Kujutlege hetkeks, et kavatsete minna tähtsale üritusele, kuid ei leia kodus kuidagi võtmeid, et uks enda järel sulgeda ja rahulikult teele asuda. Teie eelis võtmete otsimisel on ilmne: te teate, millised võtmed välja näevad, ning kui peatute ja pisut keskendute, siis ilmselt ka meenub, kuhu te need viimati jätsite.
Aga kuidas on lugu sellega, et leida võtmed oma südame juurde? Võtmed, mis kord selle mootori käivitasid, mootori, mis töötab ennast säästmata, meie viimse hingetõmbeni... Kuidas leida üles see, mida sa ei ole kunagi näinud, kuid tead kindlalt, et see on sinu lahutamatu osa?
Me teame, mis on päike, ent ei saa mitte kunagi selle osaks. Oleme mõiste «elu» sisuks, kuid jookseme meeleheitlikult sellele vastupidises suunas.
Selles raamatus soovitan teil üritada leida elu seal, kus selle otsimine poleks varem teile pähegi tulnud. See ei tähenda sugugi seda, et naaseme igikeltsa või ookeani sügavustesse ning jahime bioloogilisi sensatsioone. Näitan teile, et elu – see on tohutult enamat kui hingamine, kasvamine ja südamelöögid. Elu on tõusud ja mõõnad, mõtted ja oletused, sünd ja surm. Jah, te ei lugenud valesti. Just surmast saab elu algus. Kujuteldamatu ja ettearvamatu teekonna algus. Olge valmis heitma pilku maailmale täiesti teisest küljest. Nüüdsest peale ei ole teie elu enam endine, tuleb vaid see üles leida...
Ma hakkasin seda lugema tegelikult lugemise väljakutse jaoks. Skeptik minus arvas, et sobib teema alla "sa loed seda raamatut???" küll, sest ma reeglina ei pea suuremat eneseabiõpikutest ega esoteerilisest kirjandusest. Aga veidral moel, see raamat mulle meeldis. Nii lihtsalt ja loogiliselt kirja pandud. Päris palju oli sama vaadet kui endal, nii et ei midagi väga keerulist. Mitte, et ma kõigega nõus oleks aga on väga palju sellist, mida teadmiseks võtta :) 5 tärni ei tule ära selle pärast, et minu meelest, luuletused ei andnud eriti juurde, selle asemel oleks võinud rohkem muud juttu olla. Ja kõigile, kes peaks tahtma kirjutada fantaasiaromaani ka väga hea alusmaterjal :)
Leidsin vanaema raamaturiiulilt. Ma imetlen Aleksandri isiklikult läbitunnetatud lähenemist, isegi kui konkreetsed järeldused võtavad õlgu kehitama. Ta muidugi ka ei soovita neid kellelgi järgida, vaid igaühel leida enda tee.
Üks tähelepanek: ainult mustad maagid väidavad, et pole võimalik eristada musta ja valget maagiat.
Elementide ja maagia pool jäi mulle mõnevõrra kaugeks, aga sellegipoolest võib raamatust leida paljugi sellist, mida kõrva taha panna. Eriti meeldis mulle lisa, mis oli tulvil kasulikke näpunäiteid, kuidas elu mõtestada ja paremaks muuta. Šeps ei ole selline meedium, kes äraseletatud näol räägiks aina needustest, millest vaid tema vabastada saab. Ta ikkagi rõhutab kogu aeg, et kõik on inimese enda teha ja nn needused on enamasti siiski vaid negatiivne programmeerimine, mis võib edasi kanduda terves suguvõsas. Ilmselt sellepärast Šeps mulle meeldibki, et ma lihtsalt arvan paljudest asjadest samamoodi. Muidugi on selge, et ta on ühtlasi suutnud ka endast eduka meediafiguuri teha, aga ega see ei välista võimete olemasolu. Mina küll ei näe mingit põhjust, miks sensitiivid peaksid kartulikotti riietuma ja aastaringselt metsas koopas elama. Nii mõnegi teise Venemaa selgeltnägijaga võrreldes on ta näidanud end tasakaaluka, eetilise ja empaatiavõimelisena.