veider suhe on mul nende Penguin Modern Classics raamatutega - ise ma neid lugemiseks kunagi ei vali (kuigi kogu aeg tunnen, et peaks), aga elu aegajalt toob neid mu teele. seekord siis kohaliku raamatukogu veebruarikuine "pimekohting raamatuga", kust ausalt öeldes valisin paki samapalju mõõdu kui kirjelduse järgi, sest mul oli parajasti juba piisavalt mitu piisavalt paksu raamatut pooleli.
(kirjeldus, muide, oli selline: "Glamorous Jazz Age. Wisecracking. Heartbreaking. The darkness beneath the surface. Evocative characters.")
kolm lühijuttu, kokku 50 lehekülge, kui raske see olla sai. no ei olnudki raske, tegelikult olid väga loetavad lood ja ei võtnud kaua. aga nagu ikka, tuli siis sinna juurde lugeda Parkeri elulugu ja muud tausta, et aru saada, miks ikkagi täpselt nüüdisaegne klassika ja üldse, mida tahtis autor meile oma teosega öelda.
eks siin tõesti oli kõike seda, mida pakendil lubati, aga kuidagi hoopis teisel moel kui ma ootasin. rohkem ikkagi pimedust pinna all kui glamuuri, rohkem heartbreaking kui wisecracking. kõik lood olid naistest, kel pealtnäha oli kõik pigem hästi ja tegelikult sugugi mitte. üks neist, "Big Blonde", oli populaarne juba ilmumisajal (1929) ja seda peetakse siiani üheks Parkeri tähtteoseks. alkoholism ja depressioon ja üsna vähe glamuuri. mind miskipärast kõnetas kõige rohkem hoopis "You Were Perfectly Fine", mis oli napp 5 lehekülge pikk ja tehniliselt võttes naljakas, aga tegelikult hästi õudne lugu, mille õudus vist tuli tegelikult sellest, et eelmine alkoholismilugu oli just loetud ja oli hästi selge, millega kogu see nali varsti lõppeb.
ja nagu ikka, lugesin raamatu lõpulehekülgedelt läbi 50 pealkirjast koosneva nimekirja sarja ülejäänud raamatutest ja nentisin, et neid kõiki peaks lugema, aga väga ei taha, aga küllap ma mõnikord jälle loen kogemata/sunnitult ja saan targemaks.