses väikelinnas vahelduvad tumeda tooni ja traagiliste õudust tekitavate hetkedega sealsamas. Neid pilte sõnadesse ümber panna on võimatu ülesanne. Neid peab nägema, et tunnetada ühe väikese tüdruku hingevõbinaid ja südametukseid. Kuid et oma jutu ja Iloni eluga edasi minna, pean võimatu ülesande ette võtma, püüdes kohati joonistada sõnadega pilte kahest Haapsalu aega kujutavast raamatust. Iloni lapsepõlve avava tagasivaatelise loomingu üks emotsionaalselt mõjusamaid pilte vaatab meile vastu juba raamatu “Pikk-pikk teekond” esikaanelt.” - See on lehekülg teksti, mille jooksul pole autor öelnud sisuliselt midagi. Kahjuks on see on raamatu läbiv stiil.
Kõige mõjusam sõnapilt on see, mis jutustab lugu, mitte ei ujuta seda lugu sõnavahu sisse ega tõlgenda seda ülemäärase pateetilisusega. Ilon Wiklandi lugu oleks kindlasti kaasahaarav ka dramaatiliste iseloomustusteta selle ümber. Nii tekib raamatut lugedes paratamatult tunne nagu üritaksid kuulata oma sõbra põnevat jutustust, aga keegi muudkui segab vahele, lisab oma arvamusi ja tõlgendusi ning ei lase sõbral oma ägedast seiklusest rahus rääkida.
See on väga tänuväärne, et Enno Tammer on võtnud vaevaks Ilon Wiklandi lugu jutustada, aga seejuures on läinud kaotsi arusaam, et see peakski olema Ilon Wiklandi, mitte Enno Tammeri lugu. Väga häirib, et juba esimesel leheküljel hakkab autor pihta iseendast: millal tema kunstnikuga kohtus ja kuidas neist om saanud suisa sõbrad. See on oluline autori, mitte lugeja jaoks, olgu nad pealegi sõbrad. Sellega seonduv sügavam probleem ilmneb läbi raamatu: autor ei oska või ei taha end isikliku sideme tõttu kunstnikust ja temaga seotud lugudest distantseerida ja hinnata objektiivselt, mis on oluline ja mis mitte. Samas pole nende sõprus vist nii sügav, et autoril oleks rääkida tõesti põnevaid ja autori isiksust avavaid lugusid.
Raamatu lõpuosa koosneb Tammeri isiklikest mälupiltidest, mis on Wiklandiga seotud, aga mis on enamjaolt täiesti tähtsusetud. Ilmselt on need mõeldud avama Wiklandi isiksust väikeste seikade kaudu, aga need ei täida eesmärki, vaid mõjuvad autori isikliku vaimustusena, et tal on olnud võimalik kuulsa kunstnikuga ühte õhku hingata. Kolm suvalist autosõidulugu pole lugeja jaoks olulised sellepärast, et kirjastaja isiklikult on Wiklandiga autot jaganud. Taoliste heietuste asemel oleks võinud autor avada Wiklandi isiklikku elu ja näidata, milline ta oli näiteks kodus, oma lastega. See osa jäi raamatust sisuliselt välja, tõdemusega, et “Ilon on väga vähe ja harva avalikkusele rääkinud oma pereelust, oma eraelust. Ei hakanud minagi selles osas peale pressima, jättes Ilonile õiguse ja vabaduse rääkida vaid seda, mida ta ise tahab ja vajalikuks peab.” Lõpptulemus on see, et raamatut lugedes tekib Wiklandist küll täitsa elav ettekujutus, aga see jääb poolikuks. Oleks ju võinud meenutamise võimaluse anda vähemalt Iloni sõpradele, tütardele, tuttavatele.
Olgu eraeluga, kuidas on, aga kunstnikust jutustavas raamatust peaks tema kunstipõhimõtteid, inspiratsiooni, töövõtteid jms kindlasti rohkem avama. Raamatu jooksul on see kujutatud pinnapealselt, enamasti tõdemustega stiilis, millisel kellaajal Wiklandile joonistada meeldis, kuidas ta kavandeid tegi ja kuidas laste kõrvalt töötas. Pisut sügavamale kunstimõtisklusele on pühendatud väike peatükike raamatu lõpus, samas kui pateetilistele ja mittemidagiütlevatele autori meenutustele on kulultatud kordades rohkem ruumi.
Mu ema oli kirjastiilist nii häiritud, et hakkas poole raamatu pealt lugema vaid tekstis esile tõstetud Wiklandi enda meenutusi ning jättis autori teksti lugemata. Ma ise pidasin lõpuni vastu, kuigi raamatu viimane ots kulges tõeliselt vaevaliselt ja nina kirtsutades. Sellegipoolest oleks mul kahju seda raamatut madalama skooriga hinnata, sest Wiklandi lugu on tõesti väärt rääkimist ja lõppkokkuvõttes on mul siiski hea meel, et ma sellest osa sain.
May 8, 2021
Enno Tammer låter oss ta del av Ilon Wiklands fängslande livsberättelse och av hennes konstnärsprocess. Intressant läsning och härliga bilder – men det känns onekligen som om det här är ett fall där Tammers vänskap med den person han skriver om inte enbart verkar positivt på slutresultatet. Ibland skulle jag ha önskat att han vågat envisas lite mer, trängt djupare och gått bakom en del av de utslätade formuleringarna. Å andra sidan kan man ju inte veta hur villig Wikland hade varit att öppna sig inför en annan person än Tammer. Likväl finns det en del i Tammers stilistiska grepp som ställer sig lite i vägen för min läsning, till exempel de ofta upprepade formuleringarna om bilderna han målar upp.
February 18, 2018
Lihtsalt uskumatu, milline on ühe eestlase saatus ja lugu.
Seda raamatut oli raske käest ära panna, lugesingi ühe jutiga, kuigi ei tahtnud, et nii kiiresti läbi saab. Suurepärane mõte ja teostus kajastada kunstniku elulugu just piltidena ja seejuures mitte ainult fotodena.
Autor on teinud ära fantastilise töö, minul tekkisid küll elavad pildid erakordsest elusaatusest.
Kummarduse ja tänutundega soovitan soojalt lugeda!
Seda raamatut oli raske käest ära panna, lugesingi ühe jutiga, kuigi ei tahtnud, et nii kiiresti läbi saab. Suurepärane mõte ja teostus kajastada kunstniku elulugu just piltidena ja seejuures mitte ainult fotodena.
Autor on teinud ära fantastilise töö, minul tekkisid küll elavad pildid erakordsest elusaatusest.
Kummarduse ja tänutundega soovitan soojalt lugeda!
February 5, 2020
Läst den svenska översättningen som precis kommit ut på Rabén & Sjögren men inte fanns på Goodreads ännu.
August 1, 2018
4.5 tähte, aga jätan siin 4 peale. Vahepeal ei meeldinud mulle kirjutamisstiil, jättis kuidagi naiivse mulje. Samas oli väga huvitav see, et Tammer ei kartnud näidata ka Wiklandi kangekaelsemaid külgi; tore, et polnud arutut ülistamist.
Ülesehitus oli iseenesest väga hea ja kronoloogiline. Vahel küll viitas tulevastele sündmustele, kuid neid käsitleti siiski n-ö õiges peatükis. Lisaks väga palju kauneid illustratsioone ja pilte Wiklandist endast. Oli draamat, skandaale, meeletut kurbust ja rõõmu. Lugesin läbi kahe õhtuga. Oleks saanud läbi ühega, kui poleks pidanud vara ärkama.
Soovitan ka neile, kes pole suured Lindgreni ja Wiklandi enda fännid, vaid tahavad lihtsalt ühte head eluloolugu lugeda. Parim on see, et pärast saab külastada Haapsalus Wiklandi Imedemaad või siis tagantjärele lugeda tema kirjutatud ja illustreeritud raamatuid.
Lahe tädi igatahes.
Ülesehitus oli iseenesest väga hea ja kronoloogiline. Vahel küll viitas tulevastele sündmustele, kuid neid käsitleti siiski n-ö õiges peatükis. Lisaks väga palju kauneid illustratsioone ja pilte Wiklandist endast. Oli draamat, skandaale, meeletut kurbust ja rõõmu. Lugesin läbi kahe õhtuga. Oleks saanud läbi ühega, kui poleks pidanud vara ärkama.
Soovitan ka neile, kes pole suured Lindgreni ja Wiklandi enda fännid, vaid tahavad lihtsalt ühte head eluloolugu lugeda. Parim on see, et pärast saab külastada Haapsalus Wiklandi Imedemaad või siis tagantjärele lugeda tema kirjutatud ja illustreeritud raamatuid.
Lahe tädi igatahes.
April 18, 2019
Raamatu juures meeldisid mulle enim fotod ja rohke pildimaterjal. Loomulikult oli põnev lugeda ka Ilon Wiklandi hämmastava elu kohta, millest ei teadnud ma õigupoolest midagi. Raamatu suurimaks nõrkuseks oli aga autori kirjutamisstiil, mis oli liiga agressiivne ja mõjus kuidagi pealetükkivalt. Ma eeldasin, et see on Iloni lugu, ja ootasin selle raamatu lugemist väga, aga kahjuks oli see lõpuks ikkagi rohkem Enno lugu või siis täpsemalt, Enno nägemus Ilonist.
May 4, 2024
Muidu tore raamat ühe imelise inimese elust, aga natuke liiga hüplik. Pidevalt hüppas lugu aastaid edasi ja tagasi, nii et tabasin, et mõttelt, et me oleme jälle selles aastas?! Samuti oli veidi palju heietamist à la "ja sellest kõigest tuli veel suur pahandus, aga sellest räägime kohe varsti lähemalt!" ning autori enda veidi ebahuvitavaid mälestusi, kuidas ta Iloniga jälle kusagil istus vms.
June 29, 2023
Ilon Wikland har ett gripande förflutet som estnisk flykting och igenkännande för hennes illustrationer att de verkligen lyckas förmedla en känsla.
Det är intressant att läsa om Wiklands liv; som om hennes samarbete med Astrid Lindgren och vägen till hennes egna böcker. Men bokens författare Enno Tammer är problematisk. Han måste vara den pladdrigaste av sitt slag, och sätter smaklöst in sina egna åsikter och antydningar. Istället för att läsa om Wiklands äktenskap, otrohet och ansträngda mor-dotter-relation hade jag hellre läst om hennes unika stil som konstnär.
Biografin blir ett beundrarporträtt och jag hoppas det finns andra, mer lyckade, skildringar av Wiklands intressanta liv.
Det är intressant att läsa om Wiklands liv; som om hennes samarbete med Astrid Lindgren och vägen till hennes egna böcker. Men bokens författare Enno Tammer är problematisk. Han måste vara den pladdrigaste av sitt slag, och sätter smaklöst in sina egna åsikter och antydningar. Istället för att läsa om Wiklands äktenskap, otrohet och ansträngda mor-dotter-relation hade jag hellre läst om hennes unika stil som konstnär.
Biografin blir ett beundrarporträtt och jag hoppas det finns andra, mer lyckade, skildringar av Wiklands intressanta liv.
July 23, 2025
Ions illustrationer i böckerna om Lotta, Barnen i Bullerbyn, Karlsson på taket, Ronja, Nils Karlsson Pysdling och Mio min Mio har jag och mina barn vuxit upp med. Jag älskar att titta på dem och minnesbanken får sig en kick varje gång jag är på biblioteket. Tack vare denna bok om Ilon är jag rejält sugen på att åka till Estland nästa sommar och besöka Tallin och Ilons sagoland i Haapsalu. Boken är helt ok men det är svårt att få ett flyt i läsandet utifrån författaren upplägg.
February 19, 2020
Terve lugemise vältel pidasin enesega sisemist võitlust - mitu punkti raamatule anda. Sai 2 punkti. Ühe punkti sai selle eest, et materjali justkui oli, et suurepärane raamat kirjutada. Teise punkti annan endale, et ma selle autori poolt kirjutatud eriti veidra ja ennast imetleva stiiliga raamatu suutsin läbi lugeda. Kahju. Pettumus.
October 20, 2018
Panin viis tärni, sest panen maksimumi alati nendele raamatutele, mille ühe jutiga läbi loen. Natuke alguses häiris küll kirjutamisstiil, kuid see ei vähendanud lugemise mõnu. Kirjutan pikemalt oma blogis: https://maireforsel.ee/blogi/rannakud...
November 16, 2024
Haarav ja inspireeriv. Esitusformaat ei ole alati otse kümnesse: intervjuustiili on liiga palju välja toodud, oleks saanud ilma selleta veelgi sujuvama teksti. Aga Iloni lugu/lood on kaasakiskuvad, fotod ja pildid samuti. Olen uhke, et Eestist on pärit selline kunstnik-kirjanik.
October 28, 2022
Haarasin raamatu lugemiseks päev enne lastega Iloni Imedemaale minekut. Kahju, et ei jõudnud raamatut enne minekut lugeda, oleks mõningaid asju Imedemaal ja Haapsalus teise pilguga vaadanud. Iloni lapsepõlvelugu on ikka südantlõhestav ja seda enam on suur rõõm, et ta on nii palju saavutanud. Raamat on hea Iloni tõttu, tema lugu ja elupildid on imetlusväärsed, aga kahjuks ei ole need Iloni vääriliselt üles kirjutatud. Häirisid kordused ja üle rõhutamised, Tammeri kirjutamise stiil mõjus moraliseerivana. Lugejal ei lasta oma seisukohti kujundada, autor näitab näpuga ette ja rõhutab palju oma vaadet. Aga samas on see tänuväärne, et imelisest inimesest nagu Ilon Wikland on raamat olemas ja lugeda soovitan kindlasti.
Displaying 1 - 13 of 13 reviews